trip-krainetrip-ukraine-dark

Ligi 20 tundi rongides, meetrised lumevallid, lõkke kohal pajas aurav vaaditäis saket, purjus mungad, lõkked lumes, (pilli)roost tõrvikud, sajad tihedas lumesajus külmetavad jaapanlased ja lugematud arusaamatud rituaalid on vaid mõned elemendid minu kogetud pikast pühadeperioodist, millest eelmises postituses kirjutatud sai. Kõike kokkuvõtvalt öeldes on selle nimi aastavahetus Yamagata prefektuuris. Aga kõigest otsast peale, seekord siis päris reisipäeviku moodi.

Ideest teostuseni

Peale seda, kui meie Okinawa reis soodsate pakkumiste tõttu oli tühjaks soojaks unistuseks muutunud, jõudsime koos Härra Tõuguga järeldusele, et eestlased vajavad talvel ikka lund ja pöörasime selle peale oma pilgud hoopis põhja poole. Kuna vahemaa Hokkaidoni on mõistlikult läbitav ainult lennukiga, pileteid ega ausalt öeldes ka raha meil selle jaoks polnud, hakkasime piiluma Jaapani saarestiku põhisaare Honshu mägist põhjaosa. Tuleb tunnistadal, et turismi koha pealt on Põhja-Honshu eriti vaatamisväärne selle tõttu, et seal peaaegu polegi midagi vaatamisväärset, või kui on, siis asuvad need meeldivate 100. kilomeetriste vahemaade kaugusel üksteisest. Enda üllatuseks aga leidsime just sealt ürituse, mida muidu Jaapani ülivaiksel uusaastaööl kaema minna – yamabushide ehk munk-sõdalaste festival kaugel-kaugel kolme püha Dewa mäe otsas. Kirjeldustes lubatud öö läbi kestvad tuleriitused, kuujänesele naha peale andmine ja üksteise võidu saket kummutavad noormungad köitsid meie tähelepanu niivõrd, et olime valmis kasutama kõiki oma sidemeid sealakndis öömaja leidmiseks kuni mõtteni, et uusaastaöö tuleb hangedes veeta.

Me kõik teame, et igas sadamas pidavat olema üks eestlane ja panime selle väite proovile. Seega on meil tuttav eestlane, kellel on tuttav eestlane Yamagata linnas, kellel on omakorda tuttavad lätlased, kellel on suur korter ja terve vaba tuba, olid meie esialgsed luureandmed. Lätlannadega otsekontakti võttes selgus küll, et see hiiglaslik korter on tegelikult vaid ühikas, et vaba toa asemel peame me ühega neist tuba jagama ja lisaks, et vaatamata pidevale lumesajule sealkandis on lõunanaabrid otsustanud oma tube teps mitte kütta, ei loobunud me oma plaanidest. Kui selgus, et igasugused vähegi soodsad ööbussipiletid sinnakanti on pühade perioodi tõttu ammuilma välja müüdud ja shinkansen meie rahakottidesse ei mahtunud, otsustasime läbida vahemaa kohalike rongidega, mis tänu spetsiaalsele pühadeperioodi eripiletile ka meie säästu-reisi plaanidega hästi klappis. Ja nii me siis 30.detsembri hommikul oma suurte külma ilma varustust täis pressitud kottidega naaberlinna rongijaama poole teele asusime.

Rongidega Lumeriiki

Elagu internet, mis tänapäeval võimaldab kodus soojapuhuri ees istudes rongiplaane kokku panna, sest ilma selleta oleks hallide karvade kogus meie peas säärase kohalike rongidega sekeldamise peale kõvasti paljuneda võinud. Seitse ja pool tundi rongides ning 4 ümberistumist oleks kohale jõudmise statistiline kokkuvõte. Piki rannikut loksumise pikantseteks lisadetailideks võiks lisada aga nt korduvalt rongi aknast vilgatanud majesteetlike lainetega Vaikse ookeani või päris koduselt aromaatse kodutu kodaniku kõrvalpingil või kahevagunilise rongikese, millele kuskil kukimuki jaamas veel kaks vagunit külge haagiti või valgusfooririkke tõttu tekkinud pooletunnise viivituse, mis jättis meile järgmises miljonilinnas rongivahetuseks vaid ühe minuti aega. Aga seda kõike ei saa võrrelda selle emotsiooniga, mis tabas meid viimases rongis, rongis mis sõitis mööda kitsast teed sisemaale...

Juba varsti peale rannikust eemaldumist hakkasime nägema küngaste varjukülgedes veel sulamata lumelaike. Mida lähemale mägede piirile, seda valgemaks muutus maapind ja enne kui me arugi saime, olime sinakas õhtuhämaruses jõudnud üleni valgetesse hangedesse mattunud mägede ja metsade vahele. Keset inimtühja valget sumbunud vaikust jooksev kitsas raudtee tundus pigem unenäo kui mehaaniliselt liikuva metallkastina täis pühade meeleolus õhevil inimesi. Ja siis, kui silmad saabuvas hämaruses veel viimaseid pilte eristasid, nägime lumes sumpavat ahvi. Mitte sellist, kes on kuskil nööri otsas trikke tegema õpetatud ega sellist, kes istub omasugustega kambas kuskil vaatamisväärsuse juures ja on valmis turisti kõigest söödavast tühjaks varastama, ei, päris looduslikku metsikut ahvi, kes on külma eest mägedest alla tulnud ja inimasustuse lähedal üritab talve üle elada. Peale seda pilku saabus pimedus ja sihtpunkt, Yamagata linn.

Vaesed üliõpilased

Yamagata tervitas meid jaama vastu tulnud lätlannade ja vihmaga, mis viimastel päevadel sadanud poolemeetrised lumehanged nii koduselt sulama ja jalgealuse korralikult lirtsuma pani. Mõned minutid läbi löga sumpamist ja tutvumist kohaliku liikluskultuuriga, mis jätab jalakäija ellujäämise ülekäigurajal jalakäija enda mureks, jõudsime kokkulepitud ulu alla. Elamine, mis meenutas oma kolme toaga tõesti enam korterit kui ühikat, oli oma olemuselt aga ülimalt sobilik askeesi harjutamiseks. Lätlannad ei luisanudki – nad tõesti ei küta oma ruume. Nii et ei neidude valmistatud soe õhtusöök ega ootuspärasest veidi soojem suhtlemine ei suutnud olemist selles otsekui jääst linoleumi ja nähtavate pilvedena õhku kerkiva hingeauruga köögis kuidagi soojemaks teha.

Aga polnud meile ette nähtud rongipäeva lõpuks kiiresti tekikuhja alla sooja otsima minna vaid lahkelt paluti meidki osalema ühika aastalõpupeole. See on nüüd see koht, kus tuleb vanainimese kombel õlgu kehitada ja öelda „noor mees, tahtmist on, miks mitte...“, ainult et see käib sel korral erinevate Aasia-riikide päritoluga naisterahvaste kohta. Kui „kaukaasia rassi“ esindajad üritasid õhtu lõbustamiseks kaardimänge ja niisama suhtlemist pakkuda, siis laua asiaatne ots võttis eesmärgiks ennast sihipäraselt erinevate mängude ja laulude saatel täis juua. Ja nad said sellega lausa eeskujulikult hakkama. Jääb vaid tänada, et meie kingiks viidud 40-kraadist Kännu Kukke lauale ei toodud, kes teab, kuhu need noored punapõsksed neiukesed siis jõudnud oleks. Ja kogu selle aja nägime tänavavalgustuse kumas õues tihedalt sadavate lumeräitsakate varje.

Lumi

Järgmise päeva hommikul uusaasta festivali poole teele asudes nägime, mis öösel linnas toimunud oli ja ma vist naeratasin õnnis-totralt kogu tee raudteejaama.

Yamagata 31.12.08 morning Hommikune vaatepilt ühika uksest väljudes. Jalgrataste talvepuhkus.

Yamagata Tsubaki in snow Erinevus Eesti ja Jaapani talves - õied!

Veel totramaks muutus see nägu aga siis, kui me bussiga üle teise mäeaheliku Jaapani mere poole sõitsime. Ah et meil Eestis on lumi ja külm ja mida iganes!!! Kuigi temperatuur näitas tõesti vaid paari miinuskraadi, olid paksu lume alla mattunud mäed, jõed, järved ja sõit pooleteistmeetriste lumeseintega maanteel tõesti midagi erakordset. Mägedest alla ranniku poole laskudes tabas meid eelmise päevaga sarnane kogemus, ainult et vastupidises suunas ja Tsuruokas bussi pealt maha astudes seisime mingi arusaamatu kaubakeskuse külmkõledas tagaküljes kaubauste vahel, vaatasime kuidas taevast tuleb alla jäist vihma ja mõtlesime, mis edasi. Alles siis tekkis meil esimest korda küsimus, aga mis siis kui seal mäe peal tuleb lumehangede asemel öö jäitekülmas vihmasajus veeta.

Aga eestlane on jonnakas. Kui olime teinud paar ringi selles mittemidagiütlevas linnas, kostitanud ennast sooja kaubanduskeskuse nuudlisupiga, otsustasime pimeduse saabudes mäkke liikuma hakata. Bussi saabumist oli kaugele kuulda kuid kolin, mida olime esmase hirmuga kohe-kohe-surema-hakkavaks-mootoriks pidanud, tuli hoopis bussi tagaratta külge kinnitatud lumekettidest. Meie vihma-kartus hajus. Vaikselt mäkke roniv buss korjas tee pealt ilmselgelt ainult ühe sõidusihiga inimesi, sealhulgas ka välismaalasi. Kuskil poole sõidu pealt ei olnud lumeketi müra enam kuulda... Pime bussiaken andis vähe aimu väljas toimuvast kuid Hagurosani pühamu ees välja astudes sai minu ainsaks kommentaariks „ohhh....“ ikka selle sama juba tuttava õnnelik-totter naeratuse saatel.

Yamagata Hagurosan - entrance Teekond parkimisplatsilt pühamu poole. Inim-kummitused lumehangede mõõdupuuks.

Mis aga toimus selles Lumekuningriigis, mis sai meie ööst, järgmisest päevast ja mida huvitavat Põhja-Honsu meile veel pakkus, sellest järgmises postituses, mis, ma luban, ei lase ennast liiga kaua oodata.

Yamagata Hagurosan - way to jinja