trip-krainetrip-ukraine-dark
Kõige tumedam seninähtud taevastest...
6 kommentaari

..oli Parinacota vulkaani kohal, kui ma 6035m kôrgusel paarsada meetrit enne tippu tagasi pöörasin.

Tegevuspaik on Boliivia ja Tshiili piiriala. Inimesi väga vähe. Lähim küla on Sajama, arvata 200 inimest. Sajamasse ühistransporti ei vii. Lähim asfalttee on külast 11km kaugusel. Piirkond on aga hästi ilus, 4200m kôrgune altiplano, kuivad jôesängid ja sooalad, pleekinud rohi, okkalised pôôsad, soolajärved ja vulkaanid. Alpacasid ja llamasid jalutab igal pool.

Vulkaanid näevad päris uhked välja ja raske on öelda milline neist on ilusaim. Sajamast näeb korraga mitut vulkaani-ülivôrret: Parinacota (6342m) on maailma kôrgeim kooniline vulkaan; Sajama (6542m) on Boliivia kôrgeim mägi; Guallatiri (6071m) on maailma kôrgeim aktiivne vulkaan (vôi siis kôrguselt teine vôi kolmas; aktiivsete vulkaanide kôrgused muutuvad pidevalt, kuna tippu kuhjub tuhka ja laavat juurde). Guallatiri suitses jah pidevalt vähekene. Parinacota naaber Pomerape/Pomarata (6222m) on lihtsalt kena. Vulkaanide nimed on kôik aymara keeles ja loomade vôi lindudega seotud. Gualla = hani, parinacota = flamingode järv, poma = puuma. Sajama aga tähendab "mine siit minema" :)

Parinacota otsa minek oli mul ühe variandina plaanis tükk aega ja see oli päris uhke seiklus, arvestades et ma seda üksi tegin ja probleeme tekkis ôige mitu. Esimene pilk Tshiili poole sôitva bussi aknast veidi enne piiri oli üpris ebameeldiv - vulkaanide ülemised otsad puha pilves. Kui aga bussist ainsa mitte Tshiili sôitva reisijana natuke enne piiri ristteel maha astusin ja oma 11 kilomeetrit kômpima hakkasin, läks ilm paremaks ja mind jooksis vaatama üks hästi potsakas llama koos pojaga. Ma ütleks et see llama oli vähemalt minu kôrgune. Nad näevad nii ullikesed välja, näo poolest midagi lamba ja kaameli vahepealset, hästi paksu karvaga.

Sajamast hankisin neljarattaveolise riistapuu, mis mind üle tuulise tasandiku ja liivamägede 4800m kôrgusele esimesse laagrisse viis. Liiva lendas igal pool ja siiamaani on mul riided ja kôik asjad peenikest liivapuru täis. Esimene probleem - priimus oli mul Optimus; sellel on magnetiline puhastussüsteem; ja must vulkaaniline liiv Parinacota ümber on magnetiline... liiv ummistas seega pidevalt düüsi, ja priimust käima ma ei saanudki. Sellel oli esmapilgul hävitav tähendus, sest lähim veeallikas oli Sajama jôgi eemal tasandikul. Esimesse laagrisse vôtsin külast kaasa paar liitrit vett, aga ülalpool plaanisin priimusega lund sulatada. Ja kuidas ma seda teha saan kui priimus ei tööta? Igal juhul läksin järgmisel päeval Parinacota ja Pomerape vahelisele kurule (5350m) asja kaema. Sealne olukord andis lootust - esiteks oli seal üks kollane telk, mille omanikud olid täpikestena kôrgel Pomerape nôlval ja kes oleks ehk oma priimusega aidata saanud; teiseks kohtasin Tshiili poolt üle kuru tulevat kahte prantslast, kes seletasid et neil on ka Optimus ja sama probleem, aga et tegelikult siin kurul ôhtupoolikuti jookseb lumesulamisvett natuke ja nemad käisid eile Parinacota tipus ära. Prantslased läksid edasi Sajama poole.

Niisiis läksin jälle tagasi alla, kolisin laagri oma seljas üles 5300m peale, ja elasin järgmised paar päeva kuivast toidust ja lumesulamisveest. Ma polnud kunagi varem nii kôrgel ööbinud ja see oli päris lahe. Tuul raputas telki, liiv tungis igale poole, aga ilmad olid perfektsed ja päike säras. 1x päevas 30st päikesekreemi panna oli selgelt liiga vähe - praegu olen näost punane nagu vähk ja otsmikult koorub nahka.

Und ja söögiisu oli kôrguse tôttu väga vähe. 4800 peal magasin vaid kaks tundi, 5300 peal esimesel ööl neli. Temperatuur öösel telgis -3, väljas märgatavalt vähem.

Hoolimata öisest külmast polnud kurul lund, Sajama elanike väitel lihtsalt sellepärast et nii kuiv on ja midagi ei saja. Pärast esimest ööd läksid ameeriklased alla ja mina panin hommikul kell 5 üles Parinacota tipu poole ajama.

Nüüd tuleb tutvust teha sellise hispaaniakeelse môistega nagu penitentes. Need on lumest kuivas ôhus tekkivad kammisarnased moodustised, nagu lumest stalagmiidid tihedalt reas, nii umbes üks iga 20cm tagant. Kui nad on väikesed, siis saab neist üle astuda; aga penitente on ka meetrite kôrguseid, ja siis on nad Cordillera Occidentali tôeline nuhtlus.

Praegusel ajal on väga kuiv ja normaalset lund polnud vulkaanidel üldse. Absoluutselt kôik ülalpool paistev valge oli penitentide väljad, ja kôik all tasandikul paistev valge oli sool. Ameeriklased olid suusad kaasa toonud, kavatsedes Pomerapelt alla suusatada.. asjatu lootus.

Jôudsin Parinacotal eriliste raskusteta lahtisi kivi- ja liivanôlvu mööda 5900m kôrgusele, kust algas tôsine penitentide vöönd. Alguses olid nad väikesed ja liikusin edasi 6000m peale. Sealt edasi olid nad aga vähemalt sama kôrged kui mina. Lasin kirkal käia, peksin neid puruks ja tegin endale hingeldades teed sellel 40-kraadise kaldega penitentide väljal.

Kujutage seda ette kui väga tihedas dzhunglis matsheetega ülesmäge tee tegemist, ja seda 6000m kôrgusel. Liikusin edasi kôrguses 35 meetrit ja selleks kulus pool tundi. Tipp oli näha siinsamas paarisaja meetri kaugusel, kuid minu ja tipu vahel oli kôik valge. Lihtne arvutus näitas, et mul kuluks tipuni jôudmiseks heal juhul viis tundi. Tegin sama mis ameeriklased paar päeva varem - pöörasin tagasi.

Ameeriklased muide ronisid selle asemel järgmisena edukalt AD keerukusega marsruudi Pomerapel, et noh jääkosed on ju lihtsamad kui penitendid.. Prantslased olid ennast siiski Parinacotal kolme tunniga 200-300m penitentide vööndist läbi söönud ja kirjeldasid seda pärast kui hullemat kui pôrgu.

Tegelikult Parinacota väheke teisel küljel on koht kus penitente pole; ja oleks ma ameeriklaste Pomerapelt tehtud fotosid hoolikamalt uurinud ja 5900m peal paremini orienteerunud, siis oleks ma läinud kohta kus penitente oli vaid 100m, mitte 250m; ka mu enda tasandikult tehtud piltidel on näha kuhu ma läksin ja kuhu ma oleks pidanud minema. Siiski ei hakanud ma teist katset tegema, sest polnud motivatsiooni.

Parinacota novembrikuus on tippu minekuks äärmiselt igav mägi, kuna ta koosneb vaid lahtistest kividest/kiviklibust ja penitentidest. Esimesed minus mingit huvi ei ärata, teisi aga ôpetas see kogemus jälestama.

Magasin järgmise öö üksi 5300m peal. Hommikul oli liival näha mingi keskmise suurusega kaslase jälgi; mitte päris kass aga mitte ka tiiger. Tavalisest kassist veidi suurem mägikass elab siinkandis tôesti, ja on väga haruldane; kes teab kes see öine külaline tegelikult oli. Muide, seal 5300m kôrgusel elas ka hiir! :)

Järgmisel päeval alla Sajamasse, 25-30km üle oru.. parem pôlv valutab kergelt siiani, kuid on parem kui eile. Veel 11km kôndida ma ei tahtnud ja otsisin Sajamas transporti autoteele. See osutus oodatust raskemaks, kuna enamik külast olevat Lagunases (Boliivia tollipunkt piiril) jalgpalli vaatamas.

Rahvuspargist jäin ma ka ametlikult välja kirjutamata, kuna ka guardaparque rahvas oli eranditult jalgpallihuviline. Sajamasse oli sel hetkel jäänud vaid kolm autot. Tutvusin külatänaval ühe arvata 10-aastase tütarlapsega, kes abivalmilt pakkus et tema onu omab ühte neist ja vôib aidata. Onul oligi neljarattaveoline minibuss ja ta viis mu Lagunasesse.

Niisiis olin jälle kuskil 4200m kôrgusel altiplanol üksildases piiripunktis hääletamas.. tuul lôôtsus ja asfaldil polnud tulemas ühtegi autot. Siiski üks suur veoauto seisis, ilma juhita. Uurisin kus juht on - jalgpalli vaatamas loomulikult.

Nagu alati, oli olukord praktikas parem kui alguses tundus, ja poole tunni pärast tuli auto, mis tôi mind ühe jutiga La Pazi, kus ma praegu asun. Kavatsen siin päeva-paar puhata ja siis Uyuni poole minna.

nagu su blogist järeldada võib , askeldasid sa seal parinacotal täitsa üksi. magasid kõrguse tõttu väga vahe ning rüüpasid lumesulamisvett kuivtoidule peale...

5300 meetril ööbides oli mingi loom su järele öösel luuranud. aga ärevad hetked ei paina sind vist eriti ja inimtühjad paigad ei tekita kõhedust. suerte!

Ega ei paina jah. Lahe seiklus oli! Pôlv on juba peaaegu korras.

Boliiviast mul just kõige paremad mälestused ei jäänud. Kuigi lausa paljaks ei varastatud, siis üks intsident ikkagi toimus.Aga se selleks. Uyunini suunas liikuda on hea mõte.Solar de Uyuni jättis kustumatu mulje igatahes.

Ah, et jälle sealkandis? Väga lahe :)

Kas pildid laekuvad peale tagasisaabumist?

Jõudu-jaksu siis!

Jyrka

ise lugesin ja pilk suundus seljakoti poole, siis jälle rahakoti poole ja siis vajus pea longu :)

Kas küsimus oli mulle esitatud? Nagu näha, jah sealkandis, praegu küll ootan juba Limas boardingut ja ütlen selleks korraks Lôunaristile nägemist. Pildid tulevad vist paremad kui tavaliselt, vähemalt ise olen raskelt rahul praegu, valmis saavad kuskil nädala-kahe pärast ja kes tahab, tuleb külla ja vaatab :) Eks need pildid netti muidugi ka lähevad.