trip-krainetrip-ukraine-dark

Niih, sealt siis kus pooleli jäi – pimedas lumises metsas.

Purjus mungad ja kuujänes

Hakkasime orienteeruma kõige enim lumme tallatud raja järgi ja mõne saja meetri pärast jõudsime jõulumuinasjutulikult lumelambikestega valgustatud platsile. Taas inimeste liikumisest juhindudes astusime sisse „rehetuppa“, kus väljast külge haakunud sume valgus ja vaikus kiiresti maha sulas. Keset suitsunõgist ruumi oli suur lõke, mille ääres puupalkidel istusid nii talveriietesse mähkunud turistid kui paljaste ülakehadega asjaosalised. Teisel pool lava moodi ruumi kõrgendusel istusid aga maleruudukostüümides sõdalasmungad. Tuleb küll tunnistada et midagi sõdalaslikku ega isegi mitte midagi mungalikku neis silma ei torganud, kui ehk ainult see, et üleüldise sake-meeleolu keskel olid nad stoiliselt kained.

[img_assist|nid=47710|title=|desc=|link=node|align=right|width=700|height=466] Malelauaruudulised mungad

Meie eelteadmised üritusest ei olnud just kuigi suured. Näiteks teadsime, et seal peaks olema hunnik noormunki, kes on sellele tähtsale üritusel eelnevalt sada päeva habet ja juukseid lõikamata mediteerinud ning esindavad oma meditatsiooni kulminatsiooniks uusaastaööl võistlevaid klanne, võttes omavahel mõõtu erinevates valdkondades, millest enim mainimist leiab alati sake võidujoomine. Tõepoolest, neid palja ülakehaga valgetes pükstes ja kõhuvöödes noorukeid me nägime, aga oskamatule pilgule nägid kõik need ajalooliselt ja vaimselt sügavad rituaalid välja pigem arusaamatult lõbusad. Näiteks selline, et väga spetsiifiliselt terava tooniga vilespilli helide peale hiivasid juba ilmselgelt joogised aga täiesti trendikalt trimmis juuste ja habemetega noorukid end lavale, kus neile sakekausid ja natuke närimist laiali jagati. Jõid need noorukid, valati juurde, jõid veel, taustaks toosama pasunamuusika ja pühakirjade retsiteerimine. Siis enam ei joonud, tõusid püsti, tegid paar korda kätega banzai! (näeb välja umbes selline nagu meil spordivõistlusel publiku hulgas laineid tehakse) ja läksid tagasi lõkke äärde tukkuma.

young drunken monks Poopaljad noormungad saket ootamas

Veel nägime neid tüüpe sama paljalt lume sees jooksmas ja tuld sudimas, öö hakul ka tahmaste nägudega ja klaasistunud silmadega lõkke ääres lõdisemas, kuid kõige toimuva sügav tähenduslikkus jäi meile kahjuks kättesaamatuks.

Veel olime lugenud rituaalist, kus munksõdalased üksteise võidu kuu pealt tulnud jänesele peksa üritavad anda, et järgmine aasta head riisisaaki oodata oleks. Taolise sisuga rituaal oli eestlase ettekujutuse kohaselt loomulikult midagi sõjakalt suurejoonelist, kuid tegelikkuses toimus kõik eht-jaapanlikult ülimalt ritualiseeritult ning tolle valges jänese-kostüümis isiku tervist ei ohustanud küll miski, hea, kui ta kordagi mõne lehvikuga näppude pihta sai. Samuti käisid noodsamad sõdalasmungad õues tõrviku valgel veidi perverssete liigutuste saatel üht suurt siledat puit-posti silitamas, mängisid veidi omavahel tõrvikutega ja püandiks panid kaks paberiribasid peas kandvat meest oma tõrvikute vahele kõndima. See viimane oli kõrvalseisjate ohete järgi otsustades küll midagi, mis tavajaapanlase standardite kohaselt üle mõistuse „abunai“ (ohtlik) on.

yamabushi rituals in Haguro san Tulemängud

Ja umbes nii see vaatemänguline osa lõppeski, vahepeal täiesti märkamatult saabunud uue aasta esimestel tundidel. Viimaseks vaateks lõkketulede valges jäi sadadest ja sadadest jaapanlastest moodustunud järjekord, et pühamust oma uue aasta uus hing kätte saada.

Jaapani mere äärest tagasi Yamagatasse

Mis sai meie ööst hangedes – mitte midagi. Selle asemel saime lausa luksusliku öö pühamu kõrval olnud „rahvamajas“, mille teisel korrusel oli hiiglaslik tatami-mattidega ülisoojaks köetud ootetuba. Sinna me ennast koos mitmekümne jaapanlasega siruli keerasime ja välja arvatud mõned öised lühikesed ärkamised palvusele kutsuvate kellalöökide peale, oli järgmine mälestus varavalges hommikus. Käisime öö jooksul inimeste poolt jääks tallatud lumeriigi ka päevavalges läbi ja kuigi öised tuled olid sellele kohale vaieldamatult muinasjutulist müstikat lisanud, oli põhjamaine rõõm tihedasti sadava lume ja hangedesse mattunud maastiku üle ikkagi sajaprotsendiline.

Haguro san in morning of 01.01.09 Ei mingeid märke kliimasoojenemisest

Edasi läks nii, nagu ikka reisidel läheb – bussi, bussi pealt maha, bussi, bussi pealt maha, bussi, bussi pealt maha ja olimegi Jaapani mere ääres. Mereäärne lõpp-peatus kandis nime Yunohama-onsen ja me olime planeerinud sinna minna loomulikult selleks, et onseni (kuumaveeallikas) soojas vees mägede külm lumi ihust välja sulatada. Seekord vedas aga nii reisijuht kui internet meid alt, sest kui me küsisime bussijuhilt, et kus see onsen siis asub, mida igal pool piltidel reklaamitakse, vaatas ta meile mõistmatult otsa ja ütles, et siin igal pool on onsenid, ainult et aasta alguse pühade puhul on need kõik suletud. Egas midagi, kuna me ei tahtnud tünga saanud turistide kombel sama bussiga tagasi sõita, käisime jalutasime massiivsete lainete ja sama massiivse prügilaadungiga mererannas, kolasime selle justkui välja surnud linna tänavatel ja järgmise bussini jäänud vaba aja veetsime otse bussijaamas paiknevas tasuta jala-onsenis. See vesi seal polnud küll teab mis kuum, aga vahepeal sadama hakanud lumekruubid, vihisev meretuul, laintekohin ja linn, mis kuulus justkui ainult meile, sobis selle kasuka ja kinnastega jalavanni absurdsuse juurde väga hästi.

japanese sea - Yunohama Prügine Jaapani mere rand

Taas üks bussisõit üle vaatemängulise mäeaheliku ja õhtuks tagasi Yamagatas. Olime vahepeal oma reisiplaane ümber teinud ning ühe päeva võrra oma reisi lühemaks hammustanud, mistõttu otsustasime oma ühe ja ainsa võimalusena õhtupimeda Yamagata linnaga tutvuda. Kuna meie küürimisplaanid olid päeval prügiliiva jooknud, alustasime „vaatamisväärsustega“ kohalikust avalikust pesumajast. Nii nagu meil olid vähemalt kunagi kombeks linna avalikud saunad, on Jaapanis siiani väga levinud avalikud vannid. Vesi neis on mineraaliderohke onseni asemel küll lihtsalt kuum kraanivesi aga annab võimaluse ennast peaagu olematu raha eest puhtaks saada ja kogemuse kõigi kohalike vanatädide tähelepanu objektiks olla. Peale seda, liiga kuumast veest värisevate jalgadega linna avastades jõudsime järeldusele, et Yamagata on ideaalne ülikoolilinn – seal lihtsalt polegi peale õppimise midagi teha. Taas üks pikale veniv õhtu muljeid vahetades, taas üks jäine hommik lätlannade köögis, taas üks kottide tõmblukke proovile panev asjade kokkupakkimine ja Yamagatast me lahkusimegi.

Templimägi ja kääbus-saared

Esimene peatus saabus aga ruttu – vaid mõned rongipeatused eemal asuvas Yamadera templikompleksis. Vot see on koht, kus minu kirjeldamisoskus jääb puudulikuks. Tagantjärgi pilte vaadates selgus, et isegi pildistamisoskus jäi puudulikuks, sest selle mäe meeleolust suudavad nad edasi anda vaid murdosa. Need 1100 jäist-lumist trepiastet, need 40 suuremat ja väiksemat vana puidust templihoonekest, need hiiglasuured puud ja see paksu lumevaiba all puhkav talvine mets! Ja see mägi ise – nagu mõne Hiina pildirulli pealt maha kopeeritud, maastik, mida mina Jaapanis näinud ei ole. Taas sadama hakanud tihe lumi ja see kuidagi teistmoodi inimeste üksteisemõistmine, kes kõik nende treppide peal ellu jääda üritasid, see sobis nii hästi sellesse valgesse maailma.

Yamadera in snowfall Yamadera templimägi tihedas lumesajus

Yamadera - big gate Põhitempli peavärav

Buddhas in snow Väikesed pühamehed lumes

Aga turisti elu on raske, meie taas välja mõõdetud rongigraafik ei andnud meile armu ja järgmiseks eesmärgiks sai Matsushima ehk tõlkes männisaared. Nii jõudsime mägedest ookeanini ja talvest kõige ehtsamasse eresooja päikesepaistega kevadesse. Saared olid armsad aga vähem eksootilised kui mäed meie, lameda maa inimeste jaoks, ausalt öeldes tulid mulle kohe Soome järved ja Ahvenamaa, aga ka Kunksmoori muinasjutt meelde. Jaapanlastest turistid aga oskasid vaatepilti hinnata ja neid oli sinna saabunud hordide kaupa.

Matsushima Männid ja saared - kõik nii nagu lubatud

Kahjuks ei lasknud armutu ajagraafik kogu seda maastikku nautida sellele ehk väärilises tempos ja nii me näost õhetavana napi kahe tunni pärast taas rongi peale tormasime.

Ja siis järgnes kõik see, mis vaid mõned päevad tagasi – lõputud tunnid rongides ja korduvad ümberistumised mittemidagiütlevate nimedega jaamades. Kogu selle loksuva jõude-elu kulminatsiooniks pidi olema 4-minutiline lõpuspurt, et jõuda naaberlinnast kodulinna sõitva viimase bussi peale. Selle spurdi me edukalt ka läbisime, vist lausa ainult 2 minutiga, kuid meie saavutusel puudus tulemus, sest pühadeaegse graafiku kohaselt oli viimane buss lahkunud juba ligi neli tundi varem. Kümme kilomeetrit vahemaad – takso või jalad.... Jalad! Ja nii me oma kompsudega öistes miinuskraadides mööda pimedat maanteeäärt kõndides kella ühe paiku hommikul oma reisi lõpetasime. Oli teine selline veidi.... teistsugune.