Päev ja öö Korful

Korfu põhjapoolses otsas Sidaris, ühes rannaäärses kohvik-ujulas. Selliseid on siin sadu. Mina valisin "Titanicu".

  1. august 1998, kell 17:21

    Hea on olla. Minu lamamistoolist, teisel pool helesinist basseini paistab hiigelsuurte rindadega sakslanna. Käib kisa-kära, inglise pätakad kisavad ja loobivad üksteist kummiloomadega. Enamik siin rannal suvitajaid ongi inglased. Baarman näeb välja nagu noor George Michael, ainult et ta vaatab rohkem naiste poole.

Olen siin vedelenud terve päeva ja seda täitsa tasuta. Käisin ennist eraldatud rannasopis, suure kalju all ujumas, palja tagumikuga loomulikult. Õhk on selline lihane ja tiirane, kohati tundub, et siin saarel pole riideid vajagi. Dolce vita.


Nautisin meelelist õhkkonda õhtuni välja, siis tuli hakata magamiskohta otsima. Algul ronisin üles mäkke, ühe mahajäetud kloostri juurde, kuid seal käis kõvasti paarikesi ringi ja polnud korraliku kohta pikaliheitmiseks. See-eest oli seal aga nukker lennuk, hästi suur ja sinisetäpiline, millel sai vändaga tiibu lehvima panna a la Jaan Tatikas.

Alla randa jõudes oli juba päris pime ja aset pidin endale käsikaudu tegema. Üsna vastik - savised ja niisked kaljud ning kõikjal teravad taimepuhmad. Tund aega noaga möllates sain täieliku ülevaate Vahemere väikesaarte taimestikust , eriti nende okaste rohkusest. Viimaste tõeline olemus ilmnes alles siis, kui hiljem viinaga peopesi puhastasin.

Öö möödus rahutult, mingi elukas rabistas kogu aeg külje all ja vahepeal nakitses seljakohti kallal. Kes see küll võis olla? Gerard Durrell, aita!

Varahommikune Sidari on nagu üks suur pohmakas - alla rannas tehakse k***i, tänavatel tuigerdavad keskooliealised Inglise jorsid, käed kohalike plikade ümber. Kõige parem paar oli 2 meetri pikkune Courtney Love-i moodi tüdruk ja lapsprostituudi näoga kohalik tõmmu poisike. Tiirane saar, tõepoolest.