Neljas kiri Ghanast
1 kommentaar

"Pulmakombed Ghanas meenutavad üsnagi Eesti omi. Ainult et traditsioonilist pulmamarssi ei mängitud, hoopis koor laulis (jauras, kui aus olla) mingis adumatus kohalikus dialektis.
Kogu tseremoonia kulges suht sarnaselt Maarjamaal nähtule, lõbus oli aga siis kui "nüüd võite pruuti suudelda" ajal vastne abielumees sai rituaaliga alles 3 katsel hakkama. Närvid mis muud.
"

Oma neljandas Ghana-kirjas räägib Imre Karulin kohalikest pulmakommetest ja muidu mõnusast elu-olust.

Pardon et mõnda aega vaikust pidanud, nüüd jälle löögivalmis elust mustal maal raporteerima.

Raske isegi öelda, mis ma teinud olen ja mida mitte - siinmaal on aja kulg kuidagi leebem, nädal siia-sinna, keegi (kohalikud vähemalt) ei hakka närvitsema, kui tähtajad täitmata või vastaspool jääb kohtmisel tund-paar hiljaks. Üks variant on öelda sellise suhtumise kohta korralagedus/pohhuism, teine ja meeldivam variant on lihtsalt ise sama tempoga sulanduda ja avastada enda jaoks imeline närvitsemisvaba maailm ehk siis nagu popp kiri tro-trolt ütleb "where´s the hurry?".

Outdoor-meedia on siinmaal üldse seff - pärle leiab pidevalt (lemmik on siiamaani ühe dziibi varurattalt nähtud "Kas SINA juba oled oma last täna kallistanud?"), ja enamus piltidest/tekstidest on käsitsimaalit, suureformaadilisi fotosid kasutavad(saavad lubada) vaid tuusamad suurfirmad.

Üks põhjus on ilmselt kohalikke tohutu armastus ühe inimese tööd hulga vahel ära jagada. S.t. ametid mida Euroopas või mujal suurema efektiivsusega piirkonnas täidab tavaliselt üks tüüp, teeb siinmaal 3-4. Mu oma töökohas on meil ca. 5 kuli, kes niidavad/riisuvad/pügavad hekki, tegelikkuses enamuse päevast munevad niisama. Selle asemel, et palgata üks efektiivne aednikufriik, eelistavad siinsed bossid 5 ludri pidamist, samas ühiskonnatasandilt tuleb poistele orden anda - tööpuudus ju ainult väheneb.

Kusjuures sama mõtet kuulsin ka kohalikust popist raadiost - haritlasest rikkur seletas, et nähes noori mehevolaskeid oma kodutänavas pidevalt aega surnuks löömas, lähenes ta asjale: "Krt kes teab kuna poisid pätiks lähevad ja minu majja sisse murravad, hukkamõistu asemel pakkusin neile hoopis maja-abilise tänuväärset (kuid vähemakstud) ametit". Sellist mõtteviisi Euroopas pole mina just tihti kohanud, nii et kes teab kusmaal arenenum ühiskond on.

Pulm Ghana moodi

Kroonikut mängides tuleb ilmselt eilsest päevast rääkida - märksõna oli pulm, ehe Ghana pulm oma täies toreduses :) Nagu ikka Ghanas kombeks, algas trall tunnikese kutselmärgit´ ajast hiljem, ca. 11 siis. Muidu oli ise-enesest kobe kirik (tugevalt uskliku ühiskonnaga Ghanas oleks teismoodi ka vist võimatu), ilusti lillede/õhupallidega ülesvuntsit, tihedalt paraadrüüs murjameid täis pikitud. Preester viskab paar kildu, teeb ühed sissejuhatavad suvepalvused, tutvustab peigmeest ja siis toob äiapapa oma tütre s.t. pruudi käekõrval sisse, kõik põhimõtteliselt sama mis Eestiski. Aint et traditsioonilist pulmamarssi ei mängitud, hoopis koor laulis (jauras, kui aus olla) mingis adumatus kohalikus dialektis.
Kogu tseremoonia kulges suht sarnaselt maarjamaal nähtule, lõbus oli aint siis kui "nüüd võite pruuti suudelda" ajal vastne abielumees sai rituaaliga alles 3 katsel hakkama. Närvid mis muud.

A edasine oli mu jaoks tiba uus- vastuvõtt toimus kohe peale teenistust s.t. sealsamas kirikus. Pruutpaar istus ilusti koos prominentidega altari ees, muu kaader jäi ka oma kohale - veeti aga usinalt limpsi ette, kerget näksimist pakuti kah, a napsuga oli kahjuks lood nadid. Traditsioonilise pulmarituualina lõigati tort jupeks pruutpaari poolt, teoorias (s.t. kavas) pidi usinalt tooste ka karjutama, aga kuna napsu ei pakut´ ja enamus teenistusest toimus mulle adumatus keeles twi´s, jäi see osa suht lahjaks.

Muidugi laulu ja tantsu tehti seda rohkem, näiteks kogu külalistearmaada käis pruuti-peigmeest õnnitlemas tantsides, kusjuures tants jauravale koorile kaasatantsimine oli rangelt kohustuslik. Peale kogu kurnavat 4tunnist kirikuspassimist & pildistamist kirikutrepil rallis tähtsam osa kaadrist tagasi pruudi vanemate (ma olin seal pruudi venna kutsel) majja, kus oli vabam vastuvõtt. Joogid(s.t. vaadiõll ja näpuotsaga veini), söögid, keskustelu vabas vormis.
Endalegi imeks osutusin uskumatuks naistemagnetiks - Michelle, Pretty, Loretta jt. tiirlesid mul pidevalt ümber. Antud preilid olid küll vanuserühma 3-5.a. esindajad, aga suurepärased isiksused sellegipoolest. Niie t kui kellelgi Lääne-Aafrikast tulevikus (nii 15-20 aasta pärast) pruuti tarvis, olen igati abivalmis kosju sobitama.

Noorte sheffidega seoses avastasin miskit huvitavat - vanus mängib keeleoskusel pisirolli. Noores shefid purssisid täiesti korralikku inglise keelt, mõistsime teineteist probleemideta. Samas õhtusel külapeol rääkis mitu kohalikku kunni vanuses 25-40 sellist inglist, et mitte peerugi ei taiband.

Riigikeelega (inglise keel on teglikult üks riigikeeltest) on siin probleeme/nalja küll ja küll. Tüüpiline pigeon e. broken english mida kohalikud räagivad, kõlab- "u go-come?" - ingliskeelne vaste sellele on "if you go, do you come back?". Muidugi on väga korraliku keele rääkijaid ja ka uskumatuid kodeerit´ jutu harrastajaid, tase kõikuv ja enamasti seot´ haridustasemega.

Kottpimedas kohalikul külapeol

Pulmast veel - kuna vastuvõtt hakkas kuskil 9 paiku õhtul ära vajuma, oli meil vaja muidugi külla peole minna. Paistab et külapidu on külapidu üle maailma. Gorillast (nii mõõtudelt kui ka ajumahult) turvamees uksel, kohalikud kotkad ja kõvemad kaunitarid poosetamas/hindamas peo ees ja sees. Muss oli mingi kohalik moderne versioon laevamoosekantidest s.t. poisid mängisid aint kohalikke hitte. A nagu alati on murjamitel rütm veres ja tantsida neile meeldib. Peamine erinevus eesti külapidudega oli see, et - ohh imet - ei tahetudki tundmatule näole malakat anda, sõbralikkus neil ju ka veres.
Teine positiivne episood peol oli kui vool läks mingiks veerandtunniks ära, siis rahvas tantsis ikka edasi - bongatrummimehel ja puhkpillimeestel oli puuduv võimendus savi. Väga seff oli vaadata: kottpimedale lähedane valgustus, kohalik karuuso trummide ja rahvahulga saatel kohalikke hitte karjumas. Mingil määral pidutseda gaanalased oskavad, tuleb tunnistada.

Muidu on elu rahulik, töö täidab päevi, telku/video/raadio/raamat/naps õhtuid, väljasõit Accrast (biitsile enamasti siis) nädalavahetusi. No nagu teil kõigil. Ainus erinevus ilmselt kliima, mul stabiilselt 28-30, stabiilselt praadiva päiksega:) Ootan teise valge kotka maandumist, Silvar Tardo-liinast tuleb ka murjameid drillima - eks siis ole näha mis toimuma hakkab.

Rohkem päikest ja olge siis musid,

Immu, maalt mis alati soe

.....mina olen ghanalasega abielus.Aga me abiellusime New Yorgis.Nuud ta tahab et me laheksime Ghanasse ja abielluksime seal teist korda :):):):):) Huvitav oli lugeda igatahes:)