Lennupäev
5 kommentaari

Jajah.. tõenäoliselt nii ongi, et mõni päev kas on.. või siis jälle ei ole len-nu-päev.. aaga igatahes oli see päev, mil mina PIDIN lendama. Ja lendama pidin selleks, et mul oli pilet juba ostetud. Nii ma siis seadsin oma sammud vahetult pärast tööpäeva aegsasti lennujaama poole ja suundusin check in´i. Kuna järjekorda polnud, siis läks kõik ladusalt. Aaga siis.. siis ootas mind ees .. turvakontroll.. ja hiiglajärjekord.. lennuni oli jäänud umbes tund. Pole hullu, mõtlesin endamisi, jõuan ehk ära seista. Oma pool tunnikest kulus järjekorrale ja siis oligi minu kord. Pakkisin ennast lahti, kõik metallvidinad korvi, rihm pükstelt maha. Nii.. valmis. Ilma ühegi piiksuta läbisin väravad aga see oli vist liiga kahtlane. Igatahes otsustas üks tubli noormees mind oma valgete kinnastega nii eest kui ka tagantpoolt läbi katsuda. Erutav ei olnud. Väga jube ka mitte kuna loodetavasti tegi kutt seda ikka töö pärast. Niih. Rihmad-kellad-telefonid tagasi oma kohtadel ja - passikontroll. Vaatas neiu mind vääääga uuriva näoga ja kohe tükk-tükk aega. No mida! Pilt alles paar aastat tagasi tehtud ja täitsa minu nägu! Ok. Võin minna. Uhh. Pool tunnikest umbes veel ja saabki juba lennukile. Egas midagi. Sean sammud business lounge´i, näpus privilege corporate kaardike ja ongi ok. Istun üheskoos sinistes ülikondades rootslastest ärimeestega ja haukan küpsiseid.. Kohe kohe peaks tulema teade, et algab pardaleminek lennule ov145, aga seda ei tule.. küll aga öeldakse, et lend Stockholmi hilineb ja uus väljumisaeg on 19:45.. mis seal ikka.. ootan.. viimaks teavitataksegi, et algab pealeminek.. aga kell on juba kaugelt üle 18ne, seega hilineb.. pole hullu.. viimaks ongi kõik reisijad pardale lastud aga parras pole see, mis võiks või peaks.. esmalt saab minna trepist alla ja suunduda bussile. Ülikonnas ja libedate kingataldadega härrasmees minu ees teeb enne bussi sisenemist paar vallatut piruetti värskelt mahasadanud libedal lörtsilumel, aga pärast osavat akrobaatikat suudab ta siiski jääda püsti, muidugi käe peab ta selleks siiiski korraks maha panema.. :) sellevõrra ettevaatlikumalt võtan ma ise need viimased sammud bussini. Astun õnnelikult bussi, ei mingeid piruette, õnneks. Ja avastan, et ongi vahelduseks päris hea sõita bussiga.. ei mingit eraldi pileti ostmist.. Ei mingit hirmu, et võib peatusest mööda sõita.. Ei mingit hirmu falcki kontrolöride ees.. lihtsalt astud tähtsalt bussi, sõidad kuni lõpp-peatuseni, ja siis astud sama tähtsa näoga maha.. Ja nii ma täpselt tegingi. Ning siis avanes võimalus natuke trenni teha. Mitte väga palju, aga selline õhtu kohta parajalt mõõdukas kogus, just niipalju, kui kulub treppi mööda lennukisse ronimiseks. Seegi takistus ületatud, möödun teenindavast personalist kes nii poolpiduselt naeratades tervitavad.. no on kohe näha, et nad vaesekesed külmetavad seal ukseaugus.. aga ei ole hullu. Peagi saavad ka nemad sooja. Nii. Mina igatahes pressin oma käsipagasi ja jope kuskile oletatavasse tühimikku pagasikambris ja surun luugi kinni. Läks kinni. Huh. Nüüd võib istet võtta. No muidug,i muidugi.. Check in´s ju küsiti, et kas tahan akna alla või vahekäiku.. ma pole siiani aru saanud, miks seda alati küsitakse, ja siis minu vastusest sõltumata istun ma alati kuskil keskel.. nii ka seekord. Lubage tutvustada – minu paremal käel istub inglast meenutav taani ärimees 40ndates ja vasakul käel seitsmekümnendaid käiv pensionär, samuti taanist. Lisaks nende päritoluriigile iseloomustab neid ka nähtavasti ohtrast õlletarbimisest tekkinud polster ümber keha ehk siis ei olnud just kõige pisemat sorti mehed need minu pinginaabrid..)) Viisakalt pressin ennast nende vahele. Mõlemad mehed jätkavad lehelugemist, toetades oma küünarvarred olematute käetugede peale.. üritan sama teha, kuid jään oma pisikese kehamassiga selles võitluses neile alla. Või on see eestlase leplik loomus? Igatahes loobun küünarnuki-poksist. Meenutan enda rahustuseks rahvatarkust, et „targem annab järele“.. Nonii, ja kohe palju parem tunne on.. jõuan läbi sirvida kaasahaaratud „Postimehe“, aga lennuk ei liigu veel kuskile.. siis teatab kapten, et kahjuks läheb veel aega kuna lennuki tiibu pesev masin on hetkel hõivatud Stockholmi lennuki tiibade pesemisega... Ja kulub veel 7-8 minutit. Tore on, mõtlen endamisi. Stocki lennuk pidi väljuma ju alles 19:45, mille pagana pärast nad siis selle tiibu seal enne pesevad? Aga samas - mida tean ka mina lennuki tiibade pesemisest. :) ju siis peab nii olema. Varun kannatust. Aga aeg kulub. Leht on läbi loetud, põhjalikult.. kapten vabandab ja viimaks stardime nii umbes tunnise hilinemisega.. tore on.. aga vähemasti saame õhku ja lähemale sihtkohale.. Uni juba hakkab peale tulema.. no tund aega suht õhuvaeses lennukis niisama passida.. kisub silma kinni küll. Pealegi väsitav tööpäev seljataga. Leht läbi loetud, vaatan ringi.. naaber minust paremal lahendab sudokut. Eriti juba ei lahenda.. paar numbrit pani ja siis sai vist mõistus otsa. Aga see on vähemasti ainus asi, millest ma taanikeelses ajalehes aru saan. Ja siis ma mõtlen, et vabalt võiksin ka jaapanikeelset sudokut lahendada, andke ainult mulle see jaapanikeelne sudoku kätte!:) Nonii. Naaber minust vasakul noriseb juba pikemat aega. No mis tal viga. Ammu pensionil, lapsed suured, laenud makstud. Ta võib endale seda vabalt lubada, et niipea kui kuskil istet võtab, kukub kohe norisema. Jaa.. mul on sinnani veel pikk te.. niih! Meeldiv uudis- kohe alustatakse söökide ja jookide serveerimist. No oli ka juba aeg. Kõht juba tühjaks läinud ka selle aja peale. Tulevad.. blond neiu tegeleb söögiga, noormees joogiga.. Saame oma söögid kätte ja siis läheb lahti. Mees minust paremal on pedant. Olgugi, et noaga pole midagi vaja lõigata, tahab ta mängida lõpuni oma peenutseja rolli ja ajab oma nugade/kahvlitega varustatud käevarred laiali. No muidugi. Sama teeb ka värskelt ärganud unimüts minust vasakul. Oma 20 cm „õhuruumis“ hoian mina oma toidukarpi ühes käes ja kahvlit teises käes ja nopin söögipalukesi omale suhu, samal ajal hoidudes hoogsalt siia-sinna sahmivate küünarnukkide eest.. mehed lõikavad nii ülihoogsalt keedukartuli tükikesi.. uskumatud tegelased. Aga ühel hetkel on nad lõpetanud ja võidukalt pühivad nad oma rasvased huuled salvrätikusse.. väga hea. Vähemasti olid nad kiired sööjad ja ma ei pidanud kaua kannatama. Nüüd saan ka vähe vabamalt tunda ja ulatada tütarlapsele, kes kohvi pakub, oma tühja tassikese täitmiseks.. Joon kohvi ja naudin pralineed. Päris mõnus on.. Lennukis pakutav kohvi maitseb alati kuidagi eriliselt.. Nii ma siis lõpetan oma kohvi ja tunnen, et tahaks kohe veel.. Näen, et tagantpoolt on ilmunud üks stjuardess, keda täna pole veel enne kohanudki.. Aga see eest olen ma teda varem kohanud.. jah, juba ammu, seega on ta juba vana tegija. Kena, blond, iga natukese aja tagant limpsab keelega seksikalt üle ülemise huule.. Jajah.. tuleb väga tuttav ette. See keelega limpsamine on nagu tema kaubamärk.. Omamoodi teeb tema nägemine tuju heaks, nagu oleks vana head tuttavat kohanud.. aga tegelikult ei tulnud ta sinna minu pärast... ta hoopis aitab sel noorukesel blondil kasutatud toiduriistad kokku korjata. Kui jõuab järg minuni, siis ulatan ka mina kenasti oma kandiku neile ja palun veel lisatassikest kohvi. Blondiin nr 1, ehk siis see algajam tüdruk, lubab hetke pärast mind kohviga kostitada. Korjab endast vasakult ja paremalt kokku kandikud ja .. Vaatab minu poole, naeratab mulle.. ma naeratan vastu.. aga ei midagi.. kohvitass ei täitu kohviga.. Blondiin 2, see seksika keelega tüdruk, on oma ümbrusest nõud kokku korjanud ja vaatab hajameelse pilguga minust mööda.. seega ei saa ma ka temale loota.. ja viimaks nad lahkuvad nõudekäruga.. Aga ma ei heida meelt.. kindlasti sai kohvi otsa ja nad teevad seda juurde, arutlen endamisi.. ja ootan kannatlikult.. tütarlapsed ja noormees veestlevad lennuki eesotsas lõbusalt, naeravad.. mina rõõmustan selle üle, et inimestel on töö, mis neile rõõmu pakub.. ja ootan.. seksikas blondiin möödub varsti minust ja suundub lennuki tahaossa.. minu poole ei vaata.. ok, las minna.. varsti seab lennuki tagaosa poole sammud ka purser, korjates veel kokku mõnede reisijate tühjad veini- ja mahlatopsid.. minu ja mu tühja kohvitopsi poole ei vaata.. ahah, kindlasti teab, et ma ootan oma kohvi.. ootan edasi.. hullult tegelt tahaks kohvi.. üsnagi väsitav tööpäev on seljataga, kisub uniseks.. ise mõtlen, et kas ometigi juba ei oleks aeg kohvil saabuda..? aga ju siis on vara veel.. mõtle kui piinlik, kui ma nüüd hakkkaks nuppe vajutama ja õiendama, ja tegelikult just kohe-kohe tuuaksegi mulle mu kohvi.. nii ma siis jään ikka rahulikuks ja ootan veel.. näed siis.. tulebki juba minu poole minu blondiin.. aga - tuleb tühjade kätega..(( haarab teel minuni paar tühjaks joodud topsi kaasreisijatelt, jõuab minuni ja küsib minu topsi.. ja siis ma ütlen talle mingi kummalise segadust-pettumust täis häälega, et ma alles ootan oma kohvi.. oi-oi... mu hääl oli vist liialt pettumusest nõretav.. tüdruk muutub hetkega näost tulipunaseks, vabandab ja tõttab kohvi tooma... tundub, et ta 10 kilobaidisel mälukaardil siiski meenus minu ammuaegne kohvisoov.. sealt ta tulebki.. valab mulle kohvi ja siis ma muidugi palun ka suhkrut ja piima.. tüdruk tõttab tagasi piima ja suhkru järele.. minuni jnaastes ulatab need punastades ja naeratades mulle ja ma tänan viisakalt, vist punastan isegi.. manustan oma kohvisse vajalikud lisandid ja mõtlen siis, et mis edasi teha.. sest ega mingit riista suhkrusegamiseks mul ju ei ole.. tütarlast paluda oleks juba ilmselgelt liiast.. niisiis on mul variant segada sõrmega.. aga ei.. kohvi on natuke liiga kuum, seega jään plaan B juurde, hambaork! Tegelikult ei olegi nii väga hull, ajab asja ära küll.. No nüüd on ainult see jama, et väga nautida enam seda kohvi ei jõua, sest lennuk hakkab juba maanduma. Vaja lauad üles ja rihmad kinni ja.. ehh.. lonksan kohvi endale kurku ja ongi temaga seks korraks kõik. Tuleb tütarlaps, ulatan talle kohvitopsi, tänan.. ja rihmutan end kinni.. Sama teevad minu pinginaabridki. Ja siis mingil hetkel kuulemegi kuis salongis kõlab piloodi hääl, kes teavitab meid peatselt algavast maandumisest.. ja see maandumine on omaette ooper.. Lennuk raputab nii mis kole.. lennuk kaldub vasakule, siis jälle paremale, siis jälle vasakule... ja niimoodi tubli tükk aega.. naaber minu paremal käel hoiab eesoleva tooli seljatoest kinni ja hingab raskelt.. vaene mees.. tea, kas tal oksekotti läheb vaja? Ma tegelt pole kedagi näinud oksekotti kasutamas. Äkki täna on see päev!? Aga ei veel.. lennuk lõpetab vaskule-paremale õõtsutamise.. pagan, piloot on vist mingi naljamees ja tahab kino saada.. ) nüüd hakkab lennuki esiots üles-alla õõtsuma..))) minu naaber hingab järjest raskemalt ja raskemalt.. tema hingamine meenutab juba antiloobi korinat, kellel lõvi on just kõri läbi närinud.. mehel vist käib terve elu silme eest läbi ja ta mõtleb praegu, kas ta on olnud oma naisele hea mees, oma lastele hea isa ja kas ta oma vanematele ikka saatis eelmisteks tänupühadeks kaardi.. Viimaks jõuame lennuraja kohale ja lennuk mürtsatab vastu maad.. siis põrkab õhku tagasi ja.. ja siis uuesti maha.. seekord juba jäämegi maapinnale.. muidugi minu vaesel naabril jättis süda just hetk tagasi mitu lööki vahele, aga nüüd õnneks on kõik see jube möödas.. Veereme uhkelt terminali poole.. no kas pole tore.. enam ei ole muud tunnet südames kui siiras heameel oma naabri üle, et ta siiski elas selle raske katsumuse üle. Mis seals´ ikka.. nüüd jääb üle oodata kuni lennuk peatub. Ja see aeg saabub! Lennuk peatub, kustuvad ka tuled valgustablool.. kõik tõusevad püsti, panevad end riidesse, aga välja veel ei saa.. Piloot vabandab eesti keeles viisakalt ning ütleb, et „tehnikud, kes peavad paigaldama trepi, ei ole täna oma ülesannete kõrgusel“. Paratamatult kerkib silme ette pilt Taanis elavast pilusilmsest elanikkonnast, keda seal riigis on viimasel ajal nii palju.. No loomulikult on nad reeglina nii väikest kasvu, et nad ei saagi olla oma ülesannete kõrgusel, sest lennukitrepp on ju ikkagi päris-päris kõrgel ka..:) nii me siis ootame, kuniks treppi paigaldatakse.. aga uskuge või mitte – umbes 5 minuti pärast on trepp kõvasti kinni ja lubatakse väljuda.. ossa püha püss.. siuke tuul on väljas et jube.. prrr.. vastik on see lennukitrepist allaronimine.. ja aru ma ei saa.. Estonian Air ennast odavlennufirmaks ei tunnista, aga mööda treppe peab ov lendudel ronima kogu aeg nagu orav, nii siin- kui sealpool riigipiiri. Aga odavlennufirma nad kindlasti pole, sest pileti eest väljamakstav kroonide hulk ei räägi kindlasti lugusid odavusest. Seega las ta olla.. Saan lennukist maha, võitlen end läbi tuule ja tormi kohani, kust peaks pääsema majja sisse.. aaga ei veel. Ei ole see see päev kus midagi lihtsalt käiks )) nüüd veel läbi tormi marssida välitreppi mööda teisele korrusele ja siis saab kõik mis vaja.. Minu kõrval sammub naisterahavas, suht kopsaka kohvrikesega.. kohvril on küll rattad, aga mida sa seal veeretad kui tegemist on trepiga.. nii ta siis haarab kohvri kätte ja rühib jõudsalt ülespoole. Mõtlen, et äkki peaks naisterahvast aitama, aga siis näen temast peegelduvat enesekindlust ning mind haarab hirm feminismuse ees.. pärast saan veel äkki sõimata ja kõrvakiilu kah veel.. tänapäeval ei maksa naisi torkida, no nii igaks juhuks.. Niih. Lõpuks olen teisel korrusel ja seal ootab trepi ees meid terminalitöötaja. Nii pidulik )) tegelikult ei olegi väga pidulik. Sealt trepist peaksime üles minema, aga väike turvavärav on trepi ees ja.. ja see värav on kinni ega avane!!! :) tore on.. ja siis näevad mu silmad, milleks on valmis tõelised mehed! Kui läheneda trepile vasakult küljelt, siis jääb trepikäsipuu ja selle turvaväravakese vahele nii umbes 20 cm vahe.. ja kõik need mehed oma suurte õllekõhtudega näitavad üles sedavõrd imekspandavat plastikat, et suudavad end sealt vahelt läbi libistada ning sammuvad seejärel võidukalt trepist üles.. Sedasama suudan minagi.. käkitegu.. Aga see naisterahvas oma kohvriga..)) tema igatahes näitab väga naiselikult välja oma tundeid selles osas ning annab mõista, et tema oma kohvriga sellist aeroobikat tegema ei hakka:) Õnneks terminalitöötaja on mõistlik mees ja saab vihjest aru ning aitab naisterahva kohvri üle värava tõsta ning naiska ise hiivab end trepile eelpoolkirjeldatud viisil. Oi kuram kui pikk maa on sealt veel minna. Mis ta oligi nüüd, värav D100? No igatahes kõige kaugem nurk Kastrupis, kaugem veel kui ov puhul tavapärane A12.. Lõpuks, LÕPUKS, olen ma jõudnud all sinna punkti, kus jagatakse pagasit ja haaran sealt oma koti näppu. Olen rahul ja suundun väljapääsu poole.. Aega on kulunud planeeritavast saabumisest enam kui tunnijagu rohkem. Mind oodatakse juba. Astun majast välja ja leian mind ootava auto. Istun sisse, mind tervitatakse kenasti ja küsitakse viisakalt – how was your flight? Oh s...t. )) No nüüd, palun, laske ma tõmban esmalt natuke hinge ja küll ma siis juba räägin, kuidas mu lend oli.. Jah, oli just selline natuke omamoodi põnev lennupäev..

Vabandan ette, kui jäi kahe silma vahele.

Väga pull reisiülevaade. Mis sinu kurtmise mõte oli? Kui ei taha, ära loe.

Väga hea kirjeldus vahelduseks, pani korduvalt muigama.

Ülilahe lugemine, kiskus suunurgad kohe üles, eriti veel reede pealelõunal kui uni kipub kangesti peale