trip-krainetrip-ukraine-dark
Kuhu minna, mida teha vol. 2 - Hakone
3 kommentaari

Hakone 1244

Üks tuntud reisiteatmik on nimetanud Hakonet Jaapani turismi-Mekaks

par excellence ja tõepoolest ei ole seda liiga palju öeldud. Olles Tokyost mõistliku rongisõidu kaugusel, sobib see kiireks ühepäevaseks reisiks, kuid samas võib pakkuda tegevust rohkemgi kui nädalaks. Ja millest koosneb Hakone – kõigest, mis iga sorti turistidele huvi pakkuda võiks! Seal on mäed, seal on järv, mägedes on aktiivne vulkaaniline tegevus, on kuumaveeallikad ehk

onsenid. Isegi transpordivahendid on seal dekoratiivsed, alustades mööda mäge üles venivatest mängurongidest ja mägede vahel kõikuvatest köisraudteedest, kuni üle järve kruiisivate piraadilaevadeni. Ja kui sellest veel väheks jäi, siis Hakone pärliks on kümned ja kümned nurgatagused, mis võivad üllatada otsevaatega Fuji mäele, tuntuimaks vaateks neist Fuji peegeldumas Ashi järve selgelt pinnalt!


Hakone ilmselgeks boonuseks on see, et enamus nn vaatamisväärsed turismiobjektid ja aktraktsioonid on täiesti kaetavad ühe päevaga. See on küll põrgulikult pikk, planeeritud ja tihe (sõidu)päev aga siiski täiesti teostatav, andes seega võimaluse ka alati kiire elurütmiga jaapanlastele. Viimane on aga justnimelt põhjuseks, miks ma tungivalt ei soovita sinna minna nädalavahetustel, eriti pühapäeval, sest vastasel juhul on oht pool oma päevast erinevates järjekordades veeta. Kõik vaatamisväärsused on kenasti ringikujuliselt piirkonda paigutatud, ühendades need omavahel juba eelpool nimetatud omaette elamust pakkuvate transpordivahenditega, mistõttu on ühepäevane Hakone reis vist küll kõige mugavam reis, mida turistil võimalik teha on. Vaid paar pooletunnist jalutuskäiku mõne erilise objekti juurde ja et ülejäänu nägemata ei jääks, selle eest hoolitsevad juba mainitud liikumisvahendid ise.
Kui rääkida meeleolulisemalt, mida see sügisvärvides edvistav mägedevaheline org pakkus, siis oli see eelkõige huvitav kaemus inimese ja looduse koostööle. Jaapanlased on lausa uskumatud tehiskeskkondade loojad ja loodusressursside kasutajad. Ma ei hakka siinkohal rääkima, kuidas nad kõik oma segametsad majanduslikel kaalutlustel süstemaatiliselt asendasid sõdursirgetes rivides seisvate jaapani seedritega, kuid Hakone oli kuidagi eriti ilmekas näide väikesel maal asuva suure rahva nõudmistest oma elukeskkonnale. Nii näiteks oli apokalüptiliselt tossav mäekülg täis puuritud ja uuristatud vist küll tuhaneid auke, et anda kuuma vett sadadele turiste meelitavatele kuumaveeallikatele. See punakaspruuni kivimisse rajatud suitsev tööstusmaastik meenutas Akira Kurosawa filmi „Dreams“ ("Unenäod ehk Akira Kurosawa unenäod" ("Yume", 1990)), milles ta kujutab saastest viljatuks muutunud maailma, kus elavad vaid inimmutandid. Kui sinna maastikule lisada veel see hingemattev pead ja südant pahaks ajav koos tossuga maa seest kerkiv hais ja kohalik kuulsaim delikatess, milleks on vulkaanivees mustaks keedetud munad, siis ei ole üldse raske ennast samuti mõnda mitte eriti helgesse ulmefantaasiasse kujutada. Siiski, olgu lohutuseks öeldud, et seal on koos teiega eelmainitud musta koorega mune söömas alati tubli mass üldse mitte muteerunud välimusega kaas-turiste, mis teid kenasti reaalsuses kinni hoiavad.
Lisaks on Hakonel väga mitu erinevat nägu, sõltuvalt juba kasvõi ilmast. Kuna meie Hakone „turismituuri“ päev oli hall, vihmane ja külm, pigem Eesti kui Jaapani novembrikuu ilma meenutav, ei ole vaja vist üldse mainida, et mingist Fuji vaatest ei saanud seekord juttugi olla. Oma köisraudtee sõidud läbisime me ilusas tihedas piimvalges pilvemassis, kust vaid harva mõned mäeküljel punakollastes toonides kriiskavad puud läbi paistsid ning sõit piraadilaeval meenutas klimaatiliselt Nordkappi juures tehtud kruiisi mööda Põhja-Jäämerd. Aga see pole üldse kurtmisena mõeldud, sest vihmamärjad sügistoonides lehed ja veidi hallikas nukker uduvine mägedes on täiesti omamoodi vaatepilt.
Meie teine päev, mil otsustasime inimmassid maha jätta ja ümbruskonna mägedesse turnima minna, oli seevastu jällegi üllatavalt soe ja vahelduva eduga külluslikult päikesepaisteline (mis siiski ei olnud piisav heitmaks pilku Fujile). Eestlase vaevaline ülesmäge liikumise oskus, päikesest ja pingutusest punaseks värvunud põsed ning iga läbitud kümne meetri järgne pildistamispaus tegi meid kohalike ronijate jaoks kindlasti huviväärseks objektiks, aga no mis teha kui meil kodus mägesid ei ole. Seal mägedes avaldus kõik see, miks ma enne ütlesin, et Hakones jätkuks tegevust ka nädalateks. Sisuliselt on kogu sealne ümbrus kaetud matkaradadega, millest osad viivad mägedesse, osad teevad tiiru ümber maalilise järve, osad juhatavad ürgsele küpressialleele või lihtsalt mööda mõnd unarmaanteed veidi vähemate inimmõjudega keskkonda. Ja need pisikesed templid või pühamud, mille võib kuskilt nurga tagant leida või mõni väike Jaapani aiakene hiigelsuurte erkoranžide karpkaladega teevad need jalutuskäigud seda enam nähtud vaeva vääriliseks.
Ühesõnaga, usun, et igaüks leiab endale midagi sellest mitmekülgsest paigast. Oma lemmikud panen nüüd piltidena juttu ilmestama.
Mõningad praktilised soovitused: - Hakones liikumiseks tasuks soetada Hakone Freepass, mis katab ühekordse sõidu Tokyost Hakonesse ja tagasi ning piiramatu õiguse sõita kõikvõimalike transpordivahenditega Hakones kohapeal (kaasa arvatud piraadilaevad ja köisraudtee). Kahepäevane pass maksab 5 000 ja 3-päevane 5 500 jeeni. http://www.odakyu.jp/english/freepass/hakone_01.html
- Ööbimiskohana julgen soovitada Fuji Hakone Guest House`i, kus me ise ööbisime. Personal räägib kenasti inglise keelt ning lisaks on seal võimalus privaatselt koos kaaslastega onseni kasutada. http://hakone.syuriken.jp/hakone/
- Kes loodavad heita pilku Fuji mäele, planeerigu oma reis ajavahemikku detsembrist veebruarini kuna ülejäänud ajal peate ülima tõenäosusega leppima vaid pilvedega.
Vulkaaniaurudega tehismaastik. Owakudani köisraudtee peatus: Hakone (57)
Apokalüptiline maastik. Kahju, et foto peale vaatega kaasnenud hingematvat haisu lisada ei saa: Hakone (75)
Ashi järv ja piraadilaevad:
Hakone (108)
Hakone pühamu:
Hakone (186)
Üle 300-aasta vanune küpressiallee:
Hakone (135)
Jaapani sügisvärvid:
Hakone (235)
Jaapani sügise kõige edevam puu - väikeste lehtedega vaher ehk momiji, mis omandab kõikvõimalikke toone erkkollasest kirevpunaseni:
Hakone (221)
Vaade Kintoki mäe tipust Hakone orule:
Hakone (329)
Veidi kõhedust tekitanud sõdursirged küpressimetsad
: Hakone (341)
Ja lõpetuseks midagi emotsionaalset, mille me oma ööbimiskoha lähedal asunud templist õhtuse jalutuskäigu ajal leidsime:
Hakone (15)

Väga toredad ülevaated, gaijin! Mind kisub juba taas tagasi Jaapanisse!:) Jätka samas vaimus!

Käidud samadel radadel ja võin ka vaid kiita Hakone piirkonda! Freepass on väga praktiline, Hakone-Yumoto turistiinfos saab inglisekeelset juhatust ka (mujal seal selle keelega suurt teha polnud). KINDLASTI tuleks veeta öö onsenis! Neid on erinevaid ja erineva hinnaga, aga enamikus jaapanipärane majutus ja basseinid ja söögid hinna sees - väga ehe ja lahe kogemus. Onsen ise - kui tegin oma Jaapani top-3 listi, siis kindlalt on onsenielamus esikolmikus.

See onseninõlv meenutab pisut Kyusyu Bepput, mis on üsnagi masendav turistilõks tollel muidu kenal saarel.