Kuidas väikelast jaapanlaseks treenitakse
1 kommentaar

laps
Sattusin mõnda aega tagasi peale huvitavale teemale väikelaste kasvatamismeetoditest Jaapanis. Seoses oma õpingutega olen pikki aastaid kokku puutunud Jaapani koolisüsteemi eripäradega, eelkooliealiste laste drillimine pakkus minu jaoks aga huvitavat mõtlemisainet. Siiski, seekordne tekst tuleb eelneva hoiatusega, et kõik roosade prillidega Jaapani idealistid peaksid kas lugemise siinkohal katki jätma või südamed kõvaks tegema, sest mitte kõik nende pisikeste vahvate rosinasilmsete põnnide elus pole Lääne õrnale hingele vastuvõetav.


Kõik on võrdsed

Et Jaapan on grupiühiskond, on vast üdini ära leierdatud iseenesestmõistetavaks saanud fakt. Tõepoolest, nii see on, kuid ei saa täpsustamata jätta, et ka grupile orienteeritud ühiskonnad võivad olla väga erineva lähenemisega isiku ja grupi kooslusele. Jaapani gruppi iseloomustab eelkõige see, et grupi harmooniat püütakse saavutada mitte erinevate inimeste sulandamise vaid kõigi grupi liikmete üksteisele võimalikult sarnaseks muutmise kaudu. Küllap paljud kujutavad vaimusilmas ette neid tänavaid Tokyos tipptunnil, kus näotu massina äravahetamiseni sarnased pintsaklipsudes robotid tööle tõttavad. Ettevalmistus just selliseks eluks hakkab pihta lasteaiast.
Ühe tuttava ema ütles väga lühiajalise Jaapanis viibimise peale kommentaariks, et talle meenutab siinne olek väga kommunismi. Osaliselt pidin ma temaga nõustuma, sest tõepoolest näib nende inimeste sisemine ideaal meenutavat midagi, mida ma Nõukogude ajast mäletan. Nii näiteks hakkab „kõik on võrdsed“ ideaal pihta esimesest eelkooli päevast. Need napilt kolme aastaseks saanud lapsed peavad olema kõik varustatud võrdse arsenaliga oma esimesel ühiskonnakoolitusel. Nii on neile täpselt määratud, kui laiade ja pikkade külgedega peab olema nende toidukott, jalatsikott, riidekott, magamismadratsi kott, koolikott, rääkimata käterättidest. Olgu siinkohal mainitud, et enamus need mõõtmed ei vasta ühelegi kaubanduses pakutavale standardile, eeldades emmedelt usinat isiklikku niit-nõel-käärid lähenemist. Loomulikult on nõudmised riietele paika pandud kuni materjalini, veel olulisem aga – nimesildid! Kottidel peab see olema all vasakus nurgas, riietel all paremas servas, rätikutel ja sisejalatsitel keskel, lisaks veel et spordirõivastel peab nimesildi suuruseks olema rangelt kaheksa korda neli ja pool sentimeetrit, nagu kirjeldab oma kogemusi üks eelkooli drilli läbi teinud välismaalasest lapsevanem.
Ja varustus on alles algus, tegelik töö hakkab alles grupis. Lääne maailma mõistes on lapse esimene grupp ja sotsiaalsuhete õppimise koht kodu, Jaapanis seda nii ei nähta. Loomulikult on perekond kõige tugevam inimese nn sisegrupp, kuid see on grupp, kus inimesele ei kehti need reeglid, mis talle kehtivad kõikides teistes gruppides. Kuigi Jaapani peresuhted tänapäeval on kõike muud kui ideaalsed ja pere liikmed ei jaga päevast päeva oma sisemisi emotsioone, kehtib siiski arusaam, et perekonnaringis on inimene see, kes ta on. Suurim vahe seisneb selles, et ainult oma perekonna liikmetelt on inimesel õigus nõuda hoolt, abi ja armastust enese suhtes, kõikides ülejäänud gruppides tal seda õigust ei ole. Ja just see on esimeseks treeninguks, mida väike laps eelkoolis õppima peab – et keegi teda ei aita, et ta on võrdne teistega ning et tema soovid kellelegi korda ei lähe.

Pole midagi toredamat kui kõike koos ja ühtemoodi teha

Järgmiseks peab laps õppima kõigiga koos samu asju ja sama moodi tegema. Küsimus ei ole koostöö tegemises, kus lapsed grupitööna millegagi hakkama saavad, küsimus on just nimelt kõikidega koos sama asja tegemises. Soovimatust osaleda sellistes grupitegemistes, loetakse kasvatajate poolt kõige alarmeerivamaks käitumishälbeks ning seda korrigeeritakse üpris järeleandmatult. Nende laste probleemina ei nähta, et nad on kuidagi individualistlikumad, vaid et nad lihtsalt ei tea veel, kui tore on kõike teistega koos teha. Sest iga täiskasvanud jaapanlane on selles ju veendunud – pole midagi toredamat kui kõike koos ja ühtemoodi teha.
Kurb-naljakas näide laste drillimisest oli ühe ameeriklasest isa kirjeldus oma lapse ebakorrektsest käitumisest lasteaia hoovis toimunud mängutunni jooksul. Vähe sellest, et „mängimine“ tähendas seda, et kasvataja suunas kõik lapsed ringiratast ümber liivakasti jooksma, kuid isegi tolle väikese poisi ennekuulmatu sõnakuulmatus joosta ringe vastupidises suunas, sai kasvatajate poolt kiiresti ära korrigeeritud. Või nagu ema, kes pidi kasvataja käest korduvalt kuulma, et tema tütar on „vähem arenenud kui temaealine laps olema peaks“ ning mille näiteks tõi kasvataja, et laps ei oska kolmnurki joonistada. Hämmeldunud ema vastas,et laps joonistab kodus kogu aeg kolmnurki. „Jah, aga ta tõmbab jooned vales järjekorras,“ tuli kurja kasvataja hinnang lapse „alaarengu“ kohta
Kui siia lisada veel emade poolne kodune koolitus, et kaks kõige tähtsamat asja, mida nad oma lastele õpetavad on – mitte tekitada tüli teistele inimestele ja mitte teha midagi sellist, mis võib põhjustada teiste inimeste vastumeelsust nende suhtes, saamegi seemne tõelise jaapanlase kasvamiseks. Loomulikult on sellises harmoonilises grupiühiskonnas palju meeldivat - lihtne ja turvaline, kui sa oskad, suudad ja tahad selles osaleda, kui sa aga oled kogu survele vaatamata erinev, on Jaapanis hakkama saamise perspektiivid üsnagi tumedad. Kõigest sellest, mis neid lapsi tulevikus ees ootab, sellest kunagi edaspidi.

Oma enda kool ja lasteaed tuleb meelde.

Mis sa arvad, mis siis juhtus, kui sa vahetunnis teiste õpilastega koos (= samas suunas) koridoris ringi ei jalutanud - noh seisid seina ääres või jalutasid mujal?

Või lasteaias küsitakse lastelt:
"Mis on kõige ilusam värv?"
(kõik kooris): "Punane."

"Mis teile kõige rohkem maitseb?"
(kolm, neli): "Maasikad?"

Tänapäevaks on see õnneks mõõdanik, eriti see:
"mitte tekitada tüli teistele inimestele ja mitte teha midagi sellist, mis võib põhjustada teiste inimeste vastumeelsust nende suhtes"