Järgmisel päeval Antsirabes, samas hotellis kus nädala tagasi. Möödakäijate hääled, ajutine automürin, kella helistavad pousse-pousse mehed. Esmaspäev, 30. august 13:07

Oeh, seljataha on jäänud reisi kõige karmim, aga ka kõige meeldejäävam sõit - Madagaskari läänerannalt Mondoravast keskmaale Antsirabesse.

Nagu tavaliselt, oli taxi-brousseks sõjajärgne Peugeot'-kolakas, kuhu peale topitud tosin inimest, puust mänguhelikopter ja katusetäis laadungit. Juht nägi välja nagu elupõline Pariis-Dakari ralliveteran, kes on vanaduspõlves tulnud siia saarele lühemaid otsi tegema.

Päikeseloojangul muutus senine enam-vähem asfalt aga täielikuks maastikurajaks, kus autolaternad sihtisid kordamööda kas hämarduvat õhtutaevast või põhjatuna näivaid maanteeauke.

Kesköö paiku keeras auto suurelt teelt kõrvale ja põrutas läbi pimedate savanniradade ja külade kuhugi ei-tea-kuhu. Kohalikud kogunesid, nina vastu aknaklaasi, kaht veidra väljanägemisega vazahat (st meid) vaatama. Istusime valgustatud autosalongis ja tundsime end kui maailma kõige sürrimas filmis.

Katusele tõsteti natuke lisakolu juurde - paar korvi ja kanistrit ning valge surnukirst. Tout droit!*

Siin ja seal peeti külades kinni, sirutati jalgu ja osteti teemoona. Sadade küünaldega valgustatud letid, kust saab osta kuivatatud banaane, tundmatuid punaseid marju, sidrunimaitsega apelsine ja lilliputishashlõkki - peene puukõrre otsa lükitud lihatükke.

Kella kolme ajal öösel jooksis meie Dakari-veteranil juhe lõplikult kokku, ta pidas kuuvalgel mäekingul masina kinni ja ronis asfaldile autonina alla magama (soojem ju). Mark ronis sinnasamasse tema kõrvale, mina kartsin külma jäin ülejäänutega autosse.

Paari tunni pärast, juba koiduroosaks tõmbava taevaservaga, põrutasime edasi. Pool üheksa hommikul (siinse elukorralduse järgi vaata et pärastlõunal) jõudsime lõpuks Antsirabesse. 530 kilomeetrit. 19 ja pool tundi. Ärge enam öelge, et Tartu-Tallinna bussisõit on pikk ja kipub ära tüütama.