Phnom Penh
1 kommentaar

24-28.01.04 Phnom Penh

Ei saa lihtsalt juhtuda, et üks minibuss Kampong Chamist kiirelt ja mugavalt kahe tunniga Phnom Penhi jõuab. Mingi nõks peab asja juures olema. Muidugi ongi. Ta paneb kõik sõitjad maha keset põldu teiselpool Sõprussilda. Linna on paar kilti. Kohalikud vurisevad mootorrataste tagaistmetel minema. Meilt tahavad need vereimejad muidugi dollareid. Asi läheb selleni, et pean ühele mehele virutama. Pole tal vaja mind näperdada ja oma mootorratta suunas sikutada. Laseme vihaselt jalga. Jalgsi. Mis see paar kilti ikka teeb. Kuum on. Ja nii maandume ühes esimeses külalistemajas, mis vastu tuleb. Wat Phnomi ja postkontori lähedal. Pyco GH, peale pisikest tingimist telekaga tuba 4 dollarit. Meil on arvatavasti ainuke aknaga tuba kogu majas. Ja et see on tänavalt ära, siis on see vaikne ja talutavalt kena. Tihti viletsa hotelli kalleim tuba on parem diil, kui hea hotelli viletsaim tuba. Vähemasti pole siin restorani ja nii pole ka tarbimissurvet. Hotelli tunduvat pidavat teismelised poisid, enamus päeva nad magavad koridoris. Hotell on üsna jõe ääres ja vaated on kenad.

Lähme süüa otsima ja umbes tunni pärast peame tunnistama, et ehk restoraniga külalistemaja pole kõige viletsam mõte, need Phnom Penhi turutoidundusega tegelejad on lihtsalt segi läinud. 4000R viletsa supi ees tänaval! Ja see on odavaim pakkumine, mille me saame. Kõnnime ringi ja otsime edasi. Hinnad igal pool dollarites. Vahelduse mõttes joome ühes kohalikus baaris Coca-colat (800R) ja teeme tutvust pealinna 3 liikluspolitseinikuga. Tundub, et kogu päeva istuvad nad seal urkas, vaatavad telekast Tai poksi. Liiklust koordineerib kõrvaltänaval valgusfoor, mida keegi nagunii tähele ei pane. Üks politseinik on tähtis nina, aga inglise keelt ei räägi. Huvi meiega rääkida on suur. See on võimalus ühel noorel politseinikul plusspunkte teenida. Ta räägib minust Jarekile kui „my wife“, mõeldes siiski ehk „your wife“. Inglise keel pole tal just tugevaim külg, aga pseudotõlked meie, „mis?ei saa aru.“ jutust voolavad suurejooneliselt ülemuseni. Poisil on vähemasti ambitsiooni ja kujutlusvõimet. Lahkume parimate sõpradena, nagu ikka. Pole ime, et järgmisel päeval kohtume taas samas paigas. Liikluspolitseinike töö on teatavasti pingeline.

Söögiotsingud lõpevadki taas võileibadega. Kõht saab täis, aga hing nagu ihkaks midagi. Ostame supermarketist jäätist. Tegelikult tahaks normaalset head sööki. Nagu Taimaal.

Etterutates tuleb mainida, et kolmandal päeval lõpuks leidsime ka normaalse söögi üles. Praktiliselt tagaaias! Wat Phnomist lõunas on väike restoranidekobar. Saab riisi ja erinevaid kastmeid (500+500R) või nuudliroogi (2000-2500R). Keskturust kaks tänavat jõepoole on ka õhtuti pisut kobedamat süüa. Aga jah, esimesed päevad läksid praktiliselt võileibade ja banaanide peal mööda…

Aga vahet pole, sest linn on tore. Hästi avar ja päikseline. Pealinnad tavaliselt pole sellised. Majad on enamuses vanad, koormatud potilillede ja pesunööridega, paljudel paistab pisut prantsuse stiili. Mõnusad pargid ja jõeäärne promenaad. Viimane täitub päikeseloojangul sadade inimestega. Linna rõõmus koorekiht ringipatseerimas ja külmutatud suhkrurootükke närimas. Lipud, õhupallid, vanad naised lootosekimpudega, mungad, pered, kerjused. Istume jõekaldal ja vaatame kogu seda kirevust, peame paar mitte kuigi produktiivset vestlust. Tõrjume eemale umbes sada mootorrattameest, kes tahaksid meid kuhugi mujale sõidutada. Tüütus number üks kindlasti kogu linnas.

Teine hea paik päikeseloojanguks on Lucky supermarketi katus keskturu lähedal. Moodsad paarikesed kudrutamas ja kinoseansse ootamas. Jälle väga huvitav koht. Mõned korrused allpool üle tänava madalama maja katusel poisid mängivad jalgpalli. Paar korda pallike veeres ikka üle ääre ka, ma vaatasin, et üks poiss peaaegu hüppab järgi.. Viimaks ikka kasutasid treppi. Aga too katus oli ka väga põnev, väikesed illegaalsed majad nagu Karlsson Katusel üles löödud. Tavaline minitänav, aga katusel.

Tjahh, nelja päeva jooksul kuningapaleesse ja rahvusmuuseumi ei jõudnudki. Wat Phnomis ka ei käinud, kuigi püüdsime, aga mingi lilleneiu tahtis jälle dollareid, et mäe otsast vaadet vaadata. Parem siis juba supermarketi katus..

Toul Slengi genotsiidimuuseumis käisime küll. Kl 10 filmiseanss oli üsna huvitav, seal kuuleb näiteks Khmer Rouge hümni. Kui on muusikat, mis sünged külmavärinaid peale toob, siis see ta on. Sõnad on ka, et „Tumepunane veri, katmas me maad…“ laulusõnades järgneb kirjeldus, kelle veri ja kuidas täpsemalt..

Toul Sleng oli tavaline keskkool, mis muudeti Khmer Rouge vanglaks ja piinamisasutuseks. Tavalisus ja valgus on see, mis rõhuvad. Võimlemispuud õue peal, tahvlid seinas, põrandad valge-punase ruudulised. Viimaks jõuab ometi kohale, et kõik see jube värk, mis Pol Pot jt Kambodžas 70ndatel kokku keerasid, toimus tegelikult ikkagi nii vähe aega tagasi…Seintel on palju pilte, naised, lapsed, mehed, käed selja taga, tihti ka läbipekstud, lootusetult kaamerasse vaatamas.

Ühel hommikul vaatame ka kuulsat filmi The Killing Fields, mida on kirjeldatud kui võimas ja liigutav. Veename hotellipoisse, kes VCD-l hommikuti pornofilme hotellikanalil lasevad, meie turult ostetud filmipiraadi peale panema. Arvutil see millegipärast ei tööta. Film kokkuvõttes on minu arvates väga vilets ja lame. Kui asi oleks ainult Kambodža ja seal toimuva ümber käinud, oleks andnud kindlasti huvitavat filmi näha – näiteks stseenid agraarsest elust ja inimsipelgad Punakhmeerid lapsülevaatajate piitsa all hiiglaslikke tamme ehitamas, kangelane pealuudele komistamas- need on võimsad kaadrid, aga nii lühidad ja korraliku selgituseta. Kogu muu süžee keerleb enesekeskse New York Timesi ajakirjaniku ja selle kohaliku abilise ümber, kes kajastavad Punakhmeeride võimuletulekut, kuni võimalik. Võitmatu sõprus, mis liigutab mägesid ja vaatajate südameid… Õnneliku lõpuga muidugi. Nagu ikka, päästa üks inimene, on kõikeõigustav eesmärk. Ülejäänud tuhanded on tähtsusetud numbrid. Ja ameeriklased on õilsaimad inimesed maailmas…

Vahel mulle tundub, et kogu see reis on mind väga küüniliseks muutnud.

Central Marketilt leidsin väga maitsva ja odava riisi-loomaliha-juurvilja-supi 2500 rieli eest. Aega kulus selleks kôigest 5 min. Natuke kolamist turu myygilettide vahel ja nii lihtne ta ongi ;)