Andasibe lähedal rahvuspargis, suures katusealuses keset vihmametsa. Kõik on märg ja udune. Sööme kohalike tehtud hommikusööki (5000 MgF). Kolmapäev, 11. august 7:29

Pagan, kohe saabub siia kari väikseid plikasid, kes kogu öö laagriplatsil lõugasid. Vihmametsa-disko. Paistsid kuskilt lütseumist tulevat ja siin kodumaa floora ja faunaga tutvuvat. Muidu on tore - väljas on rõske, puude ladvad on hallikasrohelises udus, pärlendavad ämblikuvõrgud, maa on punane ja libe. Kõik tilgub.

Kuid mingem ajas natukene tagasi. Viimase sissekande järgi passisime alles Tanas (Antananarivos). Saime siis kirjasõber Mandaga kokku. Nagu selgub, on Manda ikka mehenimi, hoolimata meie vastupidistest ootustest. Omakasupüüdmatu sõbra asemel osustus ta klassikaliseks reisiparseldajaks, kuid erinevalt tuhandetest teistest temataolistest oli Mandal siiras ja rõõsk nägu ning kontrolli all olev pealetükkivus. Tegime diili, et proovime natuke oma käe peal ringi rännata ja siis temalt mingi organized tour'i osta.

Tanast saime ka Madagaskari kaardi, mis tundus olevat välja antud rahvusliku ärkamise kõrghetkel, kus kõik kohanimed olid kohalikus keeles, sealhulgas ka linnad, mis viimased paarsada aastat on kandnud prantsuskeelset nime.

Madagaskari pealinna põhiviga on see, et sealt kurat ei saa kuidagi minema! Taxi-brousse* (2x500 MgF) viib sind kuhugi linnaäärsesse slummi - vaata ise, kuidas edasi saad. Läbi häda jõudsime lõpuks Moramanga taxi-brousse-jaama. 2 x 10 000 ja seljakotid nööriga vana Prantsuse autoloksu katusele, põhupallide vahele. Aidaa, minema Tanast, edasi itta!

Sama katusealune, õhtu. Selja taga käib eelnimetatud lastekarja pioneerikoonduse moodi üritus. Raporteeritakse, joondutakse ja loetakse kooris luuletusi 17:29

Madagaskari lõhn on lõkkesuits. Kõikjalt tõuseb sinakat vinet ja tunda on käbide ja niiskete lehtede hääbumise lõhna. Üleüldse tuletab siinne kant suurt rohelise vööndi metsamajandit meelde - seesama saepurulõhn ning tolmused PAZid ja ZUKid (okei, Peugeot'd ja Renault'd).

Ja õhtuhämaruses jõudsime siis siia rahvusparki. Kuna tubli abimees Lonely Planet ununes kaasa võtmata, siis me ei teagi, mis pagana reservaat see on. Indri? Periné? Hui paimjosh!

Igatahes on siin vihmamets. Muuseas, vihmamets pole mingi dzhungel või palmisalu. Vihmamets on tavaline Eesti oktoobrikuine pajuvõsa, kes on steroide võtnud ja pilvedeni paisunud.

Pagan, junnidel on vaikne tund, aga ikka, raisad, laulavad.

Aga junnid (siinne lastekari ma mõtlen) on meile tegelikult päris olulised. Loodetavasti saame nendega kõva otsa ida poole edasi. Täna kärutasime koos nendega peaaegu päev otsa ringi. Sõita on lastega lahe, aga natuke väsitav - pisike Honda-buss on pilgeni plõnne täis ja neil on kõikide maki pealt tulevate laulude sõnad peas ja neid lauldakse nii kõvasti, vaata, et buss ümber ei lähe. Ja nii tundide kaupa.

Õhtul peaks siin tulema lõkkeõhtu, kuhu ka meie oleme kutsutud. Oeh, pioneeriaeg tuleb meelde.

P.S. Koeri on siin ainult kahte tõugu - kollaseid ja musti. Enamik aega nad magavad, kasvõi keset riigi kõige tähtsamat maanteed. Mööda sõita on neist keeruline - vasakul pool kaljusein, paremal kuristik, vahepeal kuuskümmend külalast, seebudest rääkimata.