[[img 2299]]Jäänud on nüüd Pakistani-seeria viimane osa - matkapäevik ja pildialbum.
Matkapäeviku teises pooles alustatakse tagasiteed põhja-Pakistanist, maitstakse kohaliku lennukompanii PIA mõnusid ("Pakistan International Airlines", tuntud ka kui "Prayers in the Air") ning ... jõuab kätte 11. september 2001.

Pakistani reisipäevik: II osa >

Pakistani pildialbum

Vaata ka päeviku I osa

05.09.01 (Kristi) Chitral

Hoparist hakkasime tagasi sõitma laupäeval. Hommikupoole lõunat jõudsime juna Karimabadi ja sõna otseses mõttes chillisime terve päeva. Ega me midagi erilist ei kaotanud kah. K'abad on suht nüri linn ja peaele selle vajasin vähemalt mina üht taastumispäeva. Lihased tegid nii haiget, et ei saanud hästi astuda ei üles -ega allamäge, treppidest ma parem ei räägigi.

Õhtul läksime Hunza Baltit Inni sööma, väga korralik koht väga ilusa vaatega. Mina isiklikult oleks tol õhtul viimase varanduse hinge tagant ära andnud kombinatsiooni värske kartul-hakklihakaste-tomatikurgi/hapukooresalat eest.... Isegi McDonalds tundus nii hea ja kodusena...mida on küll praegu tagantjärele masendav mõelda.

Hunza Baltit Innis juhtusime kokku ühe laheda saksa hipipoisiga. Poisi nimi oli Thilo, vanus 25, õpib Münchenis arhitektuuri ja oli Pakistani tulnud oma õele külla. Õde oli aga mingi kohaliku naisteorganisatsiooniga koostöös hakanud kokku panema Hunza cuisine kokaraamatut ja Thilo projekti kaasanud. Päris lahe J. Hiljem jõudsid hotelli ka Thilo õde ja tema boyfriend ja sõbrad; väga omapärane oli kõrvalt vaadata, kuidas õde-venda koos joint'e suitsetasid.

Järgmisel hommikul vara (uskumatu, kuidas ma olen ära harjunud kella kuueste äratustega) hakkasime Hunzast Chitrali poole liikuma. Seekord oli meie autojuhiks Mohammad, sõbralik Hopari karuonu, kes küll Englishit eriti ei räägi ega mõista. Sõitsime läbi Gilgiti, siis oli veel mõnikümmend kilomeetrit asfalti ning siis läks jälle ekstreemi peale üle, seda peaaegu Chitralini. Loodus on jällegi mega.

Teise öö Chitrali veetsime Halti järve ääres väikeses hotellis Lakeview oli vist sel nimeks. Imeilus koht, hotell pealtnäha masendav, aga tegelikult kõva keskmine Paki hotellide tase.

Hotelli külaliste seltskond oli ootamatult kirju:
Kõigepealt oli seal shotlane Grant, maailmarändur, kes teenib raha animafilmide model-makerina, Wallace Gromiti robotkoer on näiteks tema fantaasia vili;
Siis oli seal Grant'i autojuht Yaku, kavala rebase (susliku) näoga paki vanamees, kes oli 24/7 hashiuimas;
Jaapani poiss Masa, kes käib Hiinast-Indiast-Pakistanist otsimas vanu kive ja antiikesemeid, mille hiljem Jaapanis MEGAraga eest maha müüb; Briti abielupaar John & Alison (kas on olemas VEEL tavalisemaid Briti nimesid?! Nojah..., ega meie oma Kristjan-Kristjan-Kristi kombinatsiooniga muidugi kah just ei hiilga...), kes mõlemad olid kunagi õpetanud Pakistanis inglise keelt, üks 4, teine 2 aastat.
Ja siis muidugi kohalikud teenindajad, kes minu arvates olid kõik suht korraliku oopiumiannuse all.
Järgmisel hommikul vara sõitsime Mastuj'i poole.

5.09.01 (Kairi) Chitral

Täna helistasin esimest korda emale ja rahustasin teda, et 1) kõik on korras, 2) tervis on korras, 3) helistan, kui jõuan tagasi, mis saab toimuma järgmise nädala lõpus. Nüüd on vähemalt ema maha rahustatud. Hea, et ta ei tea, mis värk siin täpselt on, sest siis ta vist rahulikult silma kinni ei saaks. Aga mis seal ikka... C'est la vie...

Hoparist oleme ära juba alates pühapäevast. Saime 12000 ruupia eest kohaliku lahtise jeepi koos autojuhiga, kes esimeseks ööks (pühap. vastu esmaspäeva) viis meid Halti järve äärde. Halti järv on Phundari oru regioonis ja tekkis varingu tagajärjel 15 aastat tagasi. Nii teadsid meile rääkida ühed britid, kes olid Pakistanis keelt paar aastat õpetanud - oli selline keskealine naljakas paar, kellelt me õppisime ära selle pahe, et kui siin chipse tellida, siis tuuakse ehtsaid friikartuleid. Tõepoolest- britid on pakistanlased hästi välja koolitanud, sest seda sõna tuntakse siin imehästi - chips do ring a bell. Mitte nagu näiteks sõnad „food", „menu" ja „meat". Sellest lihtsalt ei saada aru. Aga chips on võlusõna :)

Halti järve ääres kohtasime ka ühte shoti päritolu kosmopoliiti, kelle nime ma enam ei mäleta, aga kes on see tüüp, kes multifilmis Gromit on teinud selle koera. Tema amet ongi model-maker. Aga Pakistanis oli ta tuuril juba ca kuu, et siit edasi põrutada Hiinasse. Oli üürinud jeepi, kus autojuhiks väga koloriitne vanamees, keda me enamus ajast, kui ta välja ilmus, nägime suits hambus. Shotlane teadis rääkida, et tema autojuht tõuseb koos marihuaana jointiga ja läheb sellega koos ka magama.

Shotlane õpetas meile õhtul selgeks ka kohaliku kaardimängu BAZAAR, mille võitjaks tuli juba pea pool aastat mööda ilma rännanud japo Masa, kes oli ka juhuslikult Halti järve äärde samasse (ja selles piirkonnas ainsasse) hotelli sattunud.

[[img 2299]]Halti järve ääres on tõeliselt maaliline ja kui läksime ühte poolvalmis PTDC hotelli (millest saab väga vinge hotell, kui see ükskord valmis saab) vaatama nii, et ronisime üle aia, siis nägime korraga kahte orgu - üks järvega ja teine jõgedeniredega kaetud. Mõlemad ilusad ja majesteetlikud nagu kuningannad.

Järgmine päev aga viis meid Mastuj'i, kus elab kuulsate Mulkide perekonna võsu - „king on upper Chitral" oma fordis. Kohapeal sattusime kohe kuningliku etiketi kätte - selleks, et kolonel Kushwaghtiga kokku saada, pidi saatma äsja unest ärganud härrale tema teenriga kirjakese, et kes me oleme ja mis asjus tulime. Kuna hea sõber David Katz oli juba ette helistanud ja oma 1913. a. Sündinud sõpra ette hoiatanud, et varsti maanduvad tema juures 4 eestlast, siis ei läinud väga kaua mööda kui Chitrali kuningas ise ka välja ilmus. Istusime aias ja tutvustasime talle ennast. Pärast sissejuhatust pandi meile kohe kaks telki püsti ja teenrid sibasid madratsite järele. Kolonel Kush aga vestles meiega oma rahulikul moel - meie pidime muidugi päris kõva häält tegema, kuna muidu veel väga värskes ja reipas vormis vanahärral oli veidi kõva kuulmine. Audiensti lõpetuseks kutsuti meid kella 6-x teele ja seejärel õhtusöögile. Ega sinna palju aega olnudki - kahe tüdruku dushi all käimise aeg.

[[img 2321]]Kolonel tuli meile aeda isiklikult järele ja koos meie läheduses telkivate hispaanlastega suundusime sellesse fordi ossa, kus Kush ise elutses. Ta näitas meile, et kaks korda oli maavärin elumaja maha lõhkunud ja nüüd elutsevat ta kolmandas majas, mis pärast suuremat maavärinat sai ehitatud. See oli ka kümmekond aastat tagasi, aga viimane nõrk maavärin olla Mastuj'is olnud viis kuud tagasi. Majal olid igatahes pisikesed praod.

Kõigepealt istusime väljas ja tutvusime kolonel Kushi tütre ja tema mehega, kes oli arst, samuti Pakistanis visiidil oleva tõelise inglise tädiga nimega Topsy, kelle sõnavarasse kuulusid sellised briti pärlid nagu „oopsie-daisy" ja „oh, dear!". Ja saime ka teada, et hispaanlased reisisid Hispaaniast kohale majakeses kohaldatud bussiga ja tulid läbi Albaania (!) ja Iraani (!!). Kõige otsem tee - läbi Afganistani - pole hetkel lihtsalt võimalik. Taleban oleks neile kohe 1:0 ära teinud. Edasi pidi seltskond Pakistanist matkama Hiinasse.

Tutvusime ka koloneli väga haritud tütrega, kes selgitas meile ka veidi täpsemalt sunniitide, shiiitide ja ismaeliitide usu erinevusi. Lühidalt ja kokkuvõtlikult järeldasime, et ismaelid on need kõige lõdvema korraga moslemid, kelle arvukus Pakistanis pidi aina kasvama. Sunnid ja shiiad palvetavad aga usinalt 5X päevas. Ja veel konstanteeris ta meile fakti, millest naisena ise ka aru saan - et raske on Pakistanis olla naisel, kui tal ei ole rikast perekonda ja head päritolu või haritud meest. Ainult kõrgklassi naisel on siin OK elada.

Alguses ei saanud me vestlusringis arugi, et teejoomine pidi sujvalt õhtusöögiks üle kasvama ja mõtlesime pärast tee ja snäkkide manustamist, mida usinad afgaani päritolu teenrid meile serveerisid, et tahaks kusagile sööma minna. Aga jutuvada jätkus toas, kui väljas oli pimedaks ja jahedaks läinud ja saime aru, et õhtusöök on ka tulemas (milline rõõm!). Kolonel Kush näitas meile ka oma ajaloolist külalisteraamatut, kus tuntud Briti, Ameerika, Hollandi, Jaapani jpm rahvaste väga kõrged ninad olid teinud oma sissekanded alates 1930. aastatest. Sealhulgas perekond Clarke ja Hashimoto jne, jne. Panime oma tagasihoidlikku eesti talupoeglikku päritolu nimed ka külalisteraamatusse kirja. Ja nii see õhtu vestlusringis veeres - igaühel oma peamine vestluspartner. Mul õnnestus pidada pikad jutud nii Topsyga kui koloneliga, kuid viimasega oli raske vestelda tema kuulmisprobleemi tõttu. Aga ta oli tõeline getnleman ja härra - seda oli näha ja kuulda kaugele - teenrid käisid teda nähes kikivarvul ja suudlesid ta käsi.

Hommikul kella 6. ärkamise järel ootas meid värskendav hommikusöök koloneli majas, millest ta ise ka osa võttis ja siis läks meie tee edasi Chitrali suunas. Jätsime härrale mälestuseks allkirjastatud Eesti 25-kroonise. Midagi paremat polnud tänutäheks fantastilise külalislahkuse eest pakkuda.

Chitrali jõudes leidsime, et linn on äike, veidi räpane (Pakistani mõistes „veidi", on meie mõistes „väga") ja hall, sest taevas oli hall. Kolasime linnas ringi, käisime kohalikus moshees (naised hiilisid sisse, kuna meil oli strateegiline varustus seljas, meestel aga lühikesed püksid jalas, [[img 2323]]mis Pakistanis tekitasid igal sammul kohalikes nagunii märgatavat elevust) ja fordis, mille teisel kaldal oli näha korpulentne afgaani põgenikelaager. Õhtul mängisime hotelli katusel kaarte. Chitralil on küll rohkem oma iseloomu kui Karimabadil, aga midagi erilist see linn ei ole - v.a. see, et seal asub päris palju afgaani põgenikelaagreid, kuna ka linn ise on piirile lähedal. Aga tavapildis ei oska seda märgata, kuigi linna sisenedes peavad kõik turistid ennast kohalikus militaarpolitsei punktis registreerima ja loa saama.

Täna hommikul tõi jeep, mille me 2200 ruupia eest kaheks päevaks kauplesime meid 2 tundi põhja poole külla nimega Garam Chasma tooma. Sealt edasi käisime ekstreemmatkal ühte Afganistanile lähimaisse külla nimega Parabek. Olime seal tõelised valged, kelle järel pea kogu külarahvas jooksis ja meid diskreetselt distantsilt uuris ja puuris. Kogu tee saatis meid kui ilmaimet poistejõuk, kes üritas kuulata ja aru saada, mida me räägime, kuid eesti ja kohalik murre on siiski väga erinevad.

Nüüd on külal vist terveks aastaks jutte heietada. Meil aga pilte näidata :)
Parabekist tagasi Garam Chasmasse nägime teel koolilaste jõuke, kes meist möödudes meid arglikult piidlesid ja siis kui juba seljad pööratud, jäid meid pikalt järgi vaatama. Valgeid turiste siinkandis vist iga päev päris ei nähta. Aga pakistanlaste uudishimu põhjapiirkonnas on suhteliselt diskreetne - keegi ei torma sind katsuma - lihtsal VAADATAKSE.

Aga nüüd aitab. Kõht on tühi ja peaks vaatama, kas kaks tundi sisseantud tellimus hakkab valmis saama ja tahaks ka kohalikke geisreid näha, mis pärast hotelli kuumaveeallikaga täidetud basseini peaksid siinsamas mäenõlva läheduses ilutsema. Läheme retkele.

05.09.01 (Kaleviste) Chitral

Tähtsad sündmused (loeteluna) alates 1.09.

  1. Mohammad 12000 ruupia eest transport Hoparist-Chitrali.
  2. Fantastiline õhtusöök Karimabadis vaatega mägedele
  3. Halti järve ääres ööbimine - fantastiline vaade PTDC motelli juurest ning kaardimäng internatsionaalses seltskonnas Inglismaa-Jaapan-Eesti.
  4. Kolonel Kush'i juures - algul lasi meid pikalt oodata, kuid siis avaldusid tema tõelised sarmid. 88. aastane ja niivõrd energiline ja tugeva mälu ja mõtlemisvõime juures. Miss Murple oli omas elemendis. Huvitav vestlus koloneli tütrega ja tema mehega. Laja leidis omale silmaarsti.
  5. Chitral - hotelliotsinguf, Fort, Moshee juure palvetamisis jälgimas, kaardimäng katusel. Kõhul kadus põhi alt.
  6. Tõsine raputamine jõudmaks Garam Chasmasse (meie Toyota ei olnud just kõige parema vedrustusega). Jalutuskäik järgmisesse külla Parabek. Kari lapsi meie järel ning usun, et küla räägib meie külaskäigust veel paar aastat. Telefoniüritused pimedas kaupluses; ja kõik nii sõbralikud.... J

Ja muuseas on siin palju nahkhiiri.

9.09.01 Peshawar (Kaleviste)

Hakkan jälle päevade kaupa tulema.
Hommikune Chitrali tagasisõit ei olnud raputamise poole pealt sugugi parem: Chitralis saime tagasi oma City Tower Hotelli (seekord veega tuppa), ostsime välja oma Chitral-Peshawar lennupiletid (2750 EEK) ja kihutasime edasi Kalashi poole.

Eelnevalt teadsime, et ühes külas (Rumbori orus) on üks mees ära surnud. Eks siis kihutasime sinna, et osa saada matusetalitusest. Küla ise oli suhteliselt Dinsneylandilik: kutsuti istuma Kalasha kodudesse, aga kõik see oli natuke võlts ja tehis.

Kalashist tagasi sõites sõime õhtust jällegi Mountain Inn Hotelli tellimusmenüü alusel (kebab, friikartulid, salat). Interneti kohvikus kohtusime Jason Alleniga Chicagost. Erandlik ameeriklane, kes oli juba ligi pool aastat seljakotiga maailmas. Huvitav maailmavaade. Äkki jõuab ta ka Eestisse :)

  1. september:

Hakkas elu PIA seltsis - Perhaps It Arrives või Prayers In the Air

Lennuk oli 60-ndatest, seega oli natuke kõhe tunne seal istuda(aknaalused olid pahteldatud). Kui tõus ja maandumine sujusid, vaated aknast mägedele olid fantastilised ja isegi hommikusööki pakuti (india tee, pepsi ja saiake).

Peshawaris võttis meid vastu juba tuttav US saatkond ning peale hommikusööki kihutasime linna.
Tutvusime Peshawari kesklinna ja turgudega ning läksime teed jooma Khan Clubi väga shikki hotelli. Õhtupoole logelesime „Friendsi" seltsis välja oma reisi väsimust ning õhtusöök KOLME FOSTER'S ÕLUGA American Clubis. Meie vastas istus Brett, kellega oli huvitav vestlus US Foreign Affairs töödest ja tegemistest.

  1. september

Smugglers Bazaar - odav elektroonika ja muu stuff. Kui asi huvitavaks hakkas minema (hashis, relvad) keelati meil turistinägudel sellesse turu ossa edasipääs.
Masendav kebab masendavas restoranis Salateen - ei tea, miks Lonely Planet seda kiidab. Peshawari muuseum olnud kah suurt väärt - just siit selgub, et Pakistanil ju tegelikult puudub ajalugu (või õigemini see algab 1947.a.) Enamik muuseumist oli täis Buddha kujusid.
Muljetavaldavad olid kinoplakatid > Tom Hanks oli kah natuke kohalikku nägu (kinos jooksis parasjagu reamees Ryan ja MI-2, mis Eestis hea mitu aastat tagasi).
Forti järjekordselt sisse ei saanud, paluti kell 16.00 tagasi tulla, kuid selle kellaajaga me eriti enam ei arvestanud.

Ja õhtusöök Davidiga hotelli Hidayat katusel. Suurepärane toit ja vaade, muuseas.
„Breakfast in Tiffany's" on kah nüüd vaadatud.
Ja õhtu naelaks sai Kristi soovitatud action film „Random Hearts". Hea, et vähemalt vilkurgi vahepeal tööle läks ja actioni olemasolu meelde tuletas.

  1. september

[[img 2301]]Vaibatehas - käisime kõlas Rahimil, kes on rahvuselt Afgaan, elanud Pakistanis viimased 10. a. vaheldumisi Ameerikaga. Praegu annavad tööd 5000 inimesele (Eesti suurtöösturite nimekirja nigu nipsti), neil on paar tehast Pakistanis + kauplused Ameerikas. Pakistanis, õigemini Peshawari agulis, vaibatehase lähedal on neil ka kool 500 õpilasele (afgaanide lastele).
Üritasime Kairiga ka raamatukauplustesse minna, aga kuna oli pühapäev, olid need kinni - nii, et raamatute ostmine jääb Lahore'i.

Ning lõpetuseks ühe 8X10 m vaipa tehakse käsitsi 4-6 kuud (3 inimest teevad) ning tema hind on siin ka ca 500 USD, USA-s ca 3000 USD. Kasutatakse ainult naturaalseid värvaineid.

9.09.01 (Kairi) Peshawar

See oli ikka mõned head päevad tagasi, kui ma päevikut täitsin. Oleme natuke laisaks muutunud.
Aga selle aja jooksul oleme nii mõnegi uue kogemuse võrra rikkamaks saanud. Kui oma retkelt Garam Chasmast tagasi Chitrali jõudsime, siis ei ole Chitrali kohta enam eriti palju üli -või alavõrdeid kirjutada, sest tegelikult on see üks suhteliselt hall Pakistani põhjapiirkonna / kirdepiirkonna) linnake, kus on palju afgaani põgenikke ja valitseb range islami järgijate klann - sunniidid. Söömisega oli meil selline naljakas kogemus, et leidsime ühe vahva aiaga hotelli, mille manager ütles, et nad ise küll süüa ei tee, aga võivad meile organiseerida kui me juhuslikult peaksime tahtma oodata. Ja loomulikult vedelesime me aias, mängisime kaarte ja kebabid koos chipsidega ei võtnudki hiiglama kaua aega.
Terve õhtu enne lendu Chitralist (kohaliku lennufirmaga!!) oli pabin, et kas ikka lennuk lendab - pileti peale oli kirjutatud „subject to weather condidtions and ... „ midagi sellist, et ükskõik mis värk, PIA (Pakistan
International Airlines) saab alati öelda, et nad täna ei lenda.

Päeval Kalashi orgu külastades jõudis nagunii paar piiska sadada ja see ei teinud meelt eriti rõõmsaks, mõeldes, et mis siis järgmisel hommikul võib juhtuda.

Aga Kalashid ise olid muidugi omapärased. Pakistani militaarvalitsus ei ole neile kolmele külale vist sellepärast veel pommi alla pannud, et seal käib igasugu välismaiseid uurijaid ja turiste ja viimaste käest kasseeritakse külade piirkonda sisenemise eest ka 100 ruupiat per nägu (ca 25 EEK). Kuid muidu on see 3000-pealine seltskond - Kalashid - täiesti ebaislamilik oma traditsioonidelt, mis pigem meenutavad mingit kohalikku päikesekummardajat hõimu Põhja- või Lõuna-Ameerikas või Uus-Meremaal - mitu jumalat, naised korjatakse menstruatsiooni ja lapseoote ajal ühte majja kokku, sest nad on muidu „ebapuhtad", matusetalitus - juhtusime külla siis, kui seal parasjagu üks kohalik vanamees oli hinge heitnud) oli koos nutunaistega ja lahkunud hingele anti toitu (mingid lääne päritolu küpsised jm kribu-krabu) kaasa.

Aga masendav oli see Kalashi org ka, sest siinmail kuuluvad nad kõige alamasse klassi kogu Paksitanis ja kalashid ise eelistavad konverteeruda või pigem abielluda moslemitega, kuna nii võivad nad ühiskondliku positsiooni osas paar pulka kõrgemale tõusta. Kaua selline rahvus, kes end Makedoonia Aleksandri järeltulijateks nimetab (kuna tema üks sõjaretkedest viis tõesti sellest Pakistani piirkonnast läbi), püsida ei saa, kuigi juba viimased 100 aastat imestatakse, et nad ikka veel püsivad.

Aga Chitrali tagasi, õigemini edasi järgmisesse hommikusse, mil kogunesime lennujaama kohalikule lennule, mis kestis 40 minutit. PIA lühend on „Perhaps It will Arrive", kuid olime positiivselt üllatunud, et ei lennujaam ega lend ei olnud nii jubedad kui olime endale ette kujutanud. Lennujaamas istusid kohalikud ärihaid üksi või oma kaetud naistega, kes küll komandeeriti kohe „ladies lounge'i" silti kandvasse ruumi.

Meie välismaiste naistena jäime üldruumi, kuhu pärast saabus ka üks eriti modernne ja Euroopalikult riides Karachist pärit perekond, kus loorid olid vist ikka väga eilne päev. Need olid ka kohalikele põhjapiirkonna pakistanlastele pea sama suur vaatamisväärsus kui meie valged varesed. Olime seda seltskonda juba Kalshis põgusalt kohanud ja suhelnud. Taasjällenägemine.

Kotid valgustati hoolega läbi, kõik varandus, mis kaelas või käes rippus nuusutati ja katsuti üle ja privaatsemas ubrikus kardina taga käis naispolitseinik minu kehast suhteliselt toll-tollihaaval üle. Tundub, et nad kardavad siin nii relvade kui narkotsi pärast ikka tõsiselt, sest kontroll lennujaamas oli väga kõval tasemel. Tagantjärgi tarkusega võis öelda, et lööks ka pärast 11. septembri järel maailma lennujaamade lauskontrollide paremikule silmad ette.

Olin olnud valmis ka selleks, et meile 40 min sõidu ajal hommikusööki ei pakuta, aga oh imet - sai pepsit, teed ja mingeid saiaplönne, mis ei maitsnud küll suurem asi, aga toitlustamise fakt ise oli üllatus missugune. Stjuardessid olid ka loomulikult looritamata ja pööritasid Kristjanitele oma pruune silmi :)

Maandusime sujuvalt Peshawari ja kolistasime lennujaamast kohe residentsi. Ah mis rõõm oli ennast pärast erineva hügieeni- ja korraarmastusega hotelle jälle valge inimesena tunda ja teadmisest, et vetsupaber on WC-s olemas, ekstaasi sattuda.

Peshawar ei ole erilisi üllatusi pakkuv linn - 2 miljonit elanikku, hunnik afgaane sealhulgas ja suhteliselt vähe turistidele huvipakkuvaid kohti v.a. kohalik smuugeldajate turg, kus me heitsime pilgu ka sellele turu äärele, kuhu turiste edasi ei lasta, kuid kus relvi ja narkotsi müüakse. Aga oleksime ka saanud oma kaubad tehtud, kui kohaliku pakiga, kes meile sisenemise drug&gun-zone'i tõkestas, aga hoovi poole viipas, kaasa oleks läinud. Meil ei olnud vastavaid soove ja lasime jalga. Meenus Mastuj'is koloneli juures kuuldud jutt selle kohta, et sinna tekitati alles kümmekond aastat tagasi elekter. Enne seda soojendati end talviti (mis ka sealkandis on külm ja miinuses) oopiumiga.

12.08.01 (sic 11.09.01 oli eile!!!!) (Kairi) Lahore

[[img 800]]Oleme Lahore'is ja jäänud on veel loetud tunnid meie ärasõiduni. Oleme viimasel ajal küll veidi laisad päevikupidajad olnud. Mitte, et me ei tahaks kirjutada, aga vahepeal on toimunud igasufu huvitavaid sündmusi - eile 8.45 New Yorgi aja järgi lendas World Trade Centeri pihta American Airlinesi lennuk, mida juhtisid seni tundmatu rühmituse terroristid. Siis järgnes teine lennuk sama sihtmärgi pihta, siis kolmas Pentagoni, siis Pennsylvania lähedal neljas lennuk. Ja terve maailma rõkkab nüüd sellele teemal ja headline'id igal pool on „Terrorist attack on America". Meie aga istume hetkel riigis, kust Taleban teeb maailmale oma avaldusi (kuna Afganistanis käib liiga suur madin, koliti Talebani peakorter Pakistani) ja mõtleme, kas Osama-Bin-Laden oli see mees, keda süüdistab FBI ja Ameerika ilma kindlaid tõendeid omamata selles maailma ühes süngemas ja vägevamas kuriteos.

Helistasime British Airwaysi ja kinnitasime (reconfirmation), et tahame kindlasti reedel siit Londonisse lennata ja praegustel andmetel lennuk veel lendab. Elame-näeme.

Elu Lahore'is läheb aga omasoodu edasi ja ainult kõik Ameerika esindused siinmail Kesk-Aasiat on kinni. Tore, et saime Ameerika konsulaadist Peshawaris õigel ajal tulema, sest praegu on kasutusel nii karmid turvameetmed, et konsulaadi kõikidel telefonidel vastab vaid turvaülem ja edasi telefoni ei suuna. Proovisin korra ja lausa kohkusin. Ei ole harjunud sellise turvaatakiga.

Täna ja eile olid meil shoppammise päevad. Uskumatu, aga tõsi - 3X1 meeter kvaliteetset ja tikitud villarätti (Bashmina) maksab siin ca 500 EEK. Bashminad on tõeliselt ilusad ja soojad õlasallid. Ise piirdusin veidi teistsuguste villaste objektidega. Mis on siinkandis ikka uskumatult odavad, kuid kauplema peab sellegipoolest. Ja suurte asjade pealt peab lausa põhimõtte pärast paarsada ruupiat alla kauplema, sest turistidele keevitatakse siin alati pool/veerand otsa. Mõnikord maksab turist ka kahekordse hinna, aga siis on see juba tema ja ainult tema saamatuse/tahtmatuse probleem. Sest kauplema siin peab!

Lahore on tuntud linn ka oma UNESCO kaitse all olevate Shalimari aedadega ja peab tunnistama, et see oli tõeliselt ilus koht - veidi veel hoolitsemist ja perfect! Aga ükskõik kuhu me läheme - poodi, loomaaeda või lihtsalt tänavale - oleme me alati ise ka suur vaatamisväärsus.

Loomaaias osutusime igatahes suuremaks, kui loomad ise.
Isfandyari venna ja ema juures ööbimine on osutunud elamuseks omaette - oleme kohanud ka sellist Pakistani kõrgklassi, kelle käitumine meenutab mulle midagi - USAs või Londonis õppimas käinud 30. aasates Pakistani heast perekonnast mehed, kes ei taha veel abielluda (ja emad on sellepärast kohutavalt mures, kuna siin on 30 juba totaalne vanapoiss) ning kes ei pea eriti pingutavat tööd tegema. Ma pole Sherit, Isfandyari vanemat venda, näinud enne 10-11 hommikul küll isegi töö peale mõtlemas, veel vähem minemas :)

Aga tagasi kohalike noormeeste juurde - need joovad õhtul peaaegu samapalju alkoholi kui vanad vodkavennad Eestis ja tõmbavad endale aeg-ajalt ka mingit narkotsi sisse. Aga nendega koos on igav, sest nad on mõttetult lärmakad ja kui nina täis tõmbavad, suus räägivad sellest, kui suurte võimaluste maa on Pakistan. Samas ise naudivad nad oma olevikku ikka koos alkoholi ja pilves olekuga. Ja kiruvad oma emasid, kes neile match-makingut üritavad teha. Sheri ema küsis minu käest ka, et kas ma olen abielus või on mul plaanid. Loodetavasti ilma tagamõtteta :)

14.09.01 (Laja) London, Heathrow

Pole peale Karimabadi kirjutanud, kuna vaim ei ole peale tulnud. Tegelikult ei ole ka suurt midagi väga põrutavat juhtunud.
Davidi juurde jõudes nentisin, et jälle väikesed (suured) kõhuprobleemid, kuid sinnani käisime juba ka Chitralis ning Kalash Valleys.

Nagu arvata võis, ei ole ma ise mitte kõige parem reisikaaslane, kui pean päevad otsa linnades ringi kolama. See on esiteks väsitav ja teiseks emotsionaalselt vähepakkuv. Unustasin mainimast Garam Chasma (vist oli nii). See oli igati hea ja korralik mõte. Terve päeva jalutada järgmisesse külla andis mulle uue ja huvitava elamuse, kuna küla iseenesest oli üks rikkamaid terves Pakistanis.
[[img 2325]]Esialgse küsimise peale (mitte küll külaelanike seas, aga Garam Chasma hotellikülaliste seas) vastasid kohalikud, et teenivad hästi tänu kartulikasvatusele, kuid tegelikult oli see üks kolmest külast Afganistani piiri ääres, mis on smuugeldamise ja salakaubanduse peatee. Õhtul hotellis, kus ööbisime, saime tegelikult üsna hea ülevaate kohalikust religioonist, kui õhtu otsa rääkisime ühe kohalikuga. Päris lahe mees oli, ja meie ümber petrooliumilambi sõõrist kaugemal varitsesid veel mingite kohalike mustad silmad. Iga kord, kui vana ütles vesteldes Taleban, tegi ta seda sosinal. Tundus, et selles külas tunti seda nime väga hästi. Võib-olla ka mõned mustade silmade omanikud meie lähedal.

Chitrali hotell oli igati OK ja mulle väga sobis, kuid linn iseenesest ei onud midagi erilist. PIA lend Peshawari oli oodatust isegi parem ja ei mingeid ebameeldivaid üllatusi.

Nii Peshawar kui ka Lahore olid tegelikult meil halvasti planeeritud ning mõlemas linnas oleks tegelikult 1-st päevast piisanud ja kokku ülejäänud 4-ja päevaga oleks võinud midagi paremat peale hakata.
See jääb kripeldama, kuid shit happens.

14.09.01 (Kairi) London, Heathrow

Heathrow lennujaamas on hoopis teine tunne olla kui mõni aeg tagasi Pakistanis - siin ei jõllita mitte keegi. Taas on valge inimese tunne.
Viimane päev Lahore'is algas aga päris huvitavalt. Olime õhtul kuulnud Shery käest, et kuulujutud käivad, justnagu oleks British Airways ajutiselt lennud Pakistani lõpetanud. Väike närvikõdi oli ka hommikul, kui piimatee (Milk Chai) kõrvale kohalikku lehte lugedes selgus, et tõepoolest on Briti Õhk ajutise stopi teinud ja mitte küll kogu Pakistanis, aga Islamabadis. Ja meie lend sealhulgas, mis ka Islamabadist mõeldud väljuma.
Kolistasime siis hommikul BA officisse Lahore'is, kus selgus, et kõige võimalikum rerouting on läbi Kuveidi Londonisse ja seal edasi Helsingi-Tallinn.

See tundus olevat meile igati vastuvõetav pakkumine, kuigi marsruudil Lahore-Kuveit lendas PIA oma suht vanade Airbusidega. Aga kindel võis olla selles, et PIA lennukis istuvat kontingenti ei himustanud maha tulistada ükski terrorist - nimelt oli seal 80% pakisid ja 20% kuveitlasi (silma järgi proportsioonid). Ja neli valget. Ei teagi, kust me lõpuks üle lendasime - kas ka Afganistanist ja Iraagist, kuid Kuveiti jõudsime plaanipäraselt. Lennujaam oli uus ja kallist ehitatud, kuid ükski kohalik lennujaama köögitööline, kelle käest ka küsisime, ei osanud öelda Kuveidi rahvaarvu. Viimane piiga, kes valvas lennukissemineku check-ini arvas, et kuveitlasi on ca 60 000 ja muid rahvaid niipalju, et kokku saab üle miljoni.

Lahore'i viimastel tundidel käisime ka kohalikus loomaaias, kus osutusime suureks vaatamisväärsuseks - suuremaks, kui loomad ise. Erinevalt Euroopast olid siin ahvid jm loomariik sellega harjunud, et neile kogu aeg mingit söögipoolist (popcorn, pähklid) visatakse ja valvurid olid agarad loomi ergutama ja rahvale näitamiseks togima, kui need liiga kauaks kuhugi varjule läksid. 7 ruupia eest (ca 20 senti) peab ju täie loomaelamuse saama.

Lahore'i lennujaamas läksime juba mitte väga üllatava mitmekordse turvachecki, kus meie kotid läbi valgustati, meid läbi katsuti ja meie käsipagasile mingid lipikud kästi kinnitada, kuhu ka tempel löödi.
Ja siin Heathrows oli muidugi vaja taas turvakontroll läbida ja check-in uuesti teha. Ameerikas toimunu on kõik kohutavalt ettevaatlikuks teinud ja pärast mu käsipagasi läbivaatust konfiskeeris üliagar tädi ka minu kammi, millel oli metallotsik juukselahu tegemiseks, samuti maniküürikäärid. Et ma ei saaks pardal nendega terroriseerime hakata. Nojah.

Aga Pakistaniga on nüüd mõneks ajaks ühel pool. Ja ei tahaks olla selles riigis, kui selle naabrit parasjagu tümitatakse. Pakistan on ju üks kolmest riigist, kes tunnustab Talebani ja laseb sel Islamabadis oma peakorterit pidada. Ei tahaks olla seal, kus teoreetiliselt võib varsti päris kuumaks minna. Elame-näeme.

Koduni on jäänud veel läbida Helsingi. Home, sweet home!