poipet-battambang

Poipet-Battambang

Taimaa ja Kambodža vahelise peamise piiriületuskoha Poipeti kohta ei kuule mitte midagi head. Vahest ainult seda, et Kambodža viisa saab piirilt. Sealt edasi on kõik halvad uudised – petturid, kerjused, scam-meistrid ja agendid. Viletsad pikapid ja veelgi viletsamad teed takistamas lääne turistide sujuvat jõudmist tõotatud Angkorisse. Trüki google’s Poipet ja border crossing ja silme eest võtab mustaks. Tales of Asia. Tõeline katsumus, kohutav elamus. Tunneli teises otsas paistavad särava valgusena üksipulgi lahtikirjutatud piiriületusstrateegiad. Tuk-tuk piirile 50 bhati, seal läbi Tai passikontrolli, siis Kambodža viisat ootama, kus maksta tuleb 1000 bhati ametliku 20 dollari asemel (dollari nõrgenedes järjest viletsam vahetuskurss) ja ära jumala pärast oma passi mõnele suvalisele tüübile anna! Siis ületa meditsiiniline kontroll, mis on järjekordne tõmmekas. Tempel viimaks passis jäetakse sind karjuva rahvasumma hooleks, igaüks püüab sult võimalikult kopsakat rahasummat välja pressida ja oma autosse lükata. Siinkohal soovitatakse ringteelt kiirelt mõni pikap 1000 bhati eest üürida ja olla Siem Riep’i poole mööda augulist teed teel. Kui ei vea, siis see on üks jätkuv skämm täiendatud katkise auto, abivalmite parandajatega ja veelgi abivalmimate uute sõiduvõimalustega. Sekka pisut toiduisu tekitavaid peatusi ja viimaks pantvanglus mõnes Siem Reipi hotellis. Ja siis kõik need inimesed kirjutavad jätkuvalt oma hirmsatest kogemustest ja nii see lumepall muudkui veereb. Ja veereb.

Parem kui ma poleks neid jutte lugenud. Või teisalt alati on parem olla igaks juhuks ette valmistatud. Sestap kui saabusime Chantaburist Aranya Phratetisse pärastlõunal, otsisime odava hotelli (Aran Garden – 150B väga ok tuba) ja jäime hommikut ootama.

Kuuldavasti käib linnast piirile songthaew (5B), aga ei õnnestunud meil seda leida, niisiis sõitsime tuk-tukis (40B). Tai piir kulges vahejuhtumiteta, meie ees seisid kolm purjus ameeriklast, kes olid visa-run’i sooritamas. Mulle tuletas nähtavasti värskelt kortsesiluvalt kosmeetiliselt operatsioonilt tulnud näitsik meelde, et Eesti kodanikud ei saa Taimaale ilma viisata tagasi tulla. Suured tänud selle eest.

Ilma vahejuhtumiteta leidsime ka koha paremat kätt, kust saab Kambodža viisa. Üks libe sell ulatas seal ankeete ja pastakaid ja üldse paistis kahtlane. Niisiis polnud ma vaimustuses kui ta haaras kärmelt mu ankeedi, pildi ja passi ja küsis 1000 bhati viisaraha. Et see oli vaid paarkümmend sentimeetrit viisaluugist, siis andsime alla ja me passid kadusid. Ilmudes viie minuti pärast välja viisadega ja ilma muude vahejuhtumiteta.

Meditsiiniline kontroll on kas lõpetatud või pole seda hommikul 8 paiku veel lahti. Niisiis juba sammusime me peente kasiinode vahelt Kambodža passikontrolli, täitsime veel ühe paberi, saime mõned templid ja astusime Kambodžasse. Too easy.

Millegi pärast mul tekkisid assotsiatsioonid Indiaga, igasugu veetavad kärud, tolmune tee, palju inimesi, mõnekorruselised betoonmajad. Või lihtsalt kaootilisem ja vaesem Taimaa. Paarkümmend noormeest haakisid end meile sappa ja üksteise võidu pakkusid transporti Siem Riep’i. Jarek meelelahutas neid tobedate kõlksudega, et läheme kasiinosse või lennukile või mis iganes talle pähe kargas. Kokkuvõttes kulges sinna kurikuulsale ringteele jõudmine suht humoorikalt. Autosid pakuti 1200, siis 1100, siis 1000 eest ja oleks tahtmist annaks võibolla pisut kaubelda. Kui me aga otsustaval sammul muudkui edasi astusime, siis üksteise järel noormehed pöördusid tagasi oma algpositsioonidele, ju taipasid, et me ei tõota eriti head äri. Niisiis paari minuti jooksul olime me rahulikult omaette astumas Poipeti nö bussijaama poole. See asub ligi kilomeeter piirist, Neak Meas’i hotelli juurest tee vasakule. Esimese hooga põrutasime me sellest bussijaamast mööda, vaatasime, et tühi turuplats. Millegipärast ma arvasin ka, et need kohalikud pikapid peaks pisut suuremad olema kui need rendile pakutavad pikapid. Mis osutus väärarvamuseks. Peagi sõudis mööda teed kohale auto, kus ligi kümmekond meest kastis istusid ja kabiinis mõned neiud. Tõepoolest, see oli pikap Battambang’i, kuhu me teel olime. Ma arvan, et Siem Riepi võib märksa viletsam olla kohalikku pikapi leida. Hinnaks öeldi, et 150 B sees või 100B kärul. Et sisekabiin oli üsna tihedalt neidusid täis pakitud, siis Jarek ronis kärule, mina aga ronisin kabiini tagapingile neljandaks. Ja peale mõningat tiirutamist ja rahva kogumist, olime teel. Kärurahvas tõmbas rätid üle näo, otsis mütsi all päikesevarju ja kabiini varjus tuulevarju. Kogu käruäär oli istuvaid tüüpe täis pressitud, keskel kükitasid või seisid veel mõned.

Kiirus, millega me mööda seda äärmiselt kahtlast teed lendasime, tekitas mus rõõmu, et ma ei pea seal pisikesel platvormil kõõluma ja potentsiaalselt maha kukkuma – sest selline sõit peab olema veres. Nagu mootorratturitel üle Kagu-Aasia peab midagi erilist veres olema. Ema sõelumas läbi linnaliikluse, kaks koolieelikut last taga kõõlumas- kinni ei hoia, tagumine rätsepaistmes ja söömas pontsikut. Isegi koerad oskavad mootorrattal neli kappa koos istmel püsti seista. Noormees sõidab mootorrattaga ja samal ajal hoiab paarimeetrist kuldset lamava Buddha kuju parema kaenla all… Mina kardan mootorrattaid. Kambodžas ma kardan vist pikapi käruäärel mööda augulist teed sõita. Sestap ma sõidan kabiinis ja vaatlen kambodžalannade heegeldatud kübaraid ja rubiinidega sõrmuseid ja tunnetan eriti lähedast küünarnukitunnet. Ja kangeks kiskuvat jalga, sest iste on viltu ja mingi puuvilju täis kott on kohas, kus peaks olema koht mu jalgadele.

Tee Sisophon’i on vilets, tee keskel on huvitavad kuhjatised nagu katkikerkinud kook, enamus liiklejaid sõidab teelt väljas sööstes ühest teeäärest teise vastavalt sujuvamatele lõikudele. Sisophonist Battambang’i tee on märksa parem. Niisiis kohale jõuame 2.5 tunniga. Ma arvan, et need kübaratega maadamid maksid sama reisi eest 100B ja tagakärul veel märksa vähem, aga kellega sa ikka tagantjärgi vaidled. Vähemasti millegipärast pikapijuht ei jätnud meid bussijaama motojuhtide saagiks, vaid viis edasi ühele vaiksele tänavale ja näitas, et kesklinn jääb sinna suunas.

Nii kergesti see läkski, ei suuda ikka veel uskuda. Astume mööda tänavat, igalpool müüakse baquette. Tõelised saiakangid! Kuigi eelistaks peenleiba, on need prantsuse ajalooga saiatooted väga teretulnud. Aasta jooksul pole korralikku leiba või saia söönud. Austraalias oleks kindlasti leidnud suht kobedaid küpsetisi, aga kokkuhoiupoliitika röstsaiast suurt kaugemale ei lubanud. Niisiis pistame pintslisse korraliku võileiva, millele – uskumatu – pannakse peale pasteeti, vorsti, kalakonservi, hapendatud kapsa- ja tšillisalatit ja midagi veel. Nagu oleks peaaegu koju jõudnud. Kodus ma ei paneks kõiki neid asju korraga ühe saia peale. Sellegi poolest maitseb hea ja hindki 1000Rieli on üsna soodus. Maksame 20 bhatiga ja saame 1000 rieli vahetusraha. Mugav see süsteem, et kõik jagub nii hästi ja maksta võib rieli, bhati või dollariga. Üks dollar on 4000 rieli. Üks bhat on 100 rieli.

Vaatame sisse paari hotelli, midagi suurepärast ei paista, lärmakas turulähedane peatänav. Ja suundume kui kitsekari sinna, kuhu pea kõik välismaalased suunduvad – Royal Hoteli. Hiljem kuuleme, et ka Chhaya on popp koht, aga see jäi paarsada meetrit kaugemale.

Ei tea, kas sellepärast, et me nii omaette ja ilma saatjaskonnata saabume, vaadatakse meid üllatunult. Ja me üllatume, kui öeldakse, et odavaima toa saaksime 3 dollari eest. Me arvasime, et vähemalt 5. Igatahes see odav tuba on katusel ja üsnagi adekvaatne. Kenad vaated, suisa kaks suurt voodit, ventilaator laes ja kõik on ütlemata puhas ja uus. Ma arvan,et enne need olid toad hotelli töölistele, nüüd on nad kõik ühte kõrvaltuppa lükatud ja kolm värskelt uuendatud tuba on vaestele ränduritele ette nähtud. 6 dollari eest saaks peene toa teleka ja külmkapi ja nikerdatud mööbliga. Võtame siiski odavama. Kohe hakkab peale ka moto-paadipiletid-tuuri-viisa-reisitšeki jutt. Ja katusel on meil ka restoran! Kus hinnad on kõrged ja dollarites.

Läheme linnaga tutvuma.