Nepaal 2008

14.11.2008 13.30 Tartust bussiga Tallinna Lennujaama 17.40 lennuk Helsingisse. Väike lennuk , mis sõidu ajal natuke kõigutas. 20.00 väljus lennuk Delhisse. Kohad lennukis olid enam –vähem täidetud 15.11.2008 Delhisse jõudis lennuk kohaliku aja järgi 6.30 Ajavahe Eestiga 3.30 tundi. Kuna AIR INDIA lennukompanii lennuk Kathmandusse pidi väljuma 13.30, tuli sinnamaani lennujaamas aega sisustada. Reisijad lastakse lennujaama sisse 3 tundi enne lennuki väljumist. Piletid sellele lennukile edasi-tagasi olime juba aegsasti ostnud Eestis Air India kodulehel (www.airindia.com), kuna need osutusid kõige soodsamateks, hind D-K-D – 2531 EEK inimese kohta. See tegevus nõudis tublisti kannatust, et pääseda AIR INDIA toimivale kodulehele. Seni tuli oodata lennujaama kõrval olevas ooteruumis . Kuna eelmisest India reisist olid alles 100 ruupiat, said need ära kulutatud keha kinnitamiseks. 3 tundi enne lennuki väljumist sisenesime läbi turvakontrolli lennujaama. Uksel pidi näitama lennu pileteid, muidu ei ole põhjust lennujaama sisenemiseks turvakaalutlustel. Nagu tavaline on, et lennukid hilinevad , pidas see paika ka Kathmandusse väljuval lennul, mis hilines ca 1 tund. Lennukis sai korralikult süüa, mis kulus igati marjaks ära. Istekohad võtsime check-in ajal vasakule poole, kust avanes imeilus vaade Nepaali kohal lennates Himalaya mäestikule. Ilma viperusteta maandus lennuk 1,5 tundi hiljem Kathmandu Tribhuvan International Airport lennuväljal. Ajavahe eestiga 3.45 ja Indiaga 15 minutit. Lennujaama sisenedes täitsime Nepaali viisa blanketid ja võtsime järjekorda , et ületada piir. 15 päeva viisa maksumus oli 25 USD. Lennujaamas oli valuuta vahetuskurss 1EUR=94.50 NEP ruupiat, võeti veel tehingult 200 NEP. Hiljem Kathmandus oli see palju soodsam, ulatudes reisi lõpuks 1 EUR= 100 NEP. Eesti krooni ja Nepaali ruupia orienteeruv suhe 1:6 -le. Hotelli Kathmandu View olime eelnevalt broneerinud internetis. Selle hotelli leidsime eelmiste Eesti reisisellide reisikirjast, tänud! Takso lennujaamast hotelli maksis 500 NEP, sõit kestis ca 30 minutit. Meie hotell asus Kathmandu Thameli linnaosas mõne minuti kõndimise kaugusel põhilisest šoppamiskeskusest, igati soodne asukoht, väga sõbralik hotellipersonal, eriti omanik. Toa saime 2. korrusele, puhas ja korralik, soe vesi dushist ja korralik WC. Toa ülevaatamisel ilmnes , et millegipärast puudus TV, kuid omanik organiseeris selle kohe. Siis ilmnes uus probleem, ei olnud elektrit. Selgus, et kokkuhoiupõhimõttel võetakse Kathmandus õhtuti paariks tunniks elekter ära . Siis lülituvad tööle selleks puhuks paigaldatud generaatorid. Võrreldes Indiaga on Nepaal tunduvalt puhtam. Meeldivaks üllatuseks oli fakt, et Kathmandus oli olemas korralik EMT levi, Tele 2 kahjuks mitte. Sooja veega dushi all käimine jäi sellel õhtul siiski vaid unistuseks, kuna vett jagus vaid mõneks minutiks, aga külm dush oligi värskendav. Peale väikest turgutust läksime tutvuma Thameli „kaubanduskeskustega“. Kuna plaan oli minna trekkima , tuli muretseda vastav varustus , millest siin puudust polnud. Vaatasime enda jaoks sobiva kaupluse välja ja hakkasime äri ajama. Fliisvoodriga Core-tex jope, tormipüksid, bahillid sai kätte 6000 NEP eest (ca 1000 EEK) Lisaks trekkimisesokid 600 NEP,mille eest, nagu hiljem selgus, sai makstud mitu korda rohkem. Madalaim hind, millega oli võimalik samad sokid osta, oli 150 NEP, väike ämber, kuid omad vitsad peab ikka kohe kätte saama. „Kompensatsiooniks“ sain nn kingituseks soojad pikad fliispüksid. Kuid ega seal kingitusi vast niisama ei tehta-ikka ise maksad selle kinni. Sulgedega täidetud magamiskott , mis pidi kannatama kuni miinus 30 kraadi (mis aga selgus hiljem mägedes ööbides , oli kaheldav ), sai lunastatud 50 EUR eest. Enamus matkariided õmmeldakse kohapeal, pannakse sildid sisse ja OK. Sildid pannakse vastavalt sellele, mis parasjagu käepärast võtta on, mitte et toodetel olulist erinevust oleks. Õmblemiskvaliteet on üsnagi tasemel. Põhiline kaubamärk on THE NORTH FACE, mille leiad pea kõikidelt matkariietelt. Thermo materjal imporditakse Euroopast ja on kvaliteetne. Meie oleme harjunud, et suurus vastab märgistusele (S, M, L, XL jne), kuid seal peab isegi sama toote juures kindlasti üle kontrollima, et see ikka märgistusele vastaks, sest üpris lihtne on osta samast poest kaks erineva suurusega M suuruses identset riideeset. Seega tuleks kõiki sama partii riideid igaks juhuks selga proovida. Oma ostetud jope põhjalikumal ülevaatamisel selgus, et mõned jope lukud olid mittekvaliteetsed. Tahtsin oma jopet ümber vahetada, kuid peale otsimist selgus ,et polegi samasugust. Lahkesti oldi nõus järgmisel päeval lukud ära vahetama, lubadusest peeti kinni. Kuna kell oli juba kohaliku aja järgi 22.30, seadsime sammud hotelli reisiväsimust välja puhkama. 16.11.2008 Hommikusöök hotelli puhvetis ei pakkunud just kõige suuremat naudingut, kuid kõhu sai täis. Selle päeva plaaniks oli otsida endale sobiv matkarada ja tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Õnneks oli hotelli omanikul oma matkabüroo HEIAN LTD (www.heiantreks.com), mis tegi meie elu selles osas lihtsamaks. Seadsime siis sammud büroosse, mis asus samuti Thameli kaubandustänavas 5- 10 minuti kaugusel hotellist. Kuna meie ajalimiit oli piiratud, siis üle 8-9 päevast matka ei kannatanud võtta. Kuid valikuvõimalused olid üsna suured, alates juba 2 päevastest matkadest. Olime Eestis enda jaoks välja vaadanud Helambu treki max kõrgusega 3500 m. Seal soovitati valida marsruut kestusega 8 päeva Langtang- Gosainkund- Helambu ,4600 m. Täitsime ankeedid, loovutasime 2 pilti ja 265 EUR matka raha. Vastu saime individuaalse trekkija passi ja loa, mis on vajalik sisenemiseks rahvusparki . Eraldi loa hind Langtangi Rahvusparki oli 1000 NEP. Kuna kummalgi meist polnud eelnevat mägimatka kogemust, otsustasime seekord priisata ja võtta ka giidi. Et tunda tõelist matkamõnu, siis oma seljakotti tassisime ise. Matka algus sai kokku lepitud järgmise päeva hommikul kella 9.00. Olles lõpuks sobiva matka leidnud, läksime Kathmanduga lähemalt tutvuma. Külastasime Durbar Square'i, kus asub hulk iidseid Buddha ja Hindu templeid . Väljakule sissepääs välismaalastele oli 200 NEP. Mõned tunnid iidses „auras“ jalutatud , suundusime uuesti Thameli keskusse , et võtta kosutav lõuna ja maitsta palju kiidetud Everesti õlu. Õhtu möödus seljakotti pakkides. Trekkimiseks mittevajalikud asjad õnnestus jätta hotelli hoiuruumi. Sellest hoolimata tuli kott üsna kogukas. 17.11.2008 1. matkapäev Sundarijal – Chisapan - 1460 m- 2215 m Tavapärane hommikusöök hotelli puhvetis. Kell 9.00 ootas nepaallasest giid Prem juba hotelli fuajees. Väljas ootas meid auto ja sõit matka alguspunkti võis alata. Peale tunni ajast sõitu jõudsime kohta nimega Sundarijal , 1460 m üle merepinna . Seal tuli meil autost lahkuda, seljakott selga ja oligi start antud. Ees ootas kohe maiuspala- järsk treppidest tõus, mille kalle võis olla 30-40%. Päike paistis lagipähe ja keel oli „vesti peal“, kui sai neid raskeid treppe samm haaval võetud. Peale kolmetunnist kõndimist oli väike lõunapaus, kus sai keha kinnitada ja jõudu koguda. Proovisime ära kohalikud Mo-Mo-d kitsejuustuga (pelmeenid), mille maitse oli küllaltki võõras. Matk jätkus jälle pideva tõusuga , kuid seekord rohelistel aasadel ja vahel väga põnevates „tunnelites“. Meie giid oli väga sõbralik ja hea inglise keele oskusega, tehes selle raske teekonna meie jaoks kergemaks. Kell 14.40 jõudsime Chisapani , esimesse teemajja , mis asub 2215 m kõrgusel. Seega esimese päeva tõus 755 m. Alguse kohta oli üsna ränk. Üllatuseks oli hotellis soe vesi, mis oli nagu palsam väsinud lihastele. Hotelli katusel vaatasime päikeseloojangut. Õhtusöök , algul üritasime toituda Nepaali rahvusroogi proovides, kuid hiljem loobusime sellest, kuna tundus et ainult riisi ja läätsesupiga ei saa kätte vajalikke jõuvarusid. Kuna mägedes läheb ruttu pimedaks, on ka magamineku aeg üsnagi varajane, kohaliku aja järgi 20 paiku, millega harjumine võttis omajagu aega. Ronisime magamiskotti ja jäime und ootama. Uni oli üsna rahutu, ilmselt tingituna ärevusest, milliseid uusi seiklusi homne päev kaasa toob.

18.11.2008 2. matkapäev Chisapan – Gul Bhanjyang (Golphu) - 2215 m – 2130 m Kell näitas kuuendat hommikutundi ja oligi ärkamise aeg. Hommikused protseduurid. Kell seitse hommikusöök. Täna hommikul võtsime sisse esimene Diacarbi tableti, et ei tekiks mägihaigust. Korrektselt peaks seda profülaktilist ravi muidugi alustama juba 1 päev enne mägedesse minekut, väldib kopsu- ja ajuturse teket, mis on väga ohtlik tüsistus, kui kiirelt tõusta. Seljakott kokku ja startisime kell 8. Hommikune vaade oli lausa müstiliselt lummav. Kogu org oli täitunud kohevate valgete pilvedega , nagu värskelt sadanud lumi, kuhu oleks tahtnud sisse hüpata. Selle taustal valgete lumiste tippudega Langtangi mäed ja päike säramas . Hämmastav, kui kiiresti ilm mägedes muutub, mõne miutiga võib päikesepaiste asenduda tiheda uduga, nii et ümbritsevat pole hästi nähagi. Päev algas laskumisega, mis oli jalgadele koormav, kuna laskumislihased ei olnud harjunud sellise raskusega. Kivid olid libedad , millega kaasnes suurem ettevaatlikkus. Siiamaani olin esimesel päeval hakkama saanud ilma ronimiskeppideta, kuid aitas kangelase mängimisest ja tuli need kasutusele võtta. Räägitakse, et käimis kepid pidid vähendama seljas kantava koti avaldatavat raskuse mõju ca 20%. Igatahes oli kindlam kõndida küll. Samas usaldasin ka oma fotoka kandmise Premile- ja seega oli endal nats vähem kanda. . Laskusime 1661 m kõrgusele. Seega 554 m allapoole , et jälle hakata tõusma. Tee peal tulid vastu lapsed ,kes läksid kooli all asuvasse 1661 m kõrgusel olevasse külla. Kogu aeg oli küsimus- pen? Chocolate? Käiku läksid kodust kaasa võetud karamellikommid. Ka väikest adrenaliini süsti sai kogeda, kui tee viis üles mööda järsku kaljuserva , mille laiuseks kusagil 60-80 cm ja all laiumas kuristik. Meenus saade, kui Vahur Kersna käis Nepaalis ja koges midagi sarnast. Siis tekkis küll mõte ,miks ma siin olen???. Aga see oli loomulikult vabatahtlik otsus. Kell 12 jõudsime külakesse nimega Chipling 2170 m kõrgusel. Peale keha kinnitamist ja väikest puhkepausi jätkasime teekonda . Tänase päeva tõus tundus kuidagi mõnusam, kui eelmise päeva treppidest turnimine ja enamus radadest jäi samuti „rohelisse tsooni“ . Kell 16 olimegi jõudnud Golphusse 2130 m kõrgusel , kus asus meie järjekordne ööbimispaik. Öömajaks osutus selle piirkonna laama maja -Golphubhanjyang Thodhong Lama Lodge. Selle päeva tõusuks siis miinus 85 m!!! ja seda kõike pea 8 tunnise matka järel. Teemajade võlu seisneb ka selles, et saad vennastuda eri riikide mägironijatega. Õhtusöögil olid meie lauanaabriteks tüdruk Prantsusmaalt ja poiss Austraaliast, kes olid mägimatkamises juba „vanad kalad“. Nemad tegid sama ringi, ainult teistpidi, mis hiljem meie giidi jutust selgus, oli lihtsam. Enne treki koostamist sai poetatud sõnakõlks, et mõned korrad on ka Eestis trenni tehtud enne Nepaali tulekut. Ju siis peeti meid nii tugevaks et proovile panna. Õhtusöögi menüüd pole mõtet küsidagi, kuna see kordub teemajast teemajja suhteliselt muutumatul kujul. Tuba oli üsna korralik, pesemiskoht asus eemal üle õue. Seekord, nagu ka ülejäänud matka päevadel, tuli läbiajada külma veega. Seekord ei kasutanud magamiskotti ,vaid ajasime läbi kahe tekiga (rohkem küll meenutas rasket vaipa), mis olid toas täiesti saadaval.

19.11.2008 3. matkapäev Golphu – Mangengoth – 2130 m – 3220 m Äratus jällegi 6 ajal, mis tänu varasele magamaminekule, polegi eriline probleem. Start 8.15. Päeva alustuseks jällegi veidi laskumist väga tugeva tuule saatel 2024 m kõrgusele , selleks , et alustada uut tõusmist. Hommikune käivitumine oli üsnagi vaevaline, ei tea, kas juba väsimus kontides. Õnneks oli ilm pilvine ja ei olnud tapvat päikest. Kella 11-ks olime jõudnud Kutumsangi 2470 m kõrgusel ,kus tegime varase lõunapausi. Seekord oli lõunaks võimalik tellida isegi liha. Perepoeg püüdis kinni kuke, läks sellega nurga taha ja tagasi tulles oligi vaesel kukel pea maha võetud, suled maha ja nii see liha rändas kööki. Suus-sulava kukeprae asemel toodi lauda aga leemes ainult kolm kuke kaelalüli. Ülejäänud rändas ei tea kelle kõhtu. Seekord oli pikk lõunapaus ca 2 tundi. Siis tuli hakata jälle liikuma. Ronisime aina ülespoole. Vahepeal tulid vastu trekkijad , kes lohutasid, et poole tunni pärast läheb kergemaks, aga kus sa sellega, aina tõus. Nemad ju laskusid. Peale veel üht lisa tõusutundi tuli korraks leevendus - tee viis läbi rododendroniallee. Eriti ilus vaatepilt on nende õitsemisperioodil kevadel, mis meil kahjuks nägemata jäi. Tõus jätkub. Juba paistab teemaja, kuid minna on veel ligi 100 m ja tõusu nurk kusagil 70% . 10 meetrit edasi, puhkepaus ja jälle edasi. Hingamine sellel kõrgusel oli muutunud juba kuidagi raskemaks ja eks õhtuks andis tunda ka seljakott. Lõpuks sai vallutatud 3220 m kõrgusel asuv Mangengoth, kus asus meie ööbimiskoht-teemaja - hotell Green View. Omanikel käis parasjagu vilgas ehitustegevus teemaja laiendamisel. Näidati kätte tuba, kus tuli magada. Kuna seekord teisi matkajaid ei olnud, oli valiku võimalus suur. Tuba oli kitsas, mille hõivas enda alla lavats ja ukse ees meeter maad, akna ees kile. WC koos pesemisvõimalusega asus majast eemal kolm meetrit kõrgemal kaljuserval . Pimedas päris ohtlik teekond. Selles teemajas oli hea ennast õhtusöögi ajal bursuika ääres soojendada. Söök oli nagu igal pool mägedes ühekülgne, kuid õnneks oskavad nad keeta päris head teed, kuhu sobis igati sisse ka lonks kohalikku rummi. Kuid iga lõbu saab kord otsa ja tuleb seada sammud hundilauta magama. Kuna õues olid juba miinuskraadid, samuti ka meie magamistoas, sai selga jäetud pikad püksid, fliis, pähe müts, jalga sokid ja peale kolm tekki.

20.11.2008 4. matkapäev Mangengoth – Tharepati – 3220 m- 3510 m Äratus 7.15. Hommikused protseduurid, hommikusöök sooja kamina ääres ja start 8.30. Väljas kusagil 3 miinuskraadi. Täna pidi tulema lühike päev, ajalimiidiks lõpp sihtkohta jõudmiseks oli ette nähtud 2,5 tundi . Laskume 3048 m kõrgusele ja hakkame uuesti tõusma. Olles jõudnud 3170 m kõrgusele, tegime puhkepausi. Ülevalt järsust suurte lahtiste kividega mäenõlvakust laskusid neli mägiratturit. Kaks sakslast, ühe vanus võis vast olla üle 50 a., teine noorem ja kaks kohalikku Nepaali ratturit. Tõelised extreemihullud. Mäed on muutunud kaljusemaks. Jõudsime majutuskohta kell 12.30, seega matka kestus oli 4 tundi. Olime jällegi ületanud ajalimiidi, kuid need on arvestatud seljakotita rändureile. Teemaja asus Tharepatis 3510 m kõrgusel . See oli väga populaarne teemaja, kuna õhtuks olid kõik toad hõivatud.
Peale lõunat väike pesu külma veega. Väljas sai nautida päikeseloojangut, aga kuna tuul oli üsna vali, kolisime sisse ahju äärde. Pimeduse saabudes tuli ka üksik uitaja, kes oli juba vist 5 korda mägedes. Jutust selgus, et ta oli kõndinud kahe päeva teekonna ühe päevaga. Kõva mees. Aga järgmise päeva hommikul oli ta kahjuks saanud tugeva peavalu ja pidi laagrisse jääma. Mägede vastu ei saa. Õhtusöök ja kella 8 paiku magama. Öösel suu kuivas ja hingamine oli raske. Eks juba kõrgust ka rohkem. 21.11.2008 5.matkapäev Tharepati – Phedi – 3510 m – 3630 m Hommikused protseduurid. Päev algas jällegi laskumisega. Tänane päev kuulus jällegi selliste hulka, mis kulges vahelduvate tõusude ja langustega , olles päeva lõpuks sisuliselt samal kõrgusel. Ilmselt aklimatiseerumiseks vajalik. Peale 2,5 tundi käimist jõudsime 3430 m kõrgusele Chopte teemajja, kus tegime lühikese peatuse ja liikusime edasi. Loodus oli mitmekesine: „paljad“ kaljud ülevalt mägedest alla langevate kärestikega vaheldumisi rododendrumidzungliga, sekka ka veidi ekstreemrada - ränk tõus mõõda kitsast rada kalju serval . 14.40 jõudsime järgmisse ööbimiskohta Phedi, 3630 m kõrgusel. Magamistuba sai jällegi valida. Aknal ees ühekordne klaas ja plekk- katus, toas vuhiseb tuul. WC asus pool meetrit üle kaljuserva. Lõunasöögiks oli maitsev nuudlisupp, mida sai nautida küdeva bursuika ees . Kaaslasteks olid seekord kaks saksa tütarlast, kelldest üks töötas Kathmandus . Omanik rääkis, et kunagi oli lumelaviin viinud minema pool teemaja katust , „lohutav“ teadmine. Õnneks polnud päris lumeperiood veel kätte jõudnud. Tänane päev oli järjekordne eneseületus, kuid homme tõotab tulla raskeim katsumus – 1km järsku tõusu . 22.11.2008 6. matkapäev Phedi – Laurebina – 3630 m – 3900 m Äratus 6.00. Öö oli olnud väga külm, hambahari kotis oli täielikult jäätunud. WC- s veeämbri peal oli vähemalt 3 cm jää. Ei tea, kui palju öösel külma võis olla? 6.45 hommikusöögiks kosutav pannkook koos sidruniteega , seekord külma ahju ees. 7.15 start, et vallutada meie treki kõrgeimat punkti – Lauribinayal Pass – 4610 m. Lahkusime koos sakslastega, kes aga peagi oma tserpaga meid seljataha jätsid. Hommikune tõusurada oli jäine, mis tegi liikumise raskemaks. Õnneks rada pidevalt tõusis ja iga meetriga lähenes sihtkoht. Kuna meid oli eelnevalt korduvalt hoiatatud , et tänane järjestikune tõus on raskeim ja väga järsk, tundus algus olevat küll üllatavalt paljulubav. Rahulikus tempos väikeste puhkepausidega, et hingamist korrastada (õhk oli muutunud üsna hõredaks), jõudsime kell 9.45 4203 m kõrgusele, kus tegime 20 minutiline puhkepausi. Peale 5 tundi ronimist ongi eesmärk saavutatud - kell 12.23 vallutasime 4655 m Lauribinayal Pass-i (ametlik kõrgus 4610 N 28 kraadi 04 minutit 381 sekundit E 085 kraadi 25 minutit 766 sekundit). HURRAAA!!! Tunne oli ülev. Tegime mõned seda suurt sündmust jäädvustavad pildid ja hakkasime laskuma. Võrratult ilusad vaated - maalilised mägijärved, osaliselt jäätunud – 4600 m kõrgusel! Ühe järve ääres oli kuulda rõõmsaid hõiskeid mägironijate suust, kes olid äsja laskunud 5145 m kõrguselt Surya Peak-lt. Kell 13.55 jõudsime Gosainkundi 4433 m kõrgusel, mis asus ilusa järve ääres. Püha koht, kus peetakse rahvarohkeid festivale, kuhu tuleb inimesi kokku üle kogu Nepaali. Peale tunni ajalist puhkepausi kohalikus teemajas, hakkasime jälle laskuma. Üsnagi väsinud olek. Laskumine toimub mõõda kalju serva. Kohati on tunne, et tahaks laskuda kinniste silmadega, et mitte näha all laiutavat kuristikku. Korra tuli ka kummargil minna, et kalju alt koos kotiga läbi mahtuda. Aga nagu igal halval asjal tuleb kord lõpp, lõppes ka see teelõik ja edaspidine rada oli juba väsinud kehale ja jalgadele mõnusam. Kell 16.40 jõudsime teemajja nimega Laurebina, mis asub 3900 m kõrgusel. Täna oli ka kõige pikem ajalise kestvusega päev. Teemajas kuulsime, et sakslannad pidid samuti algul ööbima samas ,kuid ilmselt liiga kiire tõusu võtmise tõttu, ilmnes ühel neist mägihaiguse tundemärke ja seega laskusid nad allapoole ,et paremini aklimatiseeruda. Seega olime ka selles teemajas ainukesed külalised. Istusime sooja bursuika ees, jõime teed ja tundsime erilist mõnu kordaläinud päevast. Nautisime veel kord päikeseloojangut. Kui tavaliselt teemajades pererahvas külaliste juures ei istu, siis seekordne oli erand. Veetsime õhtu koos pererahvaga ja nende paariaastase paljasjalgse tütrekese ja kassipojaga, kes leidis, et minu süles on kõige parem tukkuda. Vahepeal oli teemaja mattunud suitsu sisse, mis tekkis nende köögis olevast ahjust Tekkis küsimus , kui magama minna, kas siis eluga ärkab. Peale põhjalikku tuulutamist asi lahenes.

23.11.2008 7. matkapäev Laurebina – Dhunche – 3900m – 2030 m Traditsiooniline äratus kell 6. Tegime mõned ilusad fotod päikesetõusust. Hommikusöök kell 8 ja jälle teele. Täna ootab ees raske päev laskumislihastele , kuna ette tuleb võtta 2 km laskumine. Peale 50 minutilist laskumist jõudsime ilusa vaatega hotell Langtang Lerong View -ni 3580 m kõrgusel. Eemalt paistsid lumised Langtangi tipud. Väga ilus. Väike paus ja tuleb hakata jälle liikuma. 10.30 saabusime teemajja Hotel Green Hill with German Bankery, kus asus ainuke puust Stupa (palvekoda), lisaks oma juustuvabrik. Juustu tehti kohalikust toorainest, jaki piimast. Väga maitsev juust, mida õnnestus ka endal proovida. Juustu hind tehases 3250 m kõrgusel 1 kg=375 NEP (59 EEK). Juustu transportimine toimus kõik „seljas“. 8-10 kera juustu (1 kera 7 kg ) riide sisse, lina seoti nurkadest kokku kotiks, 60-70 kg kott selga ja nii seda erinevatesse teemajadesse laiali veeti . Kõhnuke Nepaali mees, varbavahed jalas ja 70 – kilone raske kott seljas, mi lisaks laia rihmaga ümber pea toetatud – tüüpiline vaatepilt mägedes. Edasine laskumine oli väga järsk mändidega palistatud kaljudel . Mände kasvab seal palju erinevaid liike, teerajal leidus 20-30 cm pikkuseid käbisid . Väga suure koormuse said põlved ja jala eesmised lihased. Kell 12.25 jõudsime järgmisse teemajja Deurali 2675 m kõrgusel. Tegime poole tunnise puhkepausi ja jälle laskuma. Ajaliselt jäi minna veel majutuskohta 1,5 tunni pikkune teekond. Ka täna sai kogetud paras annus adrenaliini , kuna jällegi viis meetrilaiune tee kaljuserva mööda , allpool sügavik. Jõudnud orgu, viis üle mägijõe meie matka ainuke rippsild. Päeva lõpetuseks ka veidi tõusu. Tee viis mõõda Dhunche juures asuvast selle piirkonna ainukesest mineraalvee tehasest. Kell 15.20 olime jõudnud suuremasse külla nimega Dhunche 2030 m kõrgusel, kus asus meie ööbimiskoht ja oli ka tripi lõpp-punktiks. Siia käis ka bussitransport. Majutuskoht oli seekord lausa luksuslik, elekter, soe dush, kuigi soe vesi oli kahjuks jällegi otsa lõppenud. Hiliseks lõunasöögiks pakuti kana friikartulitega ja kõrvale lassit (väga hea hapupiimajook). Peale sööki väike puhkus ja ei olnud enam kaugel ka õhtusöögi aeg. Ja nagu Nepaalis kombeks, vara magama.7 päevaga läbisime mägedes orienteeruvalt 70 km rasket rada. Aga iga päeva elamused olid vaeva väärt.

24.11.2008 8. matkapäev Dhunche – Kathmandu Hommikul äratus kell 5.30. 7.30 ootas buss reisijaid , et suunduda Kathmandusse. Nii kohalikke, kui ka trekkijaid sai buss täis, neid jätkus isegi katusele kottide juurde. Istmevahed olid väga kitsad ja istudes oli pea peaaegu vastu lage. Kohalikud on enamuses lühikest kasvu, mis lubab neil bussis isegi sirgelt püsti seista. Buss sai komplekteeritud ja sõit allapoole võis alata. Pidevad peatused , kes peale , kes maha. Sõidu ajal katusele ronimine ja sealt jälle alla, oli üsna tavaline. Peale tunni ajast sõitu purunes bussil tagumine kumm, mida asuti mitme mehe kaasabil vahetama. Ei läinudki kaua, kui rahvas ronis jälle bussi ning sõit jätkus. Ja jälle uus peatus, seekord põhjuseks tagumise kahe ratta vahele kinni jäänud kivi. Ja uuesti tööriistad välja ja kumm maha . Mingi aja pärast tuli kontrollpost, kus tuli esitada dokumendid ja trekkijatel mäe load. Olles jõudnud orgu , arvasin, et nüüd on keerulised mägiteed läbitud. Buss võttis aga suuna uuesti ülespoole. Mingil ajal tuli söögipeatus kusagil suuremas mägikülas, kohalikus „ kiirtoidu restoranis“ .Toit oli ok. Kohati oli sõit bussis väga adrenaliinirikas: kitsad mägiteed , puuduvad igasugused piirded , kui kurvis tuleb teine sõiduk vastu, peab üks neist tagurdama kuni teine mööda mahub. Kole! Paljud kohalikud tühjendasid magu läbi lahtise bussiakna. Tuli ka üks eriti hull koht , kus vasakule poole oli kurv ja all laius kuristik. Kurvi võttes oli juba üks tagumine ratas üle kurvi serva. Aga see kord lõppes õnneks kõik hästi. Lõpuks, peale üheksat tundi kestnud seiklusrikast bussi sõitu jõudsime Kathmandusse. Bussisõit oli hullem elamus , kui kõndida mõõda kitsast kaljuäärt . Sinu saatus sõltus bussijuhist. Kusagil linna ääres oli saabuvate busside peatus, kus meil tuli väljuda ja edasi hotelli kasutasime juba takso teenust, mis muidugi oli hinna sees. Hotelli jõudsime 16.45. Meeldiva matka eest andsime matkajuhile 20 EUR TIP-i, mis liigutas teda siiralt. Hotellis saime sama toa. Varsti helises toas telefon, helistajaks giid Prem, kes kutsus meid enda poole koju tagasihoidlikule õhtusöögile järgmise päeva õhtul, nii saime ülevaate ka kohalike elutingimustest. Seekord oli isegi soe vesi olemas ja küll sobis see hästi peale nädalapikkust pesemata olemist. Ilusa punkti panime päevale Thamelis korraliku õhtusöögi ja Everesti õllega. 25.11.2008 Ärkasime 7 ajal, kauemaks lihtsalt ei jätkunud und. Hommikusöök jällegi hotelli puhvetis, tundus vahelduseks päris hea. Hotellist võtsime ekskursiooni Kathmandu tähtsamate vaatamisväärsuste juurde, hind 45 USD , mis sisaldas ka taksosõidu , ajalimiidiks 6 tundi. Esimeseks kohaks oli Nepaali suurim sümbol STUPA, sissepääs 100 NEP. Võimas! Hästi rahvarohke. Järgmisena külastasime vanimat hindu templit - Tempel Pashupati Nath, sissepääs 250 NEP. Kuna templisse sisse valgeid ei lasta, võis jalutada territooriumil. Väravas haakis end sujuvalt meile külge isehakanud giid, kellest peale mõningase info kättesaamist õnnestus siiski vabaneda. Samal nädalavahetusel toimus templi territooriumil festival, seetõttu ka meeletud rahvamassid, mis halvasid ka selle piirkonna liiklust. Õnnestus näha surnute põletamist. Päevas toimub 25 kremeerimist, mille hind on kohalike jaoks 10 000 NEP. Järgmine sihtpunkt - Ahvide Tempel. Sissepääs 100 NEP. Samuti võimas, samas üsnagi räpane. Märkamatult oligi möödunud 6 tundi ja oli aeg naasta tagasi hotelli. Hotellis väike kümblus ja šoppama Thamelisse. Vahepeal korralik lõunasöök mingis teise korruse restoranis, kus üle pika aja sai korralikku liha säriseval ahjupannil. Kell seitse ootas Prem meid hotelli fuajees. Üllatuseks andis ta üle omapoolse kingituse - Nepaali logoga T-särgid , meie omalt poolt Eestist pärit nokatsi. Päeva kulminatsiooniks oli õhtusöök Premi kodus. Korter oli väike kolmetoaline, kus elas peale tema kolmeliikmelise pere veel vend koos naisega ja nende ema . Peale kohustuslikku pildialbumite lehitsemist ootas ees õhtusöök: nepaalipärane riis läätsesupi ja kanaga, väga maitsev . Nende kommete kohaselt naine lauas ei istu, vaid on teenindaja rollis. Märkamatult oligi möödunud tund ja jõudis käte lahkumise aeg. Külaskäigud jäägu viisakuse piiridesse. 26.11.2008 8 paiku äratus, kümblus ja tuli hakata kotte pakkima, kuna teadmist mööda oli see meie viimane päev Nepaalis. Kuna lennuk pidi minema pealelõunal, oli hommikupoolik veel vaba. Hommikusöögi tegime täna Thamelis. Jalutasime ja lõime niisama aega surnuks . EUR kurss oli juba 1EUR=100 NEP. Kell 13 ootas takso hotelli ees, pakid peale ja lennujaama. Hotelli omanik sõitis meiega kaasa, kuna pidi uuele kliendile vastu minema. Lennujaama sisenedes pidime esitama jälle piletid, et pääseda esimesest turvatsoonist läbi, kuid saime täieliku šoki . Nimelt olime üks päev varem lennujaama tulnud. Esimene mõte, mis nüüd, hotell oli üles öeldud. Muidugi oleks tagasi saanud minna,kuid vaim oli lahkumiseks valmis ja nii otsustasime, et tagasiteed ei ole. Lennujaamas uurisime võimalust lennata tänase päeva lennuga Delhisse. See oli reaalne, kuid selle eest tuli loovutada lisaks 65 EUR nägu. Sellega oli nullitud odavalt hangitud edasi-tagasi piletid Delhi-Kathmandu-Delhi. Omad vitsad peksavad. Lisaks tuli maksta maalt lahkumise tasu 1356 NEP, mis on kohustuslik. Kuna kõik NEP ruupiad olid nullis ja alles oli jäetud vaid 1350 NEP, tehti meile 6 NEP võrra soodustust. Turvakontroll lennukisse oli väga põhjalik. Viimane kontroll teostati veel vahetult lennuki trepil, paljudel puistati läbi veelkord kogu käsipagas . Tänu väga pikaleveninud turvameetmetele, jõudis lennuk Delhisse tunni ajalise hilinemisega. Lennujaamas vahetasime veidi raha kursiga 1 EUR 63,15 IND ja võtsime PRE PAID takso ja sõitsime 260 IND ruupia eest eelnevalt broneeritud hotelli Prince Polonia, mis asus New Delhi raudteejaama lähedal. Hotellis oli broneering alles järgmiseks päevaks ja seega ei saanud seda tuba, mis oli kinni pandud. Loovutasime lisaks 200 IND ruupiat 1 ööks. Tuba maksis seega 1390 IND, kuid oli ka väga korralik, soe vesi, TV, külmkapp, rõdu, konditsioneer. TV sisse lülitanud, jooksid igal kanalil uudised Mumbai terrorirünnaku kohta . Ja see oli ka vastus, miks meil oli nii põhjalik kontroll Kathmandu lennujaamas. 27.11.2008 28.11.2008 Võrreldes Nepaaliga oli Indias magada väga soe. Hommikusöök katuseterassiga restoranis, kus asus ka bassein, mis aga oli juba 2 nädalat remondis olnud , nii et unistus päikesevõtust basseini ääres langes ära. Retseptsioonis tahtsime vahetada tänaöise toa meie bronnitud toa vastu, kuid loobusime sellest mõttest, kuna sellel toal puudus aken. Värskendasime 2 aasta tagust tutvust Delhiga. Kuna tähtsaimad huviobjektid olid veel liiga hästi meeles, otsustasime seekord veeta aega Delhi rahvusmuuseumis ja jalutasime niisama tänavatel. 29.11.2008 Tagasisõit Delhi-Helsinki-Tallinn, mis sujus viperusteta.