Malawi-maa järveääres

Zimbabwest läbi Mosambiigi Malawi poole sõites selgitab meie reisijuht, et Mosambiik on üks maailma vaesemaid riike. Ja seaduspärasusena juhtub iga viie aasta tagant mingi vapustus riigis, mis destabiliseerib riiki. Igatahes julgustab ta meid, et maantee on turvatud rahvusvaheline koridor, ja midagi hirmsat ei tohiks juhtuda. Pissi peatuse ajal mainib küll ära, et vaadake hoolega jalgade ette. Tagajärjeks on see, et keegi ei taha minna tihedasse rohurindesse, katsuvad ajada oma asjad ära poolavalikult. Mõned päevad hiljem Malawis peale pissipeatust pimedas, teatab meie kokk, et tema nägi madu. Ja kogenud kohalikuna annab juhise edaspidiseks – ärge minge kunagi pimedas põõsastikku. Zimbabwe ümargused onnid muutuvad Mosambiigis ja Malawis kandilisteks, klõpsutame pilte teha. Samuti ilmuvad maastikule mind alati lummanud puud-baobabid.
Teoreetiliselt peaks saama läbi Mosambiigi piirilt ostetud transiitviisaga, samuti peaks saama Malawisse viisa piirilt või ilma viisata. Meie küll nägime juba Eestis kurja vaeva, ja hankisime viisad siis Mosambiigi oma Stokholmist ja Malawi oma Londonist. Igatahes ei julge soovitust anda teistele jääda lootma viisale piirilt. Reis võib sellel piiril otsa saada. Malawi piiriametnik vaatab minu Eesti passi ja viisat imeliku näoga. Teil on viisa? Meie sveitslased tõestavad samal ajal kõrvallauas, et neil on õigus viisat piirilt saada. Raha on neil ka piisavalt olemas. Võitlus käib, tükk aega venitamist, ja viisa on paberilehel A4 olemas. See tuleb hiljem neil kusagil sisemaal ametiasutuses vahetada päris viisa vastu ja saada veel mõned pitsatid kinnituseks.
Tagasi meie viisa juurde, Malawi piirivalve ametnik esitab mulle küsimusi-millal Aafrikasse saabusite? 25.veebruar? Kust viisa saite? Londonist? Koguneb laua juurde teisigi ametnikke, räägivad omavahel. Naeravad , peavad mind vist napakaks. Hiljem selgub , et neile ei mahu pähe, et on võimalik viisa eelnevalt saada klausliga, et see hakkab kehtima 2.märtsist ja mina võin saabuda piirle alles 4.märtsil. Igatahes, higistan natukene. Mine seda Aafrika värki tea, pean siin mõned päevad jääma tõestama õigust riiki siseneda. Õnneks leebuvad, ja löövad sisenemistempli passi. Jõuan enne sveitslaste saabumist veel suitsu ära tõmmata, ja mõned kaelkirjaku müüjad eemale peletada. Imelik, alati on piiripunktides igasugu suveniiri müüjaid, kes veenavad sind selles, et kogu nänn on vaja soetada kohe piiripunktis. Ja nad on väga sihikindlad.
Lõpuks siis oleme Malawis, reisijuht õnnitleb. Riik mis on saanud nime Malawi järve(Njassa järve) järgi, ja vanasti tunti kui Njassamaad. Rahvast elab palju, malawid-üks bantu hõimudest, räägivad malawi keelt. Vaene riik, imikute suremus suur, keskmine inimeste eluiga 40 aastat. Sellest hoolimata on nad hoopis rõõmsamad, kui olid zimbabwelased. Meie peatuskohaks saab telkimisala Malawi suurimas linnas Blantyres. Valime võimalusena ööbimise toakeses, maksab 15 USD. Kohali raha on ka õnneks stabiilne, rahaühikuks on Kwacha. 1 USD on võrdne umbes 140 kwachaga(139-144). Kuna on Eestis valimiste päev ja meil on interneti võimalus, siis jälgime valimistulemusi. Hiljem võtame mõned lisanapsid baaris reformierakonna võidu terviseks.
Kuna valgeid turiste on Malawis rohkem liikumas kui Zimbabwes, siis selgub kurb tõsiasi, et peame oma reisiplaane muutma. Kembala Beach Malawi järve ääres on suletud tegevusteks, põhjuseks valgete(ja muude turistide) halb käitumine ehk liigne joomine ja lärmamine. Sõidame järgmine päev otsejoones edasi, sihiks Chintheche. Hommikul enne lahkumist tutvun kiirkorras linnaga , silma hakkab peen telefoni äri. Bussijaama juures on palju telefoni teenuse pakkujaid, taburetil või lihtsalt maapinnal on telefon, postiotsast on juhtmed allatoodud. Kui soovid helistada, siis astud juurde, maksad summa ja saad helistada. Igatahes tundub, et see ei pruugi olla päris legaalne teenus –telekommunikatsioonifirmaga kooskõlastud, või on. Tuleb odavam kui automaate paigaldada? Meie mobiili ühendus Eestiga igatahes ei toimi sellest hoolimata, ei toiminud Zimbabwes, Mosambiigis ega ka Malawis. Esimese kõne Eestisse sain teha alles Tansaaniast.
Teepeal teeme peatuse kohalikus kaubanduskeskuses, uhke ja suur. Ei jää meie omadele alla ei suuruselt ega kaubavalikus. Kuna kohver jäigi kadunuks kasutan võimalust mõne uue riideeseme ostmiseks, hind on soodne ja kvaliteet hea. Hiljem vaatan, et tegemist ei ole kohaliku toodanguga, vaid Malaisia naiste nobedate näppude poolt õmmeldud.
Öömajaks saab kämping otse Malawi järve kaldal, valime taas „upgreadi”, õieti teen. Selgub, et on olemas selline mõiste nagu „kella seitsmene äikesetorm”, igatahes sajab ja äike hoiab praktiliselt kogu taeva valge katkematult. Ja nii ka järgmine päev, ja ülejärgmine, ja päev pärast ülejärgmist. Kuna oleme valinud oma reisiajaks vihmaperioodi, siis saame vihma praktiliselt igapäev. Üldse oli vist 25 päevast 6 päeva, kui vihma ei sadanud. Reisijuhi sõnul on meil ilmaga kohutavalt vedanud, praktiliselt ei saja. Hoolimata poolpilves ja pilves ilmadest, päevitume silmnähtavalt. Kuna asume ekvaatorile nii lähedal, siis ka vihmasaju korral on UV kiirgus sama kõrge kui meil suvel selge ilmaga. Hommikul teeme giidi saatel jalutuskäigu lähedal asuvasse külla, pool tundi otsest päikese paistet ja näen välja väga punane. Õnneks ilm läheb pilve ja ülejäänud paar tundi saan leebemalt läbi. Kuna vesi on kõrge, tuleb ületada jõgi, mis on 3-4 meetri laiune mööda palki. Kohalikud veavad aremate jaoks kohale paadi, kes siis seda mööda jõeületavad, viimase meetri siiski vees sumbates. Olgu siinkohal öeldud siis , et samasse kämpingusse oli veel paar overland tracki ilmunud, samuti olid meiega kaasas mõned liikmed neist gruppidest. Selle paadilooga tekkis olukord, kus selgus, et paadi kasutamise eest peab maksma, taanlanna, kes oli meie pundiga koos lubas kohalikele, et iga paadi kasutaja maksab 100 kwachat, ehk umbes 8-9 krooni. Minu jaoks hullumeelne raha, arvestades, et keskmine kuupalk on seal 2 USD. See veelkord kinnitas mulle, et valge inimene ei tohi ise rikkuda tasakaalu ja asjade eest ülemaksta. Ka peale meid tuleb sinna turiste-rändajaid. Kokku teenisid siis kohalikud umbes 1500 kwachat, ehk 10 USD, seda umbes 5 minuti vaeva eest. Kohalike jaoks terve varandus. Kuigi mina ei kasutanud paati, ja ka ei maksnud, siis taanlanna hooletu raha lubamine pahandas mind ometi. Kujutage nüüd olukorda, kus keegi läheb järgmine kord üksi sinna, ja kohalikud nõuavad paadi eest 10 USD, sest sellist raha on neile selle eest juba makstud. Ja siis räägitakse ja imestatakse et Aafrika on nii-nii kallis. Ise oleme selle selliseks teinud.
Tagasi tulles otsustan, et hoolimata ohtlikust ja hoiatatud Bilharziast , lähen ikkagi järve ujuma. Vesi on soe, ja läbipaistev. Bilharziat ei paista, ujun veel ja järgmine päev ujun. Peiteperiood on 2-4 nädalat, praegu kirjutades veel tunda ei anna, aga mine sa tea. Õnneks on ravitav, ja sümpomite ilmnemisel lähen otse Merimetsa haiglasse, mitte perearsti juurde. Üldse palaviku või muude sümptomite ilmudes peale reisi lähen Merimetsa, jumal teab mis haigus on külge hakanud, ja parem seal kontroll läbida.
Malaariast nüüd ka. Sääski on, ja öösiti laastavad ikka põhjalikult. Käed, jalad ja keha on kuplasid täis. Isegi üks öö sõid mind ära hoolimata moskiitovõrgust. Sääskedega võitlemine -on üks võtmesõna reisivältel. Hoolimata võrgust ja repelantidest, saame jao kätte. Tansaanias selgub, et ühel meiega samas laagris viibinud trackil jäid kaks inimest malaariasse. Ja meie reisi lõpul jääb haigeks meie reisijuht, kahtlustab malaariat, ja läheb teste tegema. Kuna me temaga ei kohtu rohkem, siis ei tea, kas ka tema jäi malaariasse.
Malawi järvest püütav kala näeb välja nagu meie peipsi tint, niimoodi soolatult neid ka turul müüakse. Teine kala, mida valdavalt turul müüakse näeb välja nagu rääbis, aga ma ei söanda seda osta ega proovida. Enne reisi lugesin, et valdavaks kalaks peaks olema hoopis kiriahven, aga tõenäoliselt ei peeta teda selleks kalaks keda püüda ja süüa. Külas jalutades nägin ühest tüvest õõnestud paate, mida pidasin mahajäetudeks, igatahes ei näinud need kuidagi veekõlbulikud välja. Õhtul selgus, et nendega käiaksegi järvel, kusjuures istutakse äärepeal, süvend keskel on võrkude, vahendite ja kala jaoks. Järgmine päev tegelen siis kohaliku suveniiri kaubandusega, ilusad joonistused, puidust kaelkirjakud, elevandid, toolid ja lauad. Hiljem selgub, et sama stiil on levinud kogu Malawis, Tansaanias ja Keenias. Ehk kohalikud kunstnikud tegelikult tegelevad kišhiga, kellegi loomingu kopeerimisega, maalid joonistatakse šabloonide järgi. Hinnad on kõrged, jätan ostmata. Ostan omad suveniirid viimase kämpingu lähedalt , hinnad on veelgi kõrgemad, kauplen kaua ja saan enam-vähem mõistliku tulemuse.
Viimasesse kämpingusse sõites peatab meid taas politsei valvepost, kuulen oma imestuseks, et nad tahavad näha kogu meie pagasit. Pimedas? Milleks? Eesmärk on loomulikult raha teenida, on selge, et kogu pagasi laiali pakkimine ja ettenäitamine pimeduses on suur vaev, lihtsam on maksta. Autojuhi 10 USD teeb jälle imet, ja saame läbi. Olgu siin kohal siis järgmistele turistidele öeldud, et nii Zimbabwe, Mosambiik, Malawi, Tansaania kui ka Keenia, on vasakpoolse liiklusega, ja politsei postid tekivad teele äkki, on valgustamata ja pimedus on parim aeg summade välja pressimiseks, ehk summad suurenevad. Meie autojuht räägib ka, et neil on õnnetuse korral keelatud peatuma jääda, turistide elu on kallim ja kohalikud varmad omakohut läbi viima. Sõidetakse turvalisse paika(kämpingusse) või valvega parklasse, ja siis hakatakse asju ajama. Seda kogeme hiljem Dar es Salaamis, kus satume avariise ja peksame eemale kohalikke, kes tahavad meile esmast õpetust anda, kihutades valvega parklasse.
Kokkuvõttes ei ole Malawis midagi suurt vaadata, inimesi on palju ja enamik loomi ära tapetud. Küll on ta valgele inimesele vastuvõetav riigikorra stabiilsuse, kliima ja hinna poolest.
Tansaania piirile jõudes kohtame valgete rajatud suuri tee, kohvi ja ananassi istandusi. Majadele on tekkinud plekk-katused, ilmne jõukuse kasvu ilming. Kui peaksin valima kunagi kuhu elama minna Aafrikasse, siis Malawi võiks see olla küll.