Kondimootoril Portugalist Itaaliasse

Mida teha, kui viisad ning rahakott seavad soprusele piire? ” Põgene vaba laps, see on ainus võimalus..” “Kondimootoril Portugalist Itaaliasse” on Mirjami ja Melissa lugu sellest, kuidas Šotimaal kohtunud austraallane ning eestlane otsustasid asjaosalise UK viisa lõppedes miinimum kuludega Euroopasse rändama minna.

Kuna oleme mõlemad tulihingelised ning elukutselised hulkurid, kes aeg-ajalt siin seal maailmanurgas jrgmise “ekspeditsioooni” tarvis vajalike finantside buustimiseks kohalike pubide/restoranide letitaguseid nühivad või hoopis maailmalõpu külades koristajat mängivad, siis otsus paariks kuuks iseenda peremees olla, tuli üllatavalt lihtsalt.

Töötasime parajasti Loch Nessi järve ääres, kui Melissa UK’st lahkumiseks oli alles jäänud kõigest kolm kuud. Ütlen kohe ära, et baarileti taga higi ja pisaratega teenitud naelad vahetasime tavaliselt pikemalt mõtlemata naaber pubis pindiste õllede vastu, seega rahaline olukord ei olnud just kõige parem. Ühel sarnasel sumiseval koosviibimel , otsustasime Melissaga edasist teed koos jätkata ning üsna lühikese ajutormi tulemusena oli asi otsustatud – jalgratastel Euroopat avastama!

Nädala jooksul leidsime ka uue töökoha väikesel Šoti saarel nimega Iona, kus leidis aset tõsine rahakogumine ning igapäevane eelootavast reisist unistamine.

Kolm kuud hiljem astusime oma kodinatega EasyJeti pardale, mis meid turvaliselt tundmatusse lennutas. Alles siis, kui me 7nda juuni pärastlõunal Lissaboni lennujaama suitsunurgas suurest ärevusest sigarette pahvisime, jõudis meile kohale, et nüüd on vist õige aeg jalgrattamatka jaoks ka rattad muretseda. Meie senine varustus koosnes kahest pakikorvi kotist (inglise keeles – panniers), mis ma Ional olles Amazonist tellisin ning suurel hulgal hilpudest.

Teine päev Lissabonis, sõbrad tuttavad üle vaadatud, leidsime kesklinnast spordipoe, kuhu me targa näoga sisse marssisime, et kaks ratast käevangu haarata ning sõtkuma hakata..aga ei, asjad ei läinud nii ladusalt. Esiteks – polnud meil kummalgi ratastest õrna aimugi , välja arvatud fakt, et me mõlemad olime varem paari eksemplari lähedalt näinud, käega katsunud ja isegi paar korda naaberkülla vändanud. Teiseks – millist ratast selliseks matkaks valida? Kas maastikuratas või maanteratas….nagu sa juba aru said – kodutöö ja reisi planeerimine koosnes vaid unistamisest, mitte teemakohase kirjanduse läbitöötamisest..

Lõplik otsus sai tehtud hinnasildi järgi – mitte kõige odavamad, mitte ka kõige kallimad, vaid odavuselt teisel kohal olevad mudelid! Siinkohal mainiksin tulevastele matkajatele, kes jalgrattal maailma avastama otsustavad minna – pole oluline, kui palju su varustus maksab, peaasi, et su suhtumine hindamatu on! Kuigi korraliku, vastupidava ning UUE varustuse soetamiseks ole valmis oma eurod lagedale tooma.

Tagantjärele tarkus ning teel kohatud ratturite kogemustest soovitan isiklult soetada kasutatud korralik varustus eBay’st voi Amazonist (naiteks enimkohatud jalgratta kottide brand oli Ortlieb).

Rattad käes..ja edasi??? Edasi..vot ja edasi lükkasime oma uusi rattaid käekõrval sihitult mööda Lissaboni vanalinna kitsaid tänavaid, liiga arad, et sadulasse hüpata ning liiklusesse sukelduda. Otsustasime esimese rongiga linnast välja sõita, et paar prooviringi teha. Hirmus oli, aga hakkama saime. Hiljem olime suurlinna liikluses juba nagu vanad kalad!

Kuna meil mingisugust plaani ega sihtkohta polnud, peale utoopilise idee Musta mereni sõita, siis võtsime suuna risti üle Portugali Hispaania poole. Majutuseks oli meil kaasapakitud ühemehe telk, mida oli hea pisikeste põõsaste, puude ning küngaste varju üles panna.Ps.telgi jaoks ei soovita erkoranzi ega muid neoonvarve :)

Peagi saabusid ka esimesed augud kummides. Ps. soovitus number kaks – hangi omale kummiparandus komplekt ENNE purunenud kumme. Me olime optimistid – hankisime PÄRAST. Kähku sai selgeks tehtud kummiparanduskunst; kuidas kohalikelt joogivett küsida ning kui palju vett kaasas kanda (nii palju kui võimalik!); odavaimad toidupoeketid (Maxi Dia) , kuidas paljaste kätega jõevähke (crayfish) püüda; millistel kellaaegadel kuumuses veel inimlik vändata on; millal siesta võimust võtab ning mis kõrvalnähud rattamatkajale alkoholitarbimine kaasa toob. Ps. kui sa oled suitsetaja – ära lase sellest ennast häirida, ka suitsetajad suudavad rattal Pürenee mäestikku ületada. Meie suutsime..

Portugal risti läbitud (Lissabonist Mourao’ni), laiusid ees Hispaania asfalt, kruusateed ning unustatud külad. Suund – Valencia. Ühel hetkel seisime valiku ees..ehk ristteel – a)minna paremale mööda siledat maanteed voi b) pöörata vasakule, tundmatusse suunduvale kruusateele. Me valisime variandi b ning sellest sai meie Hispaania meeldejäävaim mälestus. Kruusatee vookles kahe kalju vahelisse sügavusse, kus omakorda käänles ussina jõgi Rio Jucar, mille kallastel oli pikitud imetillukesed külad, majad kaljudesse raiutud. Suu ammuli väntasime teosammul läbi Alcozarejos’e, Cubas’e, Maldonado ja Calzada de Vergara. Midagi nii ilusat polnud me kumbki varem näinud. Pärast Valencias veedetud öid, kus me ennast hosteli, õhtusoogi ning väikeste jookidega hellitasime, võtsime suuna otse Püreneedele. Andorra, siit me tuleme!

Ning just vahetult enne Püüreneesid, avastasime, kuidas mägede vallutamine paremini toimib. Kui me varasem tehnika mäe voi siis künka vallutamiseks oli agressiivne ning järsk rünnak, siis alles loetud kilomeetrid enne Püreneesid jõudsime arusaamisele, mida tähendab vanasõna “tasa sõuad, kaugele jõuad” .

Nii me siis tasa ja targu ronisime, mina ees ja Melissa mõnesentrimeetrise vahega kannul. Ning me püsisime sadulas kuni tipuni! Kui keegi lugejatest peaks sama retke ette võtma, siis soovitan kogenult – PANGE SOOJALT RIIDESSE!!! Ainuke peatus, mis tegime, oligi selleks, et rohkem riideid selga panna.

Ja me väntasime, pea pilvepiiril, hingeõhk auramas, täielikus vaikuses. Ainult aeg-ajalt üksteise poole piiludes ning innustades, kui mõni auto või mootorratturid meist ergutades ning signaalide üürgamisel möödusid. Viimasel kilomeetril tippu, kiskus adrenaliin juba suunurgad kõrvadest kõrgemale. Teadsime, et üleval ootavad meid kõik need autojuhid ning mootorratturid, kes meist ennist möödusid ning tol hetkel tundsin end väga erilisena. Süda lausa kisendas rõõmust.

Olime õnnelikud – ära tegime! Seda tunnet on raske sõnadega kirjeldada. Parim hetk mu elus. Isegi mitte näpistav külm ei varjutanud me naerul suid. Port D’Envalira – altituud 2408 m..premeerisime end kuuma kohviga, kõrgeim kohvielamus seni.

Edasi rullus sile maantee muudkui alla ja alla..me ei kurtnud.. Prantsusmaa meeldejäävaimaks mälestuseks olid inimesed, keda kohtasime. Eksentrikutest ratturid, kes meiega mõneks päevaks ühinesid, endised matkasellid, kes meid oma kodudes öömaja, sooja õhtusöögi , dušši ning pehme voodiga kostitasid. Daniel, kes joonistas meile kaardi kogu Lõuna-Prantsusmaa rannikuala kohta, parimate ratta marsruutidega, miinimum liiklusega. Ning muidugi mu unustamatu sünnipäev, mille veetsime kahekesti Arles’i lähistel põõsas prügimäe kõrval telkides :D, kus üle järve keegi suure ilutulestikuga oma sünnipäeva pidas .

Kui me lõpuks Prantsusmaalt Itaaliasse jõudsime, hakkas meil järjekordselt aeg otsa saama. Viisa, viisa.. Ventimiglia, Itaalia ning me tõstsime oma väsinud rattad rongile, põrutasime nädalaks Torinosse tuttavate juurde ning Melissa viisa kehtimise viimane päev viis meid laevaga Horvaatiasse..mis on muidugi juba uus lugu ja uus seiklus!

Me küll ei jõudnud Musta Mereni, kuid telkisime unustamatute helesiniste laguunide kallastel, inimtühjadel rannikutel kaljude vahel, keset õitsvat loodust. Metsikud jõed ja üksikud käänulised kruusateed, hirmud, ohud, naer ja tutvused, kohalikud toidud, kombed, inimesed, pisikesed ulakused, päike ning sõprus. Kõik see ja palju palju muudki, jääb igavesti meie mälestustesse..me küll ei jõudnud Musta Mereni, kuid…kes tasa sõuab, see kaugele jõuab..

Pildid meie väikesest seiklusest leiad aadressilt : http://heels2wheelsaroundtheworld.blogspot.co.uk/