Laupäev. Põdemine.

Tänane päev algab jälle hommikusöögiga hotellis. Kodus igapäevane puder ei tüüta vist ka nii ära. Kõike jääb tiba järgi, aga VIVA on OK.

Beachima. Tom on nigelavõitu ja haigete silmadega. Oleme veel päikese käes ja Tom ei suuda enam. Veame endid hotelli, ootame all kuni tuba on koristatud ja siis karlssonid (=külma õhu puhurid) tööle ja sirakile.

Avastame, et Tom on jube kuum ja seda üleni. Kraadime ja tulemus > 38 OC. Kuna minu puhul näitab kraadiklaas 32 OC, siis ðokk pisut laheneb. Tegelikult on lisaks ka mingi kõhujama. Arst on kallis ja Tomi jaoks liiga must. Katame ta kõigi meie 5 valge käterätikuga ( külmad ja märjad) ja need on hetkega kuumaks kütetud. Muudkui aga keera pooli ja kasta külma vette. Lõpuks hakkab Tom maha jahtuma, 2 aspiriini on ka oma töö teinud. Linnast ma aspiriini juurde ei saanud, kuna puhkepäev ja apteegid kinni. Abiks meie reisikaaslased sommid - üks pisike prillidega papi oli nii lahke.
Soomlasi on siin tõesti palju. Üks on hästi vana ja ei näe just väga kõbus välja (Kes ta küll siia saatis!?). On aga siiamaani elus ja kogu hotelli töötajad elavad need 10 päeva tema jootrahast.

Otsereportaazh meie toast:
Tom vingub :

  • tahab Eestisse
  • ei taha enam ühtegi poolfabrikaati
  • ei taha kuumarabandust
  • ei taha seda hommikusööki
  • ei taha autode tuututamist
  • ei taha palavaid keskpäevi
  • ei taha siestasid
  • ei taha ristmikke
  • ei taha neid haise

On pensionär...
"Väike vastik sitane linnake " - Tom on hulluks läinud.

Õhtuks tuli Tomil mõistus ja tervis tagasi. Saigi üks tobe päev läbi. Ei saanud - öösel oli tugev liiklusmüra ja nii palav. Siis me veel sõdisime - mina tahtsin, et aken lahti ja ja jahedam, aga liiklusmüra, Tom vastupidi. Tom võitis.