Leedu-Saksamaa

Tere!

Kes tahab järgnevat kirjatükki koos illustreeriva pildimaterjaliga vaadata, peaks end navigeerima mu blogi aadressile, milleks on: http://gristelilt.blogspot.com/p/eurotrip14_13.html

Käisin üksi elu esimesel n-ö “eurotripil” ja mõtlesin, et ehk oleks kellelegi seda kasulik lugeda. Seega panen kirja oma tegemised nende kolme nädala jooksul, millest ühe veetsin Leedus ning kaks Saksamaal. Kindlasti tuleks kohe ära mainida varasemad reisikogemused, mis on enam-vähem null. Kõige kaugem sihtpunkt on tõenäoliselt Itaalia, kuid selle reisi võtsin ette turismigrupiga, kus giid bussi eesotsas rääkis mikrofoni “Vaadake nüüd paremale, see on Itaalia! Nüüd vaadakse vasakule, see on ka Itaalia!”, seega ma seda eriti teab mis reisiks ei nimetaks. Kuna ma värskelt sain ühele poole gümnaasiumiga, siis selle viimasel sügisvaheajal käisin sõbrannaga Riias, mis hõlmas endas praktiliselt ainult ööelu ning minu esimest Couchsurfingu (edaspidi CS) kogemust. Tänavune reis on peamiselt ainult CSile rajatud. Enda parameetritest siis niipalju, et nimeks Gristel, 19-aastane, elanud siiamaani Tartus, nüüd õpin Pärnus ettevõtlust ja pikkust 174cm (algul küll ei pruugi tunduda, aga tegelikult on see väga oluline teave).

Ma küll täpselt ei tea, kust see alguse sai, aga eelmisel sügisel oli tunne, et peaks midagi tegema ja kuhugi minema. Hakaksin vastavat varustust kokku ostma. Üks esimesi asju, mida mul vaja läks, oli kindlasti seljakott, ning juhuslikult nägin siis trip.ee keskkonnas kuulutust. Algul mõtlesin küll, et vaatan täpselt lennukite käsipagasi mõõdud ära ja siis ostan vastavalt sellele seljakoti, aga siis nägin soodsat võimalust ja tegin häält. Ma ei hakka iga oma vidina ostust siis rääkima, vaid seljakoti ost oli oluline sellepärast, et ostu sooritamiseks kohtusin selle kunagise omanikuga Raunoga, kes rääkis mulle, kuidas ta sai 6 euroga Berliini. Ma tahtsin ka kuue euroga Berliini saada! Uurisin asja ning tuli välja et jah, täitsa võimalik. Tallinn-Vilnius 3€ ja Vilnius-Berliin 3€. Küll bussiga, aga kolm eurot on kolm eurot. Tagasi ma küll kuue euroga ei saanud, aga sain hoopis 30€ lennupileti Bremen-Tallinn. Pole varem lennupiletite eest maksmisega tegelenud, seega ei tea, kas see on odav või mitte (muidugi mulle meeldiks, kui Ryanair mulle peale maksaks), aga sellegipoolest sai diil tehtud. Kuna ma otse Tallinn-Vilnius ja Vilnius-Berliin pileteid ei saanud, vaid nende kahe bussisõidu vahe oli nädal, siis tuli Leedus aega surnuks lüüa ning tagant järele võin öelda, et see oli täiesti seda väärt.

Alustasin oma eurotrippi Tartust, sest juhuslikult olen ma siit pärit. Mõtlesin, et liiga irooniline oleks osta Tartu-Tallinn bussipilet 10€ eest, kui ma saan vähemaga Saksamaale, seega otsisin FB grupist kellegi endale, kes mu viieka eest kohale viis. Buss hakkas sõitma kell 22 või 23, mina, olin rõõmsalt Tallinnas juba viie ajal. Kuna mulle pehmelt öeldes Tallinn ei meeldi, (kui minna väikelinnast Tartu rahulolevalt veel väiksemasse Pärnusse, siis ilmselgelt), siis ajasin kulmu rulli, kuid istusin mingis pargis Viru lähedal need tunnid kuni lõpuks sain bussile. Üheksa tundi loksusin Vilniusesse. Kohale jõudsin 6:50 ja nagu tellitult lahkus Vilnius-Klaipeda buss 6:45 (võin tunniga eksida, aga minutid olid samad, seega põhimõte jääb samaks). Kuna mu potensiaalne Vilniuse host ütles ära, kuid soovitas mul külastada Trakaid, mille buss peagi saabuski, siis võtsin oma killavoori ning sõitsin sinna. Kõik oli ilus ja armas, kuid mu seljakott kaalus 10 kilo ning ma iga sekundiga kahetsesin aina rohkem, et ma seda ~1€ eest ei jätnud Vilniuse bussijaama pakihoidu. Seega ma seal eriti ringi tuuseldada ei viitsinud, vaid tulin kella ühese bussiga juba Vilniusesse tagasi. Enne äratulekut leotasin end päikesekreemi sees ning otsustasin natuke päikest võtta, sest midagi targemat teha ei olnud. Olin end just siruli ajanud, kui üks kohalik tuli mind ära ajama. Ma ei olnud eramaal ega midagi, seega ma alguses ei saanud aru, mida ta tahtis. Lõpuks hakkas koitma, et ta arvas, et ma saan päikesepiste või midagi. Üritasin enda olematut vene keelt purssida ning ütlesin: “всё хорошо, всё хорошо” Kahjuks teda minu vsjo harašod ei huvitanud ning ta jätkas minu sikutamist. Ainus viis, kuidas ma oskasin öelda “Mina ära!!!” vene keeles oli “иди наххуй“, mida mina, hästi kasvatatud noor daam, ikkagi ütlema ei hakanud. Jooksin hoopis niisama ära. Vilniusesse tagasi jõudes vaatasin natuke niisama ringi ning siis läksin kella neljasele bussile, mis mind kella kaheksa ajal Klaipedas maha pani. Täiesti viimasel hetkel leidsin CS abil endale hosti, kuigi mul oli ilus plaan rannas telgis magada ning ma pärast leidsin veel ka ideaalse koha, kus ma oleks saanud segamatult põõnata. Kuid kuna mulle meeldib ikkagi end pesta ja juttu ajada, siis okei, eks ma võtsin siis selle pakkumise vastu. Ööbisin ühe paari juures, kelle naispool mulle ka vastu tuli. Üldiselt oli Klaipeda ilus ja hea, mina veel algaja ja energiast pulbitsemas. Ainuke asi, mis oli to do listis, oli kummitus-skulptuuri nägemine ja seda käisin ma uudistamas lausa iga päev. Õhtuti käisime väljas, neil oli baar “Kabakas” mis on peaaegu nagu “Kaabakas”. Klaipedas oldi esimest korda üllatunud, Kui ütlesin, et tegelen kunsti ja luulega ning lähen õppima ettevõtlust, et kuidas need seotud on. Selgitasin asja ja loodetavasti saadi aru. Klaipedas veetsin paar ööd, kuni oligi aeg edasi liikuda. Kui keegi veel pole mu koonderamisest välja lugenud, et tegu oli ülimalt madala eelarvega reisiga, siis loomulikult läksin ma Kaunasesse häälega. Lisaks reisikogemustele on ka minu hääletamiskogemused nii närused, et need võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Õnneks oli üks mu hostidest nõus mind käekõrval õige maantee algusesse viima (peamiselt seetõttu, et ta töötas selle lähedal). Kahjuks see loll maantee algas mingi ringiga, siis tuli midagi silla taolist, siis veel mingi hunajamunja, seega ma pidin seal elu ja surma vahel kõikudes (ja kindlasti mitte jalakäijatele mõeldud teed kasutades) kõmpima tund aega, kuni lõpuks tuli vastu mingi tankla koos Hesburgeriga. Sain sinna ette (maantee ikka) vaevu oma seljakoti maha panna ning sildi välja võtta, kui umbes 5 minuti pärast mind ka üles korjati ja Kaunasesse sõidutati. Kahjuks ei olnud just just sinasõber inglise keelega, kuigi ta mulle seda agaralt selgitada püüdis (ma kahtlustan, et ainus lause, mis ta inglise keeles osaks öelda, oligi “I can speak English”). Kohati tegin mõttes testamenti, sest kiirusenäidik ulatus 150 km/h peale. Mind aeti autost välja kohas, mis oli täpselt ristmiku üks neljandik. Kui ma üritasin sellelt saaremoodi asjalt kuidagi minema saada (juht viipas käega kesklinna poole), siis selleks lihtsalt ei olnud mingit võimalust, sest igal pool olid suured teed. Jooksin nagu loll seal autode vahel, eluga riskides, kui lõpuks jõudsin üle tee tanklani. Kuna mul oli vaja veel üks kord teed ületada, siis lootsin, et ehk leiab seekord mingi ülekäiguraja. Kissitasin silmi ning sa vahi, seal, silmapiiril, mitu km eemal ongi üks. Hakaksin siis sinnapoole matkama. Üks auto lähenes ja jäi seisma, tema kõrval tuli teine auto, kes samuti pidurdas. Ja kui mina rõõmsalt juba keset teed olin, siis lasi vihaselt signaali. Vabandust, et ma õiges kohas teed ütletan. Nojah, mõltesin, et niikaua kuni nad üksteist maha ei tapa, võin ma ju Leedu isevärki liikluskultuuriga ära harjuda. Ka Klaipedas oli olukordi, kus ülekäigurajal (valgusfoorita) ei jäänud auto seisma, kui üle saamist ootas vaid üks inimene. Meid pidi sinna ikka vähemalt 5 tükki seisma saabuma, kui mõni auto suvatses seisma jääda. Hah, mõtlesin, kuidas Eestis selline asi küll võimalik ei ole. Aga, noh, mida mina ka tean, pole kohalik, eks nad ise teavad. Kuldreegel on see, et autojuhil on alati õigus. Hiljem tegin aega parajaks vanalinnas, kui nägin, kuidas aeti kaks inimest alla munakiviteel, sebra peal. Aga õnneks tuli poole tunni pärast kiirabi, seega kõik oli vist korras. Viie ajal sain kokku oma hostidega, kes olid taaskord paar. Mu “õige” (st inimene, kellega ma suhtlesin) host oli kallanud diislit, millega ta mootorratas sõidab, bensiinipaaki, millega ta auto sõidab. Seega ta pidi seda kuidagi kätte saama, nii et ma jutustasin tema üliarmsa neiuga mõned tunnid. Järgmine päev oli nädalavahetus ning kuna nemad mõlemad töötavad E-R üheksast viieni, siis võtsime nädalavahetusest viimast. Läksime Mantase augoga erinevatesse looduskaunitesse kohtadesse, milleks üks oli raba. Kõndisime seal puutee peal, ma olin hanereas viimane. JA SIIS kukkus mul taskunuga teksade taskust. (Taskunuga oli seal sellepärast, et mul läks meelest see pärast hääletamist ära panna.) See nägi täpselt selline välja nagu ma hakkaks neid tapma. Kui ma seda üles korjasin, siis mu süda lõi teises rütmis, sest ma ei teadnud, kuidas nad sellele reageerivad. Õnneks võtsid nad asja huumoriga ning hiljem kõiki kööginugasid minu vaateväljast ära ei koristanud. Hiljem pitsa tegemiseks hakkasin juustupakki lahti kangutama, Lina hakkas mulle juba kääre pakkuma kui nägi mu ena nuga ja ütles midagi sellist “Ah, yeah, you have your own knife..” Järgmisel päeval nad midagi teha ei viitsinud seega ma läksin ise Kaunast uudistama. Samal ajal tuli välja film “Sex tape”, mida ma NII VÄGA näha tahtsin, et läksin kinno. Kuna ma käin muidu ka üksi kinos (saab õlut juua ilma, et keegi kommenteeriks), siis oli see ilus ja hea. Siis tiirutasin niisama mööda Kaunast, täiendasin oma väikeste Vana Tallinnate varu (kingiks hostidele) ja nautisin muidu linna. Oli ilus. Esmaspäeva hommikul pidid nad tööle minema hommikul vara, seega ma otsustasin edasi hääletada - Vilniusesse. Kahjuks minu pingutustest ning varasematest kogemustest ning muidu heast taibust hoolimata ei suutnud ma eida üles õiget teeotsa, kus pöial püsti ajada. Pärast viietunnist bussisõitu ning meeletut tujulangust Kaunases otsustasin tavalise bussi kasuks. Vilniuses oli planeeiritud kasutada esimest korda telki. Hiljem kuulsin, et seal olevatki üsna keeruline CS hosti leida, aga ma tahtsin oma sigakallist telki kasutada, seega ma väga ei muretsenud. Hüppasin esimese trammi peale ning ootasin, kuni juht mu välja ajab. Õnneks oligi lõpp-peatus ilusasti metsatuka juures, kuhu ma suundusingi. Panin telgi püsti kohas, kus sain täiesti kindel olla, et keegi mind ei näe, kontrollisin veel mitu-mitu korda üle. Öö liginedes enesekindus kadus, sest kostma hakkasid erinevad helid, mets ärkas ellu. Oleks tahtnud ära joosta, aga pimedavõitu oli. Kuigi mu Jack Wolfskin oli militaarroheline, siis töenäoliselt mu hirmust suured silmad olek mind igale möödakäijale reetnud. Lõpuks sai uni võitu ning ärkasin linnulaulu ning puulehtede vahelt sissepiiluva päikese peale. Sõitsin uuesti kesklinna, et oma asjad jätta hostelisse (kus oli selline tore loogika, et ühene tuba oli odavam kui voodikoht kuueses). Järgmisel päeval lugesin bussipiletilt, et Berliini hakkame liikuma kell 15.05. Olin tund aega varem bussijaamas, lõhkusin ära merevaigust käevõru, kui tuli välja, et piletil oli imepisikeselt all kirjas, et bussijaamast väljub buss kell 14.45. Nii et kui ma oleks täpselt läinud, siis ma oleks bussita olnud.

Järgmisel hommikul kell 7 jõudsin Berliini, keerasin kella tunni võrra tahapoole ning olin valmis Saksamaaks. Kuna ma olen maakohast pärit, siis ma mõtlesin, et ei ole ilmas võimalik, et ma ei saa kõndida bussijaamast kesklinna. Hiljem sain teada, et eelnevas lauses oli kaks faktiviga. Vaatsin linnakaarti nin hakkasin kõndima sinnapoole, mis minu talupoja mõistusele loogiline tundus. Huiatki! Kui olin juba ligi poolteist tundi kõndinud, siis üks vanem meesterahvas pidas mu kinni ning küsis, kuhu ma endameelest kõnnin. Sel ajal ei olnud ma eramaal vms. Selgitasin olukorda, mispeale palus ta mul tund aega tuldud teed tagasi kõndida, minna rongile ning rohkem asustatud kohta sõita. Maksin ennast vaeseks, kuid jõudsin eesmärgini. Küsisin Berliini hosti käest, kui kaua tema juurde sõidab (sest see kuradi linn on nii kuradi suur, et ilmselgelt ta mulle kuhugi vastu tulla ei mõelnudki), millele ta vastas, et umbes 45 minutit. Seega hakkasin kaks ja pool tundi varem sõitma ning jõudsin täpselt õigeks ajaks. Tegu oli kõige halvema hostiga (19 a) üldse, kellega ma kokku puutusin. Ta ei olnud vägivaldne ega muud moodi ohtlik, ta oli lihtsalt loll, saamatu ja kogenematu. Tegime tema naabruskonnas ratastega tiiru ning hakkasime sättima kohtumiseks tema sõpradega, et natuke liha grillida. Need sakslased grillivad iga jumala päev. Haarasime külapoest kaasa mõled õllenaadid, läksin kassasse ning sain esimese kogemuse teemal “Sakslased ja kaardiga maksmine”. Ma olen täiesti kindel, et kuulsin, kuidas terve järjekord ohkima hakkas, kui nägi, et plaanin kaardiga maksta. Hiljem küsisin ning jah, tuli välja, et seda nad igapäevaselt ei praktiseeri. Igal juhul jõudsime lõpuks tema sõprade juurde. Olete kuulnud, kuidas vanemad inimesed ütlevad, et ootavad surma? Täpselt seda tegin ka mina selle nolgi ja ta sõprade juures, sest seitsme tunni jooksul sain ma öelda umbes seitse lauset. Sest nad rääkisid omavahel saksakeeles ja kui mu ütlen omavahel, siis ma mõtlen omavahel. Nad sõna otseses mõttes rääkisid kõik viie-kuuekesi ühes grupis. Mitte nii, et räägiti kellegagi kahekesi. Aga vähemalt ma tegin Snake’i mängised rekordi, which is nice. Ja õhtu lõpuks leppis ka Florian oma endise naisega ära. Seega, noh, jah. Kui ma paari päeva pärast lõupuks ometi sealt minema sain, siis jooskin esimesele bussile, mis mind Hannoverisse viis. Olin kell 14 Berliini bussijaamas ning, just for fun, oli esimene võimalus Hannoveris bussilt maha potsatada kell 20.30. Kahjuks jäi buss hiljaks ning hiljem ka vaatasime kuidagi mööda üksteisest, seega pidin oma jõududega temani jõudma. Järgmisel õhtul pidasime maha kauni õhtusöögi, mille ajal rääkis ta oma naisest, kes, muide, on hiinlanna. Tema juures veetsin mõned ööd, kuni läksin teise inimese juurde, kes juhtumisi on prantslane. Tema inglise keel ei olnud suurem asi, näiteks ükskord pärast polest tulemist ütles ta “If you want to buy icecream, then you can do it.” Mmmm…, ma usun, jah. Ma arvan, et ta tegelikult tahtis öelda, et ta ostis jäätist ning kui ma seda tahan, siis võin seda külmkapist võtta. Ühel hommikul läks ta tööle ning mul oli plaanis kohtuda ühe hispaanlasega, kelle sohval ma küll soovisin surfata, kuid kelle juures juba keegi ööbis, seega me lihtsalt kohtusime, et kohvi juua. Kogu me kohtumise ajal kirus ta igat riiki, kus ta elanud oli, ainult Taani sai kiituse osaliselt. Siis ta veel hädaldas veits sakslaste rassistlikuse pärast (arvestades seda, kui rakse oli mul mõne põlise sakslase diivanil maanduda, mida ma väga tahtsin, siis ei saaks öelda). Kui ta viimaks vait jäi, sest kell oli saanud kolm päeval ning ta pidi tööle tagasi tõttama. Kallistasime (nagu ikka) ja siis ta suudles mind. Kuradi hispaanlane, mis tal arus oli? Ma olin sellest väga häiritud! ..siiamaani olen. Kuna mul pole probleemi erinevaid jupats-mehi paika panna, siis sellega asi piirdus, kuid ikkagi. Õhtul oli Hannoveri CS kohtumine karaoke baaris, kuhu mu crossantisööjast host mind väga saata tahtis. Ta tõesti mitte ainult ei soovitanud mulle seda, vaid VÄGA tahtis, et ma sinna läheks. Mina ei tahtnud sinna ÜLDSE minna, sest ma olin väsinud kogu reisist ning ma ei tahtnud ülitemperamentset hispaanalst näha. Kahjuks mu host ei jätnud jonni ning mul hakkas vaikselt tekkima tunne, et tal on plaan kutsikaid keeta või teha midagi muud, mille puhul on parem, kui minu silmad seda ei tunnistaks, seega ma lõpuks läksin. Viimase hetkeni lootsin, et ta ei ole seal, kuid lokkis juuksed, ruuduline triiksärk, sinised teksad ning pidev telefonivahtimine viitasid siiski talle. Jõin trepipeal ära ühe õlle ning mõtlesin sõjaplaani. Midagi asjalikku välja ei mõelnud, seega otsustasin ikka minna grupi juurde, saagu mis saab. Tuli välja, et tegu ei olnudki temaga, vaid mingi brasiilasega (avaldasin kaastunnet World Cupi pärast). Ta oli väga huvitatud teemast, kas mul on olnud negatiivseid CS kogemusi. Alguses olin skeptiline, miks ta uurib, aga kui järele mõtlema hakata, siis on tegemist ikka üsna huvitava teemaga. Kuid ei, millegi sellisega, millega ma siiamaani hakkama pole saanud, ei ole. Südaööl jõudsin ööbimiskohta ning viie ajal ajasin kargud alla, et minema minna, sest host istus oma ilusasse VW valgesse maaturisse, et Prantsusmaale sõita, 10h. Ma olin nii unine ja endiselt häiritud, et hääletamine ei tulnud kõne alllagi. Mõtlsin, et nagu keskmine valge inimene ikka, et lähen bussijaama, vaatan, millel läheb buss Bremenisse, annan viimased sendid ja muudkui sõidan. Tutkit! Bussijaama sõna otseses mõttes ei olnud, polnud olemas sellist kohta, kus oleks olnud kõikide teenuspakkujate sõidud. Iga firma võitles enda eest. Olin bussijaamas tiirutamas (ja vaikselt enesetapumõtteid mõlgutamas) kaheksa ajal, ning esimene buss, mille mina leidsin, väljus viie ajal õhtul. Viimaks avanes turismiinfo punkt, kust sain infot rongiühenduse kohta, mille teenust viimaks kasutasingi. Nutsin ja maksin 27€ ning sain vähem kui kahe tunni pärast Bremenisse. Uudistasin seal niisama ringi, kuni kohtusin oma eel-eelviimase hostiga. Psnin oma kola tema juurde ära, käisime poest läbi, võtsime mõned õlled ning avasime need jõe ääres. Tema CS profiilil on märgitud “grew up in” kohale mingi linn ning ma kogu aeg mõtlesin, et ühel hetkel ma guugeldan, et mis riigis see linn on. Nii kaua mõtlesin, kuni oli liiga hilja, ning temaga juba väljas olles tuli välja, et see linn on Indias. Kui ma oleks seda varem teadnud, siis ma tõenäoliselt oleks endale teise hosti leidnud (sest, you know, 19-aastane naisterahavs ei pea just verd ninast välja pingutama, et kellegi põrandal magada), aga nüüd oli liiga hilja ning tuli võtta sellest ajaks maksimum. Tegu oli täiesti võrratu inimesega. Tema inglise keel oli kõige parem, mida ma kogu oma tripi jooksul kuulsin. Samuti sain teada, et ta kunagine neiu õppis Tartu Ülikoolis, seega ka tema oli Tartus käinud (kust ka mina pärit olen). Sellest hoolimata üritasin ma teda nljadega eestlaste kohta lõbustada, aga kus sa sellega! Rääkisin: “Did you know, that “mold” in Finnish means “govermant” in Estonian?” ja ta ütles: “Hahah, yes, I know it, it’s “hallitus!” Ilmutasin skpesist, kuid jätkasin. Kahjuks minu lood süldist, saunast, Skypest jms eriti ei huvitanud, sest ta teadis juba niigi kõike. Kuradi indialane, mis tal viga oli! Tal oli isegi Vana Tallinna pudel kapi peal, ta oskas perfektselt hääldada sünu nagu “maniküür” ja “pediküür”. Peagi andsin alla ning lasin tal mind lõbustada naljadega eestlaste kohta, mida ma veel kuulnud ei olnud. Peagi kohtusime tema sõbraga, kes oli pärit Krimmist ning kohtusime ka nende ülejäänud sõpradega. Ei ühtegi sakslast, mis tähendas, et ei sõnagi saksa keelt ja ma sain ka juttu ajada. Praise the lord. Seal oli ka üks härra Poolast, kes pakkus, et Eesti pealinn on Riia. Varasemalt keegi küsis “Are there Baltic states or a Baltic state?” Järgmisel hommikul otsustasime toitva ning mitmekesise hommikusöögi kasuks ehk võtsime ületee burgeri. Mu host oli taimetoitlane, kuid restoran oli ka tema peale mõelnud. Pärast sööki läksime kohvikusse, kus nemad võtsid hiigelsuure sefiiri-vahukoore koogi (mina ei võtnud, sest ma tahtsin lennuki istmesse ära mahtuda). Ja nii ma seal istusin kahe härra vahel, kel mõlemal sefiirist ja cappucinost valge vunts ees. Me olime nii armsad. Järgmiseks majutas mind Oliwia, kes oli päris Poolast ning kes oli minu esimene naishost (selle ajani olin reisil olnud umbes 18 päeva). Seega: TALK ALL THE WOMEN STUFF!! Või, noh, mina rääkisin: parfüümid, riided, meigid, soengud, ajakirjad, kingad jpm. Rääkisin rohkem, kui tavaliselt, sest pidin viimase kolme nädala vaikimise tasaarveldama. Seega ta lihtsalt noogutas ja mina rääkisin ja kõik olime õnnelikud. Ekspromptotsus oli minna tuulelohefestivalile, mille ajal ma veendusin veel ja veel, et sakslased on ALATI ette valmistunud. Väga lahe! Kui ma järgmisel hommikul Oliwia jätsin, siis oligi aeg liikuda enda viimase hosti juurde, kes elas sellist lahedat kommmuunielu, päevad läbi suitsetas kanepit ning jõi kanget alkoholi. Aga ta oli lõbus, teistmoodi ja õnnelik, seega ma olin rahul. Tema juures olles kohtusin õhtuseks vestluseks ühe sakslasega, kellega ajasime mõned tunnid juttu ning läksime lahku täiesti normaalselt (hisp, võta õppust). Pärast paari ööd oligi aeg liikuda lennukile. Lennuk lahkus 6:45, Google Maps näitas, et mu hosti kodust kõnnib lennujaama (oli õnnistatud lennujaamad, mis on linnas) 30 minutit, kontoll pandi 6:00 kinni, seega ma hakkasin nelja ajal minema. Sakslane, kellega eelmine õhtu kohtusin, ütles, et ma olen tõenäoliselt esimene lennujaamas ning nad annavad mulle lennujaama võtme (ei andund). See oli esimest korda, kui ma pidin täitsa oma peaga mõtlema, kuhu minna. Olen küll varem lennukiga lennanud, kuid alati on aju keegi teine olnud. Seekord mitte. Mind juhatati kui “mina raudtee rööpaid pidi ning sa ei eksi ära” ning sellistes olukordades ma võiks alati oma pea pandiks anda, et see neetud raudtee läheb ühel hetkel kaheks, mida ta loomulikult tegigi. Mitte kedagi ei saa usaldada. Lõpuks ma jõudsin siiski kohale, ühe maja peal oli suurelt kirjas “Ryanair”, kes oli ka minu vedja, seega sealt uksest ma sisse läksin ning mõned tunnid hiljem väljusin Tallinna lennujaamast, kuhu oli K mulle vastu tulnud. Seega ma käisin elus esimest korda Vana Villemi pubis, mida The Tuberkuloited soovitasid. Oli ilus.

Mis mulle ei meeldinud:

  • WIFI! Ma tean küll, et Eesti on kahtlaselt palju IT valdkonnas arenenud, aga kuidas Saksamal nüüd nii halvasti sellega on läinud? ‘enamus sakslasi kutsusid Eestit Ida-Euroopaks. Ma kutsuks neid.
  • Taksofonid! Ma olin nagu uuesti keskajas.. millal Eestis viimane taksofon avalikust kohast kaotati.. 10 aastat tagasi?
  • See oli absolutselt minu viga, aga mulle ei meeldnud see ka, kui ma olin end Hannoveri kinos mugavalt sisse seadnud ning “22 jump street” oli saksa keeles. Ma ei räägi sõnagi saksa keelt, seega ma lihtsalt luristasin oma jogurtit juua ning vaatasin, kuidas nad seal üksteist taga ajasid.

Aga üldiselt jäin enam kui rahule. Oli asju, mida teeks järgmine kord teistmoodi (loe eelmist nimekirja) ning asju, mida teeks samamoodi (kindlasti reisiks ma üksi). Järgmised plaanid on külastada jaanuaris Venemaad (kui Venemaa meid enne ei külasta), täpsemalt St. Petersburgi. Koolis on vaja teha palju praktikat, mille tahaks veeta suvel Portugalis, et keelt õppida. Seejärel mitu aastat elada peost suhu (mitte, et ma seda vaese tudengina juba nagunii ei teeks) ning siis minna Brasiiliasse. Siis vaatan edasi.

Kommenteerige-küsige julgelt trip.ee foorumis. Vastan hea meelega.