Myanmari päevik, II osa
2 kommentaari

[[img 2527]]Myanmari-jutu teine ja viimane osa on nüüd samuti saadaval. Seekord juttu Inle järvest (Aasia variant Titicacast :) ja karmist sadamalinnast Patheinist.

Myanmari päeviku II osa >

Parimad Myanmari pildid leiab Ahti Heinla kodukalt, kes käis samas kandis eelmise aasta sügisel.

Big Drum Guesthouse, Nyaugshwe, Inle

  1. mai 2002 20:11

Oleme jõudnud Myanmari teise tähtsa turismiatraktsiooni - Inle järve äärde. Hakkasime kell 4.00 hommikul Baganist bussiga tulema ja plaksti õhtuks kohal. 12 tundi, suht lühike ots siinkandis :)

Inle, mille kohta Lonely Planet ütleb "outrageously beatiful" ja üks reisil kohtatud sakslane "the most beatiful place I've ever been in my life" seab ootused üsna kõrgeks.

Tõesti, kahe mäeaheliku vahel asuv maaliline järv, ümbritsetud ererohelistest riisipõldudest ja pikitud täis vaiadel seisvaid külasid, on võimas vaatepilt. Kuna mussoonvihmad pole veel kohale jõudnud, on veetase madal ning taimestik lokkab - kohati on tunne, et sõidad paadiga mööda hiigelsuuri jänesekapsaid täis põldu.

Kui maksta paadimehele pooleteisekordne hind, siis viib ta sind järve lõunasoppi kus maa ja vee piiril käib iga 5 päva tagant turupäev - ümbruskonna mägihõimude peamine kauplemis- ja kokkusaamiskoht.
Lisaks juba eelises osas mainitud shan'i rahvale näeb siin ka pa-o'ne, inthasid ja teisigi hõime. Kõige värvikamad näevad neist välja pa-o'nid ehk black karen'id - mustad laiade käistega särgid-püksid, eredate värvidega tikitud mustrid ja peas oranzhikirju turban.

Kui paadisõitu alustada hommikul kell kuus ja käia läbi nimetatud kaugemad kandid, siis esimesed tunnid järvel tunduvad tõesti vaid sinule kuuluvat ja näitavad elu järvel nii nagu see sada aastat tagasi välja võis näha.

Aga kell üheksa hommikul kui päike on juba täies jõus hakkavad järvele saabuma turistihordid. Algab palagan - ujuvatel turgudel asenduvad kapsad-kaalid sujuvalt suveniiridega, järvekülades asuvates töökodades aetakse kuumaks ääsid ja otsitakse välja tubakalehed, et saaks suuremas koguses suveniirnuge ja sigarillosid toota ning et turistid saaks ammulisui "autentset tööprotsessi" jälgida.

Kõike seda saab lõpuks nii palju, et hoolimata paadimehe vastuväidetest et hõbeda, mungariiete ja kurat-teab-veel-millle töökodades jäi käimata, tuleb ots ringi keerata. Väike ujumispeatus ja siis tagasi ööbimispaika Nyaughswe külla - hing täis muljeid ja masendust ühteaegu.

Päev hiljem Kalaw'is. Pine Land Inn

  1. mai 2002 18.49

Väljas käib kõva äikesetorm. Läbi vihmahoogude on kõrvalasuvast kloostrist kuulda muusikat ja palvekatkeid. Just tuli elekter tagasi, keedame putru.

Kui Inle näol on tegu reisi esimese pettumusega, siis Kalaw on küll mõnus üllatus. Paik on cool igas mõttes - asume reisi kõrgeimas punktis, 1800 m peal. Esimest korda tunneme jahedat tuult.

Okei, puder sai valmis, pole aega rohkem kirjutada...

Tagasi pealinnas
Mahabandoola Guesthouse, Yangon

  1. mai 2002 15:36

Meie hotellitoa aknad on uhked - kõrged ja vitraazklaasidega, kuid paksult ämblikuvõrke täis ja pestud on neid vist viimati koloniaalaegadel.

Õnneks on akende all rõduluugid, kust välja küünitades näeb tänavasagimist. Just tegi üks tüüp all koomuskit - lõi paar jalgratast uppi, tülitas tänavakauplejaid ja üritas möödakäijaid poriga loopida. Ei saanudki aru, kas tegu oli komödiandi või paksu hulluksläinud hiinlasega. Kisub viimase poole.

Just käisid kõrvaltoast kaks prantsuse tüdrukut rahavahetamise kohta küsimas. Nad saabusid Indiast, kus olid olnud "natuke aega" - 6 kuud, viimased kuud stabiilses 41-45kraadises kuumuses.

Kurat, tunneme end nende kõrval tõeliste kollanokkadena, oleme ju siinset kliimat hirmkuumaks kirunud. Tegelikult on ilm kõvasti tagasi tõmmanud - kaks nädalat tagasi Yangoni saabudes oli temperatuur vähemalt 5 kraadi kõrgem ja õhk tunduvalt niiskem. Või oleme lihtsalt harjunud, kes teab?

Hotell "Pamawady Inn", Pathein

  1. mai 2002 15:44

Viimasel ajal hakkavad kirjutamiskorrad üha harvemaks jääma - tavaline nähe reisi lõpuosas.

Tagasi eilsesse Yangoni. Hommikupoolik möödus riikliku propaganda tähe all - käisime Myanmari põllumajandusmuuseumis (üks väheseid mis on tasuta, tavaliselt võetakse sellistes kohtades välismaalaselt $3 - $5 pauk). Vanad head nõukogudeaegsed muuseumiekskursioonid tulid meelde - terved saalid täis riiskombaine, kuivendussüsteemide makette ja mitmesuguseid mullaproove. Ärgu arvatagu et tegu on mõne uninunud retronäitusega. Töö ekspositsiooniga käib pidevalt - just olid uuendamisel stendid viljakate viinamarjasortidega.

Teise propagandalaksu saime oma guesthouse's, kus teleka taga aega parajaks tegime. Olime küll mingi ülevaate kohalikust programmist saanud, kuid nüüdne saade "Sound to propagate national spirit" vms. oli karm küll. Kohalikud Sirje ja Rein Kurg laulmas kodumaa võimsusest, taustaks Suveniiri sündimeloodiad ja pildiks "Teenin Nõukogude Liitu"-stiilis ringvaade.

Järgmine ööpäev kulus järjekordsele pikale otsale - seekord mitte ööbussile vaid laevalesõidule. Õhtu, öö ja hommiku popsus praam nimega "Bla" mööda siinse delta suurmaid ja väiksemaid harujõgesid et jõuda Myanmari suuruselt teise sadamalinna Patheini.

Piletitega oli tõeline ornung majas: kuigi reisijad magavad otse laevatekil, kajuteid pole, on siiski igaühel oma kindel numereeritud koht. Selleks on raudpõrandale on maha joonistatud "taskud" nagu autoparklas.

Meie, rikkad valged, kes laevasõidu eest hiigelsumma $7 pidid välja käima (kohalikud maksavad mitukümmend korda vähem), saime ka natuke privileege - topeltkohad, ehk siis poole meetri asemel tervelt meeter küljealust.

Nüüd siis teame, mis meid Bangladeshis oleks oodanud (meie esialgne reisiplaan enne Myanmari). Päike kütab raudlaeva kuumaks, õhk ei liigu, reelingu äärde ei pääse, sest kõikjal in inimesed ja pagas segiläbi. Lamad maas enda higiloigus nagu märg põrandalapp, niipea kui püsti tõused, lööb silme ees mustaks ja varised taas maha. See 18 tundi oli päris pikk.

Aga Pathein on karm koht. Esimest korda oleme "turistitsoonist" väljas ja igalt pool jälgib sind mõni uuriv silmapaar, sealjuures mitte alati sõbralik. Juba laevalt maha astudes nõudsid võimukandjad aru et kuhu minek ja millal lahkuda kavatseme.

Söömas käisime kuulu järgi kõige vanemas ja auväärsemas hiina söögikohas. Paras urgas, kuid kui hämaruse ja kärbsepilvedega ära harjud, hakkab meeldimagi. Koha perenaine on vaatamist väärt - ei taha siin silte kleepida, kuid kriiskavroosa kleit, harjumatult avar kaelus, tugev meik ja Bonnie Taylori hääl rääkis nii mõndagi. Sadamalinn ikkagi.

Ja tüübid on siin ka karmid - kõrtsis joovad kokse kohalikust rummist, toorest munast ja energiajoogist ning tänaval tõmbavad kahte suitsu korraga. Siinne populaarseim mootoratturi peakate on Saksa kiivri koopia, haakrist või Reichi kotkas küle peal.

Järgmisel õhtul

Üks tarkus mida reis õpetab - parimad vaatamisväärsused leiab alati juhuslikult.

Õhtul käisime otsimas üht pagoodide kompleksi, kuid kuna Lonely Planeti kaart paneb Patheini kohta segast, siis sattusime hoopis tundmatu järve äärde. Järve keskel saarel asus vana lastelaager - nukker rohtukasvanud mänguraudtee, mahajäetud mänguplatsid, kinnilöödud paviljonid. Paarile putkale oli siiski elu sisse puhutud ja neis käib õhtuti karaoke.

Viimane on siinkandi kõige kõvem meelelahtutus, püsti on pandud terve karaokeplaatide tööstus, mis välismaised hitid kohalikku keelde paneb ja magusate videodega varustab. Lääne muusika on riigis muidu keelatud, kuid siinsed osavad arahzheerijad suudavad pea kõik edetabelihittidest kenad süldivariandid toota.

Kui siis ühte võimendusest värisevasse karaokepaviljoni juhtusime, oli kohalikel segadust palju - katsu sa rahulikult laulda, kui kaks valget veidrikku nurgas kõõrutavad ja limpsi joovad.

Samasugune tohuvapuhu kordub pea igas söögi- või olemisekohas. Pathein pole mingi pärapõrgu vaid suur ja tähtis linn, kuid valgete ilmumine on ikkagi suursündmus.

Võõramaalaste vähesusest annab aimu ka kohaliku kloostri külalisteraamat - viimane sissekanne oli mingitelt iiri tegelastelt poolteist kuud tagasi. Kloostrivanem oli tore tegelane ja hull jalkafänn - lisaks meie nimedele ja riigile/pealinnale/rahvaarvule palus ta raamatusse märkida ka Eesti parima jalgpalluri nime. Vutt on siin maal jumal.

Yangoni lennujaam. Kõik check-inid on läbitud, jääb oodata vaid lennukisse pääsu

  1. mai 2002 18:53

Viimased kaks päeva Yangonis on kulund otste kokkutõmbamisele.

Kõigepealt Shewdagon - Myanmari ja kogu Aasia suurimaid ja rikkamaid budistlikke pagoode. Templikompleks on nii võimas, et isegi kümnete kilomeetrite kaugusel Yangonist paistab kõigepealt selle 100 m kõrgune kuldne kuppel, mingid hotellid-pilvelõhkujad (paar tükki neid on) ei pääse löögilegi.

Jätsime Shewdagoni meelega reisi viimaseks templikülastuseks, teatud mõttes on ta kõige seninähtu kokkuvõte ja absoluut. Kuigi paiga aura oli võimas ja sügav religioossus igal sammul tunnetatav, jäid Shewagoni kulla-karra asemel hoopis rohkem meelde võimsad vihmahämus Bagani kolossid, mille ümber udus kariloomad kelli kolistavad.


Viimase õhtu Myanmaris sisustasime juba traditsiooniks saanud kinoskäimisega. Lõpuks saime löögile kodumaisele filmile, siiamaani oleme vaid Bollywoodi leiba söönud.

Film...kuidas nüüd öeldagi. Jäi tunne, et kohalikud kineastid on kokku pannud Shuriku seiklused ja India koguperekomöödia, palganud dõupis kaamera- ja helimehed ning et kolmetunnisese üliaeglasesse tegevustikku natukenegi elu tuua, palunud viimased viis minutit lavatama Hiina kungfu-koreograafid.

Sürri atmosfääri täiendas ka kinosaalis keev elu - kuna Birma filme linastub harva, olid viimasedki vanamemmed ja põngerjad kinno veetud. Viimastel käis trall ja tagaajamine kogu filmi aja ning kilked ekraanil ja saalis sulasid lõpuks ühtlaseks surround-heliks.

Finaaliks oli enamus põnne magama jäänud ja nad võeti nagu väiksed kotid turjale ning kahlati läbi sihvkaseemnete vallide (mida söövad kinos kõik) väljapääsu poole.


Kurb on lahkuda. Sellist tunnet pole olnud ühelgi varasemal reisil. Viimase nädalal on Yangon meile päris omaseks saanud ja öömaja on teise kodu eest.

Eh, Birma. Nagu väike rikkumata tüdruk, kellel on kuri ja range kasuisa.

Näed, armusingi ära.

Rattad lahti 29. mai 2002 19:51:59

Kommentaar kôrvalt nende kahe prantslanna kohta: "Küll nad vôisid ikka pruunid olla!" :)

Kus Inle järvel ujuda sai? Ega ei ônnestunud leida mingit kôrvalistele pilkudele varjatud kohta?

Kas Patheinist pilte ka on? See tundub nii kôrvaline ja huvitav koht olema, et info nôudlus ületab pakkumise... :)

Kommentaar kôrvalt nende kahe
prantslanna kohta: "Küll nad vôisid
ikka pruunid olla!" :)
Ei saanud väga arugi, eks nad loomu poolest juba tõmmumad.

Kus Inle järvel ujuda sai? Ega ei
ônnestunud leida mingit kôrvalistele
pilkudele varjatud kohta?

Sai selles VIP-majakeses, kõige esimeses ehitises järve peal, kui Nyaungswe poolt pinna. Paadimees oli parajalt sillas, kui nägi konna- ja kroolistiilis ujumist- "Te ujute pagana kiiresti". Nemad ju suured ujujad ei ole, rohkem enda küürijad ;)
Muuseas, seal VIPide majas pidid kindralid väliistungeid pidama, nende jaoks olid suured lihavad kalad juba valmis püütud.

Kas Patheinist pilte ka on? See tundub
nii kôrvaline ja huvitav koht
olema, et info nôudlus ületab pakkumise... :)

Ei ole :( Seebikas viskas lõpuks üle. Luban et järgmine reis tuleb digiga.