Meil on kuidagi nii juhtunud, et laps dikteerib viimasel ajal, kuhu reisida vaja. Peale seda viimast reisi ma tegelikult lapsega koos hästi enam reisida ei tahaks. Niisiis sõitsime 22. august Leetu. Kasutasime Kalevatraveli vahendatud Radisson SAS hotelli lühipuhkuse paketti. Klaipedasse sõitsime suunal Riia-Liepaja-Palanga-Klaipeda. Meil ei vedanud ilmaga, terve tee ladistas halastamatult nagu "ämbrist". Ilus unistus väike peatus Palangas teha jäi kahjuks ära. Sõit kestis kuidagi jube kaua. Keegi tuttav soovitas sõita Liepaja kaudu, et siis mööda rannaäärset teed Klaipedasse kulgeda, aga ega seal merd näha ei olnud, oli üks igav sirge tee. Praktiliselt terve reedene päev möödus autos istudes, millest ma eriti vaimustunud ei olnud, vaene mees sõitis seda teed täiesti üksinda, sest minust pole kahjuks abi. 4. aastane laps pidas üllatavalt hästi vastu tihedad va. metsapeatused. Mees siis halas peale peatust, et peab jälle kõikidest nendest autodest mööda sõitma, millest ta juba oli kord mööda sõitnud. Kaardid printisime Google mapist välja. Õhtul jõudsime siis ööbimiskohta. Hotellis oli õnneks üsna mugav. Mees teatas, et on väga väsinud ja jäi hoobilt magama, mina toimetasin veel lapse vanni ja magama. Hakkasin uurima, mis järgmisel päeval saab ja kuhu on võimalik minna. Vaatasin delfinaariumi lehte ja imetlesin pilte, aga unustasin aadressi täpsustada. Lõpuks olin ka nii väsinud, et sättisin ennast magama. Järgmisel hommikul sõime hommikusöögilauas kõhud korralikult täis ja hakkasime siis seiklema. Korralikke kaarte meil Kalipedast ja ümbruskonnast ei olnud. Hotelli administraatorilt saime mingid reklaamvihikud, kus olid ka osaliselt linnakaardid sees. Vaatasime, et Kura säärele praamiga ülesõit on väga lihtne, sadam oli kohe hotelli lähedal. Niisiis kihutasime sinna, aga kohapeal selgus, et valisime vale koha, nimelt meie valitud kohast mindi praamile jala. Kassatädi käest sai kuidagimoodi teada, et autodele on praam 3 km eemal. Meie taga oli ka üks lätlanna, kes väidetavalt oli juba meeleheitel ja ei saanud samamoodi aru, kuhu ta autoga sõitma peab, et praamiga üle vee saada.
Hästi, läksime siis seda otsima. Linnas on kõik leedu keeles, va. mõned viidad, kuhu alla on üliväikeselt kirjutatud ka inglisekeelsed sõnad, mida on autosõidu pealt raske lugeda. Sõitsime juba hotelli tagasi, et uurida uuesti, kus kohast täpselt saab autoga üle vee sõita. Hotelli ukse ees autos avastasime, et oi, ma olin vaatanud valet kaarti ja leidsimegi õige koha, kus peaks praami peale saama. Sadamas lunastasime kassas auto üleveo eest 40 ltt ja inimeste pealt lisaks veel 4 ltt. Laps oli vist tasuta. Saime 10 min. üle. Sõitsime esimese hooga paremale ja vaatasime, et seal pole nagu midagi teha. Seal oli jalakäiate sadam ja mingid hobused vankritega. Niisiis kihutasime teisele poole. Sõit oli jube tüütu, tee vilets, vihma aina kallas ja laps ei jaksanud ära oodata, millal delfiine näeb. Lõpuks kui saime kohale, ei leidnud me eest mitte ühtegi deflinaariumi. Selgus, et olime täiesti asjatult sääre teise otsa sõitnud. Ohkasin ja vihastasin enda peale, et kuidas ma küll nii loll olin olnud ja ei teinud delfinaariumi kohta endale kohe selgeks teinud. Olin kuidagi väga kindel, et see pidi olema sääre teises otsas. Niisiis kihutasime uuesti tagasi(umbes 50 km). Lootsime jõuda kella kahesele show'le. Tagasisõit lausa lendas, sest mees kihutas ja vihma ei sadanud. Kohale jõudes selgus, et oleksime pidanud saarele sõites ikkagi paremale hoidma ja jalakäiate sadamast veel edasi sõitma sinnakanti, kus on Meremuuseum ja vanad kaitsekindlused, sest seal oligi delfinaarium. Jõudsime autode järjekorda. Ootasime viisakalt, aga järjekord ei liikunud. Inimesed hakkasid juba autosid ringi keerama ja ära sõitma, mõned pered läksid jala edasi ja jätsid autod sinnapaika. Vihma kallas hullumoodi. Lõpuks sõitsime ka edasi ja siis selgus tõsiasi, et olime tervelt poolt tundi raiskanud lihtsalt parkivate autode sabas seistes. Niisiis ei tasu alati olla viisakas ja lihtsalt oodata vaid vaja ikka ringi käia ja uurida, miks järjekord ei liigu. Ise olime lollid, ei jõudnud ära kiruda oma lollust. Meie lootus kahesele show'le jõuda oli läinud. Tormasime küll parkimisplatsilt sissepääsu juurde, aga seal selgus, et hotellist saadud kaardid (mis olid leedu keeles) polegi piletid vaid need tuleb kassas vahetada pileti vastu. Mees läks siis õue kassa järjekorda, kus oli kohutav tuul ja sadas meeletut vihma. Mina jäin lapsega sisse, laps vaatas hiigelakvaariumi akendest, kuidas delfiinid seal sees ujuvad. Ta oli väga vaimustuses. Mina vaatasin sees ringi. Seal oli massipsühhoos. Meeletu rahvas, paar väikest kiirsöögikohta, kus olid meeletu pikad sabad, istekohti oli väga vähe. Kõik trügisid, õuest tuli kassade järjekorrast sisse jubedat suitsuhaisu. Inimesed karjusid ja haisesid, sest kõik olid märjad ja väsinud. Vahepeal käisin meest vaatamas, et kuhu ta nii kauaks jääb ka. Siis selgus, et tema nina eest oli üks kassa kinni pandud ja rahvas oli teise kassasse kamandatud, tema ette olid mõned inimesed trüginud ja ta oli läbimärg ja värises seal vihma käes. Tundus, et meil on mingi õuduste reis. Nägin juba ette kuidas mees on voodis haige seal õues külmetamise pärast. Lõpuks ta jõudis sisse, mina aga seisin vahepeal lapsega söögikoha järjekorda, et midagi juua ja süüa osta. Sealne saba venis väga aeglaselt. Kassas teenindas üks inimene, teine seisis kõrval ja tegi vajadusel kohvi. Menüü oli leedu keeles. Kui minu järjekord tuli, siis olid pirukad otsas, krabasin kaks limonaadi ja shokolaadi. Mees aga seisis tund aega show sissepääsu juures, seal oli meeletult rahvast. Kõik seisid heade kohtade pärast. Kuskilt ei olnud lugeda infot, et millal siis uksed avatakse. Laps aina kibeles siia ja sinna ja mul oli hirm, et ta kaob enne seda show'd kuskile ära. Siis meil õnnestus mehe juurde kuidagi saada. Tundsin, kuidas õhk hakkab seal rahvasummas otsa saama. Lõpuks lasti meid sisse. Saime head kohad. Show hakkas. Treenerid tormasid aplausi saatel uksest sisse kalaämbrid käes, delfiinid ujusid ja näitasid ennast.Saabus rahu, mille nimel see hullus oli kõik läbitud. Show oli vahva, kestis tund aega. Esimeses osas näitasid delfiinid oma oskusi ja teises osas esinesid merelõvid. Alguses ja vahepeal räägiti midagi leedu keeles. Sain aru, et jutt oli delfiinidest ja delfinaariumist, aga täpsemalt kahjuks aru ei saanud. Kahju, et sama juttu inglise keeles ei räägitud. Peale etendust sai teha koos delfiiniga pilti. Laps pidi basseini juures käe välja sirutama, delfiin hüppas veest välja ja puudutas oma ninaotsaga lapse kätt. Selle triki eest sai defliin treeneri käest kala. Mina sain aga kahe pildi eest maksta 20 ltt. Nii, saime pildi tehtud, siis käisime sellel ühes kassas kohe järel. Siis edasi oli juba rahulikum, suured rahvamassid olid imekombel laiali läinud. Külastasime veel Mere muuseumi, otsisime muuseumi poest nänni. Õhtuks jõudsime õnnelikult hotelli tagasi. Seal ootas meid ees õhtusöök. Polnud teada, mida meile pakutakase, oli vaid teada, et paketi õhtusöök on mereandidest. Minu pettumuseks oli pearoog lihtsalt lõhepraad, mis oli üle soolatud. Teenindus oli kohutavalt aeglane, teenindajad ei mõistnud inglise keelt, ma ei oskanud ka nii hästi vene keelt, et nende käest kõike seda küsida, mida vaja. Mees loobus ka vene keeles purssimisest. Saime kuidagi söödud ja joodud ja venisime väsinult kõhud täis tuppa puhkama. Meil oli küll planeeritud väike jalutuskäik Klaipedas, aga aeglane teenindus rikkus kahjuks selle plaani ära. Laps oli peale õhtusööki juba rampväsinud. Järgmisel päeval jalutasime hommikul veidi Klaipeda vanalinnas ringi. Seal oli omamoodi armas, aga ilm oli vilets. Kujutlesin, kuidas seal ilusa päikesepaistelise ilmaga välikohvikus saab istuda ja puhkust nautida. Peale jalutuskäiku kulges tee jällegi autos suunal Klaipeda-Siauliai-Jelgava-Riia-Tallinn. Siaulais tegime veel pikema peatuse, et Leedu toitu kaasa osta. Saak oli üllatavalt hea. Leidsime maitsvat kohalikku suitsuvorsti, juustu, ökojogurteid ja maiustusi, mida ma Eestis Maximas näinud ei ole.
Õhtuks oli vaene mees auto juhtimisest rampväsinud. Tallinnasse saabusime peal kella üheksat.
Mis ma sellest reisist järeldan. Selge hullus oli sinna minna neid delfiine vaatama, aga samas show oli väga vahva.
Kõigepealt oleks olnud hea omada gps seadet või vähemalt korralikku atlast, oleksime veidi täpsemalt sõitnud ja kütuseraha säästnud. Olgu öeldud, et kütus on Lätis ja Leedus hetke seisuga odavam kui Eestis. Eriti Leedus. Teine asi, meil oli väike uurimistöö tegemata, mistõttu maksime Kura säärel ringi sõites asjatult teemaksu 20 ltt, aga see ei olnud siiski õnneks väga suur summa. Mul oli rohkem kahju sellest, et sõitsime asjatult ja pidime autos mitu igavat tundi veetma. Kahjuks oli hotelli personali inglise keele oskus kõvasti alla keskmise, mis tähendab, et nad ei saa aru, mida soovitakse. Restorani teenindaja lasi meil pool tundi oodata ja tuli siis uuesti uurima, et mida me ikka sealt menüüst tahtsime. Siis teatas, et kahjuks seda sööki pole võimalik täna tellida. Ühesõnaga söögikohas on vaja varuda aega niisama passimise peale. 4. aastane aga aina hädaldab, et ei jaksa enam oodata. Tegime mehega järeldused, et järgmine kord sõidame Lätti ja Leetu ilma lapseta ja vähemalt nädalaks, et saaks seal rahulikult ringi vaadata, sest see retk oli meil üks suur autosõit, mis oli kohutavalt tüütu. Kõigelõpuks võib öelda, et hea, et eluga koju saime, sest Läti ja Leedu autojuhid teevad täiesti hulle manöövreid. Maanteel sõidetakse kõrvaltteelt täiesti suvaliselt ette, naisterahvad ei oska sõita, kaugsõiduautod sõidavad nelja viiekesi üksteise sabas ja hoivad liiga lühikest pikivahet, mistõttu on neist väga raske mööda sõita. Lätis on teed kohati väga lapitud ja halva kvaliteediga. Läti ja Leedu areng on võrreldes Eesti arenguga ikka üsna maas. Eriti Leedus oli näha igal pool nõuka aja hõngu. Mina seda ei fänna. Loodetavasti lähevad halvad asjad kiiresti meelest, sest tagasi tahaks ikkagi minna, järgmine kord on vaid vaja veidi rohkem uurida ja endale mõned asjad rohkem selgeks teha. Ei maksa lootma jääda, et igal pool on selgitavad viidad nagu mujal Euroopas.