Maskiga merepõhja

Madagaskari idarannikul, Foulponte's, motellis "Le Gentil Pecheur". Reede, 13. august, 7:04

Kõik oleks nagu juturaamatus - istume palmionni trepil, 20 m kauguselt, palmide vahelt paistab India ookean, silmapiiril mürisevad lained, kalamehed ja korallikorjajad lähevad piroogidega merele. Päike tõuseb. Nii ilus, et käib juba närvidele.

Mark vaidleb siin kohalike tattidega, kes tahavad teda piroogiga mere peale sukelduma viia. Jõmmid ei nõustu kuidagi hinda alla laskma.

Sealsamas, hiljem. Peenike vihm. Reede, 13. august, 10:24

Pagan, siilikud tegid käele 1:0. Kohalikud näitasid küll taimevart, mida tuleb peale panna, aga ikka annab kõrvetus tunda. Muidugimõista veeti ka mind maskiga merepõhja - paar akvaariumikala, korallid ja turris bladi siilikud. Jälle midagi, mis sai ära tehtud selleks, et saaks ära tehtud.

Aga tagasi üleeilsesse, kus olime lütseumilaste lõkkeõhtu guest star'id. Lõket miskipärast ei olnud, aga taidlusülevaatusel esitas dünaamiline duo Tehver-Jansen tuntud meloodia "Hea sõbra jaoks on valla..." Töötas küll. Need pagana tatid on ikka toredad.

Muuseas, tegu pole üldsegi mingi tütarlastelütseumiga, vaid hoopis kohaliku telekanali RTA mingi lastesaate fänniklubiga.

Ja hommikul ida poole mineva tee peale passima (tattide buss, kurivaim, ei võtnudki meid peale). Valgetel on siin ikka pagana hea hääletada - niipea kui käe püsti saad, peab kohalike käula kinni ja vennikesed ronivad kasvõi pardatshokki, et vazaha* peale mahuks. Money talks.

Mida edasi ranniku poole, mida rohkem mägedest alla, seda paksemaks, niiskemaks ja lopsakamaks muutub loodus ning muutuvad inimesed. Oleme jõudnud "Lõuna-Ameerikast" "Aafrikasse". Lõunamaa pimedus, mida valgustavad kaluripiroogide tulukesed ookeani peal, taevas tundmata tähekogud ja puude vahel ringilendavad virvatulukesed - sääse ja jaaniussi ristsugutised. Ma sain isegi teada nende malagassikeelse nime, aga unustasin ka kohe ära.