Üsna mitu päeva hiljem Tamataves, varahommikuses bussijaamas, ootame Tana bussi. Päike ei ole veel tõusnud, hämar. Paks tüüp peseb kõrval hambaid. Haiseb kapsa järele. Neljapäev, 19. august 5:49

Mark, hea poiss, tõi pikka saia. Auto peale saamisega läheb veel aega, praegu topitakse katusele mingit jõmakat palmi

St. Mariele veelkord tagasi. Nelja puhkusepäeva jooksul tegime saarel üsna mitu tiiru, enamiku jalgsi ja läbi sügava punase pori. Seda värvilist maakamarat on siin tõesti tuhandeid toone, erkkollasest veripunaseni ja lillani, vahel on maa lausa punatriibuline.

Viimane õhtu oli kuidagi eriti südamlik - kõmpisime saare vastaspoolele, kus õpetasin metsikul rannal pägalatele liivalossi ehitamist. Loss tuli OK, aga hüdrotehniline töö läks metsa - juhtisin sillerdava jõevee asemel lossi vallikraavi hoopis kohaliku solgikraavi. Ups. Aga pägalatele mu loss meeldis ja süda läks kohe kergemaks.

Ka kogu aeg mureliku näoga perenaine naeratas lõpuks, embas meid ja soovis bon voyage. Kinkisin talle ühe joonistuse. Ja kohv oli tal pagana hea, vana kooli sinises kannus, sinna juurde fariinsuhkur ja kondentspiim. Ainult niimoodi hakkangi edaspidi kohvi jooma.

Õhtul hilja seisis ookeaniäärsel pimedal teel üks kahest saarel leiduvast taksost - valge Austin Mini (punane Austin Mini uitas kuskil mujal). Autol oli esiratas alt ära tulnud ja tüübid parandasid seda küünlavalgel.

Ja laeva, mida me St. Mariel olime oodanud, ei tulnudki.