Mobiiliomaniku sünnivalud
5 kommentaari

Vist iga eestlane on rikastatud teadmisega, et jaapanlased on mobiilimaniakkidest rahvus. See on täiesti korrektne teadmine. Mobiilinumber on justkui omaette isikukoodiks. Ilma selleta on Jaapanis sisuliselt peaaegu võimatu saada ühtegi kliendikaarti, mõne klubi liikmeks astuda, avada pangaarvet või isegi korterit üürida. Mitte, et neil kõigil seda ilmtingimata vaja läheks, aga see on justkui tõestuseks sinu „normaalsest“ eksistentsist „normaalses“ ühiskonnas. Ja ega enese „normaalsuse“ tõestamine peagi ju lihtne olema, eksole?


50-100 lühisõnumit päevas

Päris kindel on, et üks „normaalne“ noor inimene ilma mobiiltelefonita Jaapani ühiskonnas läbi ei saaks ka. Piisab vaid korra rongiga sõita, et näha neid silmadega pihku peidetud pisikese ekraani külge kleepunud inimesi. "Mida nad teevad?" mõtlevad välismaalased sageli. Kõige lihtsam vastus oleks, et elavad oma sotsiaalelu. Muidugi kuulatakse sealt ka muusikat, surfatakse netis ja mängitakse mänge, kuid enamus ajast kulub oma sõprussuhete endale ja teistele tõestamise peale. Keskmiselt saadab ja saab „normaalset“ hulka „normaalseid“ sõpru omav noor päevas 50-100 lühisõnumit. Mida neil nii palju öelda on? Ega suurt ei olegi. Ükskord seminaris tuli jutuks, kuidas ühe kaasõpilase noorem vend oli saatnud talle sõnumi sisuga: „Lähen nüüd WC`sse“. Hmm....
Ohh, kuna mobiilidest on nii palju rääkida, siis nende kasutamisest kunagi veidi lähemalt, kuid seekord tahtsin kirjutada, milline põnev protseduur selle väikese "elektroonilise lemmiklooma" omandamine on. Nimelt saabus hiljaaegu Tsukuba linna uus eestlane, Neiu Jalake, kes siin nüüdseks kaks nädalat erinevate ametiasutuste vahel oma olemasolu tõestamas on käinud. Eile oli selle raske tee üheks viimaseks verstapostiks justnimelt mobiiltelefoni omandamine.

Näita mulle oma telefoni ja ma ütlen sulle, kes sa oled

Kõik, kes on Jaapanis isegi lühiajaliselt viibinud, teavad kindlasti neid tohutute mõõtmetega tehnikapoode, mille alumised korrused traadita suhtlemisaparaatide pühamuteks muudetud on. Esimesel pilgul tundub, et neid aparaate on seal miljon, veidi kainemalt hinnates siiski ehk vaid mõni tuhat. Ja milliseid telefone! Kellel vähegi tootedisaini peale silma on, võiks nende lettide vahele küll end unustada. Punane leopardimustriga, hiiglasuur kristalli kujuline, servast servani pärleid ja kristalle täis tipitud, must nahast korpusega telefon jne, on vaid väike ja lahja kirjeldus sellest kõikvõimalike värvide maailmast. Muidugi on fännidele olemas Hello Kitty telefon ning üks huvitavaid avastusi oli väiksema telliskivi mõõtu telefon, mille võis pisikeseks plastikust robotiks lahti harutada, mis siis ekraani peal nunnusid nägusid tegi.
Lootusrikkalt õhinal kaaseestlasega koos sisenesime meie väikese linna suurimasse mobiiltelefonipoodi. Võib-olla veidi üllatuslikuna tundub fakt, et Jaapanis on 120 miljoni elaniku kohta ainult neli mobiilsideoperaatorit – DoCoMo, Willcom, SoftBank ja Au – kellel kõigil on pakkuda totaalselt erinevad telefonimudelid. Kõige khuulimad on DoCoMo omad, kes aga oma popi imidži eest suhteliselt kosmilisi kuuarveid nõuab. Kuna tudeng on alati vaene, langevad esimesed 500 telefoni valikust välja. Willcom – pole kunagi kuulnud, ei tea ka kedagi, kes seda kasutaks ja järgmised 100 mudelit valikust väljas. Järgi jäävad SoftBank ja Au ning nüüd läheb valik keerulisemaks.
Arvutades läbi kõik võimalused, paketi- ja minutihinnad, tudengi- ja kampaaniasoodustused selgub olukorra tegelikkus – Au`ga liitudes on võimalik valida ühe telefonimudeli kolme värvi vahel, SoftBanki puhul jääb valikusse kaks einevat mudelit kumbki kuue värvitooniga millest kolm on välja müüdud. Nii palju siis sellest pealtäha lõputult luksuslikust valikust. Kellele ja mis tingimustel kõik need ülejäänud telefonid tehtud on, jääb meile kardinatetaguseks infoks kuid üks mis kindel - kohalike hulgas on telefoni järgi inimeste ühiskondlikusse hierarhiasse liigitamine omaette teaduse tasemele jõudnud.

Ostuprotsessi pikk nauding

Esimese poes veedetud tunni lõpuks saime kuld-musta telefoni välja valitud – meie valikusse jäetud mudelitest ainus, millega on võimalik ka väljaspool Jaapanit rääkida, kuna seda peetakse siinmail üldiselt ebavajalikuks luksuseks. (Mõnda aega tagasi muutusid kõik Jaapanist ostetud telefonid riigist lahkudes kasututeks, kuna telefonid müüdi koos konkreetse operaatori numbriga, neil isegi ei olnud SIM- kaardi kohta. Tänapäeval on enamus telefonidel küll juba ka kaardid olemas, kuid telefonid ise on lukustatud, nii et Eesti sim-kaarti sinna sisse toppida pole eriti mõtet. Viimasel ajal on müügile tulnud ka spetsiaalselt välismaalastele mõeldud kodeerimata telefonid, mille hinnad on siiski suhteliselt soolased) Õnneliku ohkega koos teenindajaga leti äärde istudes olime aga ilmselgelt veel liiga optimistlikud. Dokumendid – pass, üliõpilaspilet, pangaraamat ja linnavalitsusest saadud tõend, et sa ikka oled „ametliku tulnukana“ ( official alien ) arvele võetud. Ja hakkaski pihta registreerimisprotsess. Mida täpselt see noormees arvuti taga tegi, teab küll vaid tema ise, kuid kogu selle aja tootis ta pabereid nagu trükikojast, kuhu siis vaene telefonisoovija muudkui skribas oma nime, aadressi, uue telefoninumbri, nime, aadressi, numbri, nime, aadressi.... Nii kulus pool tundi ja number oligi reaalsuseks saanud.
Sellele järgnes seletamise osa – milline pakett, mis hinnad, mis soodustused. Liiga pikk ja täiesti lootusetu oleks siinkohal kirjeldada, mis toimus järgmise poole tunniga meie eluajast, aga selle aja ja 1700 Eesti krooni suuruse summa tulemusena oli viimaks võimalik see kõige odavam ja kõikvõimalike soodustustega varustatud "uus elukaaslane" kätte saada. Loomulikult kulus telefoniseadete peale veel pool tunnikest, enne kui me koos uhke uue telefoniomanikuga poest välja astuda saime. Tal küll seisab ees veel ettevõtte koduleheküljel paketivahetus ja kaela määritud kohustuslike abiprogrammide tühistamine, sest liituda saab ainult ühe konkreetse ja tunduvalt krõmpsuvama hinnapaketiga, aga mis seegi kivike ära ole selle uue „normaalse“ elu alguses? Ja mis need poes veedetud 2,5 tundigi ära ole – need on nagu sünnitusvalud mis ununevad ruttu.

Neiu Jalakese uus mobiil

Need on siis päeva peakangelased - sõber-mobiil ja tükike tema omanikust.

Kui tore, tulin siia lehele, et otsida MIDAGI Jaapanist, kuid leidsin päeviku!
Tõeliselt tore üllatus! Ma ei tea, kas kunagi saab ka oma jala selle riigi pinnal maha toetada, kuid kuna minu tütrekesest on saanud tõeline Jaapani fänn, siis olen uurinud reisimise võimalusi. Suureks mureks jääb aga siiski kohapeal öömaja leidmine. Loodan, et sellest tuleb ka peagi juttu!!!Tervitades ja jõudu soovides, Triin333

Majutusega ei ole probleeme:

www.japan-guide.com
http://www.toyoko-inn.com/e_hotel
www.superhotel.co.jp
www.wikitravel.org/japan

Kui kodutöö ära teed, siis tunned Jaapanis ennast väga vabalt!

Gaijin: kui suur on kosmiline kuuarve? 1000 krooni ja enam?

... kõigile kes selle päeviku juba üles leidnud ja huvi üles näidanud on.

Lauriandres: Kosmiline kuutasu on nn paketitasu kuskil 500-700 eeku millele lisanduvad veel kõnehinnad.

Triin333: ise olen kasutanud hotellide otsimiseks kodulehekülge:
http://travel.rakuten.co.jp/en/
kõik on inglise keeles ja maksta saab juba ette krediitkaardiga ära, nii et pole kohapeal seda muret ka. Kordagi pole interneti kaudu broneerides probleeme olnud ka. Ainus miinuus võibolla, et väga väikeste külakeste nn kodumajutusi sinna eriti palju jõudnud ei ole, kui aga tavalistes suurlinnades plaanis käia, siis oleks see minu soovitus nr 1

Gaijin 'ile: loen põnevusega Sinu blogi, mind huvitab see maa peensusetni välja. Olen ise Jaapanis viimase aasta jooksul kaks korda käinud ning proovinud seda kultuuri mõista ja tundma õppida nii palju kui võimalik. Väga hästi kirjutad, mõnul lugeda. Enda Jaapani reisid panin ka kirja: http://trisberg.blogspot.com/

Triin333 'le:Eelpool soovitatud Toyoko-inn kett on väga super, olime selle keti hotellides viies erinevas linnas ning need on kõik täpselt samasugused. Asukoht hea, hinnaklass madal, väga korralikd ja puhtad, hommiksöök (jaapanipärane) samuti hinna sees, toas veekeedukann (meil oli see elulise tähtsusega, kuna keetsime lapsele putru)
Samuti julgen soovitada Comfort Hotelsi ketti : http://www.comfortinn.com/
Veidi kallim kui eelmine, kuid asukohad ka alati väga head (st keskustes või strateegilistes liiklussõlmedes).
Samas soovitan kasvõi korra Jaapanis ära proovida ka ryokanis ööbimine.

Suured tänud kõigile vastajaile, väikese hilinemisega:) Nüüd on nii, et koos tütrega me Jaapanisse ei jõudnudki, mitmel põhjusel. Kuid 2014 kevad on temal võimalus viibida Hiroshimas 4 kuud. Kas sealkandis leidub eestlasi või eesti keele valdajaid? Tema ise suhtleb nii eesti, inglise, rootsi, saksa, hispaania kui mandariini keeltes ( viimase kahe keele õppimist alustas ta küll alles pool aastat tagasi ja saksa keel hakkab vist ka ununema ). Ta on seal seoses ühe õppeprogrammiga kui stipendiaat. Kui avaneks soodsaid võimalusi, siis külastaksin teda meelsasti ( mõtlen siin majutust ja muud, mille kohta sooviksin adekvaatset infot ).
Kõigile kõige paremat soovides!