Lõuna-Hiina, mai 2008
6 kommentaari

Olime maikuus 3 nädalat Yunnani provintsis ja 1 nädal Guilinis-Yangshuos. Tüüpiline seljakotireis koos avastamise ja orgunnimise rõõmudega. Sellepärast ei soovita lugemiseks neile, kel on kombeks Tallinnast hotellid broneerida ja kohapeal tellida hotelli kaudu lennuki või bussipiletid. Pilte ma üles riputama ei hakka, kellel on huvi, võib leida hulgi kvaliteetpilte peatselt lisatud netiaadressitel. Kuna oleme Kagu- Aasias olnud mitmeid kordi, jääb see reis siiski meelde väga ilusa ja mitmekesise looduse, sõbralike inimeste, rahvariides naiste ja kenade vanalinnade poolest.

Eellugu
On aprill 1999.a. Oleme Eurotouri poolt korraldatud kultuurireisil Hiinas. Siin on käinud viimase 10 aasta jooksul juba Lennart Meri, kelle autogramm on ooperiteatri jalutusruumi seinatahvlil teiste kuulsuste hulgas, Hiinat on väisanud rida riigikogulasi, tippmajandusmehi (näit, J. Möis kaaskonnaga Honkongis), kirjanikke, kunstnikke (äsja ilmus Postimehes O.Remsu järjejutt Hiina elu-olust). Tavaturist on rohkem seotud Euroopa ja Ameerika avastamisega, oleme ilmselt üks esimesi turismigruppe Eestist. On ilus kevadine aeg ja meie marsruudiks on Peking, selle ümbrus ning 2-päevane sõit põhja poole rongiga Datongi. Nägime Keelatud Linna, Suvepaleed, templeid, vana ja tänapäeva arhitektuuri, Hiina müüri, ajaloolist Marco Polo silda ja Mingi hauakambreid, olime ooperiteatris ooperit vaatamas ja akrobaatikat imetlemas. Tegime tutvust hiina eksootikaga- tänavaköögid ja letid skorpionide, tõukude, rohutirtsude ja muuga, jalgrataste hordid liikluses, pargid päevase võimlemise ja tantsimisega, ussileotised piirituspurkides jne.
Samas on tunda ka veel puna Hiina hõngu- tugevdatud kontroll lennu- ja rongijaamades, punapartei kohalik konverents Datongis. Putkakaubandus müüb Mao punasekaanelisi tatsibaode kogumikke, noorus pole unustanud Taevase Rahu väljakul demonstratsiooni verist laialiajamist 10 aastat tagasi.
Tajub kiiret majanduse arengut, tohutut ehitustegevust, kohtab maakohtadest tulnud töötute masse, silt rinna peal ametioskuse kohta. On meeldejääv reis, seda jääb meenutama traditsiooniline 100-ne pildialbum ja mitmed suveniirid.
Järgnevate aastate jooksul tegutseme uute kohtade avastamisega, lemmikuks kujuneb peale Euroopa Kagu-Aasia. Teatud huvi säilib ka kord käidud Hiina osas. Telesaated, loetud raamatud (näit. Carsten Jensen, Ma nägin maailma algust), ajalehtede ja ajakirjade lood veelkord tunnistavad kui suur ja mitmekesine on Hiina nii arengu, looduse ja inimeste poolest. Samuti on selge, et siiamaani on nähtud ainult üks kirde- nurgake tohutu suurest Hiinast.
Pöördepunktiks on 15. jaan 2007, kui rahvusraamatukogus näitab pilte ja filmi Jaanus Paal-1 kuu Lõuna Hiinas . Jutt on huvitav. Reis algab Kantonist ja suundub Yunnani provintsi. Vahemaad on pikad, kokku teeb kohapeal sõitu ca 7000 km, osa sellest oleks vaja läbida kohalikel rongidel, lennukitel. Põhiprobleemiks jääb keelebarjäär, sest nii hiinlased ei valda eriti inglise keelt.
Yunnani provints on mägine, lõunas valitseb troopika, põhjas 3300 m kõrgusel müstiline Shangri La Tiibeti külade ja kloostritega. Väikelinnade Dali ja Lijiangi toredad vanalinnad, ainulaadsed riisiterassid Yuanyangis, Tiigrihüppe kuristik, lubja- kivimäed Stone Forestis ja Guangxi provintsis Yangshuos. Kui kogu Hiinas on 56 rahvusrühma, siisYunnanis on neid 25. Väga värvikirevad on nädalaturud koos rahvariietes naistega.
Järgneb mitu kuud info otsimist ja marsruudil transpordivõimaluste täpsustamist.
Infoallikatest oli palju kasu:

  1. Lonely Planet ja Rough Guide. China
  2. Eesti keeles kirjandust:
    Olev Remsu. Kevad Hiinas, 2002.
    Carsten Jensen. Ma nägin maailma algust, 1997;
    Esttraveller veebr-märts 2006 M. Lappi Guangzhou peibutavad völud;
    Esttraveller 1/2008 Ü. Suursaar Hiina-reis keskmaa südamesse;
    Album-100 Hiina imet, 2007 (nendest õnnestuks näha 11 objekti);
    3.Netiaadressid-
    3.1 Blogid- jeremierita.canalblog.com ( palju infot rahvusrühmade kohta)
    drmartinwilliams.com/travel-tales/shangri-la.html
    evcal.org (abielupaarYunnanis 2003.a)
    chinadiscover.org (itaallased 45 p Hiinas)
    3.2 ilusaid pilte- trekearth.com
    pbase.com/carlfromvienna/southwestchina2007/
    mustaparta.worldpress.com
    3.3 üldist infot- karavanserai.bluemoon.ee
    yuanyangwindow.cn
    passplanet.com
    wikitravel.org
    chinabackpacker.com
    yangers.com (palju infot Yangshuo ja selle ümbruse kohta)
    3.4 Reisifoorumid- trip.ee
    Thorn Tree Travel Forum

Mõned andmed
Maailm 2007-SKP inimese kohta 1000$
Hiina-2,3
Tai-3,4
Malaisia-6,0
Eesti-14,1
Soome-45,0

Lähiajaloost fakte:
1.okt. 1949-moodustati Hiina Rahvavabariik
1955- algas hull periood industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega,
1958-62- Suur Hüpe, maal kommuunides suri nälga 30 miljonit inimest,
1959 märts- algasid repressioonid Tiibetis
1966-68 kultuurirevolutsioon
1976- suri Mao Zedong
1982-algas hiinapärase sotsialismi ülesehitamine (pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi et hiiri püüab)
1989-Taevase Rahu väljaku demokraatia mahasurumine
2008- Tiibeti rahutused ja olümpiamängud
Seega hull periood kestis Hiinas 27 aastat (1955-1982)

James Hilton 1933.a. romaanis “Kadunud horisont” lõi mõiste Shangri La, mis tähendab salajast mõttekujutuslikku paradiisi. Koht, kus tarkus ja teadmine püsisid kaitstuna hullumeelse laastava maailma eest. Mägine piirkond Yunnani ja Sichuani provintside piiril ongi nüüd turistidele kujunenud Shangri La`ks.
Mandala- ideaalmaailma sümboliseeriv värvitud liivast valmistatud kujund. Luuakse imeilus kujutis, mis ei ole jääv.(peale palvustseremooniat pühitakse hunnikusse kokku).
Wikitravel.org- 24.03.2008 avati peale ajutist sulgemist turistidele uuesti Dequini ala (viimane Yunnani nurk enne Tiibetit)

25.04.2008
Nonii, operatsioon “China” hakkab ilmet võtma. Aasta alguspoole tekkis siiski rida tõrkeid. Veebruaris olid Hiinas uue aasta pidustuste ajal tohutud lumetormid, tuhanded hiinlased ja turistid istusid lumevangis (bussid ja rongid seisid). See kõik ei sisendanud optimismi piletite hankimiseks sõiduks märtsi keskel. Märtsis algas tiibetlaste mäsu. Kohapeal väljus mitmes linnas olukord kontrolli alt ja igaks juhuks suleti tiibetlastega asustatud piirkonnad välisturistidele (Yunnani põhja- piirkond avati siiski 24.03). Aprillis on Kantonis15.-30.04 suur rahvusvaheline tööstusmess ja näitus, hotellid on täis ja sooduspileteid selleks ajaks ei müüda. Nii kujuneski olude sunnil reisu alguseks 5. mai, kohe peale suuri kohalikke töörahva pühi.
Stockmanni hullude päevade ajal 12. aprillil 2 tundi sabatamist ja sooduspiletid Tln-Helsingi-Kanton on käes 2x6990.- Võrreldes tavahindadega sääst ca 2x3000.-
Viisadega oli olukord veidi segane. Tiibeti mäsu ajal terve Albion Reisude grupile ei antud viisat. Põhjendus- grupp on liiga suur, et tagada kohapeal korralikku vastuvõttu !? Hiina suursaadik ajaleheintervjuus siiski kinnitab, et turiste lastakse ka edaspidi Hiinasse, kui on olemas hotellibroneering.
Teeme luurekäigu konsulaati. Peale tavapaberite nõutakse töökohast garantiikirja, et tagasi tulles on töökoht alles. Mina kui töökohata,pean tooma Hansapangast tõendi oma maksejõu kohta. Saan tõendi, kus on viimase kuue kuu sissetulek ja kontojääk. Broneerime neljas hotellis kohad kolmeks nädalaks. Õnneks elong.net kaudu broneerides krediitkaardi pealt raha ei taheta, kuid nagu ikka on broneerimisvõimalused kallimates hotellides (3* ja rohkem). Joonistan veel näitlikustamiseks plaani A4 lehel, kus me kavatseme ringi rännata kuu aja jooksul. Sellise paberipakiga varustatult (muidugi ka lennupiletid, ankeedid ja passid) sabatan 17. aprillil konsulaadis. Üllatuslikult peale detailset uurimist võetakse paberid kommentaarideta vastu ja lubatakse viisad nädala pärast. Tasu 2x225 krooni.

  1. aprillil ajan korda tervise (500000 EEK) ja reisitõrke (10000 EEK) kindlus- tuse. Helistan läbi 4 firmat. Tahavad saada 2-le kokku
    BTA Kindlustus 3270.-
    Seesam 1585.-
    QBE 1370
    ERGO 1593.-
    Kuna If ja Salva on tuntud kui kallid firmad, piirdun selle eeltööga ja vormistan kindlustuse Kadaka Selveris QBE-s.
    Nüüd veel eurod vahetada (arvestan 700 euri ühe kohta), seljakott pakkida ja läks lahti.
    05.05
    Lend Tallinn- Helsingi kestab 25 min. Edasi Vantaas teisele lennukile, vahe vaevalt 1 tund. Ajavahe Hiinaga 5 tundi, eeldatav lennuaeg 9 tundi, kaugus 8000 km. Teadustamine käib soome, inglise ja hiina keeles, stjuardessid on osaliselt ka hiina neiud. Tavaline pikamaalend tukkumise, söömise ja muusika kuulamisega.
    06.05
    Saabusime hommikul kell 7.05 Guangzhousse, vihma sajab, temp. 21 `C. Meid see ei kõiguta, sest poolteise tunni pärast üritame edasi lennata Kunmingi. Lennujaam ise on tohutu suur, otsime üles domestic reisude ala ja oh üllatust –inglise keelsed infosildid kaovad ja jääb ainult hiina hieroglüüfid. Meil on muidugi raskusi õige piletikassa tabamisega. Kohe on nõus aitama üks elektrikäru juht, kes sõidutab meid piletimüüki, check inni ja pagasikontrolli. Tasu tahab 20Y (infoks 1Y=1,5 EEK) Probleemid tekivad, kui piletite eest tahetakse saada 2060Y, Meil on Tallinnas vahetatud 2000Y.Näitame tühja rahakotti, lehvitame 100 euroseid ja kuna rahavahetus on rahvusvahelise lendude sektoris, löövad pileti-poisid lõpuks käega ja kasseerivad meilt 2000Y. Nüüd on probleemid kärujuhiga, sest temale pole samuti maksta. Täname teda põhjalikult ja lubame tulevikus veel kindlasti kohtuda. Sõit Kunmingi kestab 2 tundi ja ilm muutub kuivemaks ja soojemaks. Lennu ajal hakkab vaevama uus probleem. Lennujaamas vaevalt et rahavahetust on, kuid linna pankasõiduks on ju bussiraha vaja. Lennukis istub meie taga prantsuse turistide grupp. Teen ühe vanema härrale ettepaneku vahetada mulle ühe euro eest 10Y. Eks mind vaadatakse algul veidi imelikult, kuid lõpuks saadakse aru. Tagaotsa on vestlus inglise keeles, mida prantslased teadagi ei seedi. Lõpuks annan veel suveniiriks 1 kroonise mündi ja mõlemad pooled jäävad rahule. Linna saame liinibussiga, vahemaa on väikene. Hüppame tõenäoses kohas maha ja hakkame liikuma peatänava Bejing Lu poole .Teel jääb ette üks turismi infopunkt. Linna plaani neil ei ole, eriti vestelda keegi inglise keeles ei soovi, lõpuks näidatakse minu väikese plaani peal meie praegune asukoht paari kilomeetrise veaga. Asi seegi, peaasi et näidati õige tänav. Kohe jääb teel ette üks pank, kuhu läheme raha vahetama. Pangasaalis asub meid kohe piirama paar naist, pakkudes vahetust võimatult kehva kursiga. Murrame neist mööda, ja saades aru, et tegemist pole võhikutega, kurss tõuseb kohe ca 1,5 korda, kuid on hilja, oleme juba leti ääres eurod peos. Järgneb põhjalik blankettide täitmine kuni koduse telefoninumbri teatamisega, kuid asi õnnestub.
    Peatänava äärest ca 500 m raudteejaamast leiame kena Kunfu hotelli- 160Y 2-ne tuba. Hotell paistab silma oma toas leiduva atribuutika poolest. Vannitoas on peale hambaharjade ja seepide-sampoonide 2 paari aluspükse kartongpakendis, habemeajaja, toas on öökapi peal pakkuda 4 sorti kondoome. Ainuke kehv asi on kõvavõitu madratsid voodites, mis osutub kõikides hotellides tavapäraseks. Hiina hotellide üheks omapäraks on kohe teatud kautsjoni kasseerimine juhuks, kui sa hotellis laamendades midagi ära lõhud. Kui kõik on OK, tagastatakse kautsjon hotellist lahkudes.
    Puhkame paar tundi lennuväsimust ja asume tegutsema. Bussijaamast ostame homsele ööbussile piletid ja rongijaamast pileti hommikuks Shilini kivimetsa. Linnas läheme Yuantongi templisse, seal on käimas parasjagu munkade ja nunnade protsessioon, mungad oranzis ja nunnad mustas riides. Lauldakse, kõnnitakse pikas rivis, kohalik rahvas vaatab hardunult ja põletab lõhnaküünlaid. Templiarhitektuuris on tunda hinduismi elemente ,üksikud detailid hakkasid lähenema Tai templitele. Oli kena kompleks. Läheme sama tänavat edasi Culhu parki. Pargis musitseeritakse, lauldakse, tantsitakse ja jalutatakse õhtusel ajal. Teeme mõned pildid, puhkame jalgu ja saame aru, et Hiinas on isetegemise rõõm üks suur rõõm.
    07.05

Täna siis sõidame Shilini kivimetsa. See on maailma looduspärandite nimekirjas, siit ka vastav kõrge piletihind 140Y.Rongisõitu ca 1,5 tundi, meie vastas istus väga sümpaatne noor paar- korea poiss ja hiina tüdruk. Kivimets asub jaamast paari kilomeetri kaugusel, jaamas passivad väikesed mikrobussid-5Y lugu. Vahemärkusena- targem on sõita ekspressbussiga, mis käivad tunni tagant Kivimetsas on mida vaadata. Lubjakivimoodustised on loodus miljonite aastate eest vorminud. Midagi taolist on Venemaal Siberis-stolbõ ja Borneo saarel Mulu rahvuspargis- pinnacle. Teravate kaljude vahele on ehitatud jalgteed, trepid, vaateplatvormid jm. Et pilti värvikamaks muuta, jalutavad ringi ja tegelevad külalistega rahvariides neitsikud. Ilus elamus 2 tundi ringikõndimiseks, siis hakkasid motiivid korduma. Tagasi Kunmingi sõidame ekspressbussiga. Aknast näeb kapsa, riisi ja veel paljude muude tundmatute taimede põldusid, kõik selleks, et Kunmingi rahvast ära toita.
Kunmingis otsime kaua internetikohvikut, lõpuks leiame, ühendus on kehv ja aeglane. Avastan , et minu meiliaadress ei avane, põhjust ei tea.
Õhtul astume esimest korda elus ööbussi sõiduks Jinhongi. Bussis on lamamiskohad 2 kõrguses ,kolm pikirida, ühes reas 5 kohta. Seega buss võtab peale ca 30 magajat. Kõikidel on külje all madrats ja peale võtmiseks paks vatitekk. Eks ka see sõit roiutab, kuid on parem, kui istmel tukkumine. Sõit algab kell 20.30 ja hommikul kell 6 on buss kohal (ca 650 km). Teest üle poole on hiljuti rekonstrueeritud 2+2 rada tunnelite ja viaduktide, sildadega, ülejäänud osas raputab kõvasti. WC-d bussis ei ole, iga 2-3 tunni tagant tehakse 10 min peatus, mida igaüks kasutab vastavalt vajadusele.
08.05
Hommikul kell 6 on Jinhongis veel pime ja peatänaval hotelli otsimisega raskusi. Saame siiski bussijaamast ca 500 m kesklinna suunas umbhiinlaste hotelli toa 50Y eest. Kuna on neljapäeva hommik ja ca 30 km kaugusel Menghuis turupäev, üritame sõita sinna imetlema värvikat turgu, nagu seda reklaamivad turismiraamatud. Kuid ajad ja kombed muutuvad- turg on kohandunud Kadaka turu taoliseks hilbukaubanduseks, mida täiendavad liha- ja puuviljaletid. Midagi põnevat ega rahvariides kauplejaid ei ole. Kell 11 oleme Jinhongis juba tagasi. Veidi puhkust ja linna peale. Otsime üles Mei-mei kohviku, mida on soovitatud oma rahvuslike roogade poolest. Tellin Tiibeti supi (kartul, liha, tomat, oad jm). On paks supp ja täitsa hea maitsega. Kaasa tellib vegetarian salati, jääme mõlemad rahule. On kell 2-3 peale lõunat ja ilm põrgulikult palav. Läheme hotelli, teeme kohvid, peame siesta. Õhtupoolikul tutvume linna parkide, arhitektuuriga, saame mõned ilusad pildid.
09.05
Kohe hommikul võtame ette retke 25 km kaugusel Ganlambasse, kus on rahvusvähemuste park Väike buss sõidab piki Mekongi kallast, jõgi on savisogane ja ei kutsu ujuma. Põllumajandust on vähe näha ,sest tee kõrval laiub subtroopiline džungel banaanide jm. Ganlambas satume kohe tuk-tuki küüsi, kes viib meid 5Y eest keskusesse. Keskus meenutab mõneti meie vabaõhumuuseumi, on ainult rohkem kommertsi. On lubatud ehitada rida võõrastemaju, kelle agendid meid värvata püüavad. Keskele on ehitatud suur etenduste kompleks. Maaala on üldse suur. Jalutame, vaatame tagasihoidlikke templeid, Dai rahva elamisi. Tavaelamine on 2-korruseline, 1 korrus on majaalune plats, kust õhk käib läbi ja on vihma eest kaitstud. 2 korrusel asuvad söögi, elamise ja magamise kohad. Varsti läheb olemine näljaseks. Maandume ühes 2-korruselises söögikohas, mida peab perefirma (äi ämmaga, poeg noore naisega ja tütar). Menüü ulatatakse hiinakeelne, ainus mõistetav asi on hinnad, mis on araabia numbrites ja kõiguvad 5-35Y vahel. Kuidagi loll tunne oleks näpuga näidata mõnele reale ja oodata, mis tuleb. Valime teise taktika ja üritame pääseda kööki, et seal midagi valida. Esialgu näidatakse üht tervet kala ja niru toorest kana. Letil on mõned kuhjad hakitud maitserohelist ja juurvilja, on hiina kapsast. Elektripliidil podiseb leem, milles ujuvad neljakandilised ribad (neitsik näitab konservikarpi mingi kohaliku sinkvorstiga). Meeleolu muutub rõõmsamaks, näitame näpuga podisevale leemele, juurviljale, hiina kapsale ja veel millelegi hakitule. Loobume kalast ja nirust kanast. Kuna näitsikul õlut ei ole, toon pudeli kohalikku lähedasest putkast. Ja siis serveeritakse kõva lõunasöök. Üks suur kauss paksu supiga, väike kauss riisiga ja taldrik kapsaga karrikastmes. Eritellimusel saame ka lühikese varrega lusikad. Juurde serveeritakse kann teed veidi imeliku seenemaitsega. Saame tõsise lõuna, mida jätkub terveks päevaks. Ette rutates kinnitan, et seda köögi inspekteerimise taktikat me kasutasime paljudel juhtudel ja edukalt.
Peale lõunat jalutame külas ringi, uurime ehitusviise ja maisi puhastamist. Pargis on hulgi kohalikke fotograafe, kes tahaksid teha pilti koos maduusside, paabulindude, ahvide ja elevantidega. Meie ei ole sellel lainel. Ja siis algab suur programm. Nagu teada on siinmail kombeks aprilli keskel korraldada aastavahetuse ajal veesõdasid. Kuna see ettevõtmine on atraktiivne (seni kuni ise ei ole veesahmakat kätte saanud), siis siin pargis korraldatakse turistide jaoks iga päev taoline show. Lobistamiseks on rajatud ringikujuline madal bassein. On poiste ja tüdrukute võistkond, kes diktori teksti ja raju trummipõrina saatel 2 liitristest kopsikutest üksteist üritavad üle pritsida. Vesi lendab ja kõik on varsti läbimärjad. Mõni liiga uudishimulik pealtvaataja või fotograaf ristitakse nagu muuseas ka ära.. Edasi läheb publik suurde ringhalli (meie linnahall vähendatud väljaandes). Seal pika hiinakeelse jutu vahepaladena esitatakse tüdrukute ja poiste tantse. Need on stiilis- meie õnnelik elu ja ma ei leia sidet siinse vähemusrahvuste pargiga. Kontserdi lõppfinaaliks on neidude vahel missivõistlus, kus võidab see, kellele publiku poolt kõige rohkem lillevanikuid kaela riputatakse. Värvikas show läbi, saame tuk-tuki, põrutame bussijaama ja järgmise 15 min jooksul stardime Jinghongi suunas. Tee peal oli üks õige avariiohtlik olukord, kus silla peal meile vastutulevast mootorrattast üritas teha möödasõidu sõiduauto. Signaalide ja pidurikrigina saatel õnnestus seekord siiski pääseda. Üldiselt on nad siin virtuoosid taolisi olukordi lahendama. Iseasi kas sillal (ja ka tunnelites) möödasõidud on ikka need õiged asjad, meie liikluseeskiri arvab teisiti.
Õhtul kell 6 oleme tagasi hotellis. Duššitame, kohvitame ja tunnikese puhkame. Siis läheme bussijaama, hiina kassiiri käest paberitüki abil ja täielikult teineteist mõistvana ostan bussipiletid homme õhtuks ööbussiga Kunmingi. Tagasiteel teeme kõrvalpõike suurde supermarketisse, varume veidi toidupoolist ja pudeli Yunnani veini, mis osutub hotellis proovides solgiks. Tuleb kohe meelde 2 aastat tagasi Põhja-Tais ostetud samuti pudel kohalikku veini, mis oli sama kehvake. Kui ikka ei ole piirkonnas veini traditsiooni, siis ära sealt kohalikku veini osta.
On huvitav, et täna saime bussipileteid ostes, tuk-tukiga 2x sõites ja lõunasööklas täiesti hakkama kehakeele, žestide ja kaasavõetud eesti-hiina minisõnastikuga.
Ainuke koht, kus alla andsime, oli jäätise ostmine. Mul sõnaraamatus oli ainult mõiste “jää”, poekeste seinal ei kohanud ühtki jäätisereklaami ja küsimine bing-bing ei andnud tulemust.
10.05
Täna on meil loodusteaduslik päev. Hommikul võtame suuna Troopika-lille-botaanikaaeda. Veidi otsimist, hiinlaste poolt valesti juhatamist, lõpuks oleme kohal. Sees on igasuguseid üldinimlikke atraktsioone alates kuldkalade söötmisest kuni terastrossil liuglemiseni järve kohal. Põhitegevuse osas on troopikapuuviljade, lillede osakond, bonzai aed, kummipuult mahlanõretamine. Kohalike laste käest ostame paar pirnõuna 0,5Y eest. Maitse on neil vesine ja maitsetu, ei kutsu edaspidi ostma.
Üldiselt on väga ilus ja hoolitsetud koht, oleme seal pea 3 tundi. Infotahvel ja pildinäitus väidab, et paljud maailma suurkujud on aeda külastanud ja mõned isegi isikliku puu istutanud. Satume huvitavale kollaseõielisele murule ,mille lehed meenutavad 4-harulist ristikheina ja kogu muruvaip on hämmastavalt tugev ja vetruv. Mõnus kõndida. Koha peal käivad ka väikesed filmivõtted- lapsed olümpiatulega jooksmas. Idüll missugune, sellist propagandahõngulist oskavad nad imehästi.
Linna poole tagasi tulles käime ka läbi Herbaalmeditsiini Uurimise Instituudi aiast. Siia on kogutud üle kogu Kagu-Aasia perspektiivsed puud, põõsad ja taimed, üks sektsioon on eraldatud kohalikule Dai meditsiinile. Leidub Tiibeti, Tai, Vietnami, Laose ja ka muidugi Hiina enda eksemplare. Kuna pole selle ala spetsialist, siis kaua me siin ei ole. Võib-olla eksin, kuid võrreldes Eestimaaga leidub siin palju rohkem raviomadustega puuliike.
Organiseerime kohaliku supermarketi baasil endile lõuna kanakoibade, minitomatite jm sellisega. Tänavalt saab veel imehäid söömiseks puhastatud ananasse.
Õhtupoolikul käime kohalikus Minzu Funguini pargis. Sissejuhatuseks on massiivne obelisk väravas, edasine pargi sisu on tagasihoidlikum, et mitte öelda käestlastud. Jälle mõned vähemusrahvuste majapidamised, räämas kontserdihall, loomaaed lastele. Edasi käik turule, tuttavasse Mei-mei kohvikusse õhtusöögile ja hotell ootab. Kell 21 teeme check out.
11.05
Teisel ööbussi sõidul oli elamusi kuhjaga. Üks tüdruksõber või naine üritas poisi eest Kunmingi plehku panna. Poiss ajas linna piiril pidevalt signaali andes bussile järele. Läks tõsiseks sõimuks bussijuhi ja poisi vahel, mis lõppes tüdruku mahaminekuga. Tunnike hiljem sõjaväestatud valve teeb bussis puistamise. Kuigi asjast aru ei saa, oleme siiski kuldses kolmnurgas ja ilmselt põhjasuunalisel kaubateel. Meie nodi ja meid siiski ei kontrollita. Järgnevad suitsetajate, rögistajate ja sülitajate etteasted. Seda kunsti on hiinlased harjutanud sajandeid ja saavutanud ülima meisterlikkuse.
Hommikul oleme kohal. Lõpuosas on näha peale tunnelite ja sildade lausalasid kilekasvuhoonetega, Kunmingi varustamiseks.
Kunmingis saame 50 minuti pärast väljuvale ekspressbussile piletid, jõuame teha kerge eine ja sõit algab. Bussiks on verivärske Volvo, üldiselt Hiinas selle koha pealt jõukust jätkub. Sõitjatele jagatakse igale pudel mineraalvett, bussis on üle pooled kohad täidetud, sõiduaeg 5 tundi. Maastik kergelt mägine, kuid erilisi muljeid ei paku. Tee on neljarealine , rekonstrueeritud. Kuskil poolel teel sõidame mööda dinosauruste pargist, ilmselt on tegemist alaga, kust on leitud mitmed dinode skeletijäänused.
Dalis paneb buss meid maha uuslinna terminaalis, siit tuleb 2 linnaliini bussiga teha 30 min sõit Dali vanalinna. Jõuame kenasti viperusteta kohale. Esmamulje vanalinnast on lummav- arhitektuur, kanalid, leinapajude rivid, lõputud suveniiride poed ja söögikohad. Tänavad on täis kohalikke ja turiste. Leiame hakatuseks ühe nurgataguse hiina hotelli 70Y/öö.Võlub ääretu vaikus, toa sisustus ja välisrõdud on tasemel. Teeme kohvid ja asume linnaga tutvuma. Jõuame põhjakülje väravatorni, kus on välja pandud kollektsioon marmorpiltidest. Lõigatakse ja lihvitakse siiru-viirulisest kiviplokist ca 3-4 mm plaadid, mis eksponeeritakse abstraktse pildina.
12.05
Öösel müristas ja sadas, hommikul tibutas vihma kella 10-ni. Pakime end vihmakindlamalt riidesse ja hommikusöögile. Seekord leiame koha ingliskeelse menüüga ja tellime ühed Dali spetssupid. On maitsev leem, neljakandiliste jahuklimpide, kapsa, seente ja porgandiga. Päris hea.
Edasi sõidame liblikate allikale, mis on Dalist ca 30 km põhja poole. Selles on suur park ilusate järvede, paviljonide, kiviseinast väljapurskavate allikatega. Lisaks veel liblikate farm ja müügisaalid. Suurema isendi klaaskaanega kastis oleks saanud 630Y eest. Kokku olevat kollektsioonis 40000 liblikat, neist sadakond pesitseb elavana ühes kasvuhoones. Väljas käib agar kommertstegevus, näit 5Y eest saab laenutada rahvariideid pildistamiseks. Teeme ära. Ründavad igat masti suveniirimüüjad, ostan savist linnuvile 1Y eest, 60Y pealt kauplen alla 20Y peale ühe vana Yunnani hästikõliseva metallmündi.
Tagasiteel bussiga uudistame põllumajandust. Käib vilgas riisiistutamine, samuti on suured alad kaetud augustatud kileribadega, kuhu istutatakse meile tundmatuid taimi. Enne Dalisse jõudmist palume meid maha lasta 3-pagoodi templite juures .Interneti info osutub õigeks, hiinlased on osanud sissepääsu hinna tõsta 20Y 121Y peale. Otsustame loobuda, sest igal asjal on oma mõistlik piir(näit. Kunmingis oli suure kena templi sissepääs 4Y). Saame siiski ühe tutvustava bukleti ja külastame väga kõrgel tasemel WC-d (puha marmor ja väärispuit+ seinal mängib televiisor).Seda kõike saab tasuta. Teeme teadjate soovitusel ka tasuta ringkäigu ümber lõunapoolse välismüüri ja satume pagoodide lähedale, teeme pilti, kuigi efektset kaadrit siit välja ei võlu. Laseme tuk-tuki juhil end 5Y eest linna serva tagasi sõidutada.
Õhtul otsime üles internetikohviku, võtame 2 masinat, ühendus on tohutult aeglane. Meilitamine on muide väga õigel ajal, sest keskpäeval oli Sichuani provintsis, Chengdu linnast edelas 7,9 Richteri skaala maavärin. Meie ei tundnud midagi, nii et kõik on korras.
Õhtul vanalinnast pilte tehes satume ühe vanamehe poodi, kes müütab kohalikust kuulsast marmorist suveniire. Ostsime ära ühe ketta ca 20cm läbimõõdus, mis on abstraktse pildi eest.
13.05
Hommik algas vihmasajuga. Peale kohvitamist läheme välja kolama, teeme hommikusöögiks ühe kohaliku supi ja käime netis 10 päeva ilmaprognoose uurimas. Tegime otsuse sõita täna Gangshani mägialale. Mäepilet 30Y tõstukipilet edasi-tagasi 60Y. Poole tee peal tõstukis selgub ,et tegime vale otsuse. Mida kõrgemale, seda tugevamaks vihm muutus. Üleval käisime vihmavarjudega ühes taoistlikus templis, tegime mööda korrastatud ja sillutatud rada väikese matkakese, vihm järele ei jää. Tagasi tõstuki juurde ja alla. Hotellis organiseerime riiete kuivatamist. Kella 5 paiku ilm siiski veidi selgines ja saime teha veel ilusa ringkäigu vanalinnas. Vulisev magistraaloja, kohalik muuseum ,kunstitoodete turg sai üle vaadatud. Päev jäi lahjaks, kuid sellised on need turistide vihmapäevad.
14.05
Hommikul kottidega piletimüügi punkti, kus pidid Lijiangi bussid vahepeatuse tegema. Saame kella 9-se bussi peale. Sõit on läbi põllumajanduslik-mägimaastiku. Väikesed põllulapid, maad kaevatakse käsitsi 3-haralise raske kõplaga, edasi riisipõllud lähevad leotuse alla. Praegu on riisil- istutusaeg poole peal, mais- põlvekõrgune, oder- küps ja toimus lõikus sirbiga (kas tõesti külvati juba veebruari alguses, et praegu lõigata, või on tegemist mingi talisordiga), türgi uba-kah põlvekõrgused madalad põõsad. Ülejäänud kultuure ei tunne. Vahepeal sattusime üht mäekuru ületades tõsise udu sisse, kuid allapoole laskudes kõik selgines. Siin asuvad mägedes mitmed marmori, jadeiidi jm leiukohad. Reisi keskosas on bussipeatus 20 min, kõik lähevad tehase poodi. Tohutu hall ca 60x60m on täis otsast otsani lette ja seal klaasi all jadeiidist (rohekad ja valkjad toonid) lõputult käevõrusid, hinnad alates 120Y. Peale selle muud ripatsid ja kõrvarõngad kuni suurte väljanikerdatud kompositsioonideni hinnaga üle 10000Y.Meil oli ainult vaatamise ja pildistamise rõõm, ostma midagi ei hakanud. Lijiangi jõudsime 4 tunniga. Vanalinna lõunaväravas tegi buss peatuse ühe turismigrupi mahalaskmiseks ja meie kasutasime ka juhust. Ca 500 m kauguselt leidsime ühe vaikse kõrvaltänava, kus hotellid reas. Saime soodsalt 80Y/öö. Tuba on puhas ja normaalne, madratsid isegi pehmemad kui Dalis. Ainukene häda on, et kogu personal on umbhiinakeelne. Omavaheliseks rahaklaarimiseks aeti telefoniga kohale neitsik nimega Rosa, kes kuigivõrd purssis inglise keelt. Ühiste jõududega saime hakkama 2 öö maksmise osas.
Tegime tutvumisretke vanalinnas. Erinevalt Dalist, kus oli nelinurkses vanalinnas lihtne risttänavavõrgustik, on siin planeering tükk maad segasem. Mõne tänavanurga peale on pandud puidust infotahvlid, mis peaks näitama, kus me oleme. Kahjuks on need täitsa eksitavad. Ostsime infopunktist 5Y eest linna plaani, sama viga, tänavavõrk on segamini aetud, paljud tänavad on nimeta või vastupidi puuduvad. Tuleb tuttav tunne , kui meenutad nõukaaegseid kurioosumeid topoplaanide moonutamise osas, et rahvavaenlast eksitusse ajada. Veidi seigeldes ja eksides jõuame vanale keskväljakule, linn on fantast ilus ja värvikirev .Teenindajad on paljud rahvariietes, majad dekoreeritud punaste laternatega.
Otsime üles Mu perekonna residentsi. See on Mu klanni poolt aastate jooksul ehitatud Pekingi Keelatud linna vähendatud variant. Kõik on kena ja korras-hiinapärane arhitektuur, palvetemplid, kirjanduse müügikohad, etenduste andmise palee, vaatetornid ja terassid palee tagaosas. Jääme rahule.
Edasi jalutasime vanalinnas, mõistatasime huvitavaid rahvariideid (naxi, tiibeti jt). Põhituristide mass on muidugi hiinlased, kuid kohtab ka valgenahalisi. Otsime üles ka Naxi rahvamuusika kontserdihalli, otsustame homme tulla neid kuulama. Ahjaa, ostsime Mu residentsist ka ühe toreda pildiraamatu Hiina kohta, maakondade ja provintside kaupa, seal on vapustavad pildid loodusest ja parimatest ehitustest.
15.05
Hommikul käik bussijaama, kus ostame homseks piletid Tiigrihüppe Kuristikku (edaspidi THK) sõiduks. Edasi teeme buss nr.7 –ga sõidu Jade Water Village-sse. Kuna bussijuht unustab meid õigel ajal maha lasta teeotsal, saame tunnise tuuri Yulong Lumemäe looduskaitse tasulisel alal. Ala on muidugi täis hiina turiste, kuid on ka, mida vaadata. Kui lõpuks bussist välja saame, näitab viit, et küla on 4 km kaugusel. Paarisaja meetri pärast korjab meid peale üks mikrobuss. Kohale jõudes on pileti hind 130Y.Koht on looduslikult väga ilus pisijärvede ja koskedega ja samas püha paik tiibeti ,naxi ja bai rahvastele. Üldse jääb mulje ,et oleks nagu tegemist segausuga maausust (dongba usk), milles on tiibeti budismi jooni. Omapärased on kullatud sambad, viljakuse sümbolid, tootemite grupid. Peale selle on hoonegrupid vana aja ehitustest, kus näidatakse elu-olu. Üldiselt oli väga uudne ja huvitav. Ainus häda on, et jälle sajab peent vihma. Kannatame ära tund- poolteist ja hääletame end jälle ühe mikrobussi peale.
Õhtul oleme kontserdihallis naxide muusikat kuulamas. Kohal on ca 30 muusikut ja lauljat. Vanuseliselt tüdrukud 20 aasta ringis, on keskealisi ja raudvarana 80-86 a. vanuseid. Kõike seda tegevust on juhtinud kauaaegselt Mr. Xuan. Pillid on põhiliselt keelpillid igat masti viiulitaolistest kuni kandleteni, siis löökpillid (trummid, trianglid, taldrekud jm.) Muusika on meie kõrvadele võõras, kuid 1,5 t kestva etenduse võib kord vaadata.
16.05
Hotellist hommikul check out ja jalgsi bussijaama. Buss on väike, 17-kohaline ja imekombel on bussis 11 võõramaalast ning 6 hiinlast. Kõigil ühine eesmärk- THK. Sõit kestab 2 tundi läbi ilusa mägimaastiku ,orualadel lokkab põllu-majanduses nisu, oder, kartul, millegipärast meeldib siinne kliima ja mullastik maasikatele. Tee ääred on suuri maasikaistandusi täis ja tädikesed pakuvad marju tee ääres lettidelt. Peale Quitousse jõudmist buss keerab tasulisele looduspargi alale- 50Y.Sõidame veel ca 10 km piki jõe serva ja saabume esimesse tiigrihüppe kohta. Keset vahutavat koseastangut on suur lame kivi, millele tiiger olevat teinud vahemaandumise. Parkimisplats üleval on busse puupüsti täis, hiinlaste grupid sagivad ja voorivad üles-alla. Käin all ära, teen paar efektset fotot ja tagasi üles., Edasi kõnnime parkimisplatsilt mägiteele. Meid huvitava võõrastemaja ja radadeni jääb ca 10 km, seda jala ei taha astuda. Asume hääletama ja 4 masin, seekord jälle mikrobuss korjab meid peale ja väikese tingimise peale lepime kokku 40 Y osas. Jõuame Tinas GH, kaupleme endale 100Y eest väga soliidse toa- laiad voodid, tualettlaud , sansõlmes vann. Igatahes hinda väärt. Teeme traditsioonilised kohvid (enne tuppa sisenemist olid veekeetja ja televiisor meile juba sisse lülitatud) ja lähme sööma. Peale sööki THK-d avastama. Meie GH-st ca 500 m ristub tee kuristikuga, mille põhjas voolab vihane mägioja. Üle kuristiku pääsemiseks on ehitatud mitte ammu vägev r/b kaarsild. Teeme mõned pildid ja astume edasi. Ühe kilomeetri pärast on näha jalgrada, mis laskub põhijõe poole. Asume ka sik-sak laskumisele, kõrgust on võib-olla 300 m. Lõpuks loobume, sest on kuulda kohinat, kuid järskude kallast tõttu vete voolu ei näe. Tagasi üles ronimine on teadagi palju raskem, kuid vahepeatuste ja suure ähkimise saatel tuleme lõpuks toime. Tagasi hotelli, tunnikene puhkust ja stardime teisele katsele. Teises suunas mööda serpentiine allapoole astudes jõuame Teacher GH rajooni, kust peaks ka rada alla viima, seekord tasuline. Kaasa teeb targalt ja loobub teisest katsest. Minul läheb juba kolmas allaminek. Peale esimest 50-60m läbimist läheb rada läbi hoovi, sealt hüppavad majast krapsti välja naised, kes vadistades üritavad selgitada, et see rada on nende hooldada ja on vaja maksta 10Y. Olen seekord porisemata nõus. Järgneb mägine laskumisrada, mis on ka mõnes ohtlikumas või järsemas kohas ketiga julgestatud. Samas on ka kohti, kus võid koperdades sadakond meetrit allapoole lennata. Lõpuks jõuan horisontaalrajale, mis lookleb ca 60 m jõepinnast kõrgemal. Teen mõned fotod, väike puhkus ja jälle ränkraske tõus tagasi üles. Ilmselt on ihu väsinud juba kolmekordsest alla-üles väntamisest. Kuid kõik õnnestub. Peale 2t ja 15 min rassimist olen tagasi hotellis, kohv, duss, õhtusöök ja jälle võib elada. Tänase päev ilmastik soosis meid. Nii ürgmetsikut kaljukuristikku pole ma veel kohanud. 17.05 Teine päev THK-s. Teeme hommikul peale hommikusööki väikese soojendusrin-gi, tõuseme kõrgemale mööda “kõrgrada”, midagi huvitavat ei avasta, pöördume tagasi ja kordame veidi eilset marsruuti. Ilm on ilus ja parajalt soe. Kell 11 oleme tellinud endale mikrobussi sõiduks Quitousse. Tee peal saame bussi kinni pidades veel paar kena fotot ja tunni pärast oleme kohal .Saame vaevalt 5 min olukorda uurida (taksojuhid ründavad ja tahavad Shangri Lasse sõiduks 2,5x hinda, võrreldes bussidega), kui juba tulebki Lijiangist väike buss ja võtab meid peale 2 tunniseks sõiduks. Maastik on kena. Alguses sõidame kümmekond kilomeetrit piki kivipõhjaga mägijõe serva, siis tee pöördub tõusule üle mäekuru. Tõuseme ca 3000 m peale, seal algab tasasevõitu platoomaastik. Vasakul Himaalaja pool on näha juba lumiseid tippe, kohtab musti sigasid, lambaid, kitsi, jakke, puud ja rohi on kevadiselt tärkamas. Metsas ja mägiaasadel õitsevad metsikud rododendronid (valged, roosad, lillad). On juba rahva hulgas tunda tiibetlasi. Jõuame kella 14 paiku Shangri Lasse (kümmekond aastat tagasi ümbernimetatud Zhongdian). Uuslinn on üllatavalt korras ja uhke laiade tänavate, ilusate majade ja vilka tegevusega. Hangime hotelli omale bussijaamale jalgsitee kauguses, saame kena toa. Otsustame viia pesu pesta. Oma hotell seda teenust ei tee, pika otsimise peale leiame linna pesupunkti. Lubavad homme hommikuks. Pesumaja asub turu kõrval, laseme kotti panna 2Y eest maasikaid, mille kohe ära hävitame. Loodame ,et mingit tõbe külge ei saa. Kolame edasi linnas vanalinna poole, üritame Tibet Cafes saada meiliühendust-ei õnnestu, netiaadressil ajalehti vaadata-ei õnnestu, ainult saame wetter123 aadressil üle vaadata ilma prognoosi. Kahjuks homseks lubab vihma ja järgmistel päevadel hooti sademeid, UV index on +10.
Edasi jõuame vanalinna, tuletab veidi meelde Dalit ja Lijiangi, kuid on ka erinevusi. Paljude majade fassaadid on kaetud küllusliku puitnikerdustega tiibeti stiilis, on palju kohvikuid ja tiibeti nännipoode. Vahest kõige-kõige on jaki sabakont, millel on otsas ilusaks soetud karvatuust. Veel pakutakse suuri ja väikeseid kelli (mis kõlisevad, mitte ajanäitajad), jakipealuusid, karusnahku jms.
Vanalinn üle vaadatud, sõidame pisibussiga hotelli kanti ja ründame üht väikest, küllaltki puhast söögikohta. Jällegi on jutt umbkeelne, läheme kööki ja näitame näpuga rammusale sealihapuljongile kamaraga lihatükkide ja kontidega, lisaks kartul , tomat ja noored hernekaunad. Tuuaksegi lauale kann teed, 4 kausitäit meie väljavalitud kaupa ja suur vitsutamine algab. Segame seapuljongile peenestatud kartulid, hernekaunad ja tomatid juurde paksuks supiks., mis on väga hea maitsega. Seekord sai söömisega veidi liiga tehtud. Arve 34Y, meie mõistes 50 EEKi.
18.05
Hommikune ilm on rõõmustavalt päikseline ja karge. Lähen toon pesumajast pesu ära ja ostan kõrvalturult maasikaid, seekord 3Y eest. Tundub, et maasikad on toodud kaugemalt ja altpoolt, sest siinne kliima on veel liiga varakevadine. Sõidame bussijaama ja saame homseks Baishutai piletid. Edasi buss nr.3-ga Ganden Sumtseling Gompasse. See on 300 a. vana tiibetipärane budistlik klooster, üks tähtsamaid Hiinas. Tõuseme mööda treppe kõrgemale, mungad loevad monotoonseid palvetekste, põleb palju jakivõilampe on viirukilõhna. Kohalikud käivad ka hoolsalt palvetamas ja annetamas, raha koguneb jõudsasti. Sees pildistamine ei ole lubatud, teen väljas mõned pildid tankadest ja kloostri välisdetailidest. Samas käib ka kohalike pisiäri pildistamise osas. Pakutakse rahvariides lapsi või tervet perekonda, jakke. Teen ühe pildi kohaliku tiibeti neiu ja selle suure mastif koeraga, tasu 2Y.
Pealelõunat läheme linna teise otsa vanalinna kanti. Proovime veelkord internetti- ei saa ühendust. Tundub, et selline infoblokaad on seotud hiljutise Tiibeti mäsuga. Jalutame edasi vanalinnas ja jõuame Guishan parki, mis tegelikult on üks mägi, mille tipus kena templikompleks. Templi kõrval on hiiglaslik palveveski, mida jõuavad ajada ringi külaliste grupid. Kena koht ja ilusad vaated linnale. Üritame pääseda ka kõrvalasuvasse muuseumi, mis on pühendatud Suurele Punaarmee marsile Hiinas (oli minu teada kolmekümnendatel aastatel) , millegipärast on see suletud. Tiibeti kohvikust saame teada, et iga päev pool kaheksa õhtul korraldatakse linnas kahes kohas tiibeti tantsude esitusi, kuid kahjuks hakkab sellel õhtul sadama. Järgnevad kolm päeva on Hiinas üleriigiline lein maavärina ohvrite mälestamiseks ja see etendus jääbki meil nägemata.
Õhtul hotellis olles igatseme juba soojemaid maid, koos vihmaga langeb veelgi temperatuur. Täna mööda templitreppe ronides saime aru, et 3300 m üle mere-pinna võtab jalad nõrgaks ja südame kloppima.
19.05
Täna võtsime ette bussiretke 102 km kagusse Baishutai terassidele. Buss läbis väga maalilist maastikku, mäed ja orud, ümberringi kaugemal juba lumised tipud.
Mägede külgedel võimutseb kuusk ja mänd, lisaks lehtpuulisi ja metsikuid rodosid õitsemas. Metsloomadest nägin ainult ühte oravat mööda teed lippamas. Vahepeal oli juba tunne, et siis seesugune ongi see Shangri La. Orgudes on tiibeti külad põllunduse ja karjakasvatusega. Loomadest kohtab lehmi, jakke, kitsi, musti sigu ringi uitamas, et midagi saaks hamba alla. Viljakasvatuses domineerib kartul, on ka maisi, odra jm meile tundmatuid kultuure. Tiibeti klassikaline elu-majandus-hoone on umbes 12x12m kivist seinte ja puidust talastikuga. Fassaad on kahejämeda puitpostiga jaotatud kolmeks. Fassaadi laiuses on 2 korrusel rõdu, kuhu pääseb järsku puidust kaldtreppi mööda. Aknaid on vähe ja nad on väikesed.
Mõlemal küljel on 2 korrusel üks aken ja tagapool 2 akent. I korrust kasutatakse majandusruumidena, II korrus on elamiseks. Katuseid on nii põletatud savi-kividest kui ka puitlaudisest, mille peal on tuulekaitseks laotud kivid. Paljud naised käivad värvilise peakattega- lilla rätik või lilla lõngaviht on kunstiliselt ümber pea seotud. Teel kohtab üle 10 paari naisteetöölisi, kes pikkade luudadega pühivad teeservast tolmu ja sõnnikut kraavi poole.
Jõudes kohale on loomulikult jälle külastumaks - seekord 30Y.Ronime vaikselt treppidest üles mägedesse, kust juba terassid paistavad. Kes tahab, võib alt laenutada poni või hobuse. Tundub, et terassid ei ole eriline turismimagnet. Kaugel on näha ainult üht 6-7 liikmelist gruppi. Peale ca 1 km tõusu oleme päral- 300 m laiuselt on moodustunud tuhandete aastate jooksul karbonaatidega üleküllastatud vee voolamisel kunstipärased kollakad terassid (analoogsed on Türgis, Pamukkales). Kollast värvi annavad ilmselt rauaühendid. Kohtab terassikausse, kust vesi enam ei voola. Need on muutunud hallikasmustaks ja meenutavad paekivi. Kogu terasside ala on piiratud traataiaga, sellest väljapool saab jalutada ja pildistada. Ringkäiguks kulub 1,5 tundi ,siis oleme all tagasi. Saame tellida kohalikust söögimajast kerge lõunasöögi ja jõuame enne bussi tulekut külas ringi kõndida. Elanikud suhtuvad heatahtlikult ja sõbralikult, küla elab ei vaeselt ega ka eriti rikkalt, nagu ikka siin ilmas.
Kell pool kolm tuleb hommikune buss ja korjab meid peale, kolme tunni pärast oleme Shangri Las. Oli tore ja huvitav reis. Õhtul jälle tibutab vihma. 20.05 Otsustame sõita seekord Shangri Last välja Dequini suunal Benzilani(umbes poolel teel ja saab ühe päevaga ära käia). Kuigi Dequini kohta on palju kiitvaid sõnu, eriti Püha Meili Lumemäe kohta, oleme pessimistid, sest ilmastik on järjest hommikuti pilvine ja 6700 m tippu vaevalt näeksime. Niisiis pisikese bussiga Benzilani. 7 km linnast välja on vasakul suur Napa järv, kuid ei midagi erilist. Järgnevad Yila rohumaad- 10 hektarite kaupa mägedevahelises orus jakkide ja veiste karjamaa, madalamad kohad on märjad või veidi isegi vee all. Varsti jõuame “potikülla”. Ilmselt on külas pottide tegemise vanad traditsioonid, tehakse mustjat värvi suuri ja väikeseid potte, vaase ja anumaid. Kõige suuremad on tulekolded, mille kohale saab 3 konsooltoe peale asetada keedupoti või teekannu. On ime, et see keraamika talub pragunemata neid kuumutustsükleid. Toodang on piki küla laiali laotatud ja ootab ostjaid. Kaugemal näeme ka kohalikku punase tellise tööstust, tooraine koostise tõttu on toortellised meie savide värvi, põletatud tellis aga hallikasmust. Peale tunnist sõitu hakkab buss kõrgustesse ronima. Mäekülgi jääb katma kidur männivõsa, kadunud on ka rododendronid. Oletan, et oleme kõrgusel 3500-4000. Vaated on süngelt vägevad, kuid ka hirmuäratavad, sest teeäärseid kaitsepiirdeid on minimaalselt. Julgustab see, et allpool pole näha ka ühtegi autovrakki. Kogu mägimaastik on keeruline, oleme ümbritsetud kõikidest külgedest mäemassiividega ja ega saagi aru kuhu see tee edasi pöörab. Eilsega võrreldes on näha vähem metsa, sellepärast on ka külades rohkem kivist ehitusi ja kiviaedu. Sõidu ajal peatatakse meid 3 korral dokumentide kontrolliks (arvata võib, et seoses Tiibetiga). Kohalikel on kaasas mingi ID-kaardi lihtsustatud variant, meil (bussis on veel üks Iisraelist abielupaar) on passid. Meil kontrollitakse viisat, näo vastavust pildiga, probleeme ei teki. Viimane kolmandik teed sõidame paralleelselt jõega. Imetleme ja ei saagi aru siinse kandi kliimast. Kohtab kaktuseid-ämmakeeli valmis viljadega, õunapuud parasjagu õitsevad, mingi talinisu (oder) on valmimas, kartul ja mais veel väga väetikesed. Ühe söögikoha lähedal kohtame isegi banaanipõõsast. Samas peaks siin talvekuudel olema kliima karm, suvel vegetatsiooniperioodil aitab kasvule kaasa kõrge UV-index+10.
Jõuame Benzilani ja teeme kohalikus tippsöögikohas korraliku lõuna (riis, loomaliha peened ribad, rohelist, tomat munaga). Käiku läheb jälle köögis näpuga näitamise skeem. Linnas endas on üks peatänav, millelt hargnevad mõned lühikesed tänavajupid jõe või mägede poole. Peatänav on täis poode, hotelle, söögikohti. Kaubanduses on eriliselt esindatud naiste sallid (kašmiir?) ja tiibeti hõbeehistööd. Tagasisõiduks bussi ootame üle tunni, sest kohalikud pakuvad meie küsimiste peale väga erinevaid kellaaegu. Buss on samuti väike, seekord suitsetatakse bussis vähe, selle eest rögistajate seltskond on ohtrasti esindatud. Bussijuht on väge täis ja teeb sellist sõitu mägedes, et radiaator läheb keema. Järgneb veerand tundi jahutamist ja vee juurdevalamist metallteekannuga ning sõit jätkub. Sõidu ajal nägin ühe maja ees kohalikku tehnika imet- läikivast metallplekist on välja stantsitud parabool, mis on kinnitatud paraja kaldega pööratava alusraamile. See parabool pööratakse päikesele risti ja fookusesse riputatud teekann läheb keema? Kuna kõrgustikupäike on siin äge, võib süsteem isegi töötada. Kinnitada ei julge, sest rohkem neid ei kohanud. Samas kohtab ka katustel täiesti modernseid päikesekollektoreid veepaagiga . Sõidu ajal bussipeatuses õnnestub teha ka paar kena fotot rahvariietes tiibeti tädidest ja ühest noorest mungast. Tagasi jõuame kell 17, oli väga ilus ilm ja kena loodusreis. Peale kohvitamist läheme veel viimast korda vanalinna. Kohvikus proovime ära jakivõitee, Shangri La likööri (tegelikult lahja nalivka meie mõistes) ja saame degusteerida veidi kohalikku juustu. Üllatuslikult on nii jakivõitee ja ka juust täiesti korraliku maitsega. Kuidagi paha inimesena kahtlustan, et tee sisse oli klopitud kvaliteetvõi Uus-Meremaalt. Tee valmistamise tehnoloogiat täpselt ei tea, kuid häälte järgi otsustades klopitakse sulavõi kuuma tee sisse spets klopferiga. Arvestades siinset karmi kliimat ja talviseid tuuli, on igatahes kena, kui sulle ulatatakse suur kruus kuuma jakivõiteega, mis peletab külmatunde ja ka toidab.
21.05
Ega päevast palju pajatada pole. Hommikul kell 9 Dali bussile, sõit kestab 7 tundi. Teekond mõneti tuttav, satume tee peal mitmes kohas autorataste alla laotud viljale , mida kohalikud talupojad hoolega segavad ja kontrollivad. Dalisse saabudes saame peale pikka otsimist raudtee broneerimiskassast osta pühapäevaks piletid Guilini, pangad on juba tööpäeva lõpetanud, leiame tavahotelli 80Y/öö. Internetikohvikut töötavat ei leidnud, kõik on millegipärast suletud. Veidi segadust tekitas, et linnas on vähemalt neli bussijaama. Lõpuks õnnestus välja peilida see peamine, kust homme edasi sõidame.
22.05
Täna on jälle sõidupäev. Ekspressbussiga Kunmingi, siin 2 tundi peatust. Otsime üles interneti ja saadame väiksed sõnumid Eestimaa poole. Edasi bussiga Geijusse, tee on kohati päris hull, nii et sõiduks läheb 5 ja pool tundi. Saabume linna kell 21. on juba pime, kuid geijulased aitavad. Esimene binguani otsing ei too edu, meiou- kohti ei ole. Järgnevalt üks abielupaar juhatab ja keskeas mees viib meid kohale, ilmselt linna esindushotelli. Toa hind 340Y. Meie pakume maksimumiks 150, sellist siiski neitsikutel pole. Juba lahkume ja siis jooksevad meile järele kaks neitsikut ja viivad meid üle tänava hoovi seal tegutsevasse minihotelli. Oleme tänulikud, maksame hiinlasele 100Y ja see mure murtud. Toas muidugi probleeme on, puuduvad kapid ja duššist tuleb ainult külma vett. Kuid peaasi on, et saime varju alla ja hommikuni magamiskohad.
23.05
Nonii, täna see siis juhtus. Ruttasime hommikul vara bussijaama ,et sõita XINJIEsse (ligikaudne hääldus tšinžie) ja meile müüdi piletid JIANSHUIsse
(ligikaudne hääldus džienšui).Ei aidanud ka see, et andsin kassasse linna nime ladina tähtedega. Tulemuseks seiklesime kohalikel teedel kolm üleliigset tundi ja jõudsime Xinjiesse alles kella 14 paiku. Tee oli vahepeal nii jube remontiootav kruusatee, mis polnud elus teehöövlit näinud. Kõrvalpõikena võibki öelda, et teetöölistel oli põhitöövahendiks lai kõblas, millega kruusa tasandati ja pärast teerulliga üle käidi. Lõpuks jõudsime kohale võtsime kesklinna hotelli 80Y/öö. Tegime tutvust linnaga-väike, mägine ja väga räpane. Kuidagi mõistusevastaselt oli organiseeritud prügi kogumine. Kesklinnas oli tükki 5 konteinerit ,mille ümber laius prügimägi ,haisev ja ebameeldiv. Kuidagi tuli meelde Napoli oma prügiprobleemidega. Söögikohtade leidmisega on raskusi, enamik on räpased ja pakutava toidu välimus on õrnalt öeldes väsinud. Lõpuks leiame ühe viisakama koha, mis jäigi meil selle linna söögikohaks. Peale lõunat otsisime turismi infopunkti, mida üles ei leidnud. Siis otsustasime rentida tuk-tuki ja sõita tunniks Qinkou külla, kus pidi olema vägevad riisiterassid ja arhailine külaelu. Muidugi küla oli tehtud turistilõksuks, sissepääs a30Y, kahel pool teed poekesed suveniiride, ehete ja muu träniga. Lõpupoole lähevad tänavad kitsaks, nii et mahub vaevu vankriga sõitma. Majad on savi toortellistest ja üle krohvitud, rookatused kelpja kujuga. Riisiterassid on enamuses juba rohelised, ainult mõned tiigid on veel veepeegli all. Müts maha hani rahva ees, kes põlvest põlve on rajanud ja hooldanud põllulapikesi, mis riisi annavad. Vahemärkusena, hommikul bussiaknast nägi tohutut hulka sibulakotte, täis punakat koljatsibulat, no nii 8-12 cm läbimõõtu. Siinmail on ka juba arbuusid valminud teeäärset kaubandust vaadates.
Linnas liigub hulgi rahvariides naisi, nägime sõidu peal majaehitamise talguid, kõik naised rahvariietes. Samuti oli meie tuk-tuki juht noor neiu rahvariietes.
24.05
On laupäeva hommik. Hotelli aknast on näha juba rahvariides naisi, kellel selge siht- turule. Võtame meiegi peale hommikukohvi sama suuna ja varsti jõuame kohale. Katusealune pole eriti suur, kuid häid lambaid mahub palju jne. Kaubeldakse kõigega, kuid enamikus toidukaubaga. Minule kõige eksootilisemaks oli siin kõrvitsaõied koos noorte võrsetega. Ja miks ka mitte, kui korra vok pannilt üle lasta ja maitsestada. Jahtisin nii mõnegi pildi rahvariides turul olijatest. Enne kella 9-t pidin lahkuma, sest tahtsin täpsustada hommikuse Kunmingi bussi sihtpunkti saabumise aja. Peale väikest segadust bussijaamadega (igas endast lugupidavas linnas on ikka mitu bussijaama) saan teada, et buss jõuab kohale kell 16. Teoreetiliselt peaks nagu küllaga aega olema rongile minekuks, kuid peale lühikest arutamist otsustame siiski ööbussi kasuks. Nimelt nägime tulles Geijusse üht seismajäänud bussi, kus rahvas ümberringi igavles. Elu on juba näidanud, et sellistes piirsituatsioonides kohalikel pole kiiret ja asja võetakse rahuga. Ei tahtnud endale võtta tervet päeva närveldamist, et kas ikka jõuab. Veelkord bussijaama pileteid ostma ja tagasiteel teen vahepeatuse põrsaste turul. On terveid pesakondi musti põrsaid või kesikuid, kes leiavad uue peremehe. Põrsastel on köis ümber kaela ja kuna tavaostmine käib ikka mitme kaupa, siis ei teki neil uue peremehe suhtes häälekat protesti. Ostetud pisipartii läheb tuk-tuki plekkkasti ja sõit uude kodusse algab.
Lõunatame eelmisel päeval leitud lemmikkohas. Tellin sealiha seentega+riis, kaasa tahab kanaliha kuubikuid maapähklitega. Peab ütlema ,et see oli selle teekonna parim lõuna. Hiinlased on üldse suured seenefännid ja nad oskavad nendest väga maitsvaid asju välja võluda. Oleme enne lõunat juba välja peilinud käsitöö turu, mida läheme veelkord üle vaatama. On tõesti ilus asi, kus on pakkuda eri stiilis rahvariideid, mustrite lehti, igasugust kulda ja karda kaunistusteks.
Peale lõunat tahame sõita Longshuba külla, mida kiidab raamat 100 Hiina imet. Paar tuk-tuki juhti keelduvad läbirääkimisest näidates žestidega, et tee sinna pole sõidetav. Läheme hotelli ja otsustame vabad 3 tundi tegutseda eraldi vastavalt järgijäänud energiale. Minu mõtetes mõlgub ikka Longshuba, mille kohta olen kuskilt kirja pannud 5 km ja 40 min käiku. Kõik on üldjoontes õige, kuid 40 min on allamäge. Veidike üht internetist tõmmatud skeemi uurides lähen bussijaama kõrvalt väikesele hotellide tänavale. Tänava lõpus majad kaovad ja algabki tuk-tuk juhtide poolt kardetud ala. Teed neljarattaliste jaoks ei ole, sügavad rööpad ja loigud. Läbi pääseb soolomootorrattal või jalgsi. Näen ees gruppi maanaisi koduteel korvid seljas. See lisab julgust. Satun ka kohalikule surnuaiale. Ikka samas stiilis ilma aiata rikka dekooriga hauamonument, teen ühest ka pildi. Kõik pole ka selles ilmas võrdsed. Vaesemad tähised on üles laotud lihtne kivikuhi.
Edasi leian raja, mis kaldub järsult teeriismetest allapoole. Seda mööda hüpeldes jõuan varsti ühe külani, poiste käest Longshubat küsides saan kinnitust, et järgmine küla. Veerand tunni pärast jõuan ka teise külani, kahjuks on küla jõukamaks läinud. Õlgkatused on asendatud eterniidiga, üldmulje hall ja tavaline, veidi räämas ja räpane. Olen külas vaid mingi 5 min ,on pealelõunane siesta aeg, tänavad on tühjad, otsustan tagasi pöörduda. See on juba raskem, järsud tõusud ja palav ilm töötavad vastu. Ainus ilus asi on ümberringi laiuvad terass-põllud. Huvitaval kombel ka siin õige mitu põldu on lõigatud riisivõsudest puhtaks, saades ilusat haljasmassi. Ei saa ainult aru ,kas see läheb inimtoiduks või loomade nuumamiseks. Selle tõttu on suured põlluosad uuesti vee all ja toimub nende töötlemine härgadega.
Peale väikest eksimist jõuan siiski põhiteele, sealt veel 15-20 min ja olengi tagasi linnas. Käin duši all, joon ära ühe õlu ja olengi stardivalmis ööbussiks.
Ööbuss väljub mõistmatult vara kell18.30. Teeb tunni sõitu ja jääb 1,5 tunniks arusaamatutel põhjustel lihtsalt seisma. Bussijuhid ajavad äri pagasiruumides kauba vedamisega., aga kuna meil nüüd on aega küllaga, pole närveerimiseks põhjust. Kaasa askeldab diagonaalis magava tüdruku kutsikatega, kes on otsustanud maksku-mis-maksab pappkastist rahva hulka pääseda.
25.05
Buss sõidab Geiju kaudu, sõit sujub siiski kenasti ja kella 3 paiku öösel on buss juba Kunmingis. Arvatavasti on kombeks, et rahvast üles ei aeta ja see magab hommikuni kuni alustab tööd linnatransport. Kena unist tukkumist hakkab segama minu kõrval teiselpool vahekäiku igavlev noorik, kes on otsustanud superkileda häälega kogu suguvõsale ja tuttavatele teada anda kell 5 pühapäeva hommikul , et tema on nüüd jõudnud kohale ja tema plaanid on bla-bla-bla. Selle neitsiku kile hääl on üle mõistuse isegi lärmiarmastavatele hiinlastele ja bussijuhile ning ühiste pingutuste ja sõnasõja saatel tõstetakse noorik koos moblaga bussist välja. Kõik see tsirkus on siiski terve bussirahva üles virgutanud ja vaikselt hakkab seltskond hajuma. Kell 6.30 oleme eelviimased lahkujad ja viime kotid bussijaama pakkide hoidu. Peale kerget einet otsustame minna aega viitma Grand View parki. Laseme ühes hotellis seletada, kuidas sinna paremini pääseks ja paberile kirjutada hiina keeles pargi nimi. Soovitatud buss nr. 52 peatuse leidmine ei õnnestu ja mängime ümber takso kasuks. Taksosse sisseastumine maksab 8Y, sõidutasu 1,8Y/km.Lõpparve 18Y-odav.
Park on ilus. Üks parimaid näiteid hiina pargiarhitektuurist koos kivist grottide, paviljonide, mänguväljakute, võlvsildade, veekogude ja lillemerega. Pargis käib vilgas tegevus- penskarid võimlevad, lennutavad lohesid, mängivad kaarte ja doomino taolist mängu. Leidub muusikalist isetegevust, mõned soleerivad viiulimängijad, lauljad ja flötist. Terve isetegevuslik orkester koguneb rahvale ja endale rõõmu valmistama koos kahe naissolistiga. Veel on pargis muidugi laste lõbustuskohad ja bonzaide aed. Kella 12 paiku lahkume pargist ja otsustame teha ühe restolõuna. Tellime ühe standardlõuna komplekti, tuuakse kausitäis supileent ja 8 kaussi või taldrikut lisanditega. Samas suures lauas üks inglise keelt rääkiv hiina noormees tuleb meile appi. Näitab kätte järjekorra ja näitab ka vürtsisegud, mida ei tasu hulgi sisse puistata. Lõpuks saame küllalt hea nuudlisupi lihatükikeste maitserohelise ja seentega. Koguarve 20Y.
Edasi käime ajaviiteks kõrvalasuvas loomaaias. Toredad on mõned erksad ahvid, aias on mitu albiinotiigrit, pandasid ei ole, selle asemel pakutakse saepuru täis topitud kunstpandasid. Ega midagi erilist ole, meie jaoks ajaviide õhtuse rongini. Linnas otsime üles vana tuttava netikohviku. Võtame ühe masina, neitsikud kostitavad kuuma veega, Vaatame üle saabunud meilid, sirvime paar ajalehte, mis on võimatult tühjad. Ja ongi päev õhtus. Rongijaamas vagunisse nr.8, kus selguvad meile teadmata asjad. Hard sleeper vagun on meie vanade vene (saksa?) vagunite sarnane, hübriid platskaart ja kupeevagunist. Kupeedel on ukseava 60 cm, uksi ei ole. Vahekäigu laius 90 cm, nii et mahub sõidu suunas klappistmel istuma ja teenindajad kitsaste kärudega pääsevad mööda. Kupees aga on kolm tasandit- istetase, teine tase ja lae all 3 polka. Nüüd sai selgeks, milleks Dalis pileteid müües kassiir kirjutas paar kraapsjalga kolmel tasemel ja alumiste peale tegi risti. See tähendas lihtsalt, et alumised- kõige paremad kohad on välja müüdud ja jäänud on 2 ja 3 polka. Kaasale andsin teise ja ise ronisin lae alla. Tegelikult oli probleeme ainult ülesronimisega, sest ventilatsioon üleval oli kõrgtasemel. Pea värskes õhus, tekk peale ja uni tuli.
26.05
Nii nagu oli vene vagunites, on ka siin keeva vee kraan. Hommikul teeme endale kohvid, krõbistame ära järelejäänud küpsised ja sõit jätkub 12.45-ni. Peale Nanningit algab juba siinkandi tüüpmaastik- munajad võsaga kaetud lubjakivi-mäed , vahepeal põllud. Guilinis võtab meid vastu +28C, sombune poolpilves niiske ilmastik, nagu saunas. Peale 500 m jalutamist leiame hiina hotelli, seekord tahavad 100Y, suurlinna asi. Vannituba on väsinud väljanägemisega, voodid traditsiooniliselt kõvad, kuid muidu ruumi hästi laialt, konditsioneer ja telekas töötab, aknad pole tänava poole. Teeme duššitamise, hotelli söögikohas kerge supi ja ostame väljast virsikuid , mis osutuvad pooltooreks (kohalikel on aega jätta need järelküpsema). Linn on soliidne, peatänav, kus meie elame, suurte äride ja plazadega. Saame kohalikus turbüroost tellida homseks ühepäevase tuuri riisiterassidele ja pikajuukseliste juurde. Edasi jalutame pargi poole, mille tõmbenumbriks on Elephant Trunk Hill. Sissepääsuks tahetakse 33 Y . Otsustame loobuda, sest oleme eelmisel päeval saanud parke küllaga ja ühe elevandilondi taolise kaljurünka pärast seda raha meie ei maksa. Kohalikul jõel käivad peatselt algavaks võistluseks paatkondade treeningud. Sõudjaid on paadis ca 20, paadi keskel trummimees rütmi juhtimas ja paadi ninas pealik komandosid jagamas. Vahepeal lastakse õhku hulk paukpadruneid võitlusvaimu ergutamiseks. Siis tabab meid raske hoovihm. Jõuame pakku ühte raamatupoodi ja tulemuseks ostame ilusa raamatu Guilini kandi kohta. Järgmine objekt on The Ming Prince Mansion. Legendi järgi armastas prints siin pesitseda, isa tiiva alt kaugemal. Praegu kasutatakse kompleksi ka ülikooli internaadi, söökla ja õppekorpustena. Sissepääs mõistmatult kallis, 50Y, kuid käime ära. Peamaja trepil võtab meid küll uhkelt vastu rahvariides poiss ja tüdruk. Edasi on paar saalikest ja koridori piltide ja ainult hiinakeelse tekstiga. Leidub ka mõned nõidade figuurid. Mansioni tagaosas leiame veel ühe ilusa kunstinäituse-müügisaali. Hinnad on 200-14000Y.On palju fotorealismi, aga pagana hästi kujutatud hiina ilusat loodust, nii et kohe kutsub ostma ja koju seinale riputama. Veel on pargi lõpus solidaarsuse mägi ja selle all koobas. Ja ongi kogu kompleks, tudengeid me tülitama ei läinud 27.05 Tänaseks planeeritud kell 8 Longji terassid ja kohalikud külad-ametlik tuur. Linna pealt kogutakse kokku 7 iisraeli kodanikku, 2 eestlast, hiinlasi umbes samapalju ja võib-olla mõni rahvus veel. Sõiduks kohale kulub veidi üle 2 tunni. Kõigepealt Yao küla, mis on tuntud pikajuukseliste naiste poolest, pikkust nii 2 m ringis. Et juuksepärg võimsam välja näeks, põimitakse oma juustele lisaks abijuuksed. Käib agressiivne nänni pakkumine-postkaardid, käevõrud ja muud kudinad. Peale väikest jalutamist küla peal viiakse meid ühte majja. Põhitoa servas tulekolle, selle kohal külmsuitsutatud kanad, ühel seinal palvetamispildid, kõrval perekonna pildid. Toal puuduvad aknad ja on praktiliselt pime. Edasi järgneb lisatasu eest tantsuetendus. Kümmekond tüdrukut esitavad paar laulu ja ringtantsu, edasi tutvustatakse pikajuukselisi neidusid ja neid tunnusmärke soengus, kes on veel vabad ja vallalised. Järgnevaks palutakse lavale 3 noormeest, et mängida läbi Yao stiilis kosimine. Kolm neitsikut on katnud näo rätikuga, poisid valivad oma ja järgnevalt peab iga poiss esitama tüdrukule meelituslaulu. Valgenahaline pikk 190 cm poiss kargab ringi ümber tüdruku ja esitab lõbusa laulukese. Kahe hiina poisi stiil on sootuks teine- nii laul kui ka poiste olek on nii Lenski aaria stiilis. Lõpuks võtavad kõik tüdrukud poisid omaks, järgneb tagumikkude kokkulöömine jne. Vist esipaariks tunnistatud valge poiss peab oma tüdruku veel seljas kandma ümber saali, millega ta edukalt toime tuleb. Saada kasvõi kohe Soome algavatele naistekandmise võistlusele. Lõpuks korraldatakse veel ringmäng. Liigume veidi ringi rütmis, üritame laulujoru ja minuti pärast on lõpp. Väljumisel pakutakse igale soovijale topsike riisiveini. Ahjaa, show alguses said kõik kausikese, milles ujusid mingid kuulikesed. Kaasa arvas, et see on tee, minule meeldis rohkem hernesupivariant. Mis see tegelikult oli, ei tea. Edasi viiakse meid väikese shuttle busiga kõrgustesse (vist 900-1000 m ), Ping An küla väravasse. Grupijuht tasub sissepääsu eest ja nii pääseme mööda kivitreppe ülespoole ronima. Küla on nii järskude tõusude peal, et meie mõistes tänavaid ei ole, autod pääsevad küla väravasse, edasine transport toimub kandmi-sega. Üldse mõlemas külas on puitarhitektuur kõrgel tasemel. Püstitatakse 3-kordseid puitkarkass ehitusi, mille postid ja riiglid on omavahel tappühendustega, ilma kobade või naelteta seotud. Ronides kohtad jälle hulgi kaubalette, mõned võõrastemajad jne Poolel teel asub restoran, kus saame omal valikul ja oma raha eest lõunasöögi.. Tellime sealiha ubadega ja riisi suitsulihaga, mis on bambustorus hautatud. Peale lõunat antakse 1,5 t aega mööda treppe ja terasse ronida. Pildistame ja ronime pikkamööda üles kuni tipuni. Vaated on väga kenad, jälle müts maha sellist titaanlikku tööd nähes, mida külarahvas on sajandite jooksul korda saatnud. On mai lõpp ja enamik põlde on vee all, jällegi ei saa täpselt aru kuidas nendel need külvikorrad käivad. Allatulekut hakkavad takistama vihmahood, kuid kuna aega on piisavalt, teeme vajadusel kuskil katuse all ootepause. Edasi bussi ja linna, tagasi oleme 17.30. Varsti hakkab äikesevihm, peale seda saame teha veel ühe ringi õhtustel tänavatel. Leiame ka prillipoe, kus poisid aitäh eest teevad korda logisemahakanud prillid.
28.05
Hommik on vihmane. Plaanis oli enne ärasöitu üle vaadata ühed kenad pagoodid, kuid 10.30 alistume. Vihm hakkab järgi jääma, teeme check out ja otsime Yangshuo bussi. Raudteejaama juurest lähevad küll jutu järele 10 min tagant bussid, kuid need on ilmselt pisi erafirmade omad. Iga bussijuht kasutab võtteid, et konkurendilt reisijad üle lüüa. Kõigepealt bussipeatuse ümbruses sõelub paar agenti, kes üritavad kõik sõidusoovijad vajalikku bussi suunata. Bussijuht teeb piinavalt aeglase sõidu läbi linna, et mõni hilinenud kunde veel kinni püüda. Linnast väljas on sõit juba normaalne ja 2,5 tunni pärast oleme kohal. Leiame üles ka Tallinnas broneeritud Merry hotelli 110Y/öö. Asub kesklinnast väljas, suur maja ,tänavamüra ei ole , on ainult veidi liig kallis. Esialgu võtame kolmeks ööks.
Järgnevad paar tundi tegeleme majandusasjadega- pesu viimine pesumajja, rahavahetus, ostame kohvi, vaatame üle turbüroode pakkumised. Õhtul teen luurekäigu kahes kohas linna serva poole. Kahjuks jälle sama viga, plaanid on moonutatud, eeldatava sildadeni ja jõeni ei jõudnud.
29.05
Igal 3,6 ja 9-ga lõppeval päeval on Xingpingis turupäev. Hommikul lahtise kutsi-kaga bussijaama ja sealt kohe bussile üle Fuli Xingpingi. Turg oli puhas rahva-riietest, kuid muidu huvitav. Toimus juuksurite massesinemine, oli müügis kõikvõimalikke ravimpuid ja taimi, tööriistu põllutööks, eriti esinduslik oli väljapanek igatsorti nuudlitest. Kogu aeg kõnnib meie kannul naisagent, kelle kolleegiga oleme kokku leppinud parvesõidu 100Y eest. Turul käidud, lähemegi mööda kaldateed ca 1 km, kus ilmselt tegutseb illegaalne ettevõtja bambusparve-ga. Kuid mis see meie asi on.. Ronime parvele, kinnitame päästevestid ja sõit algab. Alguses tunnikene vastuvoolu võitlemist, eelistatult kalda servas, kus vool on tasasem. Vastu tuleb pärivoolu massiliselt Guilinist laevu, turistid pardal. Maastik on muidugi fantastiline, jõgi ja kahel pool mäed eriskummalise kujuga. I etapi lõpus läheme korraks maale, kus tädide käest ostame 1Y eest pika kurgi ja 2Y eest pomelo taolise vilja. Tagasitee läheb pärivoo

Peab tõepoolest au andma niivõrd pika, üksikasjaliku ja faktiderohke reisikirja avaldamise eest! Siin on, mida tulevase võimaliku Hiina-reisi tarvis kõrvataha panna.

Suured tänud! Jõudsin Yunnanis käia veidi enne teid, aprilli lõpus ning minul oli aega vaid nädal, mis kulus Dali, Lijiangi ja Kunmingi peale. Senistest hiina reisidest oli see kant kõige muljetavaldavam. Usun, et kõik, kes TERA reisikirja läbi loevad, saavad julgust omapäi Hiinas reisimiseks.

Suurepärane reisijutt, pea väljakannatamatu nostalgiahoog tuli peale - Dalis mööda Fuxing Lu'd kooserdada või kramplikult toolidest kinni hoides mööda mägiteid kihutada.
Kõik, kes veel ei julge või ei ole endas kindlad peaksid siit küll vaprust juurde saama.

Sai eile elong.net kaudu mõned Hiina siselennud ostetud, nagu Tera kirjutas siis krediitkaardi pealt raha broneeringusse ei lähe. Mis moodi see broneering siis toimib? Lend juba homme hommikul Hiina ja olen natuke murelik, kas mu siselennu piletid ikka toimivad?

Jutt käis ju hotelli broneerimisest. millele tõesti tuli kinnitusteade bronni vastuvõtmisest. Lennupiletite osas kogemused puuduvad.

Lennupiletitega oligi nii, et minu broneering ei toiminud, õnneks pakuti pileteid järgmise päeva lennukile ja oh üllatust hoidsime 40.-RMB veel kokku :)