New Yorgi kirjad
1 kommentaar

Subject: veri naas!
Date: Tue, 3 Apr 2001 15:37:53 -0200 (GMT)

Raske on õhtuti üleval olla. Keha mäletab, et hommik hakkab saabuma. Muidu pole häda midagi.
Siin tundub kõik kuidagi väga loomulik, kerge ja lihtne on olla, liikuda. Mõtlesin vahepeal isegi, et sobin siia täitsa hasti, aga siia sobivad ju kõik - selleparast see ongi NYC!

Olen juba käinud kõige suuremas raamatupoes, kõige suuremas kunstitarvete poes, kõige suuremas internetikohvikus...siin polegi sellist asja, mis oleks väike.
Linn on, nagu oleksid suured lapsed, Gulliveri lapsed klotsidega mänginud.

Ameeriklased pidavatki olema suured lapsed. Telekast uudiseid vaadata on täitsa nõme, sellisel puhul on see napakas emotsionaalsus kuidagi eriti kohatu ja naiivne. "Sellega harjud sa varsti ara", öeldi mulle.

Ihhihhhiiiii! Urmas on neil "frechy", urmaaz (nagu kuramaaz) "naas gaai", ütleb üks hiljuti aafrikast tulnud murjamipoiss, jajaa-nimeline. Pühib restoranis põrandaid. Hästi armas loomake, pole harjunud veel oma paksu mantli nööpe kinni panema, hirmus raske pusserdamine paistis see tegevus olevat, kingapaelad olid ka täitsa sassis. Sellised pole jõudnud veel rikneda. Muidu need mustad, keda metroos näha võib, on tõesti väga karmid mehed.

Öosel olime Times Squarei´l ühes restoranis, kus Urmas lõpetab oma maalerdust. Käis töö ja vile koos. Meenus Signe Pokk, kes unistas sellest, et jääb kogemata mõnda suurde supermarketisse ööseks kinni ja siis ta saab minna kulinaarialetti ja süüa salateid, käega võtaks ja paneks suhu ja siis läheks koogiletti ja õgiks...

Me olimegi seal restoranis öösel ja omaette, kinni, kui nii võib öelda. Käega ei võtnud, aga koogid olid tõesti head, salmon viimasepeal, aga kapsarulle oli raske alla neelata, nad on siin väga äädikalembesed...

Öötöö muidugi mõnus ei ole, aga väga kena oli hommikul vara Broadwayl jalutada. Päike hakkas tõusma, seda muidugi näha ei olnud, nende jurakate vahel, aga taevas oli nii karge-hele indigosinine. Kõik ümberringi sini-valge, mõnede värviliste detailidega - vaid mõned reklaamid veel põlesid.

Käisime ühtede tüüpide juures, väga rikkad vist ja täitsa hullud, üritavad oma korterist teha kodu-galeriid. See oli meeletu raske kirjeldada. Üliromantiline juugend, feng sui põhimõttel. Kõikjal voogavad kaared, kaljusid immiteerivad seinad igal pool, kosed, ka vannitoas, kamin iga nurga taga. Iseenesestmõista talveaed jaapani vanniga, muidugi kalad poranda all jne...kõik ei meenugi kohe, tegin terve filmi tais. Kogu see jama mahtus ära umbes 60 ruutmeetrile erinevatel tasanditel.
Ütle siis veel, et ei ole suured lapsed!?

Pagan, uni ju laheb ära valel ajal, ikka väike väsimus sees, aga mis sest, lähen jälle. rokin kuni suren!

Subject: veri naas II
Date: Tue, 3 Apr 2001 16:24:51 -0200 (GMT)

Kas tead ka, kui karm lend mul oli reede ummugu?

Helsingis istusime kaks tundi NY lennukis, siis öeldi, et peldik on puruks ja lend lükkub edasi. Siis passisime veel kaks tundi jaamas ja siis kaheksa tundi lennates. Aga siis oli juba kergem, sest siis hakati jälle napsi jagama.

Kolm päeva magasin pohmakat ja ajavahet välja. Praegu on õnneks ok, sest siin ei jooda, ainult väike unekanep. Mina eriti ei tee, ausõna, aga hendrik paistab, et muidu üldse ei uinu. Ta käib mingis klubis tööl ja tuleb hommikul 5, ülevasinud. Karm värk.

Avastasin, et Manhattanil saab öösel täitsa lahedaid pilte teha, just värvilisi, aga teravus tuleb täitsa ära keerata, see peaks andma seda hullust eriti hästi edasi. Tana lähen annan filmid likku, eks näis, kuidas õnnestus.

Subject: none
Date: Sat, 7 Apr 2001 00:40:47 -0200 (GMT)

Üleeile käisime East Villages ühes ropus urkas õlut joomas.
Väga vahva oli. Siin on eriline matshovärk - mehed, kes istuvad baarileti ääres panevad kohe rahapaki lauale ja siis hakkavad jooma. Raha näidatakse selleks, et keegi ei kahtleks sinu maksuvõimes. Õlu oli ka karm, männimaitsega, tume aga mitte kange. Üks tüüp jõllitas mind, kui Urmas kempsus käis. Ma jõllitasin vastu. Pärast kui me kõik vennastusime ja tutvusime, ütles ta: "I know her, we spoke with eyes".

Täna sadas terve päeva, aga mul oli tuju hea. Vilistasin vihmas ja tegin pilti, World Trade Center´i juures. Pankurid vihmavarjude alt, õlad kössis, vaatasid mind arusaamatu pilguga. Siin räägitakse ju silmadega, nagu juba kuulsid.

Tulin varakult koju. Märg ja paha oli pikalt vihma käes laulda ja tantsida. Teepeal lõi mulle paar värvilist meest ligi, üks andis isegi visiitkaardi, et helistagu ma talle anytime. Ma olla nii pretty. No jah, ühtki värvilist meest ei jäta külmaks "naas f´at ´a´as".

Olen täna üksi kodus, selle va vihma pärast ja lõputult ju pimedas ei viitsi jalutada. Kogu aeg üks ja seesama - lirvatulede virvarr.

Ostsin siis türklase poest õlle ja panin "Sex and the City" kassetti peale.

Lähen, muidu lahtub õlu ää.

Subject: ilmad on siin kenad jah!
Date: Thu, 12 Apr 2001 08:17:21 +0200 (GMT)

Tänane päev laks küll raisku. Ilm on jätkuvalt p...s.

Ülepäeva nagu lubab jälle soojemaks minna aga siis jälle rahe, nagu täna. No kaua võib vihmas tantsida ja laulda. Ilmapoiss telekas ka laiutab vaid käsi.

Ja siis need päevad...need NY eesti kultuuripäevad on minu plaanid täiesti segi pööranud. No miks kõik eestlased peavad samal ajal siia sattuma? Meil oli plaanis sellest nädalast alates usinalt tööle hakata, aga siis tulid eesti majast mingid mutid ja hõivasid Urmase teatrile valgust tegema. Ta oli ju mingi aeg Pärnu teatris valgustajamees. Aga Blind´i kontserdile vist lähen siiski. Polegi teda Eestis kuulnud-näinud. Jabur, eks!

Palka oleks vaja. Sest kui siin mingitki palka saab, on shoppamine täiesti lubatav tegevus. Praegu hoian raha, et Manhattanile minnes saaks endale Starbucksist ühe cappucino lubada ja kui nälg väga suureks laheb, siis ka slaissi pizzat. Muide capuccino on parim, sest harilikku kohvi ei kõlba üldse suhu võtta, nad röstivad siin kohviubasid kõvasti üle ja kohv on lausa tuha maitsega. Aga cappucinole pannakse suhkrut ja vahustatud piima peale ning shokolaadipuru võib ise nii palju peale kühveldada, kui vähegi mahub, nämma!

No jah ja siis proovisin täna suhelda, aga ei õnnestunud. Noormees näis väga sümpaatne, pisut karvane ja mittepede (oh üllatust!). Aga ta oli nii pilves et jutust ei saanud mitte midagi aru. Ihihii!

Siis mõtlesin, et tuleb ikka kuidagi inimesteni kah jõuda ja vaatan homme-ülehomme lähen metroos samas peatuses maha, kus meeldivate nägudega inimesedki (vist oli Villemsburg selle kandi nimi) ja sean end mõnes mõnusamas baaris sisse, näis siis... ja selle õlleraha ju napistab kah kuskilt!

Muide MTV pidi kah Villemsburgi kolima ja siis pidavat saama sellest kandist üks eksklusiivsemaid. See on see koht, kus varem olid tehased ja laohooned ja inimesed on ehitanud nendest endale kodud. Nüüdseks on saanud sellest piirkonnast kah üks suhteliselt kallis kant. Voh.

Ja Bush on ilmselt järgmine NY linnapea ja nemad Barbaraga on siinsete inimeste poolt väga armastatud (muide ameeriklane siiralt amastab oma isasid - linnapeasid ja presidente jne) ja nemad ostsid omale maja Harlemisse, mis on teadagi keto ja kolekoht ja siis loodetake, et harlemist saab ka tulevikus korralik, kena ja kallis piirkond. Vot nii on lood!

Ehk võtan ka ükskord julguse kokku ja käin Harlemis ära ja äkki Bronxiski, uhh, vapper mina!

Lõpetagem nüüd heietamine ja... nüüd mune varvima!
Tead küll kuidas see käib - punaseid saab keeva veega ja siniseid...

Head lihavõtmist!!!

PS. Kui tahad kedagi sõimata, siis see sõna oli "bagel", oi, ma ei tea nüüd, kas sai õige kirjapilt, aga tead küll auku rõngassaia keskel - ehk teisisonu ...(see) auk.
Ja siis on hommikul moodne küsida, et kas oled täna juba oma mune ja perset sheivinud.

Subject: eesti maja ja kuldvasikas
Date: Sun, 15 Apr 2001 22:41:22 +0200 (GMT)

Olin eile Eesti Majas diskol. Upsi! Oi jah, tundus nagu oleks koonduslaagrisse sattunud. Nii palju retse, eesti retse korraga polegi enne veel näinud. Päris hirmuäratav tundus alguses. Kiilakad ja paksude kuldkettidega jõhkrate nägudega tüübid. Tundub, et Eesti on paris turvaline koht, nüüd kui kõik kurikaelad on NYCs.

Aga eelmine päev oli päris armas, kui oli kultuuripaevade avamine ja traditsioonilised kännud istusid Eesti Maja baaris pukkide otsas, muhedalt viskiklaasi taga. Ja Toronto onud tahtsid maausust lobiseda, uskudes, et maausk ongi Eesti nokia. Ja kohmakad, aga eestipärased kunstinäitused ja sagin ja elevus. See oli kena.

Muide nad võtavad uksel 30$, et majja üldse sisse pääseda. Minul kuidagi on vedanud iga kord. Ükskord kargas Tene Ruubel mulle kaela ja siis piletimüüja ei kõssanudki kui ma teda lülisin, järgmine kord tulin koos bändiga ja siis ei hakanud ka keegi urisema.

Blind´i klubikontsert oli küll väga vahva. Olime koos ühe Toronto tüdrukuga ja tantsisime lava ees ja lehvitasime juukseid nagu nooruses. Rahvas võttis Blind´i päris hästi vastu.

Mulle meeldib kohutavalt, kui rahulikult suhtuvad klubide ja restoranide pidajad sisekujundusse. ei mingit mõtetut peenutsemist, ei mingit ülepingutatud klanimist, lihtsalt pestud-kustud-kammitud. Mõnest kohast värv kulunud, ja mis siis... sohva veidi puruks istutud, aga muidu ju vaga mugav...ei mingit põhjamaist steriilsust.

Kõik on kuidagi eluline ja vaba. Isegi kallimad kohad, ei punnita perfektsusega. Konid visatakse maha niikuinii.

Ära hakkab tüütama see, et iga jumala inimene püüab mulle selgeks teha, kui mõtekas oleks mul siiski siia jääda, ja nende oskuste ja omadustega, mis mul on, suurt raha teenida. Eile öösel, õigemini hommikul, kui hakkasin Eesti Majast öömaja poole liikuma (väike seiklus tuli ikka ka vahele, ei saanud õige rongi peale, ja siis sõitsingi väikse ringiga, aga see käib asja juurde), sain metroos tuttavaks ühe Rumeenia poisiga, kes on siin mõned aastad elanud ja tema ka hakkas kohe siiajäämise mõtet peale pressima.

Naljakas. Ma ei saa vist mingile asjale ikka veel pihta.
Aga nad kõik igatsevad oma kodude järele ja paljudele ei meeldi see linn üldse. Aga ometi: "miks sa siis siia jääda ei taha, endal selline viisa..."
Ma ei tea, ma kahtlen siiski selles kuldvasikas, ma ei ole eriti ratsionaalne, ega ole kunagi kuigi hästi raha armastada osanud. Minu viga.

Sent: 17. aprill 2001. a. 1:02
Subject: aina hullemaks laheb!

Eile (meil oli pühapaev) mõtlesime minna Hendrikuga (tema on üks nendest poistest, kelle juures ma hetkel elan ja ta on olnud siin nüüd juba kolm aastat), no jah, mõtlesime minna Williamsburgi, mõnda mõnusasse lounginisse, aga metroos oli üks imeilus jaapanlanna ja Hendrik läks täitsa elevile, muud ei jaanud üle, kui tutvust sobitada ja siis me läksimegi kolmekesi klaasikest veini jooma. No ja klaasikesest veinist sai...

Kõigepealt mõtlesime, et sööks. Jaapanlanna, Nana nimeks teadis ühte väga mõnusat jaapani-tai restorani ja siis sõime seal väheke ja proovisime riisipannkooki ja saket, nagu peab. See kõik oli muidugi vaimustav, tead teevad väikesed kollased kokad kuuma plaadi peal kõik silme all.

Upsi, aga see pole veel midagi - hull alles tuleb, sest siis me läksime 6. avenüü gay-club´i, sinna sisse naljalt ei pääsegi regular lihtsalt tänavalt mööduja, aga Hendrikul on mingid imesidemed. Klubi on ehitatud ümber ühest kirikust. Väljast paistab päris impressiv, pseudogooti, uhkete vitraazidega ja sees...kolm korrust metalltreppe ja rõdusid ümber tohutu suure kanepi ja parfüümilõhnase tantsusaali, tunnelid, kust saab vaikselt narkotsi, baarid igal korrusel, iga nurga taga.

Aga põhiline - seintel ja lagedes olid, seisid, rippusid Gigeri enda maalid, skulptuurid, mööbel ja tagantvalgustatud pannood. Ja see oli tõesti muljetavaldav. Ja valgusshow ja...ja millised mehed...
Kas sa kujutad ette, umbes 500 imekaunist noort meest kõik täiuslike kehadega, ilusate nägudega, üks kenam kui teine, tantsisid nagu noored jumalad...sellised mehed... milline raiskamine!!! Milline power!
Tahaks ka pede olla.

Nad olid nii sõbralikud ja kenad, tulid ligi ja lobisesid ja uurisid, kust pärit, tegid kokse valja.
Üks Laura tuli ka juttu ajama, aga siis tuli üks teine karm naine ja viis ta minema. Naisi oli väga vähe, ja need, kes olid, olid suht ilmetud tüübid, vastupidiselt meestele. Eesti lesbid on kõvasti üle!

Täna võtsin lahti "Time Out New York´i", ülevaatlik ajakiri, kus on kirjas kõik kohad kuhu minna, mida teha, kontserdid, etendused, klubid, louginid igale maitsele ja missugused esinejad, ja siis tuli küll klimp kurku, et ei jõua ju, füüsiliselt ei ole võimalik! Pagan.

Saan homme Nanaga kokku, ta on siin inglise keelt õppimas ja tahab minna Londonisse fotograafiat õppima, meil oleks millest lobiseda, eriti veel sellepärast, et tema english on enam-vähem sama kohmakas kui minul. Ta tahtis tulla ka Blind´i kuulama.

Lähen nüüd jalle!

Haide