Hilissuvine reis päikselisesse ja antiiksessse Kreekasse. August, 2005 Sünnipäev Ateena Akroplisel.

autor: Deili 6 b (12.a), Tallinna Kuristiku Gümnaasium

SISSEJUHATUS Oli veebruar 2005, kui ema tuli turismimessilt koju põrutava uudisega, et suvel augustikuus sõidame me Kreekasse Tolosse. Ema arvas, et olen nii pikaks ja raskeks reisiks juba piisvalt vana ja tubli, ning ta soovis, et ma alustaksin just maailmaga tutvumist Antiik-Kreekast. Ootasin seda augustikuud väga. Aeg oli pikk venima. Lõpuks jõudiski kätte august ja me suundusime emaga Tallinna lennujaama, kust algas sõit Kreekasse, Ateenasse ja sealt edasi Tolosse. Lennujaama oli kogunenud juba suur hulk rahvast, kes kõik olid Embach Toursilt reisi ostnud. Selgus, et meid oli 120 ja meie tarvis oli Embach Tours lennuki tellinud Estonia Airilt Kreekasse sõiduks. Lennusõit möödus ilma igasuguste viperdusteta, olgugi, et just paar tundi enne meie väljalendu teatati raadiost suurest lennuõnnetusest Kreekas, (et Küproselt välja lennanud lennuk põrutas Kreekas vastu mäge), see meid ei hirmutanud. Esimest korda lennukiga (Estonia Air) lennates tundsin end piisavalt turvaliselt. Ennem olin reisinud ainult laevaga Soome ja Rootsi ning see lennureis oli piisavalt huvitav. Väike hirm oli küll, sest ma ei olnud kunagi lennukiga sõitnud. Põnev oli see, kuidas lennuk õhku tõusis, selline imalik vilin ja kumin kõlas kõrvades, siis kuidas lennuk end pööras õigesse suunda ja siis oligi lennuk pilvedest kõrgemal 11 km kõrgusel. Hoidsin ikka pikka aega kramplikult emast kinni. Veidike ikka kartsin ka. Päris imelik oli mõelda, et lennuk lendab nii kõrgel. Aeg-ajalt oli maad ka näha, kui pilvi polnud. Vahepeal sõin, magasin, lahendasin ristsõnu. Lennuk sõitis 3 tundi ja 20 min, ning see aeg läks tegelikult päris ruttu.

ATEENA Ateenasse jõudsime õhtupimeduses ja eriti peale linnatulede midagi ei näinud. Ateena lennujaam oli ehitatud 2004 Ateena Olümpia tarvis ja see oli nii suur-suur. Kunagi varem polnud ma sellist näinud. Lennukist maha tulles ja lennujaama siseruumideni oli vähemalt 2 km koridore ja ekskalaatoreid, lugesin ära seal oli 10 pikka pikka kõndimise ekskalaatorit, kohati oli selline tunne, et see koridor ei lõppegi kunagi ära. Lõpuks jõudsime lennujaama siseruumidesse, jäime oma pagasit ootama. Kõik läks hästi. Lennujaamas võtsid meid vastu kaks vapustavalt toredat giidi: Ervin ja Ester, kes olid kogu reisi ajal meile igati abiks ja toeks. Juba lennujaamas selgitasid meile Ervin ja Ester esimesi õpetusi Kreeka kohta ning teatasid meile millistes hotellides me ööbime. Õpetussõnad kuulatud ja kotid käes, läksime siis bussi poole. Enne, kui bussi jõudsime lõi meile kõigile suur pahvakas sooja õhku näkku, nii suur on temperatuuri vahe Tallinnaga, olime kõik ehmunud. Tallinnas oli tol päeval, kui välja sõitsime 16 C ja Kreekas Ateenas 31 C sooja !!! kohe oli väga –väga palava ja see soe õhk oli liigagi ootamatu, see oli nii mulle kui ka emale liiga ootamatu temperatuuri vahe, olin väga jahmunud. Lennujaama ees ootas meid juba 3 Kreeka bussi, mis oli Embach Toursil meie jaokas renditud. Algas sõit Tolo poole. Bussis oli mugav, konditsioneer töötas suurepärastelt. Tolo asub 170 km Ateenast eemal, Egeuse mere rannikul, Peloponnesose poolsaarel. Kui olime umbes pool teed sõitnud, tehti peatus Korintose kanali juures, seal asus väike kohvik ja pood, kust saime ka esimesed kohvid, kreeka saiad ja muud ostud teha. Tolosse jõusime peale südaööd. Peagi buss peatus meie hotelli juures, võtsime oma kotid ja läksime hotelli. Hotellis saime oma tubade võtmed kätte ja läksime oma toaga tutvuma. Esimen mulje hotellist ja toas oli suurepärane. Meie tuba asus 1. korrusel, seal oli 3 voodit, vannituba ja rõdu. Nautisme siis Tolo õhtu jahedust. Olime sellest reisist väsinud ja heitsime varsti magama.

TOLO Hommikul läksime sööma ja hiljem linnaga tutvuma.
Tolos on imepärane loodus, puhas ja soe merevesi koos kaunite liivarandadega. Sooja on keskmiselt 30 c ja merevesi 27 c, iga päev paistab päike! Ei ühtegi pilve! Kahel esimesel päeval nautismegi emaga päikest, liivarandu, sooja merd ja tutvusime Tologa. Merevesi oli mõnusalt soe ja mahe ning hästi soolane, nii et peale ujumist tuli end kindlasti duši all loputada. Vesi oli ikka nii soolane, et ilma ujumatagi püsisid veepinnal. Tolo on iseenesest väike turismilinn, mis on 2 km pikk ja 1 km lai ning asub Egeuse mere kaldal. Linnas on põhiliselt rannad, hotellid, tavernad (populaarsed söögikohad, meie mõistes kohviku ja restorani vahepealne), poed nii suveniiride ja muu kauba ostmiseks. Püsielanikke on vaid 2000 ringis, kuid turismihooajal saabub linna paarkümmend tuhat turisti nii: Eestist, Suurbrianniast, Soomest, kui ka on see paik armastatud kreeklaste endi seas.

NAFPLION Juba ülejärgmisel päeval ostsime ekskursiooni Nafplioni, mis asub 9 km kaugusle Tolost. See on esimene vaba Kreeka pealinn peale Türgi valitsusaega. Külastasime Palamidese kaljukindlust, mis asus kõrgel kaljul ja millelt oli ilus vaade Egeuse merele. Hiljem jalutasime Nafplioni vanalinna marmortänavatel. Ka emale oli Nafplion au, kuulsus, iidsus ja tähtsus Kreeka ajaloos uudiseks.

ATEENA Järgmisel päeval oli meil väljasõit Ateenasse Kreeka iidsesse ja antiiksesse pealinna! Külastasime valgest marmorist ehitatud olümpiastaadionit. Jalutasime antiikses vanalinnas ja agoraal, imetlesime Korinthose sambaid (~70m) Zeusi staadionil, Dionysose ja Herodese amfiteatrit, Hadrianuse kaart ning loomulikult tõusime üles mäele Ateena akropolile.

Ateena akropol on vapustav ja sealt avanev vaade uuele ja antiiksele Ateenale lihtsalt imepärane. Akropolil tegi asja raskemaks asjaolu, et sel päeval oli Ateenas 41 c varjus, õhk oli kuum ja palav. See oli tõeliselt raske tõus mäkke, aga see vaade ja tunne seal üleval oli seda asja väärt! Imeline oli veel see, et Ateena akropolil sain ma just 12-aastaseks. Sünnipäevakingitus missugune!

Õhtu lõppes meil Tolos Kreeka rahvusõhtuga, kus meile pakuti kreeka rahvustoite, mis mulle eriti ei maitsenud, liiga rasvased, aga emale meeldisid. Lisaks tutvustati kreeka muusikat ja õpetati kreeka tantse. Tantse õppides, selgus et see sirtaki polegi nii raske nagu alguses tundus. Vahepeal läksid küll sammud sassi, harjutasin siis hoolega ja lõpuks kõik õnnestus.

MÜKEENE, EPIDAURUS Neljapäeval oli meil pool päeva vaba, lustisime niisama rannas, ujusime basseinis ja nautisime päikest. Pärastlõunal oli meil väljasõit Mükeenesse ja Epiduruse teatrisse. Mükeene-hiiglaslikest kividest ehitatud linnamüür, legendaarne Lõvivärav, Atreuse varakamber - üks uhkemaid ja paremini säilinud Mükeene üliku kuppelhaud. See on midagi, mida vaadata. Kõik see on ehitatud 3-2 tuhat aastat eKr.
Epidauruse antiikteater on imehästi säilinud ja juba 2500 aastat tagasi etendati seal komöödiaid ja tragöödiaid ning ka tänapäeval toimub seal hulgaliselt teatrietendusi. Üks meie grupi liige Piret Tartust laulis antiikteatri lava keskpunktis kirikulaulu ja see laul oli suurepäraselt kuulda teatri viimasesse ritta. Sõitsime ka mööda antkiisest Tirynsi (Tüüros) linna võimsatest kiviblokkidest ehitatud linnamüüridest, kuhu aga kahjuks veel turiste ei lubata areheoloogiliste väljakaevamiste tõttu. (Väga paljud arheoloogilised alad asuvad Kreekas eramaadel ja sinna on pääs raskendatud või üldse keelatud.) Mükeene ja Tirynsi müürid on tõesti ehitatud hiiglaslikest kividest, seepärast nimetataksegi neid oma suuruse tõttu klükloopite müüriks. Tagasisõidul külastasime ka kohalikku keraamikapoodi, kust igaüks sai midagi meelepärast, endale kingituseks osta. Seal müüdi amforaid ja muud kreeka keraamikat.

DELFI –maailmanaba! Vanajumal Zeus, taeva ja maa valitseja, tahtis kord teada, kas maailma keskpunkt asub tõepoolest Kreekas. Selleks astus ta valgele kivile ja laskis lendu kaks kotkast - ühe musta ja teise valge. Kumbki kotkas lendas vastassuunas ümber maailma, kuid tagasi jõudsid nad ühel ja samal hetkel. Nii sai kõrgeim jumal kinnitust, et Delfi ongi maailma nabaks!

Reede oli Delfi päev, mis ka mulle kõige enam meeldis. Delfi- maailma keskpukt ja kuulsaim oraaklite linn, kus oraaklid (püütiad) olid läbi sajandite Kreekamaale saatust kuulutanud. Sai puutuda maailmanaba! Kuid reis sinna oli pikk ja raske: kõige pealt sõitsime Tolost 2 tundi bussiga Egio sadamasse, siis ületasime Ioonia mere praamiga (1 tund), veel tuli sõita 1 tund bussiga ülesse Parnassose mäkke, mööda kiinu-käänulisi mägiteid ning seal ta oligi – Delfi: antiiksed templid (enamus varemetes), jumal Apolloni pühamu, staadion, amfiteater varakamber – kõik see oli ehitatud kõrgele mäe jalamile. Hämmastav oli kohaliku giidi jutustus, kuidas 1893 aastal pika otsime tulemusena leiti üles Delfi ja hakati välja kaevama. Antud koha peal asus küla Kastri, oma 40 majapidamist, mis kogu täiega lammutati laiali ja viidi 1 km eemale ja siis algasidki arheoloogilised kaevamistööd. Tutvusime ka Delfi väike asulaga ning peagi asusime tagasisõitu Tolosse. Taas mööda kiinu-käänulisi mägiteid, kust alla vaadates tekkis küll jube tunne.

Peagi olime taas jõudnud Korinthose kanali äärde, kus tegime peatuse. Üldse sõitsime üle Korinthose kanali 5 korda, ka see maailmaime tasub suuremat tähelepanu. Giid küsis, kui pikk see võib olla, hinnake silma järgi, no üle 2-3 km ei pakuks küll, kuid vaatasime kanalilt tutvustavalt stendilt järgi üle 6,3 km. Uskumatu! Kanal on tõesti võimas ehitis, mis on tehtud inimtööjõul. Tänapäeval seda loomulikult nii palju ei kasutata, sest uuema aja laevad on selleks liiga suured.

HYDRA. SPETSES. Laupäeval toimus laevareis Hydra (kreeklastele Idra) ja Spetsese saarele. Saared on Kreeka sümboliks, saari on 760. Laev väljus Tolo sadamast hommikul vara, et sadamsse jõuda õigeks ajaks pidime varakult tõusma, sest sadam asus 2 km meie hotellist ja sinna tuli jala minna mööda mere äärset promenaadi. Sõit laeval oli põnev, sest möödusime paljudest saartes ja nägime huvitavat Kreeka maastiku mere poolt vaadatuna. Laevasõit kestis Hydrani 2, 5 tundi. Hydral puudub joogivesi ning see tuuakse kõik laevadega sisse. Tänavad on kitsad, kus autod ei sõida, sõidetakse eeslite ja muuladega. Ka meie tegime seal läbi eksootilise muulasõidu (kohalik takso) mõõda kitsaid ja kitsukesi tänavaid. Selgus, et Hydral on ikka 3 autot: prügiauto, veeauto ja esindusauto kõrgete külaliste jaoks, mida kasutatakase harva. Peagi jätkus laevareis Hydralt Spetsese saarele. Spetsesel oli paaritunnine peatus, kus oli meil võimalus sisse astuda Kreeka vabadussõja kangelanna, naisadmiral Laskarina Bouboulina perekonna eramuuseumisse, mis oli tõeliselt põnev. Admirali tiitli oli ta saanud jälle kunagi vene tsaari käest. Giid jutustas, kuidas kuulus kreeklanna kulutas ära kogu oma suure varanduse (ta oli olnud tol ajal Kreekas miljonär) Kreeka vabadusvõitlusele (1823), juhatades merel laevu, vabastades Kreeka Türgi võimu alt. Muuseumis kingiti meile ka meene, kohalik raha, kus oli Laskarina Boubolina pilt peal. Ema, kes on ajalugu ülikoolis õppinud, ütles et ka tema ei teadnud varem midagi Boubolina kohta, kõik seal kuuldu oli talle uudiseks. Kodus ema otsis inernetist midagi tema kohta, kuid ei leidnud mitte kui midagi. Seega, oli see ainulaadne ja põnev. Hämmastav oli veel see, et Spetsesel ja Hydral oli palju ilusaid maju ehitanud venelased, eriti peeti seal meeles krahv Orlovi. Õhtul jõudsime tagasi Tolosse.

TOLO Pühapäev oli puhkamise, päevitamise ja ujumise päev. Nautisme seda viimast puhkuse päeva täie rinnaga, käisime ujumas, päevitasime, siis jälle ujumas ja jälle ujumas, sest ilm oli tõeliselt soe ja palav. Tegime ka viimased sisseostud perekonnale: isale ostsime kohaliku aniisiviina ouzo, vennale ja tädile kreeka maiustusi, õele roosimoosi, õemehele ka ouzo, õelapsele klaasehte, õepojale kreeka palvehelmed. Ema ostis endale Kreekast mälestuseks väga huvitava kreeka kleidi, CD-plaadi Theodorakise muusikaga ja miniamfora. Mina sain endale pronksist öökulli (jumalanna Athena prototüüp), Nike kuju, meretähe, merekarbi, ka mängukaardid kreeka vaadetega. Hoian neid asju hoolega, sest need mulle nii väga meeldivad. Veel tegime hulgaliselt pilte, mida on nii põnev vaadata. Nii kurb tunne oli asju pakkida ja ära minna, nii kahju oli, sest Tolo ja Kreeka meeldis meile väga-väga

TALLLINN Esmaspäeval olime tagasi Tallinnas. Kodus hiljem mõeldes, sain alles aru, mida ma kõike nägin, vaatasin ja kogesin. See oli tõesti suurelamus. Ega suvel Kreekas viibimine nii väga kerge ei olnud, sest ilm oli põhjamaalase jaoks piisavalt kuum ja palav. Sageli oli janu, higi voolas, õhku ei jätkunud. Kuid hommikul ja õhtul meres ujudes, sageli basseinis jahutades ununes kõik päeval kogetud palavus nagu nõiaväel. Kreeka ei ole ainult osa ajalooõpikust, vaid tõeline pärl Vahemere ääres. Inimesed on seal sõbralikud ja abivalmis ning lihtsalt mõnusad ja toredad. Tahan sinna tagasi. Nii väga-väga. Kokkuvõttes see oli suurelamus, mida soovitan kõigil kogeda. Kreeka on seda väärt!