Lima ja Nazca

Heips.

Olen nüüd kolm päeva Peruus olnud ja on midagi kirjutada ka juba.

Lend Amsterdamist Peruusse käis Hollandi Antillide (Bonaire) kaudu. Bonaire nimi ei ütle lugejatele vist midagi, aga sellest järgmine saar on Curacao, mis juba ütleb, ja veel järgmine on Aruba, kust teatavasti on pärit üks meie Eurovisioonilaulja. Bonairel olev Flamingo lennujaamahoone on värvitud roosaks ja on umbes sama suur kui Kärdla oma. Kui sinna maandub Amsterdamist tulnud lennuk mis on 2x suurem kui Estonian Airi Boeingud, siis kärutavad bonairelased lennuki juurde trepi ja soovijad vôivad Amsterdami 13 kraadist astuda Kariibi mere saarte läikivale asfaldile.

Bonairel oli ilm eriti kummaline, üldiselt lôôskas päike, aga tundub et umbes kord tunnis sôitis üle troopiline tormike koos vihmavalingute ja tuulega. Lennul sealt edasi, üle Venetsueela ja Kolumbia, oli vôimalus ka näha rünkpilvi mis ulatusid lennuki 11km lennukôrgusest veel kôrgemale, arvata 15km peale. Nende vahel ja sees möödus siis hüplik lend Peruusse.

Mulje Limast, Peruu pealinnast, on masendav. Teadsin küll, et Peruu on Tshiilist ja Argentiinast vaesem, kuid ma ei arvanud ikkagi, et astun sellisesse kolmanda maailma pealinna. Tshiili ja Argentiina on teatavasti Eestist suurema "tsiviliseerituse" astmega. Aga valem Lima saamiseks on Delhi pluss kuritegevus miinus hais. Kümmekond miljonit elanikku. Räämas linn. Olin kôige shikimas linnaosas Mirafloreses, mis oli umbes samalaadne nagu Paldiski. Kesklinn on täitsa nagu Delhi, prügi igal pool, kôik on räämas ja laokil.

Lima asub Vaikse ookani rannikul, umbes kümme kraadi lôunalaiust. Aga erinevalt Euroopast, mis saab endale kaela sooja Golfi hoovuse, saab Lima näkku külma vett. Niisiis on praegusel kevadisel ajal Limas päeval heal juhul 20 kraadi sooja. Vôrdluseks, Lôuna-Indias umbes samal laiuskraadil on aasta ringi +37. Suure osa aastast on Lima piirkonna kohal ranniku-udu nimega garúa, ehk siis kôik on hägu sees ja nähtavus 5-10 kilomeetrit. Vihma sajab väga harva, aga päikest praegusel aastaajal ka ei näe. Ookeanirannikul on järgmine poolsaareke paari kilomeetri kaugusel paksu hägu sees, ja ka tänaval mônesaja meetri kaugusel olev on tuntavalt udune.

Limas viibivad reisijad on seega enamasti oma hotellides sees üksteisega lobisemas, sest väljas suurt midagi huvitavat pole. Inglannast ja Buenos Airese kutist koosnev paar, Venetsueelast pihta hakanud inglannad Saskia ja Jo, kaks rootslast, hulk muid tegelasi ja kokku üks kirev seltskond. Saskia tegi ühe Rios elava uusmeremaalase näpunäidete järgi mitu kannutäit ülihead caipirinhat ja hommikul saime me teada et järgmise peo vôiks veidi vaiksemalt teha. Lôuna-Ameerikas käib üldiselt seltskond kes on pool maailma läbi käinud, ja seni olen ma leidnud ainult kaks tüüpi kes on veel lühemal reisil kui minu viis nädalat.

Limast välja lôuna poole sôites tuleb nähtavale ka asjaolu et tegevuspaigaks on ikkagi Lôuna-Ameerika rannikukôrb. Liiv, kivid. Suured surfilained, mis kaugelt paistavad väikesed ja harvad, aga lähedalt suured ja ilusad. Siia tullakse surfama ka Pôhja-Ameerikast.

Edasi minnes keerab Panameerika maantee sisemaa poole ja maastik tôuseb. Selja taga vajus suur punane päike aeglaselt Vaiksesse ookeani ja ôhk selgines, sest hägu on enamasti ainult madalal. Kôrbes mööda Panamericanat bussiga sôites vôib kahtlemata magama jääda, eriti öösel. Oli juba hea mitu tundi pime olnud, kui järsku sattus buss keset väikese linna tulesid ja ma jooksin bussi etteotsa juhile seletama et vaja peatuda.

Niisiis, Nazca, 500m kôrgusel merepinnast. Esimest korda pärast Amsterdami nägin sinist taevast ja öösel oli tähtigi näha. Inimesed jagunevad kaheks: need, kes pole Nazcast midagi kuulnud; ja need kes ei saa aru kuidas on vôimalik Nazcast mitte midagi kuulnud olla. Mina kuulun sinna teise gruppi. Esimesse gruppi kuulujate jaoks väike lühiseletus: Nazca lähedal on keegi umbes 2000 aastat tagasi vedanud keset kôrbe joontest sadade ja tuhandete meetrite suurused kujutised. Jooned on tehtud kivide eemaldamise teel - ilma kivideta kôrbepind on heledam kui kividega. Maapinnalt pole jooni praktiliselt näha, ja kujunditest ei saa kindlasti aimu. Paarisaja meetri kôrgusel lendavast väikelennukist aga on kôik nagu peo peal. Ma tegin kolmekümne minuti jooksul 160 kaadrit pilte... Teooriaid joonte otstarbe kohta on palju erinevaid. Müstilisust lisab asjaolu, et näha on neid ju ainult ôhust, ja Lilienthali ja Wrighte sel ajal teatavasti veel polnud. Limas pajatas umbes üks taksojuht (kelle hispaania keele hääldus oli umbes selline nagu ta üle kolme klassi koolis poleks käinud) kohe Erich von Dänikeni teooriatest, mille kohaselt tegu on tulnukate maandumisplatsiga. Muide, üks kujunditest on täpselt selline nagu tänapäeval karikatuurides tulnukaid kujutatakse. Kui tulnukapilt oleks värviline olnud, siis kindlasti roheline :p

Katsun ôhtupoole Palpa kujundid ka üle vaadata. Need on lennuväljast kaugemal kui Nazca, aga kui leian kaks kaaslast kellega lennukikulusid jagada, siis käin ära.

Ahti