Talvenädal Lanzarotel

Lanzarote ega Kanaari saared üldse pole olnud kindlasti minu reisisihtkohtade valikus mingil kohal. Ilmselt on asi selles, et lihtsalt palmi alla päevitama ei ole tahtmist olnud minna. Klišeena samastuvad just Kanaarid Costa del Soli, Ibiza jm Euroopa rannalõksudega, kus, kui rannainimene ei ole, pole esmapilgul üle päeva-paari suurt midagi peale hakata. Olles nüüd juba mitu nädalat tagasi võin öelda, et jah, ilmselt saaks ka Lanzarotel veeta nädalaid Playa Blancas, Costa Teguises, Arrecifes või Puerto del Carmenis sealt jalga välja tõstmata, päevitades ja pidutsedes. Sellest, et saarelt võib leida mitu tähelepanuväärset ja maailmaski unikaalset loodulikku fenomeni - saare põnev (ja raske) ajalugu on vorminud linnad ja maastikud, mida ei leia mujalt - antakse teada sageli möödaminnes ja väga napisõnaliselt. Need on aga pärlid, mida väljareklaamitud briti penskarite lesilast ei oskagi oodata. Vahemaad on nii väikesed, et soovi korral võib pool päeva peesitada suvalises saare otsas ja teise poole teises saare otsas midagi avastada ning õhtuks jälle lähtekohta tagasi sõita. Kui rannalinnadest sisemaale sõita võib leida ääretult armsaid külakesi ja maalilisi kohti looduses...

Lanzarote on vulkaanide maa. Kui Island või Uus-Meremaa presenteerivad omi vulkaanilisi võlusid kõigi vulkanismiga kaasnevate ilmingutega, siis Lanzarote on justkui õõvastav kõverpeegel: Hiiumaa suurusele maatükile on kokku surutud üle 300 erineva suurusega tulemäe, pooled neist ei anna kõrguse poolest isegi ametlikku vulkaani mõõtu välja, ent ei ole ühtegi kohta, kus taamal ei sinetaks mõni kurjakuulutav koonus või mustav tardunud laavajõgi. Ok, ükski vulkaan ei ole töötanud saarel juba pea 200 aastat, kuid Timanfaya kummituslikud laavaväljad, mis kuivas kliimas on säilitanud oma "värskuse" näitavad kujukalt, milline põrgu saarel 1730-1736 võis valitseda. Timanfaya laavaplatoo on selles suhtes kindlasti üks unikaalsemaid maailmas ja kahtlemata Lanzarote kauneim, õudsaim ja tähtsaim koht, mida külastada.

Ning loomulikult Cesar Manrique, kunstnik ja arhitekt. Kui lugeda seda pealiskaudset ning sait-saidilt üksteise pealt kopeeritud kiidulaulu, mis mehe kohta veebiväljaanded kirjutavad, siis võtab nagu õlgu kehitama. Hoopis teine asi on neid maju, aedu ja skulptuure näha in situ! Võib-olla midagi tema tehtus meenutab Dalid, midagi Gaudid või Hundertwasserit, midagi võib-olla hoopis viikingite pikkmaja. Ja loomulikult on Lanzarotel Manrique tehtu 1960-te...1970-te arhitektuuri, disaini ja tarbekunsti vormikõne selle parimas usus ja väljapeetuimas vormis. Samas on see omanäoline ja kordumatu ning peegeldab 50 aastat tagasi filosoofiat, mida kaasajal armastatakse suurte sõnadega kilbile tõsta - kohapõhisus, traditsionaalsus, kohaliku looduse respekteerimine, taaskasutus... Ja see kõik kokku ei tähenda hispaania stiilis rehielamu reproduktsiooni ega anonüümset padufunki, vaid omanäolist ja põnevat ruumikäsitlust, mis elegantselt viitab kohale, kus ta on ning millest tuleb.

Ühesõnaga - hoolimata sellest, et Lanzarotel kohtab kontsentreeritud kogustes briti ja saksa jõukaid pensionäre (kes enamuses on arvatavasti tegelikkuses väga kenad inimesed), leidub seal ka palju muud avastamisväärset. Niisiis startisime ühel jaanuari hommikul Tartust Riia poole, et veeta lastega üks "rannapuhkus" Lanzarotel. Mis sellest tegelikult välja kukkus on kirjas allpool...

http://www.sulevnurme.org/15/lanzarote.htm