Pakistani reisipäevik: I osa
1 kommentaar

[[img 2316]]Trip.ee Pakistani-lugude seeria jätkub nüüd Kristjan Laja ja ta kaaslaste matkapäevikuga.
Päeviku esimene osa viib seltskonna pealinnast Islamabadist Peshawari, sealt edasi Gilgitisse ning Hopari. Hoparist algab matkajate kolmepäevane trek Rush Peak'i ja Rush Lake'i juurde.

Lugemise hõlbustamiseks võiks juurde vaadata Pakistani kaarti.

Päevikus on kasutatud nimesid Kairi, Kristi, Kaleviste ja Laja, sest viimased kaks on mõlemad Kristjanid :)

18.08.01 (Kairi)

Tere-tere!
Mitte, et me veel reisile oleksime jõudnud, aga ma just täna ostsin selle päeviku ja nüüd üritan eesti kirjatehnikat harjutada. Õpetaja saadaks igatahes järeltunde tegema. Jessas kui lihtne on trükkida arvutiklaviatuuriga.
Aga- nüüd hakkab meie reisiseltskond päevikut pidama ja järjekord on selline nagu nimedegi alfabeetika - mina, siis Kristi, siis Kristjan, siis Laja.
Vot nii.
Kuulmise & nägemiseni.

22.08.01 (Kairi), Islamabad

Maandusime Islamabadis pool tundi varem (!!!), mitte hiljem. BA on muidugi top-teenindusega lennufirma - eriti meeldisid toolid, mis andsid mõnusalt ennast sinna-tänna väänata. Kahjuks istus minu taga mingi Armani ülikonnas pikkade koibadega paki, kes ei lasknud istel lõpuni vajutada.

Kohapeal selgus, et viisadega propsi justnagu poleks olnud. Saime mundris ja vuntsitatud härrasmeestest kiiresti mööda ja lugesime seinale naelutatud silti lennujaamas, kus oli öeldud, et nüüd on uus regulatsioon, kus kolmeks kuuks saavad „head riigid" viisa piiril. Kuna 7. riik ei olnud listis loetletud (tühi koht), siis tekkis küll küsimus, kas sinna saaks ükskõik millise riigi keevitada. Ka Eesti. Anyway.... Loodetavasti läks meie 1000 EEK-ine investeering Pakistani riigi heaks ja hüvanguks.
Lennujaamas läks kohalikel taksohangeldajatel meiega rebimiseks, kuid saime 300 ruupia eest sõidu tehtud. Pärast küll kohalikud ütlesid et liiga palju maksime, aga mis seal ikka hädaldame. Takso tõi meid igatahes tõelisesse lossi tõeliselt kaunis linnaosas, mis nagu hiljem selgus, oli lihtsalt ühe kohaliku pomo suvemaja. Räntsatasime seal oma seljakotid tubadesse, kobistasime marmortreppidest üles-alla, et oma õnne korrus üleval-allpool majutatud reisikaaslastele kiita. Unine Isfandyar viitsis meiega veel hommikuse vestluse läbi viia stiilis „küsin-vastan". Tema muidugi vastas. Ja siis voodisse, et paar tundi une catch-upi teha.
Nüüd oleme juba ära näinud Aasia suurima moshee (Shah Faisal Mosque), mänginud kohalikele fotomodelle, kuna valged on siin siiski tõeline haruldus.. Nüüd ilutseb vähemalt kümnes paki peres pilt, kus naeratab nende pereliige koos meie valgete reisikaaslastega. Raha me enda kasutamise eest ei võtnud. Paraku.
Aga kursiga 67.05 1 USD vastu saime hästi palju pappi, mida hetkel realiseerime paki kohalikus korralikus restoranis.
Aga nüüd annan teatepulga üle.

23.08.01 (Kristi), väga varane hommik Islamabadis

Minu kord vist? Vahepeal on küll kümmekond tundi mööda läinud teatepulga üleandmisest, aga...
Moshee oli kahtlemata eilse päeva kõige teravam elamus, esimest korda elus tundsin ma end nii kontekstivälisena, võõrkehana, valge varesena. Kuigi peab üllatusega nentima, et see ei olnud veeranditki nii ebameeldiv, kui ma algul kartsin. Kohalike uudishimu ei olnud tegelikult sugugi pealetükkiv, pigem oli see sõbralik uudishimu. Hiljem tuli ka välja, et enamik moshees viibinuid oli tõenäoliselt pärit väljastpoolt Islamabadi (see seletab, miks kõigil kaamerad käepärast võtta olid) ning nägid esmakordselt elus valge rassi esindajaid. Igatahes kujutame me neli nüüd oluliselt paremini ette, mis tunne võib olla superstaaridel, keda tänaval rahulikult jalutada ei lasta J

[[img 2293]]Supermarketid on siin lahedad... ma ei sagi tegelikult aru, miks neid siin nii kutsutakse. Tegemist on suht-koht räpase lettide kogumiga, kus pakutava kauba valik ulatub seinast-seina: siit võib leida nii äsja vardasse torgatud kanu, kashmiiri salle, rahavahetuspunkte, mida valvavad hambuni relvastatud sõjaväelased, jne. Seal oli isegi SUBWAY (võileivakett siis, mitte allmaaraudtee)!!! Benetton oli kah. Ja Snickersi shokolaad maksis 18 ruupiat (5 krooni).
Tänase päeva jooksul õnnestus meil süüa kahes Islamabadi high-end restoranis. Esimene oli see, kus Kairi kirjutamine pooleli jäi. Tegemist oli kohaliku köögiga, kus olid uskumatult maitsvad supid, keelt alla viivad kebabid (mis tõsi küll, Laja õhku tõstsid) ning kelnerid, kellel oli rihma peal kas elevandi või swastika kujutis.
Õhtul käisime koos Isfandyariga Mariott'i hiina restoranis söömas. Koht oli minu meelest natuke kitsh ja hotellilik, aga toit jällegi giga hea, või maalima kõige parem, ehk siis lühidalt kosmos.

Mul on mega hea meel, et me need esimesed paar päeva siin Islamabadis Isfandyariga veetsime/veedame. Tegelikult tulime me ju siia oma Lonely Planeti ja „kusagilt kuuldud" juttude põhjal loodud stereotüüpidega kohalikesuhtes. Nii hea, et on olemas kohalik, kes paneb sind asju teise nurga alt nägema - tegelikult on siinsed inimesed (eriti noored) meile sarnasemad, kui ma arvata oskasin. All you have to do is to be open-minded.

Nii. Nüüd on minul käes kramp, ehk siis teatepulk läheb üle Lajale ja Kalevistele.

23.08.01 (Laja), Islamabad - Peshawari bussis.

Lennukist maha astudes saingi selle osaliseks, mida ootasin. Ainukene asi, mida ei oodanud, oli see, et mind piiril ei pedereeritud - isegi kotte ei kaotanud.
Lend Tallinnast oli täiesti hirmus jätk värskele ärasaatmispeole (järgmine kord olen targem - NO ALCOHOL BEFORE). Lennujaamast läksime otse Isfandyari juurde, kuid sellistelamist ja maja ma küll ei oleks oodanud. Täiesti lux ja ameerikalik. Kutt ise nagu noor ameeriklane, wonder, kas kõik noored rikkad poisid on siin sellised. Käisime ühes maailmalahedas moshees, milline oli minule seninähtutest vingeim. Pärast käisime söömas ja õhtul jälle ning oligi taas kõht lahti > kuradi teravad toidud, aga küll ma ära harjun.
Pakkimine võttis jälle kaua aega, ma ei saagi aru, millega ma jälle üle pingutasin ja kaasa tarisin. Raske ka raisk mägedes saab valus olema. Peale seda kui kotid koos, otsustasime helistada (Eesti) aukonsuli naisele, kes osutus maailma lahedaks prouaks. Jälle hiina toit ja kõhus keerab.
Reisikaaslastel pole mulle veel siiamaani õnnestunud närvidele käima hakata (hea ju).
Nüüd siis hea muusika saatel Peshawari suunas (kohad eribussis väga luxid), bussijuht asshole.
Järgmise korrani.

23.08.01 (Kaleviste), Islamabad - Peshawari bussis.

10 asja, mis siiani on meelde jäänud (ei ole tähtsuse järjekorras)

  1. Inimeste lahkus ja abivalmidus - tulles arvasin, et võõras kultuur hakkab häirima; tegelikult on nad hästi sõbralikud ja abivalmid.
  2. Isfandyar- Pakistani aadel, kes hariduse saanud välismaalt. Maailmavaade ja tunnetus, mida on huvitav jagada.
  3. Maffia-bussijuhi sõidustiil - gaas raudselt paremal poolel kui pidur.
  4. Klassiühiskond - ülemisele grupile on kõik lubatud: mitte peatud politsei märguande peale, punane tuli, jne. Ja nad on niiii õnnelikud kui saavad punase tule alt läbi sõita.
  5. British Airways desk lennijaama piiripunktis - kolm lauda ja logo peal, oligi valmis.
  6. Söögid kuigi me ei ole veel enamuse ajast kohalikku söönud, tundub, et Pakistani köögist kujuneb üks minu lemmikuid. Nii, et kiirelt Tallinnasse mõni kokk.
  7. Eesti konsuli naine - Tiina Tshatsua kohalik õde, temaga läheks luurele küll. Tohutult aktiivne ja positsiooniga inimene, kelle tõttu teatakse Pakistani kõrgemates kihtides tõenäoliselt Eestit paremini kui Saksamaad.
  8. Eesti oli esimene riik, kelle (au)konsulaadi lipu heiskas Pakistani peaminister (Benazir Bhutto). Eesti aukonsul on ühtlasi ka parlamendi liige.
    [[img 2286]]9. Kunstnikust 23. a taksojuht, kes meid lennujaamast ära tõi (vallaline). Sõimas Laja nooreks.
  9. Bussi disainid - sellest tuleb kindlasti palju pilte.

23.08.01 (Kairi), Peshawar

Õhtu David Katzi kuuli- ja rünnakukindlas kohas. Õigemini USA konsulaadis, mis ühtlasi on ka Davidi residents. Islamabadist Peshawari loksudes ja bussis kohalikke baila-baila rütme kuulates (mis meenutavad india musa) möödus aeg (3 tundi) päris kenasti. Kui mitte arvestada seda showd, mida bussijuht meile liikluseeskirjade täitmisel korraldas - st möödumine vastassuunavööndis ja ka kõrvalreas oli väga napikate pööretega, kus iga millimeeter arvel. Seekord teadis bussijuht oma millimeetreid päris hästi, aga nii kohalikud kui ka Davidi kommentaarid olid, et paraku ei lähe iga kord nii - mõnikord juhub ka plekimõlkimisi. Arvestades neid panne, siis ei ole üks mõlk lisaks enam mingi probleem. Pakistani aristokraatia sõidab aga, nagu Eesti rikkuridki, uhketes mersudes ja volvodes. Ja nii nagu alati (aga Pakistanis eriti) ei kehti siin rikkuritele need reeglid, mis alamrahvale. Nii näiteks sõitis meie võõrustaja Isfandyar rahulikult edasi kui vilkuvate tuledega politsei talle järele hakkas sõitma. Ja kommentaari peale, mis oli küll meile suunatud, et ta võib politseile läbi sõrmede vaadata, vaatas ka politsei, et pole mõtet pingutada ja peagi vilkuvad tuled kadusid.

Peshawar on tunduvalt islamilikum, aasialikum, räpasem ja suurem kui Islamabad. Siinset rahvaarvu ei suudeta suure Afganistanist tuleva põgenikevoolu tõttu kokku lugeda, aga arvatavasti on neid ca 2 miljonit.
Meie konditsioneeritud minibussi saabudes ei saanud me veel sekunditki väljas oma seljakottidega, mis autokatuselt lahtinöörimise järel maha tõsteti, seista, kui kohalikud meid juba ümber piirasid ja igasugu võimalikke ja võimatuid transpordivahendeid pakkusid. Lõpuks õnnestus meil oma kodinad tõsta ühte miniveoautosse, millel katus peakohal ja nii loksusime me USA saatkonnahoone juurde. Veoauto taga seisis ja hoidis reelingust kinni kohalik paki, kes teadmisest, et valged inimesed tema läheduses viibivad, oli tõelises pöördes. Siin on Davidi sõnul inglaste poolt sissetrambitud teadmine, et valge rass on see ülim klass ja valge rass on pooleldi jumal, kes ruulib.
Iseenesest on hea, et oleme nn ülikud, sest see väldiks ka igasugu ebameeldivusi, mis siis tekivad, kui me ka nn. alamrassi kilda kuuluksime. Klassisüsteemi mõistmine on aga paraku asi, mis võab rohkem aega, kui meile sellel reisil antud on. Ja järgmist korda Pakistanis ei tule meil niipea.

Davidi juures saime ka internetile ligi, mis on siinmail haruldane kaup (mujal kui nn ülikute juures). Sain oma olulised mailid ära saata ja nüüd lebasklen siin konditsioneeritud ruumis, kus David loeb ajalehte tugitoolis, mina vedelen põrandal ja täidan oma kraapjalgadega päevikut ja Kristjan ja Kristi istuvad tugitoolis teisel pool ja loevad huvitavat raamatut Pakistani kohta. Silja (Davidi abikaasa) saabus mingilt „back to school" koolipeolt. Ka siin saavad Euroopast pärit naised iseseisvad olla, kuid ameteid, mida lisaks kodusistumisele teha, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel - paraku. Pakistani meestel on paraku arusaamine võrdõiguslikkusest väga kaugel. Isfandyar ütles ühel õhtul, et tema mingid norra sõbrad olid mõnda aega Pakistanis elanud ning pidid seepärast tagasi reisima, et naine ei pidanud sellele võrdõiguslikkuse puudumisele vastu. Mehele olla see Isfandyari sõnul küll päris mokkamööda olnud.

See selleks, aga lugedes kõige populaarsemast kohalikust ajakirjast (inglisekeelne) The Herald juttu naise kohta, kellele mees pärast lahutust lihtsalt hapet näkku tulistas, siis mõtled küll, et ... David ütles, et õnnelikke paare nendest vanemate poolt kombineeritud abieludest eriti ei võrsu (Isfandyar väitis vastupidist) ja ei ole harv juhus kui heast perekonnast pärit paarikese vahel tuleb ette tülisid, mis lõppevad naise välimuse kahjuks! Aga lahutus on siinkandis ikka nii suureks häbiks tervele perekonnale, et nendest maksab vaid unistada. Kuigi mingid kohalikud võrdõiguslased on loonud ka naiste varjupaiga, mis asub Lahores. Sinna läheme oma reisi teises osas (Lahore'i linna, mitte naiste varjupaika).

Homme hommikul on varajane äratus ja seejärel suundume üüriautol Gilgiti suunas. Ees ootab paaripäevane teekond. Tolmune. Väsitav!
BUT WORTH IT! J

24.08.01 (Kristi), teel Peshawarist Gilgitisse.

Leiutasime uue termini: „ohukivid". Definition: kolm kivi (soovitavalt punast värvi), mis täidavad nii ohukolmnurga kui ka tõkiskingade funktsioone. Laialt kasutatav Pakistani mägiteedel (eriti Malakand Passil).

Sama päev, õhtul hotellis Malam Jabba.

Peale Islamabadi oli Peshawar suhteliselt hirmuäratav, eriti arvestades, et Perhawari sisse sõites nägin ma tegelikult esimest korda elus nii lähedalt nii räpast ja nii vaest Aasiat. Esimene hetk bussijaamas lõi mind verest välja, ma tundusin endale nagu väike varblane kulikarja keskel. Loodetavasti tuli mul kalanäo teesklemine usutavalt välja, kuigi ma seda ise kah tegelikult ei usu. :)

USA konsulaat oli täiesti omaette maalilm keset seda (minu jaoks) kaost. Algul ma arvasin, et tegu on sõjaväekooliga: tsitadell, mis on ümbritsetud terve kohaliku armeeüksusega. Huvitav on see, et kõik kohalikud sõjaväelased tunduvad anoreksikud või alatoidetud olevat.

David on lahe. Uskumatu, et üks ameeriklane on julgenud oma residentsi kohtadeks valida sellised kohtad nagu Eesti, Pakistan...
Erudeeritud huvitav inimene, kes suudab kelle iganes kuulama panna. Ma imestasin, et tema ja Silja nii negatiivselt suhtuvad Pakistani ja kohalikesse. However, selleks ajaks olin ma kohalikest ainult „koorekihi" ja muude sõbralike võõrastega kokku puutunud, võib-olla saan sellest paremini aru, kui olen kauem siin viibinud.

Täna hommikul shootisime Gilgiti poole. Esimene autojuht, kes oli initially plaanitud meid transportima, osutus rebasenäoga rip-offiks. Loobusime tema teenusest ning Davidi abi leidis meile PTDC-st (Pakistan Tourist Developement Commission) suht kiirelt asendaja, thanks goodness :) Uus autojuht, Dinas, on sõbralike silmadega ja afgaaninäoga keskealine meesterahvas.

25.08.01 (Kaleviste)

Püüdes kahe viimase päeva emotsioone leheküljele kokku pakkida, jõudsin siis sellesse hetkesse, kui KÕIK nii suur ja ilus on nii suures hulgas, et hakkab „tavaliseks" muutuma.
Jätkan eelmisest päevast, kus Kristi pooleli jäi.
Dinasist sai meile juba esimesel päeval suur sõber: lippas koos meiega sandaalides mäkke, näitas meile vaatamisväärsusi ... jpm, millest hiljem.
Gilgiti poole sõit kulus üsna tavapäraselt: Budismi vaatamisväärsuste külastamine, sõit, lõuna supiga (meie Lajaga sõime tunduvalt tagasihoidlikumalt, sest hommikuks olime meie kaks esimest, kellel seedimine enam töökorras polnud).

[[img 2295]]Ööbima läksime Malam Jabba „suusakuurordisse", kus heal juhul kaks päeva aastas ka lumi maas on. Aga tõstukid töötavad aastaringselt ja keskuse nimi on auväärselt „suusa ja talvekeskus".
Raske oli naeru tagasi hoida, kui pakid ennastunustavalt 30 kraadise palavusega ülevalt alla voorisid.

Mäkke üles ööbima sõites kohtasime esimest korda lõbusaid pakistanlasi, kes täispakituna autodes, sõitsid peale reedest palvust mäest alla nägu kõrvuni naerul. (Miks? Jäägu iga kohalviibija enda otsustada).

Ja nüüd 25.08 juurde...
Päev hakkas jeep'iralliga. Meie sõber Dinas otsustas lõigata ja ületada kaks kuru peaaegu olematu teed pidi. Rohkem ei ole mõtet kirja teel edasi anda.
Kuru ületades nentisin, et mägede elanikud, eriti lapsed on tõeliselt ilusad inimesed. Kristi, tark, teadis juba, et tegu on pashtuni rahvuse esindajatega.

Seal tekkis ka plaan jääda üles elama - karjusena. Kahjuks nentisime, et me oma majandusharidusega suudame seal kiiresti kolhoosi luua.

... ja edasi hakkasid mäed tõusma, jõudsime Induse äärde ning niimoodi peaaegu 400 km mööda Karakorum Highway'd (siiditee). Tõusud, langused, varingute kohad, kütkestavad vaated. Asjad, mida isegi ei ole mõtet hakata üritama kirja panna.

PS: Täna hommikusöögil oli Kairi näost valge. Teadagi miks, oli terve valget kahhelkivi imetlenud.
PS¹: Indus on porine ja kole.
PS²: Nanga Barbat > „killer mountain" lummas oma valge võimsusega (8126 m). Pildistamiseks oli kahjuks juba liiga hämar.
PS³: Karakorumite ja Himaalaja peale on Pakistanis 5 üle 8000m mäge, 150 mäge üle 7000m ja üle 6000 on neid sadu.

26.08.01 (Kairi), Hopar

Siin me siis nüüd oleme - Hopar. Just äsja läks üks mustade vuntsidega mees, kokk vist, meie meessoost kaasreisijatele (naistel söögiisu ei ole) kana tapma, mis kohe ka kööki pannile läks. Sõit siia oli päris omapärane, aga pean ajas tagasi minema üleeilsesse, mil olime veel 2800 m kõrgusel Malam Jabas, kus asub üks PTDC hotellidest, mille on lausa peaminister ise 98. aastal avanud. Alguses me arvasime, et mägiköistee läks üles lihtsalt selleks, et kohalikele pakidele lõbu valmistada (kuna kohalikke turiste näeb Pakistanis ka üsna palju), kuid selgus, et talviti on selles kandis ka lund.
Anyway, liikusime hommikul väikese 1.5 tunnise hilinemisega Gilgiti suunas edasi. Tee peal vaidlesime pikalt selle üle, mis kohta me tahame välja jõuda, kui siinmail on pool tundi siia-sinna „no problem". Nii nagu paljud teisedki asjad, sest pakide põhivastus on erinevatele küsimustele alati „no problem". Tegelikult kuulsime täna meie Jeebu autojuhti ütlemas ka „it's a big problem", aga selle juurde ma jõuan....

Eile õhtul harrastasime igatahes pimedas sõitu, päeval jõudsime teha sellise imetriki tõelisel mägiteel, kuhu eesti rallimehed tuleksid arvatavasti kätevärinal ja lõpetaksid vedel püksis. Aga milline loodus. Fantastika! Meil on autojuhiga tõeliselt vedanud. Proff! Sest teel Gilgitisse õnneks suhteliselt laugjas kohas. Kust ei olnud erilist võimalust alla veereda, ütles üles, või õigemini pudenes kruvi otsast gaasipedaal. Selle peale ütles autojuht „no problem", imetlesime kümmekond minutit kuuma 35-kraadist päikesepaistet ja üritasime fotografeerida neid imeliselt igasugu vidinate ja kulinate, kulla ja karraga kaunistatud veoautosid. Aga võta näpust - siis kui tahad „tõelist" veoautot, siis tulevad kohalikud nn maaliinibussid, kus istuvad tihkelt ennast reelingutele klammerdanud pakid, kes on küll iseenesest sellepärast vaatamisväärsus, et ma varem ei arvanud, et nii palju inimesi ühe väikese masina sisse ja peale mahub.

Ja siis saigi gaasipedaal uuesti otsa kruvitud ja jätkasime sõitu Gilgiti suunas. Vahepeal muutusid asustatud paigad tee ääres üsna harvaks, mis tihedalt asustatud Pakistanis (keegi täpselt ei tea, aga nii 200 miljonit koos Afgaani põgenikega) on haruldus. Kuid pikapeale hakkas Induse org laiemaks ja rohelisemaks muutuma ja jõudsime Nanga Barbati (8126m) juurde. Siis oli juba hämar ja kell 7 p.m. Pilti enam ei saanud . Kimasime edasi ja jõudsime Gilgitisse täispimedas täistuledega, mida siinkandis ka siis maha ei võeta, kui autod üksteisest teel mööda sõidavad. Peatusime Gilgit Gateway hotellis (400 ruupiat kahene tuba koos telekaga ja dushiga, mis oli küll jahe, aga sellegipoolest) igati korralik place võrreldes sellega, kus me praegu oleme - Hopar Hilton, nimelt. Aga sinna jõuame ka.

Hommikusöögi ajal (toast, tea, 2 boiled eggs for the guys) istus naaberlauda üks noor kena ja salliga naisterahvas, kes laotas lauale paberid ja hakkas neid köhides uurima ja puurima. Otsustasin talle ligineda ja küsida,mis on selle salli nimetus urdu keeles ja sain endale vestuspartneriks väga rahvusvaheliselt haritud naisterahva, kes 95-96 aastal Norras õppinud ja nüüd töötab International Conservation Union vms organisatsioonis. Ta ütles, et „baddha" kohalikus keeles on suvine peasall, mis maksab ca 150 ruupiat ja chaddar [tshaddar] on talvesall, mis maksab ca 300 ruupiat.

Hommikusöögi järel, kus arutasime Pakistani haridusministeeriumi ja seda, et igas külas on oma kool, kuid haritud inimesi on 5% elanikkonnast - neid kes ülikoolis jätkavad. Meie autojuht näiteks, kes oli SUPER autojuht, ei oska lugeda.

Päev jätkus väikese shopping touriga, kuna kohalik turismibüroo esindus ja selle juht ei töötanud pühapäeval. Shoppamise käigus tahtsime saada ka priimust, kuid Gilgiti kaupmehed oleks siin väga kõva hinda küsinud (2500 ruupiat) ja jätsime selle tulevikusk mõnes teises Hunza oru linnas. Kui olime ära vaadanud Gilgiti lähedal asuva ühe Buddha kontuuri, mis oli kaljusse maalitud, jätkasime teed Karimabadi, mis on Hunza pealinnaks. Seal jätkasime priimusejahti ja uurisime Karimabadi lähedal asuvast turismibüroost veidi rekkide kohta, kuid ei saanud ei priimuse ega trekkide koha pealt eriti targemaks - taheti vaid guide'i pähe määrida.

Karimabad pidi Dinase sõnul olema shoppamiseks suht kallis võrreldes näiteks Chitraliga (Lahore ja Islamabad pidid aga kohalike mõistes eriti kallid olema), kuid priimus saime lõpuks 620 ruupia eest koos 2 kilo ja kahe gaasiballooniga Dinase tuttava juurest turismibüroo ligidusest. Seejärel algas meie tee Hopari suunas, mis on meie trekkimise baasküla. Siia jõudes, täpselt enne hotelli murdus meie jeepi roolivarras, kuid mingil imekombel parandas autojuht selle ära ja saime paarkümmend meetrit edasi sõita, kus värava taga asus Hopar Inn. Selle tubade uuring sundis meid edasi sõitma Hopar Hilton Hotelli, mis asus veel paarkümmend meetrit eemal ja saime 400 ruupia eest kolme voodiga toa neljale inimesele koos dushiga ja WC-ga. Kuna elektrit toodab kohalik generaator, siis kadus see aeg-ajalt paariteiseks minutiks ja raha autojuhile transpordi eest Peshawar-Gilgit-Hopar lugesime oma toas petrooliumlambi valgel. 15000 ruupiat 700 km eest (4000 EEK-i kokku kahe ööbimisega) ei ole eriti kosmiline summavõi mis.

Siin oleme me nüüd juba 2800 m kõrgusel Hoparis, mille õhtusöögiks tapeti värskelt üks kana ja kartulid olid fantastilised. Kui Eestis me naljatame selle üle, kui toit viibib, et „mindi siga tapma", siis siin küsiti meie käest, kas tapame teile ühe või kaks kana. Otsustasime ühe kasuks.

Ja Laja on praegu omas elemendis suheldes kohalike matkameestega, kes räägivad, kus siin trekkida saab. Rahvas siin mägedes on sõbralik ja aval, kuid meie autojuht, kellel roolivarras homme hommikul parandamist veel vajab, ütles, et tema jaoks selles võõras kohas magamine on „a problem". Tundub, et usulahud, mille erinevusi me oskame vaid välimuse järgi eristada, ei saa alati omavahel sõbralikult läbi. Seepärast hoiab Dinas praegu ebatavaliselt lähedale söögilaua taha meie seltsi (tavaliselt oli ta eraldi lauas).Kuigi omavahel kohalikud Hopari omad ja autojuht siiski suhtlevad ja vabalt. Meile oma probleemi välja ei näidata.
Aga nüüd aitab tänaõhtusest kirjutamisest. Varsti lõpeb ka mägede jutt (Laja) ja läheme magama, et hommikuseks jalutuskäiguks, mis peaks ni 7 paiku a.m. algama, valmis olla.

27.08.01. (Kairi), Hopar

[[img 2316]]Vaatame hetkel tõtt ühe Hoparisse äraeksinud ja alasöönud inglasega. Tänane päev on läinud suhteliselt väsitavalt ja trekkimise harjutamise tähe all. Ületasime liustikku, siis mägedesse, siis edasi teise liustiku lähedale ja siis tagasi teisele poole ahelikku, sööma suppi, siis tagasi üleliustiku Hopari. Ja kõik see kokku oli päris raske ja väsitav 6-tunnine jalutuskäik.

28.08.01. (Kairi)

Oleme nüüd füüsilises mõttes 8 tunni kaugusel Rush Lake'ist. Geograafilises mõttes 10 km kaugusel. Kuna homme-hommikune ronimine toimub suhteliselt püstloodilistes tingimustes, siis saab see olema päris karm kehalise kasvatuse tund.
Praegu tshillime kahe hiigelsuure kivi vahel, millest meie ees olev on vihmade korral 6 inimest mahutava koopaga. Kuna praegu on ilm kuiv, siis meie laager on all orus, mille lähedal jookseb mööda liustikuveega mägioja. Mägioja hakkab vett andma päeval kell 15.00, kui päike on liustiku kuumaks ja sulavaks kütnud ning hommikul kell 10.00 lõpetab tegevuse. Seda me ei näe, sest tulime ühe paiku ja siis oja juba töötas ning läheme homme hommikul kuue paiku teele.

Aga tegelikult oli täna esimene päev, kus ma saan aru, miks mõnda inimest nii hullumeelselt mägedesse kisub. Asume liustikuharja kõrval orus, teisel pool omakorda mäheahelik Rush Peak 5058m kõrguse mäega. Tõustes liustiku servale, mis oli ca 40 m tõus, avanes täiesti kirjeldamatu vaade, mis võttis silma märjaks. Kui väike on inimene ja kui suur on loodus. Ja kui hingematvalt ilus. Istusin liustiku alguses mäe serval ja vaatasin vasakule, kus valges tardumuses olid 6000m mäetipud ja vasakule vaadates üle 7000 m mäetipud. Ja mõeldes sellele, kui võimatu on see, et mina seal 7000m kõrgusel ära käin, siis loodan homme Rush Lake'i ääres ööbimise järel rahulduda oma 5058 m-ga.

[[img 2311]]Meie giid on Abbas, 23-aastane, 6 kuud abielus moslem, kes on kuus aastat turiste mägedesse vedanud. Äärmiselt omapärane inimene, kes on väga avarate vaadetega teemal kohaliku elu mõttetus religiooni tavasid järgides (5X päevas palvetamist, mitmenaisepidamine, naiste looriga katmine jne). Aga ta ütles ka, et temasuguseid on vähe - tema sugulased ja sõbrad kindlasti mitte.
Aga ma ei tahagi täna rohkem kirjutada. Kui te vaatate kunagi ise 7000 meetriste mäehiiglastega tõtt, siis teate, mis tunne see on.

29.08.01 (Kaleviste) Rush Lake

Arvatavasti meie füüsiliselt raskeim päev.
Ärkasime kell 5.00 Bericho Goris, kiire pudru, tee ning juba 6.20 hakkasime mäkke tõusma. (Laagri kokkupanemine, seljakotid, telk, nõude puhastamine ja tsivilisatsiooni jälgede kaotamine võttis igas laagrikohas oma aja, Kairi märkus)
Selja taha jäi liustiku vall, mille otsa eile ronisime ning peagi tundus see hästi väike. Lajal oli karmid kõhuhädad, seetõttu ei saanud kiiret tempot arendada, sisikonna blokk takistas Lajal kiiret liikumist (Kairi märkus: Immodium on „out"!)

Praegu kirjutangi neid ridu 4694 m kõrgusel (kõrgeim koht, kus mina, Kristi ja Kairi käinud on) telgis. Telk on meil üles pandud kivimüüride vahele, sest tuul ja küll võivad meile muidu öösel liiga tegema hakata.
[[img 2313]]Ööbime Rush Phare (Lake) ääres - pisike mägijärv, mis ööseks kardetavalt ära jäätub.
Meie teejuht on Abbas Ali, kohalik 23. aastane noormees (6 kuud abielus, oma naist pole kuu aega näinud). Suviti on ta giidiks mägedes, talved on kas Gilgitis või Karachis.
Eile õhtul otsustasime Lajaga Pakistani elama tulla. See, kas hakkame tegelema kinnisvara, eraülikooli või kondoomide impordiga, selgub töö käigus.

30.08.01. (Kairi), Phari-Phari

Oijaa - täna on küll selline päev, kus ma olen teinud midagi sellist, mida ma samal kujul arvatavasti kunagi ei tee. Bericho Gorist liikusime eile üleleile edasi Rush Lake äärde, mis aklimatiseerumise mõttes oli omaette kogemus. 3300 m pealt viuhti ööbima 4800 m peale. Kunagi varem ei ole tundnud kui hõre on õhk, kuid eile õhtul tabas telgis peaaegu paanikaatakk, kuna tundu, et hingata nagu polekski midagi. Pea valutas ka ebatavalisest kohast - kukla ja pealae piirkonnast. Aga kui paanikaataki alla surusin, siis sai enam-vähem normaalselt magada, arvestades, et naljainimese telgis oli nagu silgud pütis viis inimest. Hommikul ärkasime kõik imevara- nii kella poole seitsme paiku ja hakkasime seitsmest askeldama nii, et kaheksast startisime juba Rush Peak'i suunas.

5096 m ja meie giidi Abasi sõnul olla mingid mehed oma altituudimõõtjaga ka 5200 kätte saanud ja selleni jõudmine - kas 100 m rohkem või vähem oli seda väärt. Ühelt poolt vaatasime 7000 m mägede suunas, kus üks hiiglane Ulter on siiamaani vallutamata; teiselt poolt vaatasime K2 mäeahelikku. Milline vaade! Täiesti kirjeldamatu elamus, mis võttis silma märjaks.

10 minuti (aega oli raske mõõta) ronisime tagasi ja peab ütlema, et nii tõus kui laskumine eriti järsul mäeveerul on päris keeruline tegevus, mis nõuab täit tähelepanu ja kontsentreerumist oleviku tegevusele. Eriti kaugemale eemale oma kolmandast tulevast samust vaadata ei tahaks - kahel põhjusel:

1) võib kohe tasakaalu kaotada ja mingi avastamatu kivi otsa komistades alla räntsatada;

2) kui vaadata, kuidas sul eriti järsul mäeveerul on kilt tõusta või laskuda, siis läheb algajal mäeasjatundjal seest õõnsaks küll .... oeh!

Kui Rush Peak'ilt alla olime saanud, mõtisklesime järve ääres asju pakkides, et nüüd on see raskem osa selja taga ja oma järgmisesse laagripaika 3400 m kõrgusel Fari-Faris on juba minna kukepea. Kuid kaks tundi pidevat laskumist suhteliselt järsku mäekulge mööda võttis lihased päris tõmblema ja jalad makaroniks. Feminism toimub siiski ka mägedes, sest Abasi järel saabusid tudisevatel jalgadel Fari-Fari laagripaika kõigepealt kaks naissoost rännnumeest ja 5 või enama minuti pärast löntsisid kohale meie kaks tublit Kristjanit, keda me tervitasime: „Hello, Ladies!"

Ei mingit vastust selle peale, sest esimene asi, mis seljast lendas, oli seljakott ja esimene mõte oli see, et saaks ometi istuma. Ja siis kui esimese väsimuse olime kontidest välja raputanud, jalutasime 10 minutit mägioja suunas, mille all kaks korralikku tütarlast ka oma pead pesid. Prrr, kui külm, mõtlesin vaid, et loodetavasti ei saa meningiiti. Aga võimsa mägioja all dushi võtmine oli tõeline elamus ja nüüd ma tean ka, mis tunne see on J

Ja nüüd, pärast sööki kogume oma 3.da päeva ja esimese lõkkeõhtu materjali, mida siin rohkelt leidub. Ja kui hästi läheb, mängime kaarte ka. Aga selja aga on 5096m juhhuu! Ja selline laskumine ja tõus, et meie giid Abasi sõnul võime nüüd kuhu iganes trekkima minna. Kuigi, nojah - lume ja jää peale arvatavasti veel mitte - praegu tunneme ainult kivide ja taimetuttide ja liivatee laskumise tehnikat. Aga see on ka juba midagi. Vahva tunne on see, kui oled oma kohutava tolmu ja liiva korra mägiojas maha pesnud ja ausalt-öeldes mõtlesime me Kristiga, et meil on ka uus äriidee - step-aeroobika kursused mägedes. Works amazingly, girls!

30.08.01 (Kristi)

Nüüd on siis Kristi kord. Kairi pani vist eespool kõik olulisemad asjad ja juhtumised kirja. Mina tahtsin veel omalt poolt üle mainida, MILLINE ELAMUS (kõik suurte tähtedega) see oli... Ühelt poolt see, et oled endale tõestanud, millega võid hakkama saada. Ausalt öeldes ma veel paar päeva tagasi kahtlesin kõvasti, kas ma tulen sellega toime, aga voila, siin ma nüüd olen J
Teine asi: istudes seal 5 km kõrgusel ja vaadates enda ümber neid 6-7km mäehiiglasi tunduvad enda probleemid nii väikesed ja mõttetud, et häbi nende peale mõeldagi.

31.08.01 (Kairi), tagasi Hoparis

Oijee-jah-oh-oh-oooo!
Tagasi Hoparis pärast 7,7 tunnist matka. Oli alles matk! Võrreldes eilsega ei turninud me küll mööda püstloodis kalju, vaid jalutasime mäeaheliku seljale rajatud kitsal jalgteel, mis enamasti kulges poole mäekülje peal ja oli reeglina nii lai, et sai kenasti jalg-jala ette ja rohkemgi veel astuda.

Öösel veel magasime Fari-Faris ja millalgi kui oli sügavpime hakkas sadama vihma. Teadjamad kaasrändusid oskasid öelda, et alguses tibutab ja pärast hakkab mägedes kallama, kuid meil läks hästi - pärast 20 min aeg-ajalist sabistamist vihm lakkas. Selleks hetkeks oli meil telgis vedelev reisiseltskond suutnud valmis mõelda, et väljas vabas õhus magavale Abasile võiks ka kile viia, et saab ka vihma varju. Ja kui Laja kilega välja jõudis, jäi vihm just üle.
Hommikul käisime korra veel jalutuskäigul mägioja juures nägu ja hambaid pesemas ja vett toomas. Siis saabus trekkimistuuri viimane priimusel keedetud pudruhommikusöök (siis me veel ei teadnud, et oli viimane) ja 9.00 startisime selle karjusteküla suunas nimega Hamdar, kus algselt pidime ööbima. Kui alguses oli päris raske oma jäiku lihaseid käima saada, siis selleks ajaks kui Miar liustiku juurde jõudsime, olime päris soojad, et moreenisest liustikust üle minna ja siis ka valgel liustikul jõudu katsuda. Abas ütles, et hea, et päike paistab, kuna nii sulatab ta valget liustikku ja laseb sealt ka ilma „kassideta" üle minna, kuna liustiku sulanud pind haakub mägisaapa tallaga. Tore on, et paistis päike ja valge liustiku pind oli piisavalt pude, et me sealt ilma uisutamata üle saime.

Paar hüpet üle liustikuoja ja tunni järel olime üle Miari liustiku. Siis tuli rõõmustavalt lauge tee kuni Hamdari lamburikülani, kus elas 10 karjust (Abasi sõnul), kellest meie nägime kahte. Otsustasime, et kuna kell on alles 12.45 ja meie ei olegi nii närbunud, kui hommikul arvasime, et jätkame teekonda. Kristjani (K) seljakott 2 paki küpsiste võrra vaesem, millest ühe panime ise pintslisse ja teise jätsime ühele nähtud karjustest, kes selle hiiglama tänulikult vastu võttis. Ka ülejäägi Liptoni teepakist jätsime teisele tänulikule karjusele. Abas sai aga kaasa mingit kohalikku lambavõiet vms. Hamdari eel pidime ületama ka mägijõe, mis oli suhteliselt kokku kuivanud võrreldes sellega, mida meile ülemineku tehnika kohta ennustati - et käärige püksid üles ja kahlake reieni vees. Selle asemel hüppasime kivilt kivile jao olimegi üle.

Ja siis tuttav Hopari liustiku ületamine, mida tegime retke jooksul juba 4 korda. Ja siis viimane pingutus mäeküljel Hopari külla tõusmisel (20 minutit heavy step-aeroobikat). Nüüd istume õhtusöögilaua taga ja tõmbame siin otsi kokku. Sest homme hommikul viib meid jeep edasi Hunzasse ja siis algab teekond Chitrali, mis saab olema juba järgmise peatüki elamus päevikus.

31.08.01 (Kaleviste) Hopar

Tagasi maa peal ehk hapnikurikkas 2800 m kõrgusel Hoparis. Jõudsime päev varem Hoparisse tagasi. Viimane päev oli suhteliselt tempokas (kaks liustiku ületamist kokku 8 tundi matka kiires tempos, jõeületus).
Poole tee peal, kui oli tarvis otsustada, kas jääme pidama või jätkame, sai otsustavaks Laja Coca-Cola teooria.

Ja nii ostsimegi kohaliku Coca-Cola rekordi>20 pudelit> 600 ruupiat.
Neljapäevase matka tulemusena tunnetasin oma sportlikku kõrgvormi. Tempoga viimast tõusu võttes ei läinudki hing kinni, vaid esimesena andsid lihased märku sellest, et kiiremini ei jõua. Eeldused kestvusvõistluseks Eestisse tagasi jõudes peaks olema head.

01.09.01 (Laja) Karimabadis, hotelli tagaaias.

Lõpetasin oma eelmise kande selle koha peal, kui olime jõudnud Hopari. Siit pidi algama ju see osa reisist, mille pärast ma põhiliselt kaasa tulin ja ka teised nõusse rääkisin. Aga jama oli see, et kõht oli ikka maailma kinni ja ette rutates terve trekkingu aja. Valisime siis välja Rush Lake'i ja Rush Peak'i, kuna seda oli soovitanud Ülo ning ka kõik teised soovitavad seda. Esimesel päeval tegime lihtsa radiaali üle Hopari liustiku ja õhtul tagasi. Minul igal sammul astudes surm silmade ees ja kõhuvalu suurim olnust. Ka Kristi jooksis endal hinge kinni ja oli näost ära, kalev ja Kairi täiesti OK vormis. Lootsin, et järgmiseks päevaks kõht lahti ja saan ka ise asja nautima hakata. Õhtul süües otsustasime teha matka pisut pikemalt (5 päeva) ning teha ring mägede ja liustiku vahel. Giidiks sai tõeliselt tore poiss, kuid ka väike „Santa Barbara" käis asja juurde. Sain aru, et sellel maal ei tohi kellelegi isegi otsa vaadata, ilma, et nad ei tunneks, et sa oled neile midagi lubanud.
„Seljakotid selga ja maha jäägu sumadan!", veelkord kriitiliselt asjad mis kaasa võetud, üle vaadatud ja maha jäetud (terve kilekott!), muide. Ma usun, et tüdrukud on meie teekonna üksikasju piisava põhjalikkusega seletanud ning see ei vaja üle kordamist. Siiski väike kokkuvõte sellest, mida ma isiklikult kogesin, tundsin ja mis see mulle õpetas.
Algusest saadik olin endale võtnud rolli olla vastutav reisi selle osa eest, kuid va kõht.

Esimesel päeval oli raske, kuid lõpuks elasin üle. Midagi väga erilist ei olnud va. see, et igal pool kõrguvad üle 7000m mäetipud. Olin jälle seal, kuhu igal aastal minna tahan (pean). Teine päev oli kõige raskem 33000-t 4800le läbi nagu luku-pilu.

Olen harjunud olema kõige kiirem, parem ja targem - ego värk, eks kõik kes mind tunnevad teavad seda isegi. Ning siit siis nüüd ka see, mis mulle pähe ei mahu - tüdrukud enne mind üleval, pole rohkem väsinud kui mina. Füüsiline vorm peaks igati OK olema...
Jõudes Rush Lake'i äärde sain aru, et tegelikult teeb ummistus minu sees ja kõhuvalu nii palju liiga, et olen riskinud terve grupi ja iseendaga. Järgmisel korral olen targem.

Nüüd tunne, millist ei tahaks isegi oma vaenlasele - ei jõua tippu, kust sind eraldab ainult 50-100m. Paar pisarat ka ikka asja juurde - mitte kurvastusest, vaid vihast enda vastu. Lamasin ja lihtsalt ei suutnud edasi minna.' Allatulek oli OK va see, et igal sammul oli hundi tunne, kes on kivi alla neelanud. Kristi oli vist kõige vapram ennast ületades, kuid minu poolt jäi see suurema tähelepanemiseta, kuna iseendagagi oli raske toime tulla.

Ööbisime järve ääres, millest sai väga lahe õhtu. Lõke ja laul olid asjad oma koha peal. Öösel hakkas ka pisut vihma tibama, kuid ei hullu midagi. Kuna teised ei tea, mida see mägedes tähendab, siis on raske oma hirme ja muremõtteid jagada > pidime ja järgmisel päeval liustikku ületama.

Viimasel päeval tegime kõva laksu ja põrutasime Hopari välja. Mina liikusin edasi ainult tahtejõul ja erilist naudingut ei tundnud, kuid väga-väga ilus oli. Karjused olid ka lahedad ja uus kogemus.
Hopari kalju oli maailmakarm, kuid hakkama sain (Kalevistest ja naistest jälle palju hiljem).

Mulle on väga paljud tähtsad inimesed (minu jaoks) öelnud kaks põhitõtt, millistele tugeva tõestuse sain:

  1. ÄRA MITTE KUNAGI MINE KÕRGMÄESTIKKU, KUI SUL TERVISEGA MIDAGI VIGA ON!

  2. MITTE KUNAGI EI TOHI KEDAGI GRUPIST MAHA JÄTTA ISEGI KUI TA SEDA ISE PALUS!

Nüüd istun Karimabadis hotelli tagaaias ja elu on ilus, kuna see Imodiumi poolt põhjustatud jama on likvideeritud. Kõht on veel väga valus ja imelik, kuid eks proovige 1 nädal endale asju sisse süüa ilma, et need ka välja tuleksid.

Karimabad on jama - turistilik ja vaadata pole suurt midagi, kuid üks lösutamise päev teiste vahele on igati OK.

Kristi loeb
Kaleviste magab
Kairi joogatab
Mina kirjutasin

Kristjan (L.) kooli alguse peale mõeldes (ei pea ju esimest korda elus kooli minema).

04.09.01 (Kristi) Chitral

Häbilugu, kui pikalt ma laisk olen olnud ja kirjutamist teiste kaela lükanud...

Tänase seisuga oleme juba (või kõigest?) kaks nädalat Pakistanis viibinud; tunne on selline, et see ei ole olnud mitte kaks nädalat, vaid vähemalt kaks kuud, nii palju on vahepeal toimunud. Näiteks iseenda kohta olen ma nii mõndagi üllatavat teada saanud. Ma teadsin küll, et ma olen sitke ja suudan vajaduse korral hambad risti surudes edasi minna, aga nagu ma vist juba kunagi eespool kirjutasin, kartsin ma tõsiselt, et X aastat laiska elu on oma töö teinud.

Aga kassanäe - vähe sellest, et ma suutsin rohkem kui 1.5 km ülesmäge ronida, siis veel mööda kivirahne 5 km kõrgusele ning pärast sama teed pidi alla; tulin ma toime ka 7.5 tunnise viimase päeva matkaga... Tegelikult peaks vist Kairile tänusõnad ütlema: see, et ta minu ees tempot hoidis ja teisest küljest laisaks ei lasknud minna, aitas mul ka end kokku võtta. Ja veel, I hereby solemnly promise, et koju minnes hakkan regulaarsemalt sportlikku eluviisi harrastama.

BTW, ma ei oleks uskunud, et mäest allatulek mul pildi algul pimedaks lööb; Rush Lake'i laskumine tekitas mulle algul hirmust sellise õhupuuduse, et ma ma rvasin, et nende kivide juurde ma jään. Õnneks võttis Abas mind sõna otseses mõttes käekõrvale ja aitas alla. Poole tee peal sain oma hirmudest võitu ja lippasin juba koos teistega nagu vana mees.

Seltskond on meil huvitav. Kaks kõva kivi, Kairi ja Ladja, veetsid esimese nädala üksteise nukke hõõrudes ja nö. piire paika lükates. Kõrvalt vaadates oli tunda, kuidas õhus vaikselt tension kasvama hakkas. Kui sinna juurde lisandusid veel füüsiliselt demanding matkapäevad ning Ladja streikiv tervis (mis tahes-tahtmata mõjutas ta olemisi ja tegemisi ja tundmisi ja ütlemisi), olin ma suht kindel, et varem või hiljem mingi clash toimuma peab (kasvõi selleks, et pingeid alla võtta). Toimuski vist. Au ja kiitus neile, mõlemad on sõna otseses mõttes täiskasvanud inimesed, pluss normaalsed (kui mitte väga head) matkakaaslased.

Igatahes mina kui kolmas osapool nägin ainult nö. lahendatud erimeelsusi ja mitte musta pesu pesemist. Väga normaalne, võiks kaaluda isegi sama seltskonnaga luurele minemist :)

Matkapäevade teema kokkuvõtteks: MÄED ON FANTASTILISED, ehk siis see olen-kõrgel-ja-ümberringi-on-ainult-hiiglased-tunne on midagi täiesti erakordset. 99.9% tulen siia tagasi ja tagasi ja tagasi. Ja räägin lapselastele kah, millega hakkama sain.

Päeviku II osa >

Tänud, Kristi (ja Co), väga huvitav reisikiri. Lugesin selle ühe hooga läbi ja kujutasid teid elavalt ette kõike seda kogemas, millest kirjutate. Tihti tekkis lausa selline tunne, et olen isegi nende sündmuste keskel. Ja jään põnevusega ootama Su reisikirja järgmist osa, mis ajalises mõttes vist ka (kuri)kuulsa 11. septembrini 2001 jõuab. Mil Sa minu mälu järgi veel Pakistanis olid.