Panen siia copy/paste oma tagasihoidliku üllitise, mille Postimehe reisilisa kevadel väikeste kärbetega ära trükkis.

Kuuba reis algas meie jaoks juba 2016 veebruariga, kui avastasime internetist odavad lennupiletid. See ilus maa oli meie neljase reisiseltkonna mõtetes mõlkunud juba paar viimast aastat, aga alati jäi asi pidama kallite piletite taha. Nüüd siis minek! Marsruudi kaheks nädalaks tegime ise, ise ajasime öömajad välja ja tegevused panime paika.
Reis algas Riiast, üle Moskva ja maandusime keskpäeval Havannas. Linn võttis meid vastu päiksepaisteliselt, sooja oli jaanuari alguse kohta +26C ja peale pooleteisetunnist lennujaamas sahmerdamist saime kesklinna poole teele asuda.
Kuidas kirjeldada Havannat? Vapustavalt ilus on vanalinn oma koloniaalstiilis majadega: 90% lagunenud, värv maas, krohv pudeneb, põõsad kasvavad läbi, paljudel katused sisse kukkunud ja aknad sisse loobitud. Kõnnid mööda kõike seda ja mõtled, et oled sattunud mõne Hollywoodi sõjafilmi võtteplatsile. Kogu see vaatepilt jätab kohati masendava ja rusuva tunde, et kuhu ometigi neid see 57 aastat kommunismi viinud on. Vanalinnas liikudes ometigi näeb ka juba ilusti kordatehtud maju, remondisolevaid maju, kus mõnede kordategemiseks annab raha ka Unesco. Põhiväljakud-turistimagnetid säravad värske värviga ja on turiste täis. Turiste üldse oli Kuubas kohutavalt palju, kohati tundus, et isegi rohkem, kui kohalikke. Kõige rohkem kuulis prantsuse- ja inglise keelt, samuti kohtasime me 5 Eestist pärit seltkonda (kunagi ei ole see arv meie jaoks veel nii suur olnud).

Läksime Kuubale mitme eelarvamusega, mis kõik kohapeal pidime tunnistama vääraks. “WC paber kaasa”: ei olnud seal paberipuudust küll tunda! Pea iga wc juures istus mõni tädeke, kes siis müntide eest paberit müüs. Turumajandus Kuuba moodi!
“Kuuba on odav maa, kui kohalikku raha kasutada”: jälle väär! Turist on seal kui elav kõndiv rahakott, kellelt pumbatakse välja raha niipalju, kui võimalik. Paljudes söögi- ja müügikohtades hinnad puuduvad ja tasu küsitakse vastavalt näole st sõltub, kas oled kohalik või turist. Sattusime Trinidas ise olukorda, kus pagariäris meie ees seisvalt kohalikult küsiti üks summa, meilt juba palju suurem. Meie protesteerimise peale kehitati vaid õlgu ja tehti nägu, et in English ei oska. Mis sa ikka teed siis, kõnnid tühjade kätega minema või maksad roh
“Kohalik tänavasöök ei kõlba süüa”. Kõlbab küll, pole küll restoranitoidu maitsega, aga hamba all ei karju ja kõhu saab täis. Populaarne on neil nn tortilla, mis tegelikult tähendab poolekslõigatud kuklit, mille vahel pooleksmurtud omlett.
Kuuba köök on Eestist tulnule väga meelepärane: salatid, supid, praed, kõik tuttavate maitsetega. Märgatav erinevus oli vaid, et liha seal ei praeta, vaid keedetakse. Hinnad nagu Eestis: supid 1,50-3,50, praed 6 eur on ok hind, 12 juba kallis, 0,33 Cristal õlu 1,50 ja kohalik koola 1 eur.
Kohalikud elavad seal vaeselt, nende kuupalk on mingi 20 eurot, arstidel umbes 30 eurot.
Hästi elavad need, kes turiste teenindavad ja üldse eraettevõtlusega tegelevad. Mitmed, kel oli korter esimesel korrusel ja tänavapoole, tegid ühest toast müügipunkti, aken lahti ja äri käima! Müüd sa seal siis joogipoolist või teed burksi. Autosid on vähe ja osta seda on väga-väga kallis. Meie Vinalese öömajapakkujal nt oli kodus elektrimotoroller ja selle omamine on seal kõva sõna. Inimesed on sõbralikud, mõnega sai isegi vene keelt räägitud, meie Varadero öömaja perenaine kohe palus, et rääkige palun vene keeles, ta tahab keelt praktiseerida. Ta ise õppis 1975-78 Permis vene keele õpetajaks ja mäletas, et ka eestlasi oli nende kursusel tookord. Nüüd aga on mehega pensionil, üürivad välja kahte kahetoalist tuba a 40 eur/öö ja elavad väga hästi. Poeg on abielus kanadalannaga (loomulikult kolisid Kanadasse elama) ja mees istus iga õhtu maja ees värava juures tänaval ja tinutas naabrimehega viina apelsinimahlaga.

Ameerika vanad autod: Havanna ühed sümbolid. Autod seal veel sellest ajast, kui Castro peale revolutsioooni ameeriklased Kuubalt minema kihutas ja nende vara natsionaliseeris. Kaugelt vaadates ilusad ja läikivad, ligemale minnes näed, et on roostet, on asendatud juppe kättesaadavatest vahenditest, aga lõppkokkuvõtteks on nendega tehtud linnatuur elamust väärt. Tund mööda Havannat maksab sellise autoga 35-50 eur ja autovalik on suur. Minu subjektiivsel hinnangul moodustavad need autod Kuuba taksopargist ca 80%. Osad kuuluvad riigile, osad eraisikutele. On autosid isegi 30ndatest aastatest, kodaratega veel ja nt Varaderol nägime ka ehtsat roosat Cadillaci, samasugust, mida kasutati ka Eastwoodi 1989 aasta filmis.
Alkohol: odav ja kõikjal kehtivad riiklikud hinnad. On hea kvaliteediga kohalik Havana Club rumm, on kohalike jaoks omatehtud magusavõitu odav rumm ja muu välismaine kraam on väga kallis. Alkoholi saad osta juba varajasest hommikutundidest: nt nägime rikkalikult kaetud alkoholiriiulit juba kl. 7 Havanna Viazuli bussijaamas, osta vaid!

Väljaspool Havannat saad eriti aru, kuidas aeg on seisma jäänud: on hobu- ja härjarakendeid, mis sealmaal pole need turistide ligimeelitamiseks, vaid igapäevased liikumis- ja töövahendid. Maanteel sõites möödud tee ääres toigastega muru mahapeksvatest inimestest, kindlasti see odavam, kui osta mõni moodsam trimmer. Samuti kohtad pea igal sammul propagandat: raamatud, plakatid, ülekutsed, mis kõik ülistavad Castrot ja revolutsiooni ja kangelasliku kuuba rahva võitu. Natuke paneb see kõik muigama, ka meil see kõik oli veel 30 a tagasi.
Oma üle kahenädalasel reisil ei kasutanud me kordagi internetiteenust, nii sai juba reisi alguses otsustatud. Sealmail tasuta wifit pole, müüakse telefonikaarte, mis turistidele ja kohalikele maksavad erinevalt. Kraabid sellel kaardil siis koodi välja, lähed mõnesse linna(pargi)s asuvasse wifi levialasse ja surfad siis netis. Päris naljakas oli neid levialasid vaadata: inmesed tihedalt üksteise hunnikus ja kõigil nina telefonis.
Ringisõitmiseks kasutasime me nii Viazul busse kui taksosid ja ka siin juhtus üht-teist lõbusat: ma ei kohanud seal ühtegi taksojuhti, kes oleks kütust bensiinijaamast ostnud! Igatahes juhtus nii, et meie taksojuht keeras poolel teel Vinalesest Playa Largale sisse mingisse kohalikku tallu, kust siis lasi omale paaki valada varastatud kütust. Filmida seda tegevust ei lubatud, aga ikka sai see salaja linti võetud. Teinekord bussijuht tegi suvalises koha peatuse, võttis peale mõned kanistrid mingi valge ollusega (piim?) ja andis need siis järgmise kohas üle. Loomulikult peatusi neis kohtades ette ei olnud nähtud. Tuli meelde Barbadosel kogetu, kui bussijuht läks kellegagi bussis tülli, buss peatus, sõitja hüppas välja ja pani jooksu, bussijuht kisades järel. Terve bussitäis rahvast aga ootas ja nende jaoks oli kõik see väga loomulik. Lõbus oli see kõik ka meiesugustele turistidele.
Meie marsruut viis meid turistidele traditsioonilist teed pidi: Havanna-Vinales-Cienaga de Zapata (Playa Larga)-Cienfuegos-Trinidad-Santa Clara-Varadero-Havanna. Ei hakka igaühel peatuma, neid Kuuba reisikirju palju juba ilmunud, aga Trinidadil tahaks peatuda. Linn oma munakivitänavate ja värvitud madalate majadega on vaatamist väärt! Nagu ka igal pool mujal Kuubal, on siin kohutavalt palju turiste (jaanuar on Kuubal kõrghooaeg). Täesti tavaline, et sulle jalutab tänaval ratsanik hobusel vastu, teisel pool jälle mõni hobukaarik möödub. Nagu oleks keskaega sattunud. Külastasime ka seal läbisõidul olevat lõbustusparki ja see käik oli elamust väärt! Atraktsioonid olid roostes, koledad, ülevärvitud, kolisesid, tegid suurt müra, ei mingit turvalisust, aga ometigi olid lapsed õnnelikud. Tuli meelde Tartu Tähtvere lõbustuspark, samasugune sürr.
Kaubandus: nagu Eestis kaheksakümnendatel! Olid nn kohalike poed, mis asusid miskis urkas (sest poeks oli seda räpast, koledat ja kõledat ruumi raske nimetada), kus siis kruubi- ja muud 50 kilosed kotid olid ühes nurgas, teises olid 200liitrised vaadid toiduõliga, põrandal lisaks veel suured munarestitornid. Letil ennesõjaaegne kassaaparaat ja samast ajast ka roostes kaal kaaluvihtidega. Munad tundusid üldse olema nende üks põhitoiduaine, neid nägi ja sai süüa kõikjal. Läks siis see kohalik oma poodi, oma pudel õli jaoks kaasas ja kott tangainete jaoks, sai oma (kuu)normi kätte ja vastava märke vihikusse. Teine sort kauplusi olid juba nn valuutapoed, mis olid kallid ja väga kitsa sortimendiga. Kui oli üks sort lahustuvat kohvi, siis seda oli terve 5 meetrine riiul täis ja teine riiul oli toiduõli laualt täis. Kes tahab Kuubale shopingule minna, siis pettub, kaasa osta sealt eriti midagi peale T-särkide ja kohaliku rummi pole. See-eest Havana Club rumm on odav: valge pudel maksis liiter 4,20, tume 7,90.
Mida lõpetuseks? Kui vähegi võimalik ja ise väga peps ole, siis tasub seal igal juhul ära käia! 10 aasta pärast pole see maa enam see, mis hetkel. Saab seal meelde tuletada eesti kaheksa- ja üheksakümnendaid, rannad on väga ilusa selge sinise veega, kliima on super, toit hea. Ah jaa, hispaania keelt meie seltskonnas keegi ei oska, aga inglise keelega saab hästi hakkama. Ja kui seda ka ei oska, siis atavad käed-jalad. Ainuke hispaaniakeelne lause, mida kogu reisi ajal sobival hetkel kasutasin, “No tengo dinero” toimis ülihästi, kohalikud naersid selle peale ja patsutasid õlale.