Kuigi oli plaanis kirjutada mõnus paras reisikirjeldus, siis olen sellest mõttest loobunud ja leidnud, et hoopis ehedam on siiski esialgne reisipäevik. Kahjuks on see liiga mahukas, et seda kusagil ajalehes-ajakirjas avaldada, kuid see polnudki eesmärk omaette. Päevik on üsna redigeerimata kujul ja kindlasti on seal pisut probleeme ajamäärustega (osa lõike on väikese hilinemisega lisatud ja sageli kirjutatud minevikuvormis...jne). Eesmärgiks oleks anda võimalikult ehedalt edasi sealset realistlikku miljööd konservatiivse keskklassi eestlase pilgu läbi. Kel on huvi sinnakanti minna, siis võite pisut aega raisata sellega tutvumisele. Kel mitte, sellele võib tunduda mõttetult igav pikk joru. Ärge siis lugege...

Et tausta paremini mõista, siis mõned eelduspunktid: 1) võtsin reisi tõelise lebopuhkusena - väljalülitumisena üsnagi pingelisest töisest perioodist; 2) jalavigastus ei lubanud mul eriti matkamisega tegeleda; 3) vaatamata sellele, et olen palju mägedes käinud ja ringi lennanud - ma kardan kõrgust ja lendamist ja olen seda lapsepõlvest saati teinud; 4) olen gurmaan, kokkaja ja õgard - seetõttu on palju rõhku toitude teemal; 5) kuna reisisin sügavalt alaealise tütrega, siis jäi kohaliku ööeluga tutvumine eetilistel kaalutlustel ära.

  1. märts – 1. Päev – Lend Tallinnast Helsinki kaudu Pariisi Hommikul läks uni üsna varakult ära. Kurk oli valus ja nina lurises. Vähkresin ja vähkresin. Lõpuks – kl. 8.00 - ajasin kargu alla. Ka Britta (minu tütar ja reisikaaslane) oli üleval ja nö stardivalmis. Kl. 12.00 istusime Annika (minu elukaaslane) auto peale ja põrutasime lennujaama. Seal läks kõik üsna sujuvalt. Kõigepealt rutiinne check-in, siis tegime Annikaga hulga head-aega musisid, läbisime turva- ja passikontrollid. Kl. 14.00 paiku kutsuti lennukile. Kõigepealt bussi ja siis lennuki juurde. Kuna sellel lennul kohti polnud määratud, siis istus igaüks sinna kuhu sai. Kuna me olime diskreetselt tagasihoidlikud, siis sattusime lennukile muidugi peaaegu viimastena ja saime istuma eraldi suvaliste nägude kõrvale. Mina olin oma pikkade koibadega muidugi akna all. Lend startis 14.30. Väga hull ei olnud, keskmiselt. Eriti laskumine. Air oli bisi ja seetõttu tiirutasime pisut Soome maastike kohal. Lõpuks saime maha. Ilge kökats oli see lennuk (ATR-72), pea jäi vahekäigus praktiliselt lakke kinni. Vantaa lennujaamas läbisime passikontrolli ja tormasime läbi kogu lennujaama 19. väravat otsima. Juba esimeslt tabloolt selgus, et meie lend on edasi lükatud ja väljub umbes 16.55. OK, võtsime kiired tuurid maha ja läksime rahulikult oma värava juurde. Varsti aetigi lennuk ette – päris suur (Airbus A321) ja hakati konteinereid maha ja peale laadima. Lõpuks lasti lennukisse. Suht korralik oli. Istusime tiiva taga. Meie ees oli just avariiväljapääsu rida, kus oleks saanud rohkem jalgu sirutada, aga sain hakkama. Üpris laiad vahed olid. Mingi aeg pakuti süüa. Võtsin ühe punase veini ka. Pärast tuli ilge uni, aga, magada ei saanud. Britta luges vahepeal raamatut, põhiliselt, aga, kuulas i-Podi. Kui lennu alguses sai alates Paldiskist Brittale lennukiaknast nähtu põhjal Eesti geograafiat tutvustatud, siis Saaremaast edasi kordagi maad ega merd ei näinud, enne kui Pariisi tuled juba madalalt paistma hakkasid. Üleni pilves. Maandumine oli ülisujuv, praktiliselt ei tundnud, kunas rattad maad puutusid. Lennukis vedasime kihla, kas pagas on kaasas või ei ole. Britta ütles jaa, mina – ei. 100 EEK-i peale. Pagasilindil oli minu kohver 3. ja Britta oma 5. Pean talle kodus sota andma. Läksime taksot võtma. Üks turske must memm juhatas seal vägesid. Selgus, et üheski taksos ei saa kaardiga maksta. Võtsin siis käšši automaadist välja (ca pool kilti eemal – terminali teises otsas). Taksos selgus, et juht ei tea, kus Radisson SAS hotell asub. Kuigi olin seal varem ööbinud ja ka autoga sinna sõitnud, ei osanud ma ka õhtupimeduses orienteeruda. Otsisin hotelli vautšeri välja. Seal aadress ja kaart olemas. Ekslesime mingi 15 min lennujaama ümbruses. Lõpuks küsis mingi bussjuhi käest teed. See oskas enam-vähem juhatada. Siiski oleks õigest teeotsast mööda pannud. Õnneks Britta nägi silti. Tegime veel Le Mesnil Amelot’s ka väikese „auringi”, kuid lõpuks olime hotelli ees. Arve 18 EUR’i. Jorss tunnistas, et töötab 10 a taksojuhina, kuid esmakordselt sattus Radissoni juurde. Hiljem hotelli receptionis selgus ka üks põhjusi – iga 20 min takka käib lennujaama ja Radissoni vahel tasuta shuttle. Mulle sellest keegi ei teavitanud – kivi mu ihureisikorraldaja kapsaaeda...irw. Hotellis tuba 176 – 1. korrus. Korralik tuba. Minibaar, vann. WC eraldi. Õhtustasime hotelli restoranis. Pärast seda üsna varakult tudile. Ahjaa – mul oli karm nohu. Kohe lennuki laskumise algusest läksid kõrvad lukku ja lahti enam ei läinud...reisi esimesed 4 päeva olingi praktiliselt kurt...lahe.

  2. märts – 2. päev – lend Pariisist Los Angelese kaudu Tahitile. Alustama peab vist sellest, et see oli mu elu pikim päev. Ja ega vist pikemat suurt tulla saagi. Kl. 6.45 (sulgudes tulevad Eesti ajad – 7.45) oli Radissonis äratus. Magada ma jälle ei saanud. Igatsugu painajad olid kallal, kurk valutas, nina jooksis ja ajas kogu aeg jooma. Britta oli tubli – ajas end üles ja ei vingunud. Pestud, kustud, kammitud läksime restosse ja võtsime hommikusöögi. Siis tegime check-out’i, saime kohe välja shuttle peale. Lennujaamas kohe õigest uksest sisse ja olimegi Air Tahiti Nui check-in’i juures. Seal algas turvatants ja -trall pihta – ikka USA-sse lend ju. Kõik reisijad kuulati kõigepealt üle pagasi sisu osas, siis selles, kas ma ikka ise panin pagasi kokku ja kas ma pole oma asju teistele kasutada andnud. Paras keemia. Kõik pagasiühikud kleepsutati ära. Ilma nende kleepsudeta lennuki peale poleks lastud. Kui pagasi ära andsime, küsis tibi siira imestusega, et kas meil ongi ainult 2 kohvrit. Edasine turvakontroll oli üsna tavaline. Kõik kingadega naised pidid vahepeal kilesussid jalga ajama, sest kingad läksid läbi röntgeni. Kuigi mina andsin kõik asjad ilusti kandikule jäi värav minust ka pärast kolmandat katset laulma. Siis sai üks homo mind kabistada ja selgus, et Pariisi turvaväravad võtsid pükste metallnööbid ikka ilusti kinni. Ootealas istusime ja juulutasime niisama. Mul oli kehv olla, higi jooksis, ihu nõder. Lõpuks tuli meelde, et mul oli rahakoti vahel 3 Prantsuse postmarki Nice’i aegadest – ostsin 3 kaarti ja panime posti. Lennukile hakati laskma 1 t enne väljumist. Lennuk ikka paras lahmakas. Reisijakohti – 295. Äriklassis oli vast paar vaba kohta, muidu oli lennuk täis. Lennuki nimeks Bora Bora ja economy klassi kutsutakse Air Tahiti Nui lennukitel Moana klassiks. Lennukile saabujatele anti igaühele tiare-õis. Britta väitel lõhnas ülitugevalt. Minu oma ei lõhnanud üldse. Britta oma ei lõhnanud ka, kui mina nuusutasin. Kõigil stjuuardessidel ja stjuuardtitel oli ka tiare-õis kõrva taga ja tibidel ka imitatsioon juustes. Tiare on Prantsuse polüneesia rahvuslill (tegelikult põõsas) ja tiare-õis on ka Air Tahiti Nui logoks. Kogu teenindav personal olid polüneeslased. Start oli õigeaegne – 11.30 (12.30) - sujuv, lennuk võttis aegamisi kõrgust. Lend ise oli algusest lõpuni väga sujuv ja mõnus. Istmevahed olid minu jaoks kahjuks väikesed. Jalgade mahutamisega ikka paras probleem. Mulle üllatuseks suundusime kohe loodessee ja ületasime kogu Suurbritannia, seejärel Islandi, Gröönimaa lõunaosa, Baffini maa ja siis põrutasime mööda Hudsoni lahe läänekallast kuni maismaani ja sealt enam-vähem otse LA suunas. Britta klõpsis lennukiaknast hunniku pilte Islandist, Gröönimaast, Kaljumäestikust, Missouri jõest, Las Vegasest, LA-st. Kahjuks oli Salt Lake City, Soolajärve ja Yellowstone’i järve kohal pilvisus ja seal ei näinud midagi. Lennu ajal pakuti 2x süüa. Mõlemal korral salat, korra kartulipüree lõhelisandiga, korra pasta kanalihaga, lisaks juustu, kuklit, kooki kohvi, mahla, vett ja mina muidugi tops topsi järel bordood. LA jättis õhust vapustava mulje. Kõigi oma ees- ja kaaslinnadega on tegu ikka sellise elukaga, mille kõrval Pariisid-Moskvad kahvatuvad. Maandumine oli sujuv. Kl. 13.45 (23.45) saime rattad maha. Ca 15 min. sõitsime maailma suuruselt 3. lennujaama pidi oma terminali juurde. Siis algas ämeerika pihta ja sain esmakordselt peale vene aja lõppu omal nahal tunda, milleni ajuvabadus viib. Oli ju selle transiidi jaoks tarvis USA viisat. Seda siis järgmisteks toiminguteks – kõigepealt ootasime lennukis u 20 min, kuna passikontrollis olevat väga bisi. Siis pidime kõige oma käsipagasiga maha kobima, terminali keldris ca pool kilti vantsima ja võtma koha sisse passikontrolli järjekorras, kus lisaks meie lennu reisijatele oli enne mingi 50 isikut veel lisaks. Kuigi olime õnneks kuskil järjekorra keskel, ootasime üle tunni aja oma järjekorda, et anda jälle sõrmejäljed, lasta end pildistada jne. Siis saime nn transiitlounge’i, mis kujutas endast letti, kust saime uue lennupileti, ühte kioskit, kus müüdi pudelivett, närikat, postkaarte ja LA Clippersi särke ning veel üht suletud napsupoodi. Pikad rivid ootamatult mõnusaid pehmeid istmeid oli ka. Kui me olime mingi 30 min istunud, tuli kutse lennule. Põrutasime tuldud teed tagasi, passikontrolli leti ääres viimaseid õnnetuid oma lennu inimesi nähes, kes kohe pärast passikontrolli pidid otsa ringi keerama ja lennuki peale sibama. Väga huvitav oli ja viisa vajadus oli ka täiesti möödapääsmatu, nagu isegi mõistate. Lennukis saime vanadele kohtadele, paigaldasime meiega kaasas käinud käsipagasi tagasi ja ootasime starti. Masin ruleeris jälle mingi 15 min stardikohani. Siis teatati, et start viibib lennuvälja ülekoormatuse tõttu veel 18 min. Nii oligi. Lõpuks tõsime kl. 16.50 (02.50) õhku, jällegi sujuvalt. Päikeseloojang Vaikse Ookeani kohal oli väga ilus. Minu jaoks oli see reisi osa küllaltki piinarikas. Kui Britta pani terve lennu vältel und, siis mina magasin mingite 10-15 min intervallidega, kuna kuidagidpidi olla ei saanud, kõik ihuosad valutasid ja sigapalav oli ka. Jetlag rabas täie lauluga. Ka selle lennu vältel pakuti 2x süüa. Jällegi kana või kala esimesel korral ja kartulipuder teisel korral. Teisel korral ma veini ei võtnud – krdi bioloogiline kell keelas oma arust kl. 10.00 hommikul veini libistamast. Küll ma Tahitil ümber harjun...irw. Maandusime kl. 23.04 (11.04)...äratusest oli möödas 27,5 tundi (ööpäeva algusest ca 34 h)...oli endiselt 8. märts. Lennuväljal võttis meid vastu uus lõhn – mingi segu taimeõitest, niiskuesest ja veel millestki, mis vist ainult troopikale iseloomulik. Mina küll lõhna ei tundnud, kuid mingi aimduse ma sain. Britta väitel olla meeldiv lõhn olnud. Läksime passikontrolli. Väga lahe oli – meenutas sellist palktaret, kuigi palke polnud – oli tiba bambust ja modernseid metalltarindeid. Igal juhul, midagi uut. Passikontroll läbiti lõdvalt. Britta nimi tekitas elevust – küsiti kas on eesti nimi, mitte estonie vms (vana oli muidugi taibukas – passi peal oli kirjas). Pagasiga oli paar närvilist momenti – ei tulnud ega tulnud – mõni markantsem üksus (u elusuuruse Barbie karp tuli juba teist ringi, aga meie omasid polnud ikka. Ja krt palav oli seal ka – kui passikontrolli alas oli lagi propellereid täis, siis pagasitoas mitte ühtegi. Lõpuks pagas käes, siis tolli. Tolliametnik vaatas meist külmalt läbi – ju ei pidanud meid ohtlikeks. Ootesaalis oli hunnik tabloosid, kud kirjas reisibüroode nimed. Otsisime üles Tekura Tahiti Traveli oma ja oligi tahvlil kirjas S 2 pers sof. Viimane oli lühend hotelli nimest. Kohe riputati meile kaela tiare-pärjad ja suunati bussi juurde, mis meid hotelli pidi sõidutama. Bussi juures võttis meid vastu teine jorss, kes jagas kätte kõik vajalikud vautšerid ja käskis pagasi jätta valge kaubiku juurde bussi ees. Ühesõnaga inimesed bussi – asjad kaubikusse – normaalne. Buss oli suur, mugav ja konditsioneeriga. Kõigepealt viidi rahvas Tahiti Intercontinental Hotelisse ja siis kohe kõrval asuvasse Sofiteli. Vastuvõtt oli meeldiv, kõik sujus hästi. Jagati lõhnastatud niiskeid käterätte, millega saabunud näo ja kaela pealt juustu maha said. Siis saime toavõtmed kätte – nr 516. Pakid võttis boy oma hooleks. Tuba tundus päris mõnus – lai-lai voodi, mis koosnes 2 osast nii, et saime tütrega kenasti hakkama. Toas veel duširuum-WC, LCD-teler, minibaar ja kiire internet. Rõdu on ka. Võib esialgu rahul olla. Lõpuks 2 unetabletti sisse ja 1.30 juba voodis.

  3. märts – 3. päev – Tiir Tahiti saarel (läänerannik) Hommikul, mingil põhjusel läks uni ära kuskil 7.30 paiku. Ajasin kargu alla ja vaatasin aknast välja. Selgus huvitav tõsiasi, et mäevaatega toa asemel olime hoopis merevaatega toas, mis tegelt kallim. Britta ärkas ka üles ja asus oma hommikusi krohvimisrituaale täitma. Ma kirjutasin eelmise päeva päeviku lõpuni. 8.30 paiku läksime hommikust sööma. Restoran asub õue peal. Tegemist on palmilehtedest katusega ilma seinteta hoonega. Sisuliselt vabaõhuüritus siis. Söök oli korralik. Kõik singid-vorstid-juustud täiesti olemas, omletti sai tellida ja sinna juurde vorstid-peekonid ka. Puuviljavalik oli ka mõnus – arbuus, mango, ananass ja greipfruut, mis on magus ja väga söödav. Kohvi oli tõenäoliselt lahustuv, kuid ajas asja ära. Kui kõhud täis, otsustasime vaatamata pilves taevale basseini äärde lamasklema tulla. Kuigi Britta käis ka ookeanis jalgupidi ära ja väitis, et seal vesi soojem, kui basseinis, ei viitsinud enam ümber kolida. Võtsime siis pilvi ja ma aitasin selle käigus pidevalt teostada Britta uurimustööd päikese mittevõtu kohta. Olgugi, et ma kinnitasin talle korduvalt, et troopikapäike võtab ka läbi pilvede, ta selles nii väga kindel ei olnud. Mina küll olin, aga sellegipoolest arvasin, et kreemitada pole vaja. Ega polnudki. Vahepeal läks pisut selgemaks nii, et isegi päikese kontuure oli läbi paksu vine näha. Eriti palav sellegipoolest ei hakanud ja sealt ka Britta teooria mittevõtmise kohta. Käisime mõned korrad basseinis, Britta luges mingit mõttetut jura (loe: naistekat) ja nii me siis pilvi võtsime. Kl. 11.00 paiku hakkasime asju kokku korjama ja läksime tuppa riideid vahetama, kuna pidime kl. 12.00 olema Faa’a lennujaamas rendiautot saamas. Mõtlesime, et võtame kohe igaks juhuks ujukad ja rätikud ka kaasa, et äkki saab saare tiiru ajal kuskil vette hüpata. Lennujaama saime niimoodi, et hotelli fuajees on Avise lett, kus kedagi ei istu, küll, aga on letil telefon, mille toru tõstes saad kohe ühenduse lennujaama Avise kontoriga, et järgi tuldaks. Nii juhtuski – 5 min pärast oli auto hotelli ees ja sõitsime lennujaama kontorisse asja vormistama. Kõik läks sujuvalt. Läksin veel lennujaama sisse, et seal osa dollareid kohalikeks frankideks vahetada ja samuti Tikiphone kõnekaart osta. Kuigi olin lugenud, et polüneeslased pühapäeva tõesti pühaks peavad ja tööd ei tee, ei uskunud ma, et isegi kommertsi nimel tööd ei tehta. Nii pank kui ka Tikiphone olid lihtsalt suletud. Sõitsime siis hotelli juurest läbi, et tavatelefonilt Annikale helistada, et me ei saanud moblakaarti ja et kõik on ok – ärgu muretsegu. Vahetasin ka hotelli receptionis raha, kuigi sel kurss kehvem. Kohalikud rahad – CFP-d (Polüneesia Frangid) on suured, ilusad ja värvilised, kahjuks ainult väärtus on lahja – 1000.- CFP-d = ca 131.- EEK. Ahjaa – auto saime, nagu oli tellitud Ford Focuse – sedaanvariant, automaatkastiga. Suurim, mis Tahiti Avisel pakkuda. Igati ära kriibitud, nagu enamik saare autosid. Siis asusime sõitma. Hüppasime korraks Papeete poole ja linna sisse. Ei jätnud erilist muljet. Küllaltki koledad hooned, seinad graffitit täis ja selline igav. Mustust küll polnud, aga korratust piisavalt. Kesklinnas ja sadama juures olid ka vähe ilusamad majad. Usutavasti võib õhtul seal kena olla ja kõva melu kindlasti käib. Edasi sõitsime saare läänekallast pidi lõuna poole. Papeete juures tundus, nagu oleksime autobahnile sattunud. Mõlemas suunas 3 rida, vastassuunad piirdega eraldatud. Mõne kilomeetri pärast asi muutus – tavaline 2-realine maantee.Tee kvaliteet tundus esialgu korras olevat. Tahtsime ära käia Lagoonariumis ja Tahiti muuseumis, aga kuna sel päeval oli kohalikel mingi eriti karm üritus (võib-olla on see igal pühapäeval nii), siis oli see koht täis kohalike autosid, millel enamikul suured Tahiti lipud küljes ja lebo käis täie hooga. Me ei hakanud sisse tungima, sest poleks parkimiskohtagi leidnud. Tee peal imetlesime pidevalt loodust. Vasakule käele jäid mäed, mille küljed olid paksult taimestikku täis, paremale käele ookean. Enamus teed kulges ranna ääres nii, et vaatamist jätkus mõlemale poole. Asustus oli kogu teekonna vältel tee ääres pidev. Kui maja oli ookeani ääres, siis oli raudselt ka aed ees, et keegi randa ei pääseks. Plaaže kui selliseid Tahitil praktiliselt pole. Seal, kus on riigi maa, saab rahulikult vette ronida. Rannad näevad välja küllaltki eriilmelised – oli heleda liivaga, musta liivaga, punakaspruuni vulkaanilise kivimi klibuga (kruusasarnane), sama ka musta klibuga. Tavaliselt nii, et pane auto tee äärde, tee 2 sammu ja oledki vees. Oli ka suuremaid, nn avalikke rannaalasid, kuid need olid jälle pühapäeva nahkas – rahvast ja autosid täis. Üldiselt oligi imelik see, et saare peal lebotasid vaid kohalikud. Europiide oli väga vähe näha, kuigi hotellis tundus neid küll olema. Mis puutub ujumisse, siis juba üsna sõidu alguses selgus, et Britta ujukaid siiski kaasa ei võtnud, kuna need olevat hommikusest basseinis solberdamisest märjaks saanud. Solidaarsuse mõttes ei hakanud siis mina ka vette ronima, kuigi vesi oli igal pool ihusoe. Kohalike lebotamist nägime veel Paea, Papara ja ka sõidu lõpp-punktiks olnud Teahupoo külades. Nimi on siis antud nendele asustatud punktidele, kus on kirik, pood ja mingi söögikoht. Kõik poed ja söögikohad olid suletud. Kui tahtsime Gauguin’i muuseumi juures ainsasse avatud restauranti sööma minna, siis kogesime midagi ootamatut – üks leti taga olnud tibidest ei osanud minu küsimuse peale, et kas süüa ka saaks, midagi muud kosta, kui pööras teise tibi poole ja ütles umbes, et räägi sina inglise keelt. Selle peale tõmbasid nad vaikselt leti tagant uttu ja nähtavale ei ilmunud. Meie tõmbasime ka uttu. Kuna me suured kunstisõbrad ei ole, siis me Gauguini muuseumisse ei läinud, kuigi see mees elas, maalis ja suri seal. Haud olla ka seal. Teel vaatasime veel Maraa koopaid. Neid sai ainult eemalt vaadata. Tõkked olid ees, kuna varisemisoht pidi väga suur olema. Ilusad suured koopad olid, ühel vesi ka põhjas, ainult, et tegelikkult ei saanud shittagi sotti mis või kuidas. Veel jäi teele Vaipahi vesipark. Väga ilus maastikukujundus, looduslik veejuga ja edasi juba inimkätega tehtud kosed, ojad. Palju erinevaid taimeliike. Sõidu lõppeesmärk oli Tahiti Iti (Väike Tahiti). Maakitsuse juures, mis kahte saare osa ühendab olid väga ilusad vaated. Edasi jätkus sõit juba Tahiti Iti’l. Tee muutus pisut kitsamaks, asfalt pisut konarlikumaks, aga muidu oli ok. Asustus oli endiselt tihe, aga kuidagi nunnum. Majad olid pisemad, lilli-põõsaid rohkem, kõik veel värvikirevam. Teahupoo külast nagu ka kaart näitas (ma ei uskunud eriti) enam edasi ei saanud. Tee lihtsalt lõppes ära ja kõik. Vaatasime hulljulgeid surfareid – ikkagi maailma üks kuulsamaid surfiparadiise ja lõpuks keerasime otsa ringi ja tagasi. Tagasiteel oli kõikide eelpool nimetatud külade juures ummikud. Ma arvasin, et kohalikud hakkavad oma lebodelt Papeetesse tagasi sõitma ja see lõputu rivi jätkub linnani välja. Ei – paar kilti enne küla ummik algas ja paar kilti pärast küla lõppes ära. Lebod ise nägid ka lahedad välja – jorsid olid oma autod parklasse ajanud. Istuti autokapottidel, -katustel, -kastides (väga popid on farmeriautod), aeti juttu. Kuskil keegi grillis midagi ja siis müüs seda kogu kambale, kes oli järjekorras ja ootas. Vehiti hullunult Tahiti ja Prantsuse Polüneesia lippudega. Suht arusaamatu. Eks täna-homme selgub, kas oli see vaid pühapäeva teema või ongi elu siin lust ja pidu. Üldiselt veel niipalju, et kogu teekonna vältel tuiasid keset teed jalgratturid ja rulavennad. Põhiliselt lapsed, kuid oli ka täiskasvanuid. Põhiliseks jalgrattatüübiks oli BMX, oli ka maastikurattaid. Aga kindlasti pidi ka viimane variant hästi BMX välja nägema – st sadul oli maksimaalselt alla krutitud, et põlved ikka kõrvade tagant läbi käiksid ja ülekanne oli kõige kergem – st 1 m läbimiseks tuli teha u 14 vändapööret vms. Teine üldine teema – paljud kohalikud tibid käivadki ringi lillõied juustes või kõrva taga või pärjad peas. Värvikirevad kleidid seljas. Vist ei olegi legend see paradiisisaarte elulaad. Kogu tagasitee teemaks oli see, et Brittal oli nägu liiga punane ja see, et Brittal oli autos oli liiga külm, eriti jalgadel. Ta oli endale pilvedega tunduvalt rohkem liiga teinud, kui mina ja eks ajas kerge palaviku üles. Ühe avatud poe me ka siiski leidsime. Ostsin kohalikku õlut – Hinano Beer – see on siin ka ainus. Täiesti joodav kusjuures. Hotelli jõudes sulpsasime korraks basseini, et juust maha saada. Siis riietevahetus, ja õhtusöögile. Söök oli ok. Mina tellisin grillitud mahi-mahi ja Britta jaanalinnuliha. Toit saabus väga kiiresti ja oli täiesti söödav. Magustoiduks võtsime puuviljavalikud. Ega õhtusööki eriti nautida ei saanud, kuna Britta tahtis juba prae juures magama jääda ja magustoidu juures korra jäigi. Tulime kl. 20.00 üles ja Britta vajus kohe magama. Mina veel kirjutasin päevikut, kuid ka kaua ei jõudnud ning kella 9.15 paiku oli meie toas öörahu.

  4. märts – 4. päev – lebopäev Päeva kirjeldus ei tule kuigi pikk, sest tegime planeeritud lebopäeva. Hommikul planeerisime magada üsna kaua, kuid see bioloogilise kella värk pisut veidras nihkes siin. 7.00 paiku on uni läinud ja teha pole miskit. Ajasingi end üles. Esimese asjana veendusin kardinat eemaldades, et päike paistab ja pilvi pole. Mõtlesin õudusega päikesevõtule ja eriti Britta erilisele entusiasmile selles valdkonnas. Seejärel istusin arvuti taha ja kirjutasin lõpuni eilse päeva une nahka läinud päeviku. Hommikusöögile läksime 8.15. Menüü sama, mis eelminegi päev. Ära veel ei tüüdanud. Britta läks alla randa, aga minul oli ajada veel üks asi – telefonikaardi hankimine. Tõeline katsumus antud maailmanurgas. Läksin lennujaama. Kõigepealt üritasin leida tasuta parkimiskohta. Sellise võimaluse pakkumisele kohalikud ärigeeniused polnud loomulikult tulnud. Tegin ringi peale ja parkisin tasulisele alale. Faa’a lennujaamas on umbes 7 või 8 poekest, pangakontor, postkontor ja Air Tahiti kontor. Remargi korras mainin, et ka lennujaam järgib üldist kohalikku arhitektuurilist tava – eriti just ühiskondlikel hoonetel pole statsionaarseid välisseinu. Seda muidugi selleks, et luft liiguks. Konditsioneerid on vaid väiksemates ruumides – suuri ruume pole siinses kliimas vist tõesti otstarbekas jahutada. Ise mõtlesin, et mis saab siinsete äikesetormide ajal . vastus peitub lae all – selleks ajaks lastakse kogu perimeetri ulatuses rulood alla ja ongi hoone kaitstud. Sarnases stiilis on ka meie hotelli lobby, samuti restoran ja ka linnas nägin selliseid hooneid. Läksin siis Vini Tikiphone müügiesindust otsima, mis ettevõtte võrgulehel oleva info järgi Faa’a lennujaamas pidi asuma. Otsisin kõik poed läbi – ei midagi. Lõpuks sattusin postkontorisse – sealt ostsin mõned postmargid, et kaarte saaks saata. Pärast seda läksin teisele ringile. Siis üks müüjatibi sai lõpuks aru, mida ma tahan ja tuli välja, et SIM-kaardid olla saadaval selles samas ofiss la postes. Ja olidki saadaval – aga oleks siis ainumaski viide sellele kusagil olnud – ei olnud. Asi tehtud, tulin tagasi hotelli ja ühinesin Brittaga lebopäeva jätkama. Kell oli kusagil 11.00 paiku. Britta oli selleks ajaks, oh imet, vabatahtlikult päevavarju alla kolinud – ju sai kõrvetamisest kopp ette. Kõrvetasin ennast siis kah. Päike on siin tõesti mõrvarlik. Tunni aja pärast kolisin ise varju alla – enam ei suutnud. Britta oli selleks ajaks kosunud ja pani veel tunnikese päikesevanni. Käisin ookeanis kah ära. Vesi oli raudselt 30 tselsiuse kanti. Muidu puhas ja mõnus liivapõhi ka. Vesi oli sigasoolane. Dušš on õnneks rannas olemas. Vajadusel saab ka basseini hüpata – seal ju mage vesi. Kella 13.00 paiku arvas šeff, et täna võiks olla eriline päev (juba 2. päev kohal olla ju) ja me võiks hotelli restos elajalike hindadega lõunaroogi nautida. Leppisime kokku, et piirdume eelroa ja desäärdiga (viimased on õnneks üsna normaalse hinnaga). Mina võtsin kohaliku rahvusroa – Le Poisson Cru (õrnalt marineeritud – sisuliselt toores - kala sibula ja parikaga. Britta luges menüüst välja mingi salati leival. Noh see oli siis kolm suurt leivaviilukat, millest igaüks oli kaetud erineva toiduainega – toorsink, suitsulõhe, krt kolmandat ei mäleta ja Britta magab praegu – ei saa küsida. Roheline salat oli ka väikeses kausikeses kaasas. Õnnetu laps peaaegu suri seda eelrooga põske pistes – see oli mahult hullem, kui praad. Mina ütlen legendaarse lö poassoon krjuu kohta, et oli maitsev, kuid suures koguses toore valgu näost sisseajamine tekitab lõpus sellise kerge vastumeelsuse – kuidagi räigeks läheb. Sama kogesin ma kunagi ka böff ala tartaari süües. Viimane kusjuures oli isegi mõnusam. Vahepeal tekkis idee, et kuna kohe ei viitsi uuesti päevitama minna, käiks ära naabruses asuvas Carrefouri’s. Et vett ja veini osta ja et saaks Britta magusavajadust pisut odavamalt taltsutada, kui minibaari tühjendades. Päris võimas pood oli. Hämmastama pani mind Bordeaux veinide lai valik – vaat, et samaväärne mis Prantsusmaal. Ka kohalik vein – Tahiti Domaine Dominique Auroy oli olemas. Tegelikult on istandus Rangiroa atollil, kuid veini valmistamine toimub Tahitil. Olemas valge, punane ja roosa variant. Rariteetne toode igal juhul. Britta sai hunniku magusat ka. Apteegist õnnestus ka moskiitotõrjet hankida, mis 4x4-safari ajal marjaks ära võib kuluda. Shopping läbi, viisin Britta hotelli, et ta saaks päevitamist jätkata. Ise läksin Papeetesse, et kohapeal uurida Moorea’le reisimise võimalusi. Pärast seda Tikphone epopöad ei tahtnud enam midagi saatuse hooleks jätta. Kõik oli ok, aga paar kilti enne sadamat hakkas liiklus venima ja seisis vahepeal tükk aega. Ju siis oli tipptund. Linnas on 2 valgusfoori ka, ülejäänud liikluskorralduse ajavad korda ringristmikud. Väga vinge mulje jätab kohalik korrakaitse – see on nagu Prantsusmaalgi 3 vaalale toetuv – Gendarmerie, Police ja Police de Municipale. Igal ummikuristmikul olid väljas mundrimehed ja reguleerisid liiklust. Sama täheldasin ka pühapäeval nende maanteedeummikute juures. Muidu on ka neid linna vahel näha...igal juhul kord tundub majas olevat. Lõpuks sain sadamasse ja ostsin piletid ära. Vähemalt on asi tehtud ja ei pea homme hommikul midagi leiutama hakkama – kl. 9.00 stardib laev Moorea’le. Tagasitulek oli pisut sujuvam ja olingi varsti hotellis. Läksin alla basseini äärde. Madalamale laskunud päike oli ka päeva esimeste pilvede taha peitunud. Käisin basseinist läbi. Vesi sama soe, kui ookeanis. Siis läks Britta ka ja oli mingi tund aega vees. Lõpuks läksime ca 18.00 paiku tuppa.. Õhtusöögil valis Britta kammkarbid, mina mingi kana + kreveti woki sojakastmega. Sõin juurdepakutud pulkadega – väga normaalne oli. Wok iseenesest kõige parem polnud – nokkisin kana ja krevetid välja – ülejäänud oli mingi kapsataoline hein – üldsegi mitte maitsev. Lõpus, kui kana ja millegipärast kastme põhja vajunud krevetid olid välja nokitud, sain ma aru, miks kaste selline imelik sültjas oli – läbipaistvaid riisispagette täis. Koukisin mõned neist ka endale makku. Britta kaifis oma kammkarpe muide täiega. Remargi korras, Britta paistab üldiselt kõigile peale minevat – nii meestele kui ka kohalikele tädidele – blondide eelised löövad selgelt välja. Aga mingisugust pealetükkivust a’la Egiptus pole mitte kuskil – ei kaubanduses, ei teeninduses ega ka tänaval-poes-jne. Ühiskond on kõrgelt tsiviliseeritud. Kuna seekord tahtis Britta kl. 20.10 paiku restos pea lauale panna, siis võib väita, et võrreldes eilsega toimus 40 minutiline areng. Loodame, et homme peab söögikorra lõpuni vastu. Igal juhul toas kobis kohe teki alla, suhtles Annikaga telefonitsi ära ja uinus kohe. Nüüd kell saab 22.00. Lasen ise ka kohe silma looja – homme tuleb pisut varem ärgata. NB! Kuigi hetkel on Tahitil ametlikult niiske, soe ja vihmane periood, siis kahe siinoldud päeva vältel olen tundnud pisut niiskust ja külluses sooja – vihma kahjuks pole olnud. Lootsin ju tka mõnda troopilist äikesetormi näha – aga aega ju veel on.

  5. märts – 5. päev – Mo’orea külastus Olin mobla 6.45 äratama pannud. Tegelt oli jälle uni varakult läinud ja kl. 6.15 olin juba üleval. Väljas vaatas vastu pilvitu taevas. Tegelesin arvutis pangaülekannetega. Millegipärast oli Telehansa.net aeglane kui tigu. Igale liigutusele järgnes 10-15 sek mõtlemist. 6.45 ajasin ka Britta üles. Vaatamata varasele uinumisele ei suvatsenud ta niisama lihtsalt ärgata, vaid üritas edasi magada. Pidin rakendama pisut kõvemat hääletooni ja mõningase sirtsumise saatel tõusis ta üles. 7.30 läksime hommikusöögile. Kotid-kaamerad viskasime eelnevalt autosse, et kohe pärast hommikusööki sadamasse sõita. Hommikusöök kulges tavalises rutiinis – ikka omlett-vorstid-singid-juustud-puuviljad-croissantid-kohvid-mahlad. Lõpetasime 8.05 ja kohe autosse. Liiklus oli sujuv ja ilma eriliste sekeldusteta olime kl. 8.20 sadamas ja sättisime end järjekorda laevale pääsemiseks. Varsti ilmuski katamaraan nimega „Aremiti 5” silmapiirile ja oli üsna kiirelt kai ääres. Maha tuli igavene ports jalakäijaid, rolleri- ja tsiklivendi ning autosid. Britta läks jalgsi peale, kuna reeglid nägid ette, et ainult juht saab autos pardale. Panin auto paika ja kobisin ülemisele – lahtisele tekile. Ilm oli juba parajaks saunaks muutumas ja seetõttu oli värskes tuulehoos päris meeldiv olla. Tegelikult oli ka reisijatesalong konditsioneeritud õhuga ja väga mugav. Tekil paistsid lisaks turistidele ja tavakodanikele silma veel paras koolilastekamp koos õpetajaga (sellised 8-10 aastased) – need laulsid hiljem reisi ajal igatsugu laule, mida õpetaja nähtavasti sundis. Nende laste pealt selgus ka huvitav tõik – olgugi, et polüneeslased on vägagi tõmmu nahaga, määris õpetaja kohe sõidu alguses kõigi käsivarred, kaelad ja õlad päikesekreemiga sisse – ju siis ikka tekib ka neile põletusi. Teine silmapaistev grupp oli ca 8 liikmeline noorteseltskond – kõigil lillepärjad kaelas ja tuju silmapaistvalt hea. Nagu neil kõigil siinmail. Oli ka igatsugu tööinimesi, sh paar pintsakliplast (oo õudust must ülikond ja +30...brrr). Viimased on siinkandis tegelikult haruldus. Kohalik ärietikett lubab riietusena lühikese käisega päevasärki ja heledaid casual-pükse. Ka lühike püks on lubatud. Ikka ja jälle paistis silma lilleõisi tibide ja tädide juustes või kõrva taga. Lahe oli ka selliseid turskeid ja rämeda välimusega ca 50 aastaseid veoautojuhte vaadata, kellel tiare-õis kõrva taga. Selliseid jorsse ikka leidub ja päris mitu. Lõpuks, kl. 9.15 hakkas laev liikuma. Selline akadeemiline veerandtund hilinemist on täiesti normaalne ja kõik olid rahulikud, ei tõmmelnud ega vahtinud kella. Nagu sadamaalast välja sai, pani täistuurid peale ja liikus ikka väga kiiresti Mo’orea poole. Tee peal klõpsisin hunniku pilte Tahitist ja Mo’oreast ja rifist ja laguunist jne. Videot tegin ka. Mo’orea rabas oma metsiku loodusiluga – sametised mäenõlvad, palmitihnikud kalda ääres, võrratu laguun ümber saare ja võimsad hambulised mäetipud, mis annavad karmi tunnistust kunagisest vingest kärakast, mille toonane vulkaan plahvatades tegi. Kui laeva hoog rauges ja mõnus liikumisest tingitud tuuleiil vaibus, saime aru, milline saun õhus valitses. Randusime Vaiare sadamas kl. 9.40. Saime esimeste hulgas maha ja hakkasime vastupäeva ümber selle Muhumaast kolmandiku võrra väiksema saare sõitma. Küllalt palju aega kulus pildistamisele – saar oli tõesti tohutult ilus. Mäed, palmisalud, kookoseistandused, laguun, saare põhjaosa sügavad ja kitsad lahed – see jättis unustamatu mulje. Läks umbes 1 tund ja 15 min, kui saarel oli ring peal ja sobivat peesitamis-ujumiskohta polnudki leidnud. Igal pool sinine laguun korallidega. Ei mingit beach’i. Lõpuks läksime teisele ringile, kuna kohe sõidu algul saime pisut merepinnast kõrgemal kulgevalt teelõigult nautida fantastilist vaadet Sofitel Mo’orea Beach Resort’i overwater-bungalow’tele ja nende juurest algavale valge liivaga rannale. Leidsimegi õige teeotsa – ca pool kilti äärmiselt sitta kruusateed (oma auto šassiist oleks küll kahju olnud) ja jõudsimegi Britta unistuste randa – helesinine laguun, valge liiv, kookospalmid. Nimeks Temae Beach. Viskasime rätikud maha ja kohe vette. Ilm oli täiesti pilvitu ja õhk oli läinud ikka nii palavaks, et sellist sauna polnduki siin varem tundnud. Vesi oli ka muidugi kuskil +30 tselsiuse juures, kuid jahutas siiski. Välja tulles määrisime end paksult kreemiga sisse. Üle 20 minuti järjest peesitada ei kannatanud. Nii kuradi palav oli, et järgmised 20 minti pidi vees ulpima. Kui poolteist tundi oli päevitatud-ulbitud, sain ma aru, et vaatamata 15 faktorisele päikesekreemile on asi mäda. Õlad ja nägu tulitasid päris mehiselt. Ajasin endale t-särgi selga, kuid oli vist juba hilja. Suutsin ka Brittat veenda, et aitab küll. Temal asi niiväga hull ei olnud. Pärast sain ta käest teada, et tema oli end 20 faktoriga sisse mäkerdanud. Mulle ta seda muidugi ei vaevunud pakkuma. Remargi korras – mina nägin esimest korda seda Mauritiuse lipu teemat – kuusirp oli keskpäeva paiku kummuli. Lihtne füüsika, kuid Eestis ja ekvaatorist kaugel ei näe. Siinkohal meenub kohe ka eileõhtune tähistaevas – Orion oli seniidis (Eestis on ta märtsis suht silmapiiri lähedal). Edasi läksime lõunastama. Kuna mulle meenus esimesest saare-ringist, et beach’st pisut edasi oli üks asustatud punkt koos kaupluste ja restaurantiga, siis läksimegi taas sinnapoole – Maharepa külla. Restaurant Les Antipodes oli selline väike ja nunnu. Menüü üllatas meeldivalt – toitude hinnad võis rahulikult võrreldes Tahitiga jagada 2-ga. Britta võttis eskalopi, kuna tundis vajadust liha järele + magustoiduks mingi šokolaadiga asja (menüü oli ainult prantsusekeelne), mis hiljem selgus oli pannkook šokolaadikreemiga (sitax hea, muidex). Britta õhkas hiljem rahulolust, et lõpuks ometi sai ta esimest korda Tahiti jooksul friikartuleid. See on tema dieedijutu ja vähese söömise jutu taustal muidugi põhjapanev fakt. Mina jäin enesele kindlaks ja tellisin moules roquefort + dame blanche (vanillijäätis šokolaadikreemiga). Moulesis ei pidanud ma pettuma. Võtan kindlalt ka oma menüüsse – merekarbid roquefort’ juustu kastmes – hinne 5 – väga tubli! Tellimuste esitamisega oli paar lahedat seika ka – ettekandja-tibi ei teadnud shittagi inglise keelest – vähe sellest, et ta tellitud 2 suure pudeli Perrier’ asemel 1 klaasiäie tõi (ainus, millest ta aru sai oli Perrier), ta ei saanud aru, mis tähendab ice (Britta tellis oma traditsioonilise orinž džuiss uiis aiss), ega ka icecubes...õnneks üks kohalik jorss, kes leti taga õlut libistas ütles tibile, et ice on glassee (pr. glace – jää) ja asi lahenes. Tegelikult oli väga lahe lõunasöök ja tegelt teenindus oli ka hea, lihtsalt kildu sai. Seejärel külastasime kohalikke kauplusi, kuhu jätsime hulga raha ja saime hulga nänni osta. Kaupmehed olid kõik lahedad – sai juttu aetud ja niisama lõõbitud. Eestit, kusjuures teadsid kõik 3. Ja mitte niisama sõnakõlksuna, vaid teati, et olime Venemaa osa, vabariigi aastapäeva teemat olla isegi kohalikus TV-s kajastatud, üks müüjatest oli aastaid Pariisis CDG lennujaamas töötanud ja ütles, et eestlastest kliente oli nagu muda olnud. Lõpuks sai meeletu ostlemine läbi (tegelikult oli tegemist 3-e sellise mõnusa 20 ruutmeetrise külapoekesega) ja läksime sadamasse. Pärast mõningast ootamist saime laevale ja kõik kulges vastupidises suunas hommikusele. Hotelli jõudes viskasin Britta maha ja läksin ise Carrefouri, et mingit apres-soleil kreemi osta. Tagasi tulles käisin basseinist läbi – ca pool tundi u 35 kraadises vees oli mõnus. Tänased temperatuurid olid igas mõttes meie reisi rekordid, nii õhk kui ka vesi. Väljas hämardus, linnud ikka veel siristasid, inimesed lebotasid baaris – mõnus. Juba basseinis avaldas Britta arvamust, et tema kõht küll tühi ei ole ja niikuinii jääb ta õhtusöögi ajal magama. Pärast mõnigast keskustelu saatsin ma ta kukele ja tulin tuppa, et dušši võtta ja korraks internetti väisata. Britta saabus ka, pesi end ära ja laskus hommikumantlis ja käterätt-turbaniga voodisse ja lasi kohe mõnusat und. Mina jasin viisakamad hõlstid ülle ja käisin õhtustasin ära. Võtsin jälle mahi-mahi (doraada), kuna see on hea ning maasikasupi maasikate ja jäätisega. Viimane oli perfektne. Tagasi tulles oli Britta õnneks siiski hommikumantlist ja turbanist teki kasuks loobunud. Nüüd mina ka tudile. Enne veel võian end pärast-päikese- ja osaliselt ka panthenolikreemiga, sest muidu jääb uni vist väga kesiseks.

  6. märts – 6. päev – Tiir Tahiti saarel (idarannik) Hommik tuli jälle vara. 7.15 oli uni läinud koos meenutusega öösel mingi 4-5 korda kõlanud elektroonilisest helindist, umbes nagu taa-tii-taa-tiri-liri-limps. Juurdlesin juba öösel läbi une, mis värk on ja hommikul ka. Shittagi ei saanud pihta. Akna taga oli vahelduva pilvisusega taevas – õhk soe ja niiske ja troopilka järgi lõhnav, nagu igal siinsel hommikul. Britta ajas mingi 7.30 luugid lahti ja tõusis ka üles. Mingit ajapiirangut täna tegelikult polnud. Igahommikused rutiinsed ettevalmistused käisid täie hooga, kui Britta tuli lagedale laheda ideega, et tema ei kavatse täna päikest võtta, kuna ta on hetkel liigselt päevitunud. Arusaamatu. Isegi mina olin rõõmuga pärast hommikusööki basseini äärde minemas. Siis läksime hommikusöögile. Jälle tavamenüü, aga minul oli kogus kuidagi väiksem. Lihtsalt polnud eriti isu. Igal hommikul pärast esimest olen mõelnud, et täna võtan omleti millegi muuga kui tšiiss änd mašruums (valikus on veel õunion, tomaatõu, hämm änd beišn), aga kui asjaks läheb, siis valin ikka sama, kuna alati on väga maitsev olnud. NB! Tädi, kes igal hommikul seda omletti ja pannkooke ja praemune on teinud, on sel ajal ka rämedalt higistanud – tuleb välja, et ka kohalikud higistavad, ainuke nähtud juhtum – ei tea, kas ka omleti sisse on tilkunud??? IRW Kohvi ei tahetud kuidagi meie lauda tuua – mõtlesin, mis värk on. Olin igalt poolt lugenud, et tippimine pole Tahitil vajalik, kuna töötasud on kõrged ja tipp pole teenindajaile väärikas, aga äkki on ikkagi asi selles, sest iga järgneva päevaga on köögipersonali entusiasm meid teenindades vaikseid vaibumismärke näidanud. Teine vastuseta küsimus ühe hommiku jooksul lisaks veidrale helindile. Pärast hommikusööki tegin Britta ettepaneku kokkulepitud saaretiirule asuda. Seepeale tuli tema lagedale ideega, et läheks siiski kõigepealt päevitama. Ok – meest sõnast, härga sarvist. Läksimegi. Oli tiba pilves – õigemini päike vaheldus pilvedega ja vastupidi. Mina avasin päevavarju, et vältida õlavöö ja torso uut kõrbemist, Britta kattis samad kehaosad rätikuga. Päevitasime ja ulpisime basseinis. Mina oleks parema meelega mere äärde vedelema läinud (seal on mõnusamad päikesevarjud – palmilehtedest), aga Britta ei viitsinud ja seal saavat jalad liivaseks ka. Kl. 11.00 sai mul kopp ette. Tegin Brittale ettepaneku šõu lõpetada ja saare tiirule asuda. Natuke vigises, aga tegime ära. Ega ta ise ka tegelikult ei viitsinud enam peesitada. Sõitsime algul Papeetesse, sest saare idarannikule muidu ei saa. Linnas oli jälle muhe ummik, aga sellega hakkab juba ära harjuma ja kui kuskile kiiret pole lasedki vaikselt kohalikus rütmis ja suht savi muust. Ei tea, kas kodus saangi enam normaalse autosõiduga hakkama. Segavaid faktoreid on 4:

  • Focusel on automaatkast...juba harjub ära, et käike ei pea vahetama. Kuna ise olen üsna äkilise, siis tegelikult armastan ja kasutan suuri mootoreid ja manuaalkaste
  • Kohalik liiklus on maanteedel suvaline – suurim lubatud kiirus on 60 km/h. Kohalikud sõidavad üdiselt kiiremini, kuid käänulised kitsad teed ja nendel tuiavad jalgratturid, rulamehed ja muidu jalakäijad ning muidugi ilusad vaated nii ookeanil kui mägedes ei lasegi eriti kiiremini kulgeda – ja ei tahagi
  • Auto on paras saan. Vaatamata oma 26000 läbisõidule on ta mõlke ja kriime täis, päikesevarjud tahavad küljest ära kukkuda, vasaku tagaakna mootor ei tööta ja aken vajub pidevalt alla – sinna oli enne paberinutsakuid vahele topitud ja toppisin mina veel ka, et ei liiguks. Ja ega ta raisk hästi teel ka ei püsi – igavesti pehme vedrustus ja ebakindel rool. Pidurid on, tõsi, head.
  • Mootor on lahja, automaatkast väga värdjalik – 0-100-ni läheb mingi 20 sekundit. Tegelikult 80-ni. Sealt edasi pole üritanudki. Kuradi mopeed. Nõksutab pidevalt, kui gaasi maha lased, siis korraks kiilub nagu kinni ja siis veel hüppab edasi.. Linnast välja sõitnud jäi teele üks vaateplatvorm (ainus omanäoline kogu saarel, sest kõik muu maantee on merepinna tasandil). Saime ilusad pildid Papeetest ja laguunist, taustaks Mo’orea. Edasi valmistas idarannik minule kerge pettumuse. Nagu öö ja päev võrreldes läänerannikuga. Riffi polnud, murdlaine peksis mustast kiviklibust rannikut. Asustus paiknes ülihõredalt, mägedele vaateid polnud, sest mäed ise ulatusid sisuliselt ookeanini – tasast platood mägede ja vee vahel, nagu vastasrannikul ei olnud. Tegin ühtekokku ainult 40 klõpsu. Ja neistki suurema jao Tahiti Iti’l, kus pole vahet, mis rannikul oled – ilusad mäed, palju jugasid, mis mägedest alla kukkusid, riff, motud ja laguun. Asustus ka üsna tihe. Nii, et idarannik on selline metsikum ja stiihilisem, aga palju vaesem ilu poolest. Täna oli mägedes vihm. Saime ka tee peal paar sahmakat, aga see ei seganud. Asfalt auras, nagu keev katel ja kuivas minutitega pärast vihmavalingu lõppu. Papeetes muidugi ei sadanud jälle midagi. Tõeline märg sesoon. Tulime sama teed pidi tagasi. Lõunasöök jäi vahele, kuna pube väitis, et tal on kõht täiesti täis (kl. 16.00 paiku). Tagasi jõudes panin ta jälle hotelli juurde maha ja läksin ise juba tavalisele Carrefour’i-ringile salajases lootuses üks mõnus räige sändvitš ja kokakoola osta. Poes avastasin päris korraliku sushivaliku ja ostsin hoopis karbitäie seda. Hotelli jõudes manustasin selle ära – polnud midagi erilist – halb ka polnud. Edasi vedelesime veel basseini ääres. Britta tuli koos minuga üles ja läks uuesti basseini äärde. See tal vist inspireeriv koht, kus ta väidetavalt räppe kirjutab. 18.45 läksime õhtusöögile. Täna oli grillipäev ja a’la carte’i ei olnud. Igaüks valis rootsi laua põhimõttel ise kõik 3 käiku. Ainult joogid tuli tellida. Laadisin endale igat liiki lihasid ja üht liiki kala, juurde ka kuss-kussi ja mingeid wokitud heinu. Magustoiduks ka erinevaid ülimagusaid tundmatuid asju. Ühesõnaga – igati maitsev. Õhtusöök andis vastused ka mõlemale hommikul painama jäänud küsimusele. Brittaga tuli jutuks see helind ja ta ütles tuima rahuga, et see oli tema mobla, mis tühjaks hakkas saama. Milleks see tal üldse sees oli ja miks ta seda välja ei lülitanud, kui see lõugas?!? (mõttepilves lisaks veel saturnid, tähed, poolkuud, trellid, ätid ja muud märgid). Teiseks ei pidanud täna see tädi, kes õhtusöögi arved lauda toob vastu ja viitas tšeki ülesehituses ühele reale, mille ma alati vabaks olin jätnud. Nimelt on tšekil alati kirjas tellitud tooted, siis tuleb kliendi nimi, toanumber ja allkiri – kõik selleks, et arve toa arvele lisatakse. Enne allkirja rida seisab veel selline rida, nagu „Tips”. Täna tädi ütles, et kirjuta oma nimi, toa number ja allkiri ja viitas ka, et reale tips tuleb midagi kirjutada. Minu pärimise peale, et midä värki on, tuli vastus, et sinna tuleks soovitavalt kirjutada number, mis ma tipiks jätaksin. See lisatakse ka siis toa arvele ja hiljem saavad tublid restoranitöölised sellest vast osa endale. Ausalt öeldes ma oleks sinna enne ka midagi kirjutanud, kui oleks partei poliitikale varem pihta saanud. Aga eks elu õpetab. Minu jaoks uus kogemus – tippimine paberil ja autogramm alla. Siit järjekordne järeldus – eurooplasel ja veel enam eestlasel ei tasu võtta puhta kullana ämerikaanode ja austraalide tekste (a’la Lonely Planet või Trip Advisor’i kommid jne). Alati see ei sobi. Nagu altpoolt selgub, on USA-kad Tahitil ja saartel eristaatuses ja neilt vbla tõesti tippi ei oodata. Teistelt küll – nagu igal pool maailmas.
  1. märts – 7. päev – 4x4 Safari Äratus oli pandud 7.00 peale, et saaks rahulikult hommikutoimingud ära teha, hommikust süüa ja kl. 9.00-ks hotelli ees valmis olla. Täiesti iseenesestmõistetavalt lõin juba 6.00-st luugid lahti ja üritasin kl. 7.00-ni magada, aga ei suutnud. Tõusin üles, veendusin, et väljas on pilvitu hommik ja tegin läpaka taga mõned traditsioonilised toimingud. Siis hommikutualett ja ajasingi juba Britta üles. Seejärel igahommikune rutiin, millest olen juba kordi kirjutanud. Isegi hommikusöök läks täpselt samas laines, nagu eelnevatelgi päevadel. Kl. 8.50 väljusime toast, et õigeks ajaks valmis olla. Hotelli trepil märkasin, et Brittal on varbavahed jalas. Küsimuse peale, et miks tossud jalas pole sain ammendava vastuse, et tal polevat sokke. Kütsin ta kärmelt tuppa, et ta võtaks mõned minu sokid ja paneks tossud jalga. Selleks ajaks ilmus hotelli ette üks Land Rover, polüneeslasega roolis ja koos meiega trepil olnud ämerikaanod kobisid sinna peale. Meie läksime ka. Autojuht küsis vautšerit. Minu jutu peale, et tellisin safari internetist ja leppisin kokku, et maksan kohapeal käššis, oli tal silmis arusaamatu pilk ja ta küsis, et äkki ma tellisin safari mõnelt teiselt firmalt. Krt, ega ma ei vaadanud hommikul milliselt firmalt ma tellisin, kuigi mul mingid väljaprinditud paberid olid isegi kaasas. Kust mina pidin teadma, et samaaegselt mitme erineva konkureeriva ettevõtte üritused toimuvad (kuigi see on ju loogiline, sest kogu süsteem on organiseeritud kommertspõhimõtteid järgides, nagu ikka sarnastel üritustel üle kogu maailma). Lõpuks selgus, et hotelli ees oli teine Land Rover veel, mida ma esialgu ei pannud tähele...see ootas nimelt meid ja polüneeslane, kes vahepeal asja tutkimas käis juhtis meid sujuvalt konkurendi autole. Selle juht tundus olevat väga hüperaktiivne – tõmbles algusest peale, tutvustas ennast (Rodrigo nimeks) ja meie safarikaaslasi – omapärast paari, kus kutt oli mingi tõsise rasvumistõvega (kaal ca 200 kg kanti) ja tibi siuke turske ja tissikas. Rodrigo polnud mingi polüneeslane, vaid täitsa europiid. Meenutas kohe esmapilgul pisut Jääaja Sid’i. Kobisime siis auto peale ja sõit algas. Naaberhotellist Intercontinental’st võeti veel üks paar peale – kutt oli kolumbia narkoparuni nägu, tibi aga siuke iiri tüüpi. Rodrigo siis seletas, kuidas meie marsruut kulgeb ja tundus, et tuleb huvitav päev. Panime Papeete poole ajama, sõitsime läbi linna ja kulgesime mööda idarannikut, nagu eelmiselgi päeval. Külastasime juba tuttavat vaateplatvormi ja vee üht kena mereäärst kohta, kus ka mõned pildid sai tehtud. Seal selguski lõplikult, et Rodrigo päris normaalne pole. Ta võttis hoogu ja röökis, et kõik on läbi ja hüppab nüüd kaljult merre. Hüppaski...ta nimelt teadis, et platvormi serva taga on veel pisut madalam meetrilaiune eend, millel ta siis pärast hüpet jeeli-jeeli lamama jäi. Jutt oli kutil muidugi intelligentne – tegelikult oli ta perfektne giid, kes teadis oma tööd, tundis saare ajalugu, geograafiat, geoloogiat, floorat ja faunat perfektselt ja kõige selle juures suutis ta klientidele sellist tola mängida, et saime kõik aru – Hollywood on ilma jäänud suurepärasest koomikust. Kutt oli selline ca 40 aastane, kõhna, vintske ja heas vormis. Küsisin, kes ta siis rahvuselt on. Selgus, et Prantsuse ema ja Uruguai isa, sündinud Tahitil, üles kasvatatud algselt ta adopteerinud polüneesia vanemate, hiljem ikkagi päris ema poolt. Reisikaaslased olid – esimene paar USA-st Alabamast, narkoparun ja tibi hoopiski Austraaliast Sydney’st. Nii, et vägagi interkontinentaalne seltskond. Usa paari rasvunud kutt töötab suures offisis mänedžerina, tibi, aga, CNN-i kohalikus televisioonis uudistetoimetajana. Austraalia paari kutt müttab ka kuskil offisis, tibi tundus kodune olevat. Eestist polnud kumbki enne kuulnud. Kui usa vend teada sai, et foomer sõuvjet ripablik, siis küsis, et kas Uzbekistani lähedal või. Kõige lähem riik meile peale Venemaa, mida teati oli Saksamaa. See selleks. Muidu olid positiivsed ja lahedad kujud. Enne mägiteele keeramist oli kohustuslik kauplusekülastus (süsteem meenutab juba varemkogetut – ntx, et kui tahad Disneylandist väljuda, siis väljapääs on mingi räige nännipoe viimases otsas...sama oli valdav ka ntx Tenerife kommertsüritustel jne) ühes teeäärses poekeses. Tegelikult siin oli asjal praktilisem väärtus – sai külma vett osta. Ilm oli ju palav, nagu iga päev siin. Suurelt teelt kõrvale pööranud kulges tee mööda jõe orgu (nagu hiljem selgus, tänu sellele jõekesele ongi üldse võimalik sellist safarit teha, ilma tema erosioonilise tegevuseta tuleks kasutada ülesminekul alpinismi ja kaljuronimise valdkonda kuuluvaid vahendeid ja meetodeid), mille pervel algselt ka hulk majapidamisi oli. Nendest enamiku aia peal olid ka prantsusekelsed sildid, mis jutustasid eraomandist ja selle territooriumile tungimise mitte soovitusest. Sama teema oli ka polüneesia keeles, aga hulga lihtsamalt ja lakoonilisemalt – TABU. Seda „tabu” võib näha kõikjal Tahitil kodude ja ettevõttete aedadel-väravatel. Remargi korras – ka sellel teel ja majade läheduses, nagu ka kõikjal mujal saarel võis näha tohutul hulgal koeri – üks hullem murjan kui teine. Tundus, et enamik neist on hulkuvad. Siiski oli ka mõningaid kaelarihmastatud ja ka lausa ketistatud isendeid. See teema johtub vägagi proosalisest tõigast – kui esimesed Eurooplased Polüneesia saartega tutvuma hakkasid, selgus, et saartel ei ela praktiliselt mingeid loomi. See on olnud läbi maailma ajaloo olnud nii eraldatud paik, et meile tuntud loomaliigid pole sinna lihtsalt kuidagimoodi jõudnud. Algsetele vulkaanidele ja atollidele jõudsid küll inimesed, lendasid linnud, ujusid veeloomad, kuid imetajaid neil saaretel polnud. Puudusid ka maod, ämblikud, närilised ja muud kahjulikud elajad. Olid olemas moskiitod, kuid need ju taimetoitlased – imetajate veri lihtsalt mõnusaks lisaboonuseks. Kohalikud toitusid põhiliselt taimedest, lindudest ja muidugi kalast. Kohe hakati saartele tarnima sigu, kitsi, veiseid, kanu. Lisaks neile „tarniti” laevadelt ka rotid-hiired ja ämblikud (õnneks mitte mürgised). Madusid pole tänaseni. Lisaks neile ilmusid ka koerad ja kassid. Sisserännanutele oli liha hädasti vaja ja hakkas maitsema ka kohalikele. Avastati, et koerad on väga maitsvad. Eriti atollidel, kus sigu ja veiseid on pea võimatu kasvatada, hakati koeri õgima. Tänaseks on koerte söömine küll seadusega keelatud, kuid koerte sigimist ei piirata ja neid on palju (tegelikult pidi neid ikka vaikselt patta ka pandama). Ainsad mägedes leiduvad suured loomad on putku pistnud sigade ja kitsede metsistunud järglased. Rottide ilmumine saarele on viinud ca 30 linnuliigi hävimisele ja üldise tohutu linnuriigi drastilise kahanemiseni. Rotid nimelt pidid mõnuga linnumune pintsli pistma. Mingitel atollidel üritati asja parandada mangustide sissetoomisega – need söövad rotte. Kõik oli tore – rotte jäi vähemaks, aga linde ka. Selgus, et mangustidele meeldib ka väga linnumune ja linde endidki mugida. Jama jälle kui palju. Niipaljukest siis Rodrigo jutust meelde jäänuna vahepalaks. Kui majapidamised otsa said üllatas meid endiselt üsna korralik nö musta kattega tee, mis järsematel kalletel oli lausa raudbetoonkattega. Selgus jõudis kohale üsna pea. Nimelt on Papenoo jõele, mille orgu mööda me kõrgemale kulgesime rajatud 8 paisu koos hüdroelektrijaamadega (giidi jutu põhjal toodetakse 50% saarel tarbitavast elektrienergiast vee jõudu kasutades, ülejäänud 50% toodetakse diiselgeneraatorite abil!!??!!). Kohalik riiklik elektrienergiaettevõte olla siis rajanud selle tee 1980-tel aastatel, et hõlbustada el.jaamade tööd ja hooldamist. Tundub, et ikka väga räme investeering. Enam-vähem igale autole läbitavat teed jätkus praktiliselt kraatri servani ja seda oli ikka üsna palju – distantsilt üle 10km ja ligi 1,5 km kõrguseni. Remargiks veel nii palju, et Prantsuse Polüneesias on 2 liiki maismaad (saari) – vulkaanilised ja korallitekkelised. Esimesed ongi niisiis täiesti naturaalsed vulkaanid, mis ookeanipõhjast üle merepinna välja kerkisid ja oma tegevuse siinkandis mingi vähemalt milli aasta eest lõpetasid ja lasid end üleni taimedega katta (sh Tahiti, Bora Bora, Mo’orea, Huahine jt (kõik Seltsisaarte, Markiisisaarte, Austraalide, Gambieri ja Gloucesteri saared), teised, aga, korallidest barjäärrifid, mis moodustavad meile tuntud rõngassaari e atolle, mille keskele jäävad teada-tuntud siniseveelised laguunid (Tuamotu arhipelaag). Barjäärrifid ümbritsevad ka enamikke vulkaanilisi saari ja ka nende ümber on sagedased ilusad laguunid. Suurim atoll Tuamotu saarestikus on Rangiroa. Selle keskel asuvasse laguuni mahuks vabalt kogu Tahiti saar. Atolli läbimõõt kõigub 30-60 km vahel. Nö vastaskallast ei näe, kuna on niivõrd kaugel. Samas leidub ka pisikesi – paarisaja meetrise läbomõõduga atolle ja samuti barjäärriffide kõrgemaid osi – motu’sid. Need on siis need koomiksitest tuntud saared, kus istub habetunud merehädaline ja kasvab üks palm ja rohkerm ruumi polegi – sellised äärmused eksisteerivad reaalselt. Enamus motusid on muidugi suuremad – noh nii paarisaja kuni paarituhande ruudused ja palme on ka mitu tükki peal. Veel niipalju, et vaba pinda saarel ei ole – kus vähegi võimalik kasvab midagi rohelist – alates mäenõlvadest (vaat, et vertikaalsetest) ja lõpetades maantee asfalti tekkinud pragudega, kust rohi nahhaalselt välja turritab. Kliima on lihtsalt liiga mõnusalt soe ja niiske taimestiku jaoks. Remargid on nüüd väga pikaks läinud, aga lõpuks oli vaja ju asja olemus ka välja rääkida. Tee kraatri servani oli niisiis mõnus. Tekkiski arvamus, et mis kuradi safari ja seiklus – sõida nagu mööda autobahni, et milleks seda džiipi vaja oli. Vaatasime kõrguvaid seinu, jõge ja jugasid. Aeg-ajalt tuli vihmahoogusid. Mäetipud olid pilvedes ja kõik õhuniiskus, mis sinna oli kuhjunud, tuli ka sademetena alla. Tahitil võiks öelda meie ütluse, et tekib, nagu seeni pärast vihma, peale, et tekib nagu jugasid peale vihma. Mäenõlvad ja –seinad olid jugasid täis – pilt väga ilus ja eksootiline. Rodrigo väitel on vihmaperioodil nende jugade arv kümneid kordi suurem, kui praegu – kuivemal ajal. Tegime peatuse ka Papenoo jõe ääres ühe joa uuristatud kausja kääru juures. Kahjuks polnud ujukaid kaasas ja ei saanud karastavas vees supelda. Noh jah mis nüüd karastav – olla mingi 20-23 tselsiust (ja see on mägijõgi – ebanormaalne kliimavöönd). Ämerikaanod läksid vette. Emane lõugas ja kiljus, et olla külm. Paksul jorsil ei olnud külm. Rodrigo ronis joa kõrvalt, nagu Tarzan mööda kaljuseina üles ja pani lõpuks mingi 8-10m kõrguselt umbes sama laia jõkke perfektse peaka. Ainus koht, mis seda võimaldas oli ju siis mehele teada. Ebanormaalne vana. Lõpuks jõudsime kraatri servale ja avanev pilt oli ilus ja võimas – ca 5 km läbimõõduga tsirkust ümbritsesid vertikaalsed seinad ja hambakujulised kaljud. Veel üks sobiv seik lihtsustas meie jõudmist Tahiti Nui kraatrisse – nimelt olla mingi paarsada tuhat aastat tagasi kraatri idaserv kollapseerunud ja avanud laia sissepääsu kraatrisse. Süüdlaseks ikka vana hea Papenoo jõgi. Edasi hakkas safari juba safarit meenutama. Sõit toimus aeg-ajalt u 20% kallete peal ja teekate oli vahete-vahel üsna kivine ja ka veevoolude poolt kenasti läbi ussitanud. Tõus päädis kraatri keskel asuvas asustatud punktis, kus asus restoran, kämping ja hostel. Et asi ikka puhas kommerts oleks, olid samaaegselt kohal kõigi 3 konkureeriva ettevõtte autod ja lõunasöök käis ühel ajal, et ikka toiduvalmistamine sükroonne oleks. See selleks - koht oli ilus, vaade kena – korraks avanes pilvede tagant isegi vaade Tahiti kõrgeimale tipule Orohenale (2241 m), mis on üsna haruldane vaatepilt – tavaliselt on tipp ikka pilvede varjus. Tunnike möödus lõunastades ja safarikaaslastega juttu puhudes. Edasi kulges teekond mööda kraatri vastasnõlva üles, kuni pisikese Urufau tunnelini, mis läbi kraatriseina teisele poole – mäe välisküljele – välja viis. Tõus tunnelini oli juba rohkem seikluse moodi. Autobahnist oli saanud kivitükkide ja –klibuga kaetud üsna metsik serpentiin, mida mööda tõesti vaid korralik aeglustiga maastikuauto üles suudab minna. Ühel pool oli sein, teisel pool kuristik. Ei mingeid piideid-valle, ainult taimestik, kui sedagi. Lõpuks sõitsime läbi tunneli. See oli ca 200m pikk ja mahutas laiuselt täpselt 1 auto. Kõrgus oli selline, et vajadusel läheb ka suurem maastikukindel asi või tank ilmselt läbi. Teisel pool oli laskumine mööda veelgi kreisimat teed kuni Tahiti suurima (kahest) Vaihiria järveni. See umbes kahe-kolme Schnelli tiigi suurune (kuid kindlasti 30 x sügavam) veekogu on tegelikult umbjärv, mis tekkinud maalihke tagajärjel – terve tõsine mäenõlv olla mõnesaja tuhande aasta eest vetevoolu teele nihkunud ja moodustuski järv, millel puudub väljavool. Veetase kõigub sõltuvalt sademetest mitmekümnemeetrise amplituudiga. Ainuke vee ärapääs järvest on aurumine ja infiltratsioon läbi põhjaks olevate kivimite. Pärast järve muutus tee taas paremaks ja laugemaks kuni lääneranniku maanteeni välja. Seiklus oli lõppenud. Tee peal tegi Rodrigo veel koolituse lillede keelest. Teatavasti kannavad paljud Polüneeslased kõrva taga ja soengutes lilli. Aga kus need paiknevad ja millised need on, sellel on oma tähendus. Lilleõie värv ei oma tähendust. Eristatakse 2 sorti õisi – lahtiläinud ja kinnine. Lahtiläinud õisi kannavad naised, sest neil pidigi olema füsioloogiline eripära rohkem avaneda. Mehed seevastu kannavad kinniseid õisi, sest need on rohkem nö ..... sarnased.. Kui õis on vasaku kõrva taga, siis tähendab see seda, et ma olen hõivatud. Kui, aga parema kõrva taga, siis – olen vaba ja avatud kõigile väljakutsetele. Siit järgnevad Rodrigo omad interpretatsioonid:
  • kui õis on mõlema kõrva taga, siis – olen küll hõivatud, aga tahaks veel (mõnda, mitut) lisasuhet
  • kui õis on naise juustekrunnis – hoia eemale – mul on probleem, mis kummitab iga 28 päeva tagant...jne Hotelli juurde jõudsime 17.00 paiku. Olime päevaga väga rahul. Britta oli veendumusel, et õhtusöögile ta ei tule, kuna kõht on täis. Läks alla basseini äärde chillima. Mina valmistusin õhtusöögiks ja seal ka käisin. Tellisin grillitud valge tuunikala läätse-peekoni garneeringuga ja juba tuttava maasikasupi värskete maasikate ja jäätisega. Väga mõnus praad, kusjuures. Magustoit ka. Ahjaa...tips oli oma töö teinud. Juba hommikul teenindati meid naeratades ja õhtusöögi ajal võisin end rockefellerina tunda...sibliti ümber päris korralikult. Tipsisisn siis nende rõõmuks täna ka. Naeruväärne.... Nüüd kell minu jaoks väga palju – 22.52. Uneaeg.
  1. märts – 8. päev – Pape’ete külastus Plaanis oli sel hommikul tiba kauem magada, kuna eriti kiiret polnud kuhugi. Saigi tiba kauem magatud – kl. 7.15 oli kark all ja ei mingit und enam. Britta ärkas ka kohe. Järgnesid hommikutualetid. Tõstsin ukse taha ka koti musta pesuga, kuna trussikuvaru hakkas vägisi kokku kuivama, lisaks ka mõned t-särgid. 8.15 läksime hommikust sööma. Menüü sarnane nagu ikka, ainult seekord ei viitsinud isegi magusat võtta. Kui söödud, tulime üles tagasi ja võidsime end sisse väikese päikesevanni tarbeks. Ei hakanud kohe hommikul linna peale tõmblema, mõtlesime, et päevitaks enne tibakene. Alla jõudes selgus, et hommikune päikesepaiste oli vahetunud vahelduva pilvisusega. Ja nii oligi – ca 15-20 min intervallidega keevitas päike või oli ta siis pilve taga. Pilved polnud esialgu nii vinged, et need peesitamist oleks seganud. Ookeanis oli vesi esimest korda selline pisut jahutavam. Jäi mulje, nagu oleks eemalt rifi poolt selline vähe jahedam hoovus peale tulnud. Oligi hea. 10.30 tuli esimene pisem vihmasagar. Kolisin end liivarannast basseini äärde, panin riided varju alla ja võtsin vihma vastu basseinis. See sabin läks mööda ja korraks tuli veel päikegi välja, kuid siis laskusid mägedest alla juba tõsisemad pilved ja päevitamine lõppes selleks korraks. 11.30 tuli uus vihmahoog, sedakorda tugevam. Põhja pool oli näha välke ja müristas. Näha oli, kuidas äikesepilve laam mööda merd Mo’orea poole vajus ja varsti saart enam näha polnud. 12.00 paiku asusime siis linna poole startima. Kui olime hotelli lobby’sse jõudnud, saabus äikese tipphetk ja vihma kallas niimoodi, et 100m autoni ei olnud mõistlik minna. Ootasime siis mingi 15 min, kuni vihm tiba vaibus. Siis sõitsime Pape’etesse. Esimene idee oli Brittale lisaujumisriided osta, kuna ainukesed kaasasolevad olid värvunud laiguti kollaseks (nähtavasti päikesekreemist) nii, et kraani all lobistamine enam ei päästnud ja tuleb pessu anda. Läksime kõige pealt suuremasse Intersport’i poodi teises linna servas. Seal ta proovis mingi poolt tundi ja ei leidnud midagi – kõik olevat mingid kahtlased olnud. Siis sõitsime kesklinna tagasi. Selleks, et leida vaba parkimiskohta, tegime 3 tiiru ümber kaubanduskvartali ja lõpuks panime auto kaubanduskeskuse tasulisse parklasse. Tegelikult suurt vahet pole – ka tänavatel on parkimine tasuline. Kergelt tibutas veel vihma, oli palav ja linnatänavad olid nagu aurusaun. Britta hakkas süüa nõudma. Nägin, et üle tee on McDonalds ja küsisin, et kas see on sobiv. Vaene laps polnud ise julgenud uskudagi, et sinna minek võimalik on (üldiselt meil peres välditakse rämpstoitu) ja oli kohe nõus ise väites, et seal saab midagi kergemat ka võtta. Võttiski – 10 McNuggetsit, suured friikartulid ja medium Fanta...irw. Ise lasin Big Boss’i eine (midagi taolist kui Hesburgeri megaeine). Oli hea küll. Edasi läksime poodlema. Kõigepealt oli mul vaja osta moblale refill-card. Postkontor oli sealsamas ja sain kaardi kätte. Selle ostmisel leidis kinnitust mu kartus, et krediitkaardi topeltbroneeringutega võin ma rahatuks jääda. Mu Visa-ga makset teha ei õnnestunud. Õnneks oli mul tiba käšši ka kaasas. Teine krediitkaart oli kenasti hotelli seifis. Nagunii oli mul plaanis kaardilt kogu krediit sularahana välja võtta, sest märkasin juba eelmisel päeval Hanza.net’i külastades, et esimesed Tahitil sooritatud ostud olid topeltbroneeringuga (see on sellest, et broneering tehakse kohe, kui oled kaarti kasutanud...Visa aga arvestab raha oma kontole alles järgmisel pangapäeval. Kuna CFP ja EEK’i kurss pole fikseeritud, siis on 2-l päeval erinev kurss....sellest tekib Visa süsteemil arusaam, et võimalik on olnud siiski 2 eri makse sooritamine ja teevad igaks juhuks teise broneeringu veel...enne bronn ei vabanegi, kui alles järgmisel kuul). Katsetasin u 4 erinevat ATM-i – ükski neist mulle raha ei väljastanud. (Hiljem hotelli jõudes selgus mu vaesuse põhjus – lisaks muudele maksetele oli topeltbronnide all kinni hunnik kilosid EEK-u ja kaardi limiit täis). OK - üritasin mitte lasta tujul langeda. Britta muutus ka murelikuks ja küsis, kas meil ikka koju lendamiseks raha jätkub. Seletasin, et lennukipiletid on ammu välja ostetud. Rahunes maha. See selleks...kuna mul oli veel varjatud reserve, siis üritasime poodidega tutvumist jätkata. Oli tarvis veel mõned suveniirid osta ja Britta ujukate probleem oli endiselt aktuaalne. Iga nurga peal oli mõni spordipood (8st 6 olid Billabongi poed, 1 oli Adidas ja 1 oli Nike)...üheski neist ei olnud sobivaid ujukaid. Oleva

Kindlasti huvitav paik. Päikesekreem lähistroopilikasse või mägedesse minnes igal juhul kõige suurem faktorga, mida apteegist leiab! Ise lõunasse või kõrgele minnes alla 40 faktoriga ei hakka kaalumagi. Heleda inimese häda..

Väga lahe reisipäevik..Plaan samuti minna abikaasaga,ja selle päeviku peame küll väljaprintima ja kaasa võtma...

Jään siis ootama sellesügisese esimese tõsise eestlaste PP-invasiooni tagajärgi - muljeid, kirjeldusi, pilte.

Plaanis minna! :) Väga hea reisipäevik. Hea lugemine ja informatiivne ka. Mõnusalt vabalt kirjutatud - kohati ei suutnud naeru tagasi hoida :)

Tekkis mõte, kas orgunnida see reis ise, või paluda seda teha mõnel reisikorraldajal.

Ma detsembris Mooreale Hiltoni broneeringuveaga (10 päeva) ja mõtlen just, kas peaks mõned päevad Bora Boral ka veetma?

Peab. Kui nii kaugele lähed, siis ainuüksi pisike Moorea jääb nagu lahjaks. Paar päeva Bora Boral ja paar Tahitil võiks ikka veeta. Bora Bora laguun ja Tahiti vulkaanisafari on minu jaoks siiani ühed eredaimad looduselamused reisimisel.

ixxx, palun saada mulle oma reisikorraldaja (kes seda reisi korraldas) kontaktid. Ette tänades, mim :)

meiliaadress nimetu.nimetu[ät]hot.ee

Kontakti saatsin nimetule aadressile ära. Mis puutub ülalpool nimetatud ise orgunnimise või korraldamise valikusse, siis...hinnavõit ei pruugi olla suur. Arvesta, aga sellega, et korraldaja on Sinu jaoks olemas - kui tekib probleem, siis ta ka vastutab ja aitab probleeme lahendada. Eriti maakera kuklapoolel võib see olla oluline, sest elu käib seal hoopis muud rada ja teise rütmiga, kui siin. Sellise mõnusa ja vabaga...

Lugesin Su reisikirja läbi, väga põnevalt kirjutatud. Kohad tõesti fantastilised, kus käisite! Kui saladus pole, miks naine koju jäi? Elasin nii kaasa :) Pildid vaatasin ka läbi, tõesti võrratu loodus. Teist endist kahjuks polnud pilte (jälle lähen liiga isiklikuks)... Mõtlen ka äkki kunagi sinnakanti minna, pean lihtsalt mõtlema, milla nii ise kui laps(ed) sobilikus vanuses.

Kas Sul teistest reisidest ka selliseid üleskirjutisi on? Vaatsin, et sul pilte nii paljudest kohtadest. Nt Mauritius?

Naine jäi koju, kuna tööasjade tõttu ei olnud võimalik sõita. Seetõttu tuligi "asendusvariandina" teismeline kaasa võtta. Endast ei hakka ma avalikesse serveritesse pilte laadima. Kui on reisipilt, siis olgu sihtkohast või kohalikest elanikest, aga mitte reisijatest.

Reunioni ja Mauritiuse kohta on samalaadne üllitis siin http://www.trip.ee/node/47853 Oma muudel reisidel pole päevikuid pidanud. Pole selliseid kaugeid reise ka esialgu rohkem olnud.

Väga meeldiv vahetuid muljeid lugeda, suured tänud autorile. Ja üks küsimus, mida eestlane ei saa jätta küsimatta, palju see meeldiv reis ca maksab, nii et ei peaks iga veeringut veeretama, aga ka mitte laiama.

Minul läks nii, et:

Lennupiletid 2 inimest - TLL-BOB-TLL - 47000.- Hotellid Pariis, Tahiti, Bora Bora - 68000.- Autorent Tahiti + Bora Bora - 9750.- Laevapiletid (auto + 2 inimest) Tahiti - Moorea - Tahiti 1000.- Toit, jook, suveniirid, kingitused ja kõik muu ca 50000.-

Ei mingit kokkuhoidu. Vahetevahel tekkis küll laristamise tunne, aga see on seotud absurdsete hindadega, mitte sellega, et ma millesegi utoopilisse oleks investeerinud. Hetke võimalused lubasid jala sirgu lasta ja seda ma ka tegin ja ei kahetse.

Tänan, kahetseme ainult tegemata jäetut. Nii et 100-ga oleks keeruline, 150 veab välja ja kui üle selle, siis saab end valgena tunda.

Kindlasti saaks ka 100-ga hakkama. Aga kas on siis mõtet lennata maakera teisele poolele paradiisi ja jätta kõik mõnud nautimata? 100-ga (+ õige tiba peale)tegime Reunioni-Mauritiuse peaaegu samal tasemel ära.