New York
1 kommentaar

New Yorgis on tohutult suured sillad, sillalt alla tulles jälle lõputult hargnemisi,oma kümnel tasemel allasõiduteed. Sattusime ummikusse ja seisime oma tund aega, enne kui sillalt maha saime, nihkusime meeterhaaval umbes miilipikkust maad.
New Yorgis otsisime kõigepealt üles Kennedy lennuvälja. Kui ma kuulsin, et seal tahetakse hotellis ööpäeva ees sada dollarit, siis mõtlesin, et kuni auto ära andmiseni elangi autos, aga John ütles, et New Yorgis pole see kuigi hea mõte. Vaatasime, et öö on juba käes ja panime hotellis järgmisest päevast kohad kinni
Siis otsustasime sadamasse mineku marsruudi kindlaks teha. Newarci sadam on tegelikult New Jersey osariigis, lennuväljalt oli sinna umbes 70 kilomeetrit, aga praktiliselt oli see kõik üks New York. Kuskil Staten Islandil märkasin järsku, kuidas üks vastassuunas tulev masin keeras järsku kolaki! üle katuse ja veeres teelt kõrvale inimesed tulid välja ja läksid minema, masinat aga nägin ma veel kaks päeva hiljem sama koha peal. John oli ise New Yorgis elanud, aga võibolla ta oli juba väsinud ka, igatahes lihtsalt see sadama leidmine ei läinud. Ühes bensiinijaamas peatusime, seal olid kaks puertorico poissi, rääkisid segases inglise hispaania segakeeles ja lubasid kümne dollari eest tulla teed näitama, aga tundus, et nad ei tea ise ka seda kohta, andsin neile kummalegi jutu eest viierublase, seda see nende juhatamine ehk väärt oli, kuigi me Johniga kumbki sõnagi targemaks ei saanud.
Kütsime mööda öist New Yorki edasi tagasi, mis ei pidanud just eriti tark tegu olema, aga mingit vägivalda ma nagu õhus ei tundnud. Jõudsime kuskile silla alla sõitsime nagu betoonkünas, kuskile pöörata ei saanud, kell võis öösel kahe kolme vahel olla ja silla all seisis mingi jõuk, nahkjopedes neegrid ja üldse nagu filmides tüübid, kellest midagi head ei ole loota. Nad pidasid meid kinni, ma juba mõtlesin, et nüüd tuleb raha ära anda ja võibolla auto ka. Aga niipea, kui olime seisma jäänud, ei osutanud nad meile enam mingit tähelepanu. Siis ma märkasin, et ees olid kaks õudsat automonstrumit kõrvuti, ümber ehitatud, kapoti alt tulid õhukogujad ja mis veel. Anti start ja need kaks panid kohutava vingumise ja suitsupilvega minema, ülejäänud seltskond hüppas ka autodesse ja küttis järgi. Nii et tegu oli mingite kampade vahelise võidusõidu või asjaga ja meid hoiti lihtsalt ohutuse mõttes eemale.
Selle öö tukkusime siis autos Newarci sadamas, mis tegelikult pidi olema üks kõige ohtlikumaid kohti ümbruskonnas, täiesti inimtühi, mingite konteinerite ja terminalide vahel. Lootsin, et saab auto juba hommikul peale laadida, aga sattus olema Columbus Day, mis on seal igavesti suur püha ja ei mingit tööd. Hommikul sõitsime hotelli, John ütles, et magame veidi ning läheme siis Manhattanile ja vaatame neid Rockefeller Centereid ja mis nad seal on, aga ma ütlesin "forget it", nagu tema tavaliselt ütles, kui mina midagi tema meelest jaburat tahtsin teha.
New Yorki ei tahtnud ma absoluutselt näha õudsalt räpane koht ja mingi seletamatu hais on igal pool. Kolm päeva New Yorgis läksidki umbes nii, et öösel sõitsime sadama vahet ja päeval ei tulnud ma hotellist väljagi, vaatasin filme ja lennukeid, mis otse mu akna tagant õhku tõusid õhtul pimedas oli akna taga tulederida nagu autoteel, üks pidev joru. Mõnele selline sigin sagin võibolla meeldib, New Yorki mina küll niisama tagasi ei läheks suurlinnad välja arvatud, on Ameerika aga täitsa mõnus koht.

Omg!
Mingi mega lahe!
Lihtsalt ma ei suuda uskuda!
Jesus!