Myanmari päevik, I osa
2 kommentaari

[[img 2516]]Trip.ee ja Reisijututoa tegijad on jõudnud oma kevadistelt reisidelt tagasi ja aeg on muljeid ka teistega jagada. Otsa tegi lahti Kaido oma Ameerika-lugudega, nüüd on minu kord :)

Myanmari (Birma) päeviku I osa

Loo juurde vaata ka pilte hommikusest Hsipaw'st, Myanmari külast Hiina piiri lähedal.

Aastal 1998, oma eelmise reisi päevikus kirjutasin esimesel õhtu kohta Madagaskaril nii: "Hotellituba meenutab sajandivahetuse koloniaalhaiglat kuskil Rangoonis - kõrged lubjatud seinad, kitsad klaasuksed ja Victoria-aegne vann.".

Kes teab kust ma tookord selle väljendi võitsin, ei teadnud isegi seda, kuidas Rangoon kirjutatakse, kuid tulevikku õnnestus siiski ennustada - kolm aastat on möödunud ja olengi jõudnud Rangooni (nüüdse nimega Yangoni), Myanmari pealinna.

Esimene mulje lennukiaknast oli võimas - silmapiirini ulatuv õhtuhämus tasandik, ei ühtki valgustäppi, vaid siin-seal kõrged lõkked põlemas. Pealinnale lähemale jõudes ilmusid ka esimesed elektritäpid, siis üksikud valgustatud tänavakeed, ja lõpuks võimsad lennuväljaprozhektorid.

Ja siis lennukitrapp ja esimene kuum tuulepahvak. Hetkeks tundus et lennukimootorid alles töötavad ja puhvad tulist õhku näkku - küll paari sammu pärast on jälle kõik korras. Aga ei. See ei lõpegi. Ja päike on juba tund tagasi loojunud. Mis veel keskpäeval saab?

Turisti tavatants riiki sisenemisel - passikontroll, pagas, toll, taksoparseldajad, sõit linna - käis nii kiiresti ja lihtsalt, et lõpuks konditsioneeritud hotelliõhku maitstes ja voodis pikutades küsisime üksteiselt "Kas nii lihtsalt käiski? Where's the catch?"


Järgmisel hommikul läksin päikesetõusu ajal Yangoni peale esimest ringi tegema. Öine mulje - et tegu on parkide, hotellide ja reklaamiplakatite (kus kohalikud kaunitarid karastusjooke limpsivad) linnaga - muutus paari kraadi võrra realistlikumaks. Kõnniteedel söepanne sussutavad perekonnad, palja tagumikuga lapsukesed ja prügilasu igas võimalikus kohas tuletas kangesti Madagaskari Antananarivot meelde. Huh, süda läks kohe kergemaks - ikkagi korralik Kolmas Maailm, mitte mõni ülisteriilne Aasia tiiger.

Üks vahe Aafrika linnadega siiski on - elu ei algagi koiduhämaras, paljud putkinid ja turud on varahommikul kinni. Õige action läheb lahti alles peale pimeduse saabumist ja kuumuse taandumist.

Veel viimane hingetõmbehetk - hommikusöök lobby's. Hotelli Thamada, kus öö maksab 17$ nägu, pole me omal soovil valinud - viisa taotlemise juurde käib nõue, et sul peab olema broneeritud ja väljaostetud hotellituba, kasvõi üheksainsaks ööks. Eestist on võimalik broneerida vaid kõrgema järgu hotelle, nii et Thamada oli odavaim võimalik valik.
Hommikusöök - kohv, puuviljad ja riisisupp maksid hinnakirja jägi 6$ (meile hinna sees). Kohe hotelli ees oli aga kohalike söögilett, kus tunduvalt toitvama riisiportsu saanuks kätte paarkümmend korda odavamalt.

Aga aitab sööri (kõikidel kõrgema klassi teenindajatel käib "sir" ette ja taha) mängimisest - konditsioneeri alt minema, tulistele tänavatele backpackeri-asju ajama.


Järgnevad kaks päeva tähendasid ainult tempot, tempot, tempot. Kõigepealt pool päeva Yangonis - rahavahetus, lennupiletite confirm, bussipiletid Mandalaysse. Siis ööbussi peale, järgmine hommiku uue pikapi peale ja kolinal üles mägedesse, kunagisse brittide hillstationisse Pyin U Lwini. 24 tundi pea katkematut sõitu, kuid asi on seda väärt - 40kraadistest temperatuuridest oleme pääsenud. Kilomeetri kõrgusel Pyin U Lwinis meenutab ilm parajasti suvist Eesti leitsakut.

Hiina piirini jääb siit alla 300 kilomeetri ja suure naabri lähedust on igal sammul tunda - enamus söögikohti on hiinlaste omad; bussid, tsiklid, jalgrattad - kõik puha pilukate toodang. Velod on muidu lahedad, nimeks on neil "Wu Yang", meenutavad sõjaaegseid Husqvarnasid, mustad, rasked ja majesteetliku käiguga. Nimetame neid omavahel chopperiteks.

Jalgrattal läbi linna valjuliste tänavate sõiteks hakkab punatellisest Inglise mansion'ide kõrval silma ka äsja püstilöödud Eesti lollidemaa-stiilis majakolakaid - kõik Hiina ärimeeste omad. Viimased pidavat enamuse oma tuludest teenima Hiina-Myanmari piiril vohavast (sala)kaubandustest.

Ka tänavapildis hakkab rohkesti silma hiinapäraseid pilusilmi ja erepunaseks värvitud huultega China-doll-tüdrukuid. Tegelikult on pilt isegi kirjum - siin elab ka päris palju indialasi ja moslemeid. Mozhee palvehõiked äratavad meid hommikul ja tüütavad õhtul, indialased peavad aga hotelle ja näitavad õhtuti kino.

Kinoseanss algab paari kõvema kohaliku firma reklaamislaidiga, selle järgneb Myanmari hümn koos lehviva riigilipuga (kogu saal tõuseb pühalikult püsti) ja siis ringvaade peatselt linastuva komöödiaga (kohalike kineastide toodang, film näeb välja nagu Sabotage video, mille taustal mürtsub birmakeelne hip-hop, väga kõva kraam muide)
Põhifilmiks on klassikaline India action-lovestory, üle kolme tunni, muusikalised lembehetked vahepeal nagu ikka. Tähelepanuväärne on, et film on originaalkeeles (tõlkimine on liiga kallis) ja kohalikud vaatavad filmi sama juhmide nägudega nagu meie, püüdes tegevustikku näitlejate näomoonutustest ära arvata.

Pyin U Lwin, bussijaam

  1. mai 2002 10:10

Istume bussijaamas mingis söögiputkinis. Väljas tibutab vihma ja mööduvad raginal suured veoautod, Hiina piiri poole. Sees on tüübid söögilaudade vahele suure käia püstitanud ja teritavad vilinal mingit rauakraami. Nurgas tuleb telekast Hiina sat-tv, parajasti käib ajalooline kungfu-oopus. Väike tatikas, üks noor munk ja mina vaatame.

Olukord on üsna sitt - selgub et täna väljub rong meie järmisesse sihtkohta Hsipaw'i alles lõuna paiku (kui üldse) ja busside peale pole erilist lootust saada. Hommikune pikap pani kella kuue paiku minema, jäänud on vaid juhuslikud transiidibussid, mis on tuugalt rahvast täis ja eriti peale ei võta.

Esimest korda jäime kimpu kohaliku hääldusega - pikap, mis pidi küsimise järgi Hsipaw' poole minema, läks hoopis kuratteabkuhu. Piletid olime aga varem valmis ostnud, nii et saime 2 x 500 kyatiga (u 24 krooni) vasta pükse. Loll lugu on see, et iga vend hääldab Hsipaw' nime erinevalt. Hetkevariandid on "tshiba", "tiba", "shiba", "shivo", "sibo" ja veel kümmekond muud. Ainus võimalus end arusaadavaks teha on linna nimi kohalikes krõnksudes paberile maalida.

Hsipaw, Charles Guesthouse

  1. mai 2002 13:18

Niisiis, eilse rongisõidu juurde. Rong väljus Pyin U Lwinis kella 8.00 asemel 15.30. Juhtub ikka. Pileti saime ordinary klassi, kuid olulist vahet kallima esimese klassiga ei ole - viimases on lihtsalt veidi vähem viljakotte ja muud kola pinkide vahele kuhjatud.

Lisaks kõikvõimalikele närimisnänni müüjatele sagis vagunites ka kohaliku rahvameditsiini propageerijaid. Tüübid astusid üksteise järel loengut pidama, kes pingi otsa ronides, kes mögafoni appi võttes. Lisaks kihutustööle jagati välja ka tasuta näidiseid - kas siis imelist pulbrit, mis kõikidest kõhuhädadest päästab (karm värk, läheb kohe keele peal keema), valge pastat, mis naha nooreks teeb või siis musta kivi, mis vees lahustudes igemeid ravib.

Istuma sattusime koos kohaliku perekonnaga: väike kraps vanaema, paljad jalad lõua alla keritud ning noor plika, kes kantseldas kahte poisipõnni ja nägi välja umbes 13. Tegelikult oli ta poiste ema - välimus petab, kohalikud näevad kõik välja 10 aastat nooremad kui tegelikult.
Ja lõpuks marakratid ise - 3ne ja 5ne. Väikelapsed on siin tõmmud inglid - ümber käte-jalgade kuldsed võrud, ümber kaela keed ja kivid - kaitseks kurja silma eest.
Vanema poisiga saime kohe sõpradeks, joonistasin talle jalgratta, pikapi ja lõpuks Miki-Hiire pildigi (läänemaailma sümboolikat on siin väga vähe näha, ainult Hiirt kohtab siin-seal).

Mida õhtu poole, seda südamlikumaks muutus sõit - kottpime rong, ainsaks valguseks väljas riisipõldudel lendlevad helendavad öölased. Ainsateks helideks vagunite nagin, saagivad ritsikad ja aknale nõjatuv laulev poisike.
Reaalsesse maailma tõi aga tagasi naabervagunitest kostev sõdurite lällamine (neid on rongis meeletul hulgal), kirsasaapad aknast väljas nagu vene sõdurid.

Hsipawi saabusime päris öösel, rikshajuht tõi meid guesthouse'i ära (hakkasime küll jala pimedas läbi lompide astuma, kuid rikshamehe pakkumine ostus ikka mõistlikumaks). Kuigi tõelised mussoonvihmad pole veel alanud, sadas eile ikka korralik sahmakas maha ja punast pori on kõik kohad täis.

Ka Charles Guesthouse on praegusel aastaajal peaaegu tühi, koos meiega on siin ainult üks turris juustega jaapani tüüp, kes on rõdul väikse meditatsioonilaagri püsti pannud - kohalikku kuldse jumega päikesekreemi näkku määrinud, suitsetab viirukit ja kuulab pleierist orientaalseid helindeid.


Kui Pyin U Lwin kuulus administatiivselt riigi keskosa juurde, siis alates Hispaw'st algab Shan State. Myanmari kirdeosa hõlmav maa-ala pole pelgalt haldusüksus, ta on pigem riik riigis. Siinne rahvas - shanid - erinevad birmalastest paljuski. Nägu on neil kitsam, nahavärv heledam, keel sarnaneb küll birma keelele, kuid sõnavara ja hääldus erineb kohati. (Selle orki me eelmainitud bussikauplemise juures läksimegi - Hsipaw'i hääldavad birmalased "tibo" ja shanid "shibo")
Ka birmalaste traditsioonilise meeste seeliku longyi asemel on shanidel hoopis heledat tooni püksid (siiski eelisab enamus shan'i mehi seelikut).

Hsipaw, Charles Guesthouse

  1. mai 16:01

Kui siiamaani oleme nautinud peaagu täielikku privaatsust, siis alates tänasest veedame aega ligi kümne meiesuguse backpackeriga.

Hommikul toimus kohustuslik "kooliekskursioon" - öömaja omanik Charles (töntsakas tumedate prillidega mehike) teeb iga päev traditsioonilise tuuri ümbruskonnas. Kõik guesthouse's resideeruvad tegelased võetakse sappa ja viiakse kohalikke vaatamisväärsusi vaatama. Marsruut varieerub iga päev natuke - täna sattusime 6 km kaugusel asuva kose juurde. Ilmaga meil vedas, viimasest vihmast on juba 2 päeva möödas ja joa vesi on puhas, varem minnes oleks kosk olnud kollane ja savisodi täis.

Eilne tuur ümbruskonnas oli rohkem väärt - siis ei olnud backpackerikamp veel kohale jõudnud ja me saime au osaliseks ainult Charlesiga retkele minna. Muu põneva kõrval rääkis tüüp et vaid 10-20 aastat tagasi oli ümbruskonna külade asemel veel korralik dzhungel, kus leidus isegi tiigreid. Kuid kuna hiinlased pakkusid looma luu ja naha eest hingehinda, siis võttis iga kohalik mees püssi ja tiigritega tehti kiiresti 1:0.

Siinseid backpackereid eriti kirjeldada ei viitsi, klassikalised Euroopa pikad kolged, kellel on vaja minna Singapuri tööd otsima või Prantsusmaale plaadifima asju ajama. Väheseid lahedaid tegelasi on eelpoolmainitud Jaapani tüüp - on oma reisiga kuskilt Kesk-Aasiast pihta hakanud ja tahab lõpuks Hiinasse välja jõuda, et sealt laevaga koju sõita. Tüüp on ka mentaalselt väga sügaval trip'il, ei tõmble, aega on tal palju, enamuse aja mediteerib. Asju tal ka eriti pole, Shivaga särk seljas ja õla peal kannab digeridood.

Kaks päeva hiljem Baganis, New Park Hotel

  1. mai 2002 17:49

Nii, auk on jälle kirjutamisse sisse tulnud. Pole ka ime - järjekordselt on kaks päeva ainult vaid erinevatel transpordivahenditel rallimisele kulunud.

Sõit Hsipaw'st Mandalaysse oli seni füüsiliselt kõige vaevarikkam. Kuna jäime piletite broneerimisega mökutama, siis tuli hommikul lihtsalt bussijaama tormata ja hea õnne peale loota. Saimegi kaks kõige viimast kohta - klapptoolid eelviimase ja viimase pingirea vahel. Kuna mägiteed on siin karmid, lagunesid toolid istumise all kiirelt ära ja tuli tahapoole pagasivirnade vahele endale koht leida (paljudel bussidel on istmed ainult poole maani, tagumise osa täidab cargo).
Sattusime mingi rauakola ja traktorivaruosade vahele, mis auklikul teel ohtralt litakaid jagasid. 7 tunni pärast Mandalaysse jõudes olime korralikult muhke-sinikaid täis.

Mandalays saime olla vaid pool päeva - järgmisel hommikul ootas ees uus sõit. Päevaga palju peale ei osanud hakata, käisime Irrawady jõe ääres sadamaelu vaatamas. Vanad pargased, sead, koerad, prügimäed, kanajalgadel majad, palgiparved, piroogid, lõkked. Vaade mis tahab hinge matta. Hais mis tahab hinge matta.

Õhtu hotelli katusel: söömata kõhud + 2 kohalikku õlut => läll


Järgmine hommik - uus pikk bussiots. Mandalay-Bagan tee kulgeb esialgu mööda Myanmari põhimagistraali põhjast lõunasse (mis on üsna igav), kuid niipea kui sellelt kõrvale pöörasime, avanes hoopis uus pilt. Külad hakkasid vaikselt ära kaduma, asemele tuli lõputu kõnnumaa. Tumepunane savann, üksikud ererohelised riisipõllud siin-seal, mustjad mäesiluetid ja hallikassinised äikesepilved. Hetketi tundus, et kõikides ilmakaartes sajab paduvihma, vaid meie punane buss põikleb vihmalaamade vahel.

Äkki, peale sadu kilomeetreid eikellegimaad lõppes äkki konarlik ja auklik asfalt ja algas...lai kaherealine kiirtee, nagu joonlauaga silmapiirini tõmmatud. Hakkasime lähenema Bagani templiorule, Myanmari turismitööstuse aule-uhkusele.

Mõne kilomeetri pärast ilmus tee äärde vahipuhtka, kus piirkonna külastamise eest igalt väljamaalaselt $10 kasseeritakse ja siis tuli juba seljakotid pikapisse laadida, et kõige moodsama electro-biidi saatel guesthouse'sse sõita. Lõpp backpackeri-sebimistele, algab "korralik" turism :)


Bagan on aga lahe mülgas. Siin on kolm päeva lakkamatult sadanud ja kogu templite org näeb välja nagu hiigelsuur järv, kust kakstuhat stuupad väikestel saartel välja ulatuvad. Tegelikult on kuiva maad ikka rohkem kui vett, kui loigud on kohati ikka poolde säärde ja pori on kirjeldamatu.

Ja mis kõige lahedam - turiste pole peaagu üldse. Senise pooleteise päeva jooksul Baganis oleme näinud vaid kahte valget tüdrukut jalgratastega. Kui õhtul söögikohtades-hotellides nähtud turistid kokku arvata, siis tuleb ehk kümme-kaksteist inimest kokku.

Ehk on asi ka selles, et me käime valesid radu pidi ja valedel kellaaegadel - suurte, populaarsete templite juures hommikul 6-7 paiku (kui nännimüüjad alles templinurkades ärkavad, riisi keedavad ja puunikerdusi-postkaarte riiulitele valmis sätivad) ning päeval kaugemate templite juures, kuis ainsad hinged on vilkalt ringisebivad närilised - orava sugulased, suurte silmade ja väikeste kõrvadega. Panevad mööda püstloodis templiseina üles-alla ja piiluvad budakujude tagant.

Baganis tegutseb akrüülimaffia - kümned ja kümned tüübid maailvad akrüülvärvidega lõuendile stseene Buddha elust, elevante ja Gangese jõge - sõnaga kõike, mis tundub turistile "idamaine" ja kannatab maha müüa. Kuigi pildid on kõigil ühesugused ja tunduvad olevat masstoodang, on iga vend siiski ise vaeva näinud.
Kui olime esimeselt mafioosolt paar tööd ostnud - miks ka mitte, poiss oli tõesti andekas ja väga puhta joonega -, hakkas välja ilmuma kümneid samasuguse lõuendirulliga tegelasi. Neile "no, thanks" enam arusaadav ei olnud. Õnneks saab alati ratta selga hüpata ja läbi loikude järgmise templi juurde kimada.

Baganis võib külge saada tõve nimega TÜD (TempliteÜleDoos). Et seda vältida, tuleb vahetevahel ka ajaloovabamat õhku hingata, näiteks kohalikke külasid pidi kolada või alla jõe äärede bambusparvi ja jõeaurikuid vaatama minna (viimasestest olla osa ehitatud Shotimaal ja laevad olevat omal jõul Euroopast Myanmari jõudnud - seda oma 1m süvisega!)

Myanmari päeviku II osa >

Lahe jutt :)

Bagan kuival aastaajal on suhteliselt aimatav -- turiste palju rohkem, kuid kvalitatiivselt sama mis sa ise kirjeldasid -- kui paar kõige populaarsemat templit kõige populaarsematel kellaaegadel välja arvata, sai ikka üsna segamatult ringi vaadata.
Mina üürisin jalgratta ja lasin kolm päeva vaid ise valitud radu mööda ringi ja sugugi mitte ainult selles piirkonnas, kust Ananda tempel silmaga näha on. Bagani pildid on mul kodukal.

Lahe jutt jah,
igatahes welcome to ESTonia:)
ja ai, kuidas kisub ennastki tagasi Aasiasse...