trip-krainetrip-ukraine-dark
Mida teevad 30 000 jaapanlast aastas?
1 kommentaar

Õige vastus on – enesetapu! Võibolla ei kuulu see teema just otseselt reisipäeviku valdkonda, aga minu meelest ütleb see nii mõndagi riigi kohta, kus enese käe läbi sureb aastas kolm korda rohkem inimesi kui liiklusõnnetuste tagajärjel. Olen üllatavalt palju siin kohapealgi kohanud neid välismaalasi, kes Jaapanit üheks maailma kõige õnnelikumaks riigiks peavad – rikas, stabiilne, ilus, modernne jne. Ja ometi leiavad siin nii paljud inimesed end tunnelist, mille lõpust ei paista valgust. Üks mu õppejõud ütles kunagi, et jaapanlased on enesetappudest samavõrra sisse võetud kui ameeriklased mõrvadest. Ma ei tea, kas Ameerika puhul küündib see mõrva-kiindumus üle CSI või mõne muu krimiseriaali künnise, päris kindel on aga, et enesetapp Jaapanis kultuuris omab nii väga sügavaid juuri kui arvestatavat positsiooni tänapäevases igapäevaelus.

Traditsioonidest tänapäeva

Enesetappudel on Jaapanis väga pikk traditsioon. Usun küll, et pole eestlast, kes ei ole kuulnud harakirist – sellest rituaalsest kõhu lõhki lõikamise tseremooniast samurai-ajastu Jaapanis, mis oli ülim ja lõplik võimalus oma nimi häbist päästa. Samuti, kes tunneb huvi jaapani kirjanduse, teatri või isegi popikate teledraamade vastu, on selle teemaga kindlasti kokku puutunud. Nii näiteks lõppevad enamus kuulsad kabuki etendused traagiliste armastajate kaksikenesetapuga, juhul, kui tegu pole 47 ronini (ilma "peremeheta" samuraid)looga, mis lõpped 46 samurai enesetapuga. Aga ka lihtsalt telerit lahti keerates kuuleb nii uudistes kui näeb teleseriaalide tehisreaalsuses ikka ja jälle seda ühte läbivat teemat. Kuigi nii mitmedki enesetapud kaasajal kannavad endas seda klassikalist põhjust – häbi maha pesemine enese verega, on enamus juhtudel tegu siiski ületööst, pangavõlgadest ja isiklikest läbikukkumistest tekkinud lootusetusega. Kuna Jaapanis ei ole lääne kristlikku taustväärtuste süsteemi, tunduvad nad enese elu hävitamist palju lihtsamini võtvat ja lihtsalt loobuvad probleemide lahendamisest.

Võiks ju mõelda, et mis see lootusetult õnnetute inimeste arv tavakodanike eksistentsi ikka segab kuid segab ikka küll. Nii nagu omal ajal olid kasutusel tegelikult väga üksikud erinevad enesetapu meetodid, nii järgivad ka tänapäeval väga paljud juba sisse käidud radu. Ja üheks selliseks on rongi ette hüppamine. Ma isegi ei oska kokku lugeda neid kordi, kui rongis olen kuulnud või lugenud elektroonilise tabloo pealt, et „vabandame ebamugavuse pärast aga selles-ja-selles-jaamas on toimunud „inimkehaga õnnetus“ ning rong jääb hiljaks“. Päeval, mil antakse teada riiklike eksamite tulemused, soovitas meie kohalik sõber Tokyos ronge mitte kasutada ja tõepoolest – kaasõpilane, kes seda kahjuks tegema pidi, sai kolme peatusevahet kaks tundi läbida. Isegi need hiiglaslikud mitme miljoni jeenised trahvid, mis rongiliikluse takistaja perekond hiljem tehtud kahju eest maksma peab ega mitmetesse jaamadesse paigutatud peeglid, kust enesetapja enne hüpet endale otsa vaatama on sunnitud, ei ole liipritel suremise populaarsust vähendanud. Nende juhtumite justkui iseenesestmõistetavust jaapanlaste endi hulgas nägin ükskord, kui rong mingil põhjusel jaama sõites äkiliselt pidurdas, jäi seisma poole perrooni peal ega avanud uksi. Mida tegid jaapanlased – hakkasid kõik vaikselt rongi etteotsa valguma ja kiikasid vargsi rongi nina poole. Tol korral olid põhjused siiski teised.

Kosed ja vulkaanid - mitte ainult looduse meistritööd

Aga enesetapu teemast ei pääse ka reisides. Tüüpilise muna või kana juhtumina, ei oska ma kommenteerida, kas enamus nendest paljudest tavaliselt võrratatutest looduskaunitest kohtadest on saanud kuulsaks selle pärast, et seal tehakse palju enesetappe või seal tehakse palju enesetappe selle pärast, et need on kuulsad ja kaunid kohad. Aga mitmed paigad, millest ma niisamagi hea meelega kirjutaksin, omavad seda väikest lisalõiku „kuulus enesetappude tegemise koht“.

Esimene selline, kuhu ma tollest faktist täiesti teadmatuna sattusin, oli Nikko maaliliste mägede vahel asuv võrratult kaunis budistliku suutra (pühatekst) järgi nime saanud Kegoni kosk. Väidetavalt oli esimeseks 97. meetri kõrgusest kosest alla hüppajaks 18-aastane keskkooliõpilane, seda aastal 1903, tehes sellega justkui tee lahti. Eriti just eksamipõrgust läbi põlenud noorte hulgas on Kegoni mässavad veed siiani kutsuvaks jäänud. Puudub muidugi igasugune statistika, palju seal tegelikult neid juhtumeid aset leiab, aga legendi hoitakse elus ja olen jaapanlaste endi käest kuulnud eriti võimendatud versioone, kus lausa terve klass ühiselt oma maise teekonna selle kose vetes lõpetanud on.

[img_assist|nid=48102|title=|desc=|link=node|align=right|width=467|height=700] Kegoni kosk

Teine koht, seekord juba veidi teadlikumalt reisi planeerides, oli Izu-Oshimal asuv tänapäevani aktiivne vulkaan Mihara. Too kergelt aurav 758 meetri kõrgune mägi, mis viimati purskas 1986. aastal, on meelitanud oma rüppe väga paljusid elust väsinud jaapanlasi. Enesetappude laine, mis algas tolle kraatri serval 1920ndatel aastatel ja nõudis iga nädal mõned inimelud, oli oma (loodetavasti) haripunktil 1936. aastal, mil ühe aasta jooksul hüppas teravate laavakivide otsa rohkem kui 600 inimest. See armas väike saar, mida tänapäeval seostatakse pigem pealinnast saabunud noorte ülemeelikute pidude, maitsvate mereandide ja onsenidega, on tuntud aga ka Jaapani õudusfilmiklassikast. Filmi „Ring“ õudused saavad alguse just tollelt saarelt, veel kuulsam on aga ehk Mihara mäe imposantne kraater, mis sai vangistuseks ei kellelegi teisele kui Godzillale endale.

[img_assist|nid=48099|title=|desc=|link=node|align=right|width=700|height=466] Mihara mäe kraater - Godzilla vangipaik (kust ta filmi teises osas tänu vulkaanipurskele taas välja pääseb)

Kui aus olla, ei meenunud kuumal suvel seal saare peal puhates aga ükski nendest faktidest. Too vulkaan pakub tänu oma hilisele aktiivusele pigem võimalust nautida erakordset maastikku, kus põlenud punakaspruuni kivi peale hakkab tekkima esimene taimestik. Need vaated sealt mäe otsast võiksid vabalt kanda nime „siis kui maailm loodi“ ja sellist omamoodi arhailist, omamoodi ulmelist maastikku ei ole ma siiani mujal kohanud. Kui tahta tutvuda klassikalise vulkaaniga, selleks mitte liiga kaugele sõita ega liiga kõrgele ronida, on Mihara just sobiv. Ja kui tahta tutvuda ookeaniga, on Izu-Oshima saar oma hallikate vulkaaniliivaste randade ja avaookeanilt tulevate sümpaatsete lainetega samuti see koht, kus seda teha.

[img_assist|nid=48100|title=|desc=|link=node|align=right|width=700|height=466] Mihara mäe maastik, aegade algusest

The Sea of Trees ehk Puude Meri

Aga rääkides enesetappudest Jaapanis ja selle poolest tuntud kohtadest, ei ole teist sellist nagu Aokigahara mets Fuji jalamil. Sisuliselt tuntaksegi seda metsa kui „enesetappude mets“, olles number kaks koht maailmas oma enesetappude arvu poolest peale San Fransico Golden Gate silda. Enesetapud selles metsas ei ole alguse saanud mõne traagilise lõpuga romantilise filmi ega mõne populaarse ilukirjandusteose järgijate tõttu vaid kannab endas oma sünget kuulsust juba aastasadu. Väidetavalt toodi just sinna, selle Jumalate mäe jalamile need vanainimesed ja need lapsed, kelle eest hoolitsemine nende perekondadele üle jõu käis, et nad seal siis looduse hoolde jätta. Ja loomulikult, seda ammuse laavavoolu peale tekkinud ürgse olemuse ja õõvastava taustaga metsa peetakse üheks enim „kummitavaks“ kohaks maailmas. Isegi ameerika „kummituseküttide“ sari Destination Truth pidas seda metsa visiidi vääriliseks ning mingid valged laigud ja kahtlase metsamüra nad oma rabistamise peale lindile ka said.

Tegelikult on see mets aga lihtsalt ürgne ja kaunis. Need mustast laavakivimist koopad, paks aastate jooksul kogunenud kõdulehtede vaip ja suured vaikivad puud ei ole iseenesest midagi hirmutavat. Eestlastele, kes on harjunud metsadega, mis summutavad kõik muu maailma helid, milles valitseb ka päikeselisel päeval vaikne hämarus, kus võib sattuda nii loomakorjuse, vana sõjaväebaasi või lokaalse prügimäe otsa, on selles metsas jalutamine üldse ehk mitte nii traumeeriv kogemus. Pigem tekitab õõva see inimtekkeline osa selles metsas – lõputud ja lõputud kilenöörid metsa vahel, mis kõik tähistavad „laibaotsjate“ teekondi. Väidetavalt ei pidanud selles metsas kõigi paranormaalsete anomaaliate mõjul töötama ei kompassid ega GPS`id, mistõttu tee pealt kõrvale minek võib saada saatuslikuks. Kõlab nagu Kääbik, kas pole ;) Ohtlikuks võib tee pealt astumine saada küll, aga seda pigem selle ettenägematu laavamaastiku tõttu.

[img_assist|nid=48103|title=|desc=|link=node|align=right|width=700|height=466] Aokigahara metsa ohtlik jalgealune

Ja kuigi ma ei tunne mingit erilist huvi morbiidsete sümptomite vastu, oli meil juba hämarduvast metsast välja tulles siiski kaks kohtumist, mis päris külmaks ei jätnud. Esimene oli kohtumine laibahaisuga. Kuigi Eestis oleks ma selle võibolla märkamata jätnud, pidades seda looduse ringkäigu loomulikuks osaks, ei andnud sellel hetkel selles kohas ometi asu mõte: „aga mis siis kui ongi...“. Ja teine oli kohtumine – rebasega!!! Kui me sellest oma jaapanlasest sõbrale rääkisime, ütles ta meile täiesti tõsise näoga, et „ärge jamage, see on ju ohtlik, kindlasti oli see rebane enne inimene!“ Noh, kui oli siis kindlasti meesterahvas, sest nägime teda parkimisplatsi meeste tualetis käimas. Ja mis veel, meie ülimalt uduste piltide peal on sellel rebasel kaks saba... Ikkagi Aokigahara!

[img_assist|nid=48104|title=|desc=|link=node|align=right|width=700|height=466] Mets

[img_assist|nid=48105|title=|desc=|link=node|align=right|width=700|height=466] Kohaliku omavalitsuse poolt püstitatud silt Aokigahara metsa sissepääsu juures. Tekst sellel palub veel kord mõelda oma vanemate, perekonna ja laste peale ning veenab teid, et ka teie elul on väärtus ning igale probleemile on olemas lahendus.

http://ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=4226/uud_uudidx_422601

Peaks vist hakkama ka Eesti turismiäri edendamise huvides viima kruiseerivaid Ameeriklasi Ülgase pangale ja Männiku karjääri. "Eesti koos teiste Baltimaade, Venemaa, Soome, Ungari ja Sri Lankaga kuulub ju suurima enesetapuriskiga maade hulka." http://et.wikipedia.org/wiki/Enesetapp#Enesetapud_Eestis