Kosovo detsembri lõpus 2017

Nii nagu sõbraga vaatasime, et jõulude ja aastavahetuse vahel on kulukas (kallis on siiski sõna, mis iseloomustab naist, kes kahe käega ümbert kinni hoiab) palmi alla lennata, aga viieks päevaks võiks kuhugi ju minna. Järsku momondo ja tripi lehte vaadates tekkis ja lennu hindu kerides sinna ja tänna tuli mõte, et vaataks nalja viluks, mis maksab minna Pristinasse. Eriti kui veel seal ka sõber tööl on. Noh, ega see hinnavahe just nii suur ei olnudki, aga tekkis suur küllamineku mõte, hea üllatus ju!

Ja nii me olimegi 26. detsembri varahommikul Tallinna lennujaamas kolmekesi minekul Kosovo suunas. Eelinfo riigi kohta polnud just paljulubav, eelarvamused olid kohati suuremad, kui tegelikult. Igatahes lend läbi Frankfurdi, peatusega 9 tundi, läksime linna ka avastama - avastatud sai seda, et suurem osa kohti suletud, ikkagi 2. jõulupüha, samas linn oli vaikne ja hea ringi vaadata. Tagasi Frankfurdi lennujaamas olles sai muidugi teada, mis on Euroopa ja mis ei ole - endine Jugoslaavia seda kindlasti pole. Igast Kanada ja Hiina sihitusega lennureisijatel olid telekad ja värgid, siis pööbel ootab oma lendu plekist angaaris, mille kõrval suvaline Maxima ka seest kaunim on. Betoonil on pingid, aga iga värava kohta nii 60 istekohta, poogen, et lennukis on täismaja. Lennuk ise (OM-GTD) oli ka värvikas aparaat, kineskooptelerid laes, mis kordagi pilti ei näidanud. Pilti pakkusid see-eest vahekäigu valgustid mis töötasid vastavalt lennuki ja raja vibratsioonile. Pristinas muidugi valgustuse probleem jätkus, hotelli valgusreklaam ka ei töötanud, läks leidmisega kohe aega.

Aga järgmisel päeval mõtlesime eilse õhtu jutuajamise peale, kus sai veidi lennujaamas oodatud, kuna sõbra kolleeg tuli Istanbuli lennult pool tundi hiljem ja peale arutelu leidis, et oleme oinad, et sellisse paika tulime. Noh oinad või mitte, siin me oleme! Hotell oli kilomeeter linna piirist väljas, Pristina ise väga suur linn ei ole, ainult et ta asub oru sees, mis muidugi muudab linna enda õhu üsnagi mustaks, kuna elektrit toodetakse jätkuvalt kivisöest, elektrijaam on aga linna piirist veidi väljas, nagu meil Narvas, asukoha mõttes. Filtrid aga, mis EL andis neile, suudeti aga vanarauda müüa - kink oli paar miljonit, rauas aga paartuhat eurot. Käisime linna peal jalutamas, suurem osa linnast sai läbi käidud. Et siis jah, värvikirev on see riik. Kaubandust leiab nii suurtest supermarketitest kuni putkamajanduseni. Hinnad ei ole tohutult Eesti hindadest odavamad, kuskil 20%, samas palgad pidid jääma 300 kuni 500 euro kanti. Kõik nurgatagused on täis autopesulaid, hotelle ja restorane - pidavat nende kaudu rahapesuga tegeletama. Kosovo sõjast on rahval relvi suht palju käes, tänase 8 tunniga linnas lõpetasime tulistamiste lugemise peale kümnendat korda (vist oli rohkem, aga arvu osas konsensule ei jõudnud kaaslastega). Ahjaa, raudteejaamas käisime ka, ennem väideti, et raudtee on pankrotis - igatahes peavaksalis olid uksed lahti, sõiduplaan oli seinal ja rööpapead näitasid, et seal on sõidetud. Kaks võssakasvanud teed, kaks võssakasvanud platvormi, jaamas on veel enam-vähem puhas, aga jaamavahe suures läks juba samaks veduri kujuga, käsipöörangud ja ühtegi semafori ega foori näha ei olnud.

Järgmisel päeval sai kohaliku sõbraga mägedesse mindud, külaelu nagu ikka, serpentiinid samamoodi. Söögid kohalikus kebabiputkas on sõbralikud, 1,5€ teeb kõhu kaheks päevaks täis :) Tagasiteel sai taas lennujaamast läbi käidud, sõbral vabad päevad otsas, meil aga paar puhkusepäeva veel - tuli rendiauto võtta. Kuna muidugi ootamatult saabunud külalisi kaugelt maalt ei oodatud, siis autoks pakuti viimast varianti, mis oli just saabunud väikese kõksuga. Tegelikult sain koos müügimehega terve auto rendilepingule kriimud ja kõksud ära märkida - terve auto oli mõeldud ikkagi sedasi, et terveid kohti ei olnud. Igatahes miks - Kosovo autoliiklusest natuke. Autosid on palju, ummikuid on palju, aga imelik on see, et õppesõiduautosid on imevähe. Ilmselt aitab sellele kaasa ka variant koolitõend sularaha eest osta. Samas eile ei jäänud linnas silma ühtegi värsket plekimõlkimist, Ehk Tallinnas näeb isegi rohkem avariisid. Igatahes jagan mõne elutõe sealsest liiklusest:

  1. Sebra tähendab raisatud värvi, autojuhtidel on eesõigus.
  2. Autojuhid lasevad tegelikult hästi üle tee, tuleb neile auto ette astumisega anda märku oma soovist teed ületada.
  3. Kui sebra juures on foor ja põleb roheline, siis veendu, et autojuht eesõigust ei oma.
  4. Autoga sõites kui jõuad anna teed märgiga ristmikule, siis keera peateel sõitjale ette, kui vahe on üle 20 meetri. Kui see ei õnnestu, siis antakse tagant helisignaali.
  5. Kui tunned, et sind on vaja märgata või läks kitsaks, anna helisignaali
  6. 40 märk tähendab, kellelgi oli värvi ja tahtis plekktahvlit värvida. Sõida julmalt 90-ga.
  7. Kõnnitee on mõeldud parkimiseks, jalakäijad võivad ka sõiduteel käia.

Kokkuvõtlikult on Venemaal väga hea liikluskultuur, meil on lausa taevalik.

Autopark on kirju, uued luksusmaasturid vaheldumisi motoplokkide ja Yugodega. Väga popp auto on VW Transporter T3. Liigub neid kõvasti rohkem, kui uuemaid suguvendasid.

Et mitte igavusse surra, siis viimasel päeval läksime Makedooniasse. Tore sõit mööda mägiteid ja kord vasakul ja kord paremal oli näha ehitatavat kiirteed Pristina ja Skopje vahel. Kiirtee oli Pristinast Ferisaj linna, edasi mägitee. Skopje liikluskultuur on parem, parkimiskontrölorid on igal pool väljas ja inglise keelt ei räägi ka pealekauba. Igatahes, kiirteed on toredad, mägiteed on tohutult ilusate vaadetega (ja mitte nii ilusate teepeenardega) ja Skopje on piisavalt suur ja ummikuid täis, et midagi väga ei näinud. Viimane õhtu Pristinas, restoran Grisa on üks kohalikke parimaid kohti kesklinnas. Tol hetkel oli just paar nädalat tagasi seal restorani röövitud, aga eks head kohad ei hävine. Võtsime vähe rakit ja tagasitee ootab.

Alustame tagasitulekuga, õhtuks kodus puhta õhu käes. Lennujaamas peale rendiauto tagastamist tuleb mõned õlled teha - mis äraantavasse pagasisse ei mahtunud. Esimest korda jäi silma, et kohalikule moslemile ei meeldinud alkoholi tarvitamine, Kosovos käidud, nähtud ja rohkem tagasi ei kipu. Kes ise mõtleb tulla, siis päevaks läbisõiduga võib tulla üksikuid Priština ja Prizreni vaatamisväärsusi vaadata, aga muud tegevust siit eriti ei leia.
Õhust kohapeal - Pristinas on parasjagu sudune, sest elektrit toodavad linna kõrval kaks kivisöega köetavat elektrijaama, mille ehitusaasta pidi olema kuskil kuuekümnendates. Euroliit toetas elektrijaamu miljonieuroste filtritega, mis oleks õhu puhtamana hoidnud, kuid nagu kord ja kohus jõudsid töölised need filtrid enne külge panekut paari tuhande euro eest vanametalli müüa. Nii see elu käib...
Tagasiteel Viinis sai ringi vaadatud ja enne uut aastat tagasi olime.

Kel Kosovo teele jääb, siis kindlasti minge sealt läbi, kui Serbia teel pole. Mitrovica ümbrus on "terav". Muidu täitsa rahulik kant!