Järgmine hommik, sama hotell. Päike on juba tõusnud. Mõned linnud ja autod, peaaegu vaikus. Aknaluukide vahel lendleb miljon heledat kübet. Pühapäev. 22. august 7:37

Antsirabe on reisi üks suuremaid üllatusi - ootasime väiksemat ja mustemat Tanat, aga saime...Prantsuse koloniaalajastu kõrgaja suvituslinna. Punasest tellisest villad, helelillad kibuvitsad ja männiokastega kaetud tänavaid, all orus järv ja mineraalveeallikate peale ehitatud termid ning mäeküljel hiigelsuur valge puupitsiline Hõtel des Thermes. Hea rahulik on siin, terviseparandamise linn ikkagi.

Teadsime juba ette, et Antsirabe pousse-pousse-juhid on Madagaskari kõige karmimad ja pealetükkivamad, kuid tegelikkus oli lausa haiglane - raudteejaamas tuli end vendade massist küünarnukkidega läbi suruda. Tänaval võtavad neli tüüpi sind karpi, vaata, et ei saa liikudagi. Isegi eestikeelne sõim ja laulujoru ei aita. Kaks kangemat selli jälitasid meid pea kaks kilti.

Üks võimalus tüüpe ignoreerida siiski on - ronid lihtsalt teisele poole teed. Poussejuht ei saa vastassuunavööndis sõita ja kõnniteele ka ei roni. Las siis lõugab teisel pool tänavat.

Eile hommikul käisin kohaliku katedraali juures missat vaatamas. Kuidagi nii on välja kukkunud, et igal pühapäeval satume mõne kiriku lähedusse - üle-eelmisel nädalal Mauritiusel, eelmisel St.Mariel ja nüüd siin Antsirabes. Aga inimene peabki hingamispäeva pidama.