Põhja-Dakota

Hommikusöögi ajaks jõudsime Põhja Dakotasse. Võtsime bensiini, küsisime mingit söögikohta, meid juhatati kümmekond miili edasi. Seal oli terve kompleks, palkkindlus ja vigvamidest küla, ja kõige lahedamalt sisustatud söögikoht, mis ma üldse näinud olen. "Trapper-s Kettle" oli selle nimi, söögid olid nagu jahimehe stiilis ja lauad olid pleksiklaasi või mingi läbipaistva vaiguga kaetud ja läbi selle paistis laua alt siis näiteks püünisraud kivide vahel või mingi elukas. Loomatopised vahtisid seinte peal ja täiesti sobis sinna ka kamp kauboisid. Võisid pensionieas olla, nii et tööd nad ei paistnud enam tegevat, nahkpüksid jalas, kaabulotid peas, panid õlut ja õiendasid.
Dakota oli selle poolest omapärane, et seal sõitsid kõik pikapidega. Ega pikap ei ole mingi 2102, pikap on ikka kastiga sõiduauto, ja seal sõitsid kõik just niisugustega. Noored hommikul kooli, pärastpoole võis näha mõnd ülesmukitud naisterahvast pikapiga, vahest oli ka mõni paras lõbus jõuk seal taga.