Põnev aserbaidžaan
1 kommentaar

Kohale jõudsime kuue paiku hommikul, peale meie oli lennukis veel 20 inimest. Tegelikult lootsime näha rohkem kaasmaalasi, aga ei õnnestunud. Seega läks viisasaba kiirelt. Maksis see 90 $ või 60 eurot, tuli täita ankeet, vaja läks 2 pilti.Kuna meile tuli vastu üks sõbralik kohalik siis saime bussijaama seiklusteta. Esimene kultuurišhokk tabas meid siiski kohale jõudes eks ikka seetõttu, et eestis tehti meie reisivalik maha ja arvati, et oleme hullud. Kuna bussijaam oli ajutine siis puudus sees olemise võimalus ning esimene buss Shekisse väljus 9:40 seega tuli oodata pea 3 tundi kaaslasteks külm ilm ja kilavate silmadega uudishimulikud kohalikud mehed. Bussijuht aga lahke mees, lubas bussi sooja minna ja kutsus enda juurde öömajale ja lubas järgmisel hommikul Ganjasse ära viia. Täiesti uskumatu? Eestis ei tuleks selline asi vist kõne allagi. Pilet Shekisse maksis 6 azm ehk siis umbes 60 eek. Selline hind oli ka teistel pikkadel vahemaadel. Kohalik arvlemine käib azerbaidšaani maanantites, mis on igal pool ühe kursisga 1azm=0,83$ umbkaudu 12eek=1azm. Kuna meie kohalik sõber pakkus edasi liiklemiseks oma tuttavat taksojuhti, siis helistasime talle. Leppisime kokku hinna 3-4 päeva 300$. Peale selle maksime tema 1 öömaja ja söögi. Arvestades kohalikke palku siis teenis ta selle otsaga päris hästi. Bakuu- Sheki vahemaa 380 km, teel tegime mõned peatused ja paar korda peatas politsei. Politsei on seal isemajandav. Iga 15 km järel nägime patrulli, kes tahtis natuke teenida no nii 10-20 azm. Õnneks oli meil vaidlushimuline taksojuht, kes ei maksnud sentigi, kuigi ületas kiirust. Neid filmida ega pildistada ei tohi riiklik struktuur ikkagi aga tegelikult kardavad nad oma heast kohast ilma jääda. SHEKI: Jõudsime Shekisse 3-4 vahel, seega läks 7 tundi sõitu. Tee äärde jäid meeletult ilusad mäed, soolaväljad, kohalikud väikesed külad, eeslitega liiklevad väikesed poisid ja äri ajavad kohalikud, kelle põhiliseks müügiartikliks on bensiin, puuvili, liha, šokolaad, sissetehtud hoidised ja karastusjoogid. Kohalejõudes otsisime öömaja, „Caravansarai“ hotell oli just suletud, „Panoram Inn“- is puudus vesi, uus „Sheki Saray”is odavaima toa hind oleks olnud 70 azm. Järele jäi vaid vana „Sheki hotell”, mida oli raske tuvastada, kuid öö maksis 2-ses toas 30 azm. Shekis käisime ära Khani suvekodus ja seal lähedal asuvas kahes muuseumis, piletid olid vastavalt sellele, kas tahad filmida või pildistada. Hind 1-le 1 kuni 2 azm, pildistamise eest veel lisaks 2 ja filmimise eest 4. Tegelikult filmida polegi seal eriti mõtet, ruumid on suht ühesugused, piisab paarist pildist väljas või sees. Sõime kuskil hotelli lähedal peatänava ääres 11azm eest. Nimi meelde ei tule, kuid koht räpane, toit aga väga hea. Toit on üldse odav ja hea võrreldes Eestiga. Meie kõige suurem arve oligi Lenkoranis, kus saime vist natuke petta, kuna menüüd polnud ja arve oli 25 azm. Aga kes teab supp, praad ja magustoit olid tasemel ja eriti meeldis „Belaja rõba”. Shekist hakkasime hommikul minema, käisime kohalikus leivatehases ja „Teze Bazaril“. Tasub näha, eriti maitsev on nende halvaa ja kodus valmistatud kurgid. LP soovitab ka seda, kuigi me käsitööd seal absoluutselt ei näinud.
GANJA: kõigepealt „Nizami” mausoleum ja teeääres olev vasetehas. Edasi otsisime üles „Pudelimaja”, mis on küllaltki räämas, aga huvitav sellegipoolest. Sõitsime uues ja vanas linnaosas ringi. Sõime „Neptuni“ kohvikus, sama soovitas ka LP. Räpane koht aastast a´la 1980, söök aga väga hea, kolmepeale kokku 16 azm. Kuna taksoga sai kiiresti, kõik vajalik vaadatud siis liikusime edasi taksojuhi sugulaste poole. Algselt pidime olema hotellis „Ganja“, mis oli väga viisakas, hind 60 azm kahene tuba, kuid taksojuht tahtis meile näidata ehedat külaelu. Nii et, tort ja vein kaasa ning sugulastele juurde. Nad elasid väikeses külas „Hangorbit”. Pererahvas oli vaatamata sellele, et kodus oli külmetunud väike laps ja vett majas polnud äärmiselt lahked. Kohalejõudes kaeti laud ja vaatasime pulmavideot, kuid meid kutsuti samas külas veel omakorda külla, kus pakuti roosimoosi (väga maitsev). Kohutavalt külalislahked inimesed. Hommikul hakkasime kella 11 paiku sõitma Lenkorani poole, möödusime Xanabad i külast, kus teeääres müüakse värsket kala, mis on püütud nende suurimast jõest „Kura“. Läbi Agdami rajooni, kus Karabahhia piirini oli 10 km nägime azerb. valitsuse poolt ehitatud maju sõjapõgenikele. Karabahhiasse sõiduks on vaja viisat ja piiril seda vist ei anta, muidu olid seal Stepanakerdi lähedal kaks vahvat kuju "Tatik ja Papik", mis jäid nägemata. Sõit Lenkoranni kestis 5 tundi. LENKORAN: Algselt pidime ööbima jääma Hotell „Dalga“ 30 azm 2 ne tuba. Kuid taksojuht tegi ettepaneku Bakuusse ööseks tagasi sõita. Käisime vaatamas Stalini aegset vanglat ja musta liivaga kaspia äärset randa. Vanglat restaureeriti ja valmis pidi see saama 2008 aasta suveks, eks ikka turistidele. Lenkoranist pidime minema Masallysse, kuid kuna talvel mägikoskesid pole siis loobusime. Tagasiteel sõitsime Jalalabadist läbi, kus peale uue olümpiakompleksi ei olnud midagi vaadata. Õhtul kella 11 jõudsime Bakuu-sse. Ööbisime Hotellis „Araz“ 2-ne tuba 40 azm, kuna seal oli kohutav suitsuhais siis võtsime 50 azm eest värske õhuga remonditud toa. Hotell oli oma hinnapoolest igati soodne ja korralik. Üks odavamaid, kuid kahjuks jäi nägemata „1000 Camelit“, mis on ainuke internetist leitav hostel Bakuus üldse.
BAKUU: Järgmisel päeval otsustasime natuke linnas ringi jalutada, kuna hotell asus kesklinna lähedal, siis saime jala hakkama. Bakuu vanalinn on super, peab ise nägema. Huvitav on see, et ükskõik kelle käest ka ei küsiks, et kuhu üks või teine asi jääb, unustab see inimene oma toimetused ja lihtsalt jalutab sinuga kaasa ning räägib majade ajaloost ja lihtsalt elust-olust, samuti tunnevad nad huvi, et kes oled sina, kust tuled ja miks siin oled? GOBUSTAN: Järgmisel päeval käisime ära Bakuu lähedal asuvas „Qobustanis“, kus oli võimalik näha pronksiaegseid kaljujooniseid ja mudavulkaane. Selleks kasutasime ka oma tuttavat taksojuhti, kes sai selle eest 60 azm. Kuna oli varakevad siis nad ei olnud väga aktiivsed, kuid toredaid pilte sai teha nendestki. Kaljujooniste juures taheti saada meie käest natuke raha ka, pildistamine sellel alal, maksis 2 azm ja inimese hind ka 2 azm. Filmimise eest pidi maksma 16 azm, kuid saime ilma,sest piletimüüjal oli palju tuttavaid naisi eestis. SUMQAYT: Bakuus selgus, et „Oil Rocki“ ehk siis vee peale ehitatud teedega naftatehast, kus filmiti James Bondi filmi me külastada ei saa, kinnisesse tsooni turiste ei lasta ja seda ei näe isegi Artjomi saarelt, sinna pidi saama ainult helikopteriga siis otsustasime, et läheme Sumqayti. Seekord bussiga, linnaliini bussipilet on 0,20 azm, buss Sumqayti väljus „20 Jaanuari“ metroo peatuse kõrvalt, pilet sinna maksis 0,35 azm. Kunagi veneajal oli see kinnine linn, sest seal asusid keemia tehased. Just nende tehaste tagajärjel surid paljud lapsed, kes elasid vaevalt paar kolm aastat. Surnuaed nagu surnuaed ikka, kuid nagu siin kirjutati siis moondunud piltidega hauakivisid me küll ei näinud ja paljud hauakivid olid purunenud. Käisime veel mere ääres, vaatasime maha jäetud vene kalmistut ja Karabahhia sõjas langenute haudasid. Üldiselt ei tasuks oma aega selles linnas küll kulutada. Tagasisõit marsaga maksis 0,50 azm. Bakuus võtsime takso, mis pidi meid viima hotelli, kui küsis, kas oleme Eestist, ütles taksojuht, et oli kuu aega tagasi sõitnud kahe Eesti poisiga, kes pildistasid ainult naftapuurtorne. Kahjuks jah kohalikud ei saa üldse aru, milleks neid pildistada. Taksojuht viis meid ka põlevate mägede juurde ja 100 aasta vanusele naftaväljale, mille pidid kohe ostma jaapanlased. Mäed põlevad kogu aeg, sadagu vihma või lund. Meil vedas, sest seal filmiti parasjagu üles kohaliku rahvatantsurühma esitlust märtsi pidustusteks. Taksojuht küsis meie käest 15 azm, mis oli ok hind, sest mäed asusid natuke linnast väljas. Järgmised päevad kulusid Bakuus ringi kolades. Kohapeal olime nädala, mis on täiesti piisav aeg, näha palju, saada läbi vähesega ja tutvuda rõõmsameelsete, südamlike ning külalislahkete azerbaidžaanlastega.

Aga ole kena, paranda oma kirjavead ära enne, kui tsensor jõuab su jutu maha kustutada.