Mauritius 1.03.-12.03.2009

Reisisime neljakesi, ilma lasteta. Piletid ostsime välja juba 2008 okt lõpuks (Reisieksperdi sooduspakkumine) ja samal ajal panime Interneti teel endile kinni ka öömaja. Ühe varem käinud tuttava soovitusel otsisime elamist saare lõunaosas, mille võime nüüd ka ise saare kauneima (või vähemalt põnevaima) loodusega piirkonnaks tunnistada. Homelidays agentuuri www.homelidays.com kaudu rentisime edelarannikul „villa” Le Morne mäe jalamil. Villa on jutumärkides seetõttu, et PÄRIS villa mõõtu asi välja ei andnud, kuid jäi sinna korraliku 3* taseme kanti. Hind 1200EUR/12 päeva/4 inimest. Elamisel olid omadused, mis, nagu kohapeal selgus, just meile suurepäraselt sobisid: privaatsus, majal suur terrass ja oma bassein vaatega ookeanile, suur hästivarustatud köök, 2 korralikku konditsioneeriga magamistuba (double ja twin), suur elutuba (kus me küll üldse ei viibinud, sest majas olles istusime kogu aeg terrassil), suur vannituba dušiga, internetiühendus (läptop oli meil omal kaasas ja majaomanikult ostsime kaarte kõneminutitega – 200 min ca 17 EEK). Ülilahe oli see, et meil kasvas aias mangopuu, mille alt hommikuti mahakukkunud viljad ära korjasime ja hommikusöögiks OMA AIA MANGOSID (!) sõime. Einestasime eranditult õues terrassil. Õhtuti oli vajalik sääsetõrje.

Ülepäeva kl 7 paiku hommikul saabus aednik, kes puhastas basseini, niitis trimmeriga muru ja riisus kuivanud lehed. See tekitas muidugi meeletut ärevust naabri koeras, kes siis lakkamatult haukus. Tegelikult oli see koer üks kõige tüütumaid ja häälekamaid koeri keda meil on au olnud kohata. Ja omavahel öeldes, meie aknad liiga mürakindlad ei olnud. See oli ka ainus tõsine miinus meie elamise juures. Samas saime varakult jalgele ja ees seisid pikad päevad saare avastamiseks. Igal hommikul (v.a pühap) kell 9 saabus kohalik proua, Gracia, nn house-maid, kes koristas toad, pesi nõud (ei lubanud meil pesta, sest muidu ei makstavat talle tema palka), pesi pesu kui vaja ja mis kõige tähtsam, varustas meid värskete mereandidega ja ikka oli tal meie jaoks mõni tema enda aia mango kotis. Eks oleks saanud kala osta ka küla vahelt, aga seal on turistile hoopis huvitavad hinnad ja ei tea ju ka, milline kala tegelikult maitsev on. Homaare mereäärsetel müügilettidel polnud. Meie proua tõi neid meile hinnaga 750 MRU (ca 500g). Maitsvat valge lihaga kala (toorest) ostsime ta käest hinnaga 400 MRU (ca 1 kg). 3 MRU = ca 1,1 EEK. Graciaga oli see jama, et tema valdas ainult kohalikku, kreooli prantsuse keelt. Aru sai ta aga ka „tavalisest” prantsuse keelest, mida üks meist mingil algelisel tasemel õnneks ka valdas. Kehakeel töötas ka. Enam vähem igal pool sai inglise keelega hakkama, aga selleks, et kreoolidelt midagi tõesti teada saada, on hea osata Mauritiusel prantsuse keelt. Hindud ajavad äri ja ärimehed räägivad inglise keelt!

Saare lõunaosas elamiseks on vajalik auto. Lühemaid otsi saab muidugi teha ka taksoga, kuid hinda oskavad kohalikud hästi küsida. ;) Eriti saare edela- ja lõunaosas, kus elab ka veidi jõukam kohalik kogukond. Aga meil oli plaan saare avastamiseks igal juhul auto rentida. Ka selles küsimuses aitas meid majaomanik. Hind oli 9000 Mauritiuse ruupiat/9 päeva. Maja juurest oli lähimasse valgesse liivaranda umbes 1,5km, kitesurfarite lemmikpaika saare edelatipus umbes 3km, lähimasse (küla)poodi kah umbes 3km. Suurem supermarket jäi Tamarini (ca 20km). Liiklus saarel on vasakpoolne, üsna agressiivne (eriti bussid), teed on head kuid kitsad.

Merele saab lihtsalt rannas paadimehega kokku leppides. Meile andis paadimehe kontaktid ja soovitused meie majaperemees. Ettevõtmise nimi oli süvamerekalastamine (deep sea fishing). Paadiga kaugel teispool riffi, otsesõnu ookeanil – mhh, lahe, veidi kõhe ka. Kuna meie meresõit jäi õhtupoolsesse aega, siis tuune mängimas küll nägime, aga õnge(de) otsa keegi ei hakanud. Umbes sügavuselt 25-30 m püüdsime red snapper’it, saime ka.

Lootsime näha võimalikult palju endeemseid (saarele omaseid) taime-, looma- ja linnuliike, kuigi enamus neist on nüüdseks alla vandunud maaharimisele ja suhkrurooistandustele, nii et sellega on nagu on - liigselt hoobelda ei saa. Saare sümbollind, dodo, suri välja juba 300 aastat enne meie saabumist... Casela linnupargis on „Mauritiuse oma” roosa tuvi (pink pigeon), looduses meil seda haruldust näha ei õnnestunud. Muu seltskond linnupargis pärines põhiliselt Madagaskarilt või Lõuna-Aafrikast. Suured kilpkonnad olid lahedad. Neid sai käega katsuda ja pildistada. Sisalikke, kilpkonni, krokodille ja ahve (vaid paar sisalikku olid kohalikud) nägime veel ka La Vanille Krokodillipargis (saare lõunaosas). Neil, kel tõsine huvi kohaliku looduse jms vastu - hea raamatupood nende asjade kohta on Port Louis’is ning huvitavaid asju saab ka krokodillipargist.

Meie oma koduaias lendasid ringi sebratuvid ja imeilusad punased linnukesed (Madagascar Fody). Nägime ka kollaseid kangurlinde ja nende rippuvaid pesi. Öösiti vuhistasid kodus meie pea kohal tiibu lendkoerad (fruit bat). Vaatepilte on ilusaid ja võimsaid: Chamareli joad ja maailmakuulsad 7-värvilised mullad (coloured earths, vt näit http://www.edwebproject.org/mauritius/chamarel.html) (edelas), kustunud vulkaani kraater (Trou aux Cerfs, Curepipe’i linna äärel), Le Souffleur (lõunakallas, kus ookeanilained meeletu jõuga vastu musti järske kaldakaljusid pihustuvad – võimas!), Grand Bassin (hindude pühapaigaks olev järv lõunaosas, mille kaldal üleelusuuruses Shiva kuju), botaanikaaed Pamplemousses saare põhjaosas (muu ülipõneva hulgas hiigelvesiroosid, lootosed ja meie poolt loodetavasti leitud eebenipuu). Viimasesse minnes on tark võtta kohapealt giid, sest paljudel taimedel ei ole silte või on need loetamatud, ja varuda aega vähemalt pool päeva.

Tahtsime näha ka pealinna (Port Louis). Soovitus: kindlasti mitte minna tööpäeval – kohutavad ummikud. Läksime laupäeval ja nägime tõelist kohalikku elu – toiduainete turg (need lõhnad ja hääled!), sadam, vana linnaosa (hiinalinn). Ehe ja põnev.

Kohe meie villa lähedal oli 4 golfi ja spa hotelli, nendest ühte (Paradise Resort) sai sisse piletiga (500MRU/inimene). Selle raha eest sai kasutada rannatoole ja päikesevarje ning serveeriti jooke vastavalt hinnakirjale, kusjuures sissepääsu eest küsitud raha loeti kasutatavaks krediidiks.

Ilmast ka. Õhk oli 24/7 nii 30C ringis, ookeani vesi oli vast paar kraadi jahedam. Aga väga soe! Päris pilvitu oli taevas vast paaril päeval, igal päeval tuli mingil hetkel vihma, vahel tugevamat, vahel peenemat. See aga ei seganud üldjuhul isegi rannas olemist. Ainult ühel päeval sadas pea terve päev otsa. Mis meile aga taas väga sobis, sest olime eelmisel päeval just päikese üledoosi saanud. Sõitsime siis taas saarel ringi.

Mingeid vaktsineerimisi me reisi jaoks ei teinud. Kohapeal pesime enne söömist igal võimalikul juhul seebiga käsi. Juhuks, kui seda võimalust polnud, olid kaasas desinfitseeriv spray ja antibakteriaalsed niisked salvrätid. Ettevaatuse mõttes loputasime tänavalt ostetud puuviljad, tomatid-kurgid jm üle kaaliumpermanganaadi väga heleda lahusega. Pääsesime igasuguste kõhuhädadeta.

Kokkuvõttes: soovitame soojalt sinna reisida, soovitame soojalt meie „villat” (kui on tõsisem huvi, küsige koordinaate), soovitame olla paindlikud, sõbralikud ja avatud ning võtta vabalt. Ja see reis meeldib teile!