Mui Ne

Mui ne

Alustasime oma reisi põhjapoole ja kodupoole. Kuigi meil oli plaanis sõita rongidega jne ja avastada ikka omal käel Vietnami, ei suutnud odavale hinnale vastu panna. Nojah, ja mugavusele ikka ka, kui vaadelda meie eelnevaid pingutusi kohaliku transpordi vallas. Niisiis on meil pilet Hanoisse, An Phu cafebussikompaniiga. Peatustega Mui Nes, Nha Trangis, Hoi Anis, Hues, Ninh . Pilet maksis 18 dollarit ja pealekauba saime ka ühe tuusiku, mis peaks Hoi Anis meile ühe tasuta öö kolmetärnihotellis garanteerima. Nii odava hinna eest valmistume ka ette igat sorti ebameeldivusteks. Eks me näe. Rongipilet ainuüksi Nha Trangi oleks vähemasti 10 dollarit maksnud..

Esimene ots selle cafebussiga kulges üsna meeldivalt. 8.00-12.00 bussisõitu 220 km kaugusele Mui Ne rannale. Teel kuulasime valjuhäälse ameerika-austraalia tütarlapse nägemust vaestest arengumaadest ja kõigest muust: sellest, kuidas Kambodžas pole isegi oma raha, ainult dollarid; kuidas antimalaaripillid tekitavad hallutsinatsioone: kuidas Uus Meremaal peldikuparandamisega kuhjade viisi raha saab kokku ajada: kuidas tal järgmine aasta on plaanis laps saada ja siis kolida Sydneyst tagasi New Yorki: kuidas ta tahaks proovida seda reisijuhis kirjeldatud delicious beef noodle PHO suppi, aga ta pole seda kuskil menüüs näinud jne misiganes muul teemal tütarlapsel oli soovi oma arvamust avaldada. Meil oli õnnetu juhus istuda temast vaid pink eespool ja nii paratamatult pidime kuulma ta tiraade, mille eesmärgiks nähtavasti oli hõivata jäägitult ühe austraalia poisi tähelepanu.

Kõrvad jooksid virtsavett, bussi õhukonditsioneer lülitati enamuseks ajaks välja ja nii me Mui Nesse saabusime. Alustuseks peab ütlema, et see Mui Ne pole mingi konkreetne koht, vaid kilomeetrite kaupa välja venitatud ahel kuurortidest ja kohalikest külakestest. Ilma ühegi konkreetse teabeallikata ei usaldanud kusagil suvalises kohas maha astuda. Mui Nes on nimelt üsna kallis ööbimine, nii palju me kuskil raamatupoes välja lugesime. Paar odavamat sorti kohta olime ka üles kirjutanud, aga ühelgi möödavilksataval sildil neid ei paistnud. Niisiis istusime bussis ja ootasime oma saatust.

Saatus saabus Saigon Cafe näol, kus bussi sisenes kuuna naeratav noormees ja rääkis, et neil on kenad toad 6dollari eest ja muidu kõik nii supermuper ja et tulge kõik vaatama, buss ootab. Toad on ok tõesti ja hind pole ka paha (millega kaasas käib tasuta hommikusöök). Siin on ka jupp privaatranda lamamistoolidega kõrgete palmide all. Üldiselt käib mõneks päevaks küll. Ja peagi meres lupsu lüües ja palmi all peesitades tuleb tunnistada, et käib väga mõnusasti. Väärt paik see Mui Ne.

Taamal merel seisavad ootel kalapaadid. Kaldalt paatideni sõidetakse pähklikoores. Tegelikult sellises suures ümmarguses punutud tünnis, mida ühe aeru abil püütakse läbi lainete suruda. Võib-olla on sel paadil oma mõttetera sees (ehk on hea laineid ületada, või hoovustes ulpida), aga meres seda keerlevat tünni vaadeldes tekib küll küsimus, et, mehed, kas te tõepoolest paremat sõiduriista ei oska kokku panna. Huvitav igatahes.

Ainuke konks meie kuurorti juures tundub olevat koha suhteline isoleeritus. St tarbimisvajadusi saab rahuldada vaid hotelli restoranis. Aga hinnad seal on täiesti mõistlikud ja söögid on tõepoolest head. Näiteks mereandide kuumpott, kus sees ujuvad kalad ja krevetid ja kalmaarid ja erinevad juurviljad ja ingverilaastud ja tamarind ja küüslauk jne. Väga maitsev. Happy Hour õlu maksab 10 000 dongi, aga ostes ühe, saab teise veel. Pitsasid õnneks veel ei pakuta, aga pannkoogid paistsid juba olemas olevat. Koht on avatud vaid umbes aasta, nii et küllap peagi asjad halvenevad.

Mui Nes on ka muid atraktsioone peale ranna. Nagu näiteks liivaluited, kuhu saab jalgrataste või tuuridega sõita. Väike juga pidavat ka kuskil olema. Meile aitas esialgu rannast.