Reisulugu II

Privet kallid lumeinimesed!

Nonii, valge kunn nüüd omadega rännuteelt taas üle kändude ja mätaste ent siiski õnnelikult tagasi.

Esmalt veel aga seik mõne aja eest, mil oli mu bossi koomasurma surnud väga hea sõbra ja ühtlasi ka siinse tippjuristi matused ja see oli ikka omaette tsirkusenumber - laipa solgutati terve päeva ja väidetavalt veel järgmisegi mõõda Accrat ja Ghanat ringi et ta saaks postuumselt oma lemmikkohtadega ikka ilusasti hüvasti jätta...a la sõideti 2 tundi, siis peatuti 5 min, preester mulises ja siis jälle 2 h sõitu järgmisesse meelispaika. Võib-olla oli põhjus ka selles, et tegu polnud mitte suvalise lihtsureliku neegriga vaid ikka paraja miljonäripurakaga. Küll aga pidavat olema see siin igati traditsiooniline, et surnut turvatakse kui Eestis Malta presidenti... nimelt rongkäigu ees sõidab esmalt mundris mootorattur, millele omakorda järgneb vilkuri ja sireeniga varustatud laibamikrobuss.

Sõit Elevandiluurannikule

Nagu juhtumise üks killuke teist juba teab, käisin vahepeal Elevandiluudel enam kui nädala jagu uitamas, kui 200 delagaadiga tudengiseminari West African Leadership Development Seminar 2001 raames. Esmalt rännak Accrast Cote d`Ivoiresse (CI) oli igati meelikõitev elamus - seda enam et ma siin esimest korda ka linnast tõsise palmidzhungli vahele välja pääsesin.

Algas kogu reis siis aga STC euroopaliku standardile vastava bussisõiduga Takaradisse, mis isenesest vältas vast mingi tundi 4. Maanteed on esmamuljelt suht kitsakesed umbes nagu K-J Mäetaguse vaheline tee aga sõita meeldib kõigile nagu Tln-Trt mnt-l ja ega liikluski suuremalt jaolt sellele alla ei jää - nii autode arvu kui ka automarkide poolest, vahest uhiuusi jeepe on pisut rohkem kui eestis.aga noh eks siin ole ju neid NGO-sid ka ju rohkem:) Ainus erinevu Tln-Trt maanteega on see et aegajalt keset teed on ikka justkui kaaneta kanalisatsiooniagud.

Enne Cape Coasti linna ja sealt edasi oli aga maantee igati Eesti eliittasemel, midagi polnud ette heita. Maanteedest veel rääkides on muigama panev fakt, et asfalteeritud teepervi, mis on ideepoolest mõeldud jalakäijate jaoks, ning seda tõsiselt hea asfaltrkattega maanteel, asulate lähistel alatihti kaetud kuivatamise eesmärgil kas punase pipra või midaiganes teraviljaga.

Takaradist edasi oli plaan saada mõne Abidjani bussi peale ent siit algab lugu alapealkirjaga huumor. Saime siis Takaradis teada et kord päevas käib mingi tro-tro otse Abidjani. Meel läks eriti hääks kui kuulsime, et oleme viimased kolm keda parasjagu oodati ning et buss kohtade täitumise järgselt võib koheselt leekima panna. (Vahemärkus mõiste "trotro" selgitamiseks - mikrobussid kuhu litsutakse külgkülje kõrval esmapilgul uskumatu hulk inimesi. Trotrodes olen aga tõsine 2-meetrine valge kunn, kes sõltumata sellest kuhu sõidu algul istun, ikka viiakse lõpuks aupaklikult juhi kõrvalistmele, sest muidu jääks mu väidetavalt pikkade jalgade pärast alati üks murjami tont maha:) Transport on siin üldse aga sigaodav, kaugele te saaksite eestis sõita 35000cedi ehk 85eekuga!? Kas 5h vahetut sõitu maanteel taksoga on mõeldav...heheh siin on see mõeldav 8 kohalises pickup-tüüpi peugeotis. Ega linnaski takso eriti kirvem ole - tubli 10-15km sõidan 4eekuga. )

Niisiis meel hää, et veel samal õhtul jõuame ehk Abidjani. Sõit sai aga kesta mingi 5km, kui meie reisijateveo bussike teepervele end parkis ja juht võsasse jooksu pani. Asi tegi esmalt parasjagu nalja et mis siin siis õige toimub. 10 min mõõdudes muutus ka ülejäänud reisijarahvas juba kärsituks ning meie - 3 obronit - mõtlesime siis ise härjal sarvist haarata ja asusime uurima, et äkki saame selle va bussiloksu ka oma jõududegagi starterijuhtmete säristamisel liikvele ja sedasi siis ka Abidjani poole leekima panna.

Saime vaid vaevalt rooli istuda kui "kadunud ahv" võsast taas välja kargas ja sõit taas tema taktikepi all hoogu kogus ainult et...vastupidises suunas ehk siis tuldud teed pidi tagasi. Nagu siis üldisest suminast selgus oli lugu iseeneset järgmine: mees kes rooli keeras ja mees kes paberite järgi pidanuks rooli keerama polnud kahjuks nimekaimud. Nii tuligi lõpppeatuses, mis sisuliselt oli ka algjaam, rusikate välkudes raha tagasi kaubelda. Kogu protsess aga kulutas ligikaudu 3h meie väärtuslikku aega. Ja veel tubli tundi 2 sealsamas karutagumendis passimist, enne kui mingi teine trotro, mis piirikülani sõita kavatses, reisihuvilisi piisavalt kokku kogus, et bussile hääled sisse keerata sai.

Aga sõit oli omamoodi lahe, eriti muljetavaldav oli seda juhi kõrval olevalt istmelt jälgida: mõlemal pool teed kõrguvad 2m dzunglipuhmad ja nende taga palmi-, kookose- jms dzungel. Mida lähemale piirile, seda sagedamini kaanteta kanalisatsiooniaugud, tuled ei näidanud suurt paremini kui suvaline taskulamp aga vend roolis muudkui uhas gaasipedaali...sellise sõidu peale ei tulnud esmalt undki mitte. Sedapsi siis tubli 4h logistamist aukude ja politsei patrullide vahel kui jõudsimegi omadega piirikülla ent ega siis siinmail piiriületamine 24h õõpäevas osutatav teenus ole - ikka rohkem nagu udukaubanduspoekene et kella 19:00 uksed, aknad, luugid kinni ning piiriületamise äri selleks korraks läbi. Hakkasime siis viimaseid Ghana tubrikuid lugedes hotellimõtteid heietama (seda tuleb aga kohe mainida et sedalaadset õõbimist ghanas polnud meil plaaniski mitte ja seetõttu ka polnud selleks puhuks rahagi rahakotivahele jäetud). Teel hotelli poole tuli kohalike poolt igasugu uskumatuid pakkumisi piiri ületamiseks, millest parim oli kohaliku kodaniku idee, et no problem - valged mehed viin üle piiri võimaliku kuulirahe all ka oma kanuuga!

Hommikul siis asusime Cote Ivoire võrkaia taha trügima. See soov aga muutus hetkeks isegi kaheldavaks, kui uskumatult vilumatu huulepulga käsitlemisest tuleneva makeupiga ning juba 4 päeva habet ajamata lõuaga piirivalvurimutt meie viisade ehtsuses kahtlema söendas hakata. Ent lõpuks asjad siiski lahenesid meile vastuvõetavalt ja olimegi peale mitmeid ja mitmeid passi näitamisi CI-s. Vahepalana veel seda, et keegi juhm piirivalvur otsustas omavoliliselt minu täidetud blanketil state estonia ja nationality estonian asendada espanioli ja spanishiga:)

Piirikülast siis kiire trotro sõit lähimasse linna ja sealt juba 8-kohalise Peugeoti panniga Abidjani, kuhu muidugi enesestmõistetavlt suruti mulle esiistmele veel üheksaski murjam. Turvavöö aga kästi mul politseipatrullide lollitamiseks istumise alla seada ja ega ausaltöeldes seda mujale ka parema tahtmise korral panna polekski mitte olnud. Seejuures vajab äramärkimist fakt, et tavaliselt on turvavööde puudumine justkui default igas taksos. Cote d`Ivoire on aga tõsine politseiriiik, mis võib muidugi tuleneda ka sellest, et seal alles mõõdunud aastal sõjaväeline riigipõõre teostati, ent jah politsei patrullpunkte on maanteedel ikka tapvalt palju ja seal naaberriikidest välismaalasi pedetakse ikka tublisti. Väidetavalt koheldatkse igat naaberriigi murjamit kui illegaalset tõõjõudu ja sunnitakse politsepatrullidele maanteedel pappi välja laduma.

Valge mees oli aga suht puutumatu, sedaenam et riik Estonia ei õelnud pea kellegile midagi ja mine krt tea millise tuumariigi kodanikud need veel olema äkki juhtuvad ja on siis seda häda ja õnnetust endale vaja kaela tõmmata. Abidjan oli ikka suht euroopaliku citykeskusega suurlinn, kus 4-rajalised vööndid olid ikka muljetavaldavad küll. Abidjanis kogesin esmakordselt ka suurlinna accidenti kui pisike rahvast pungil troto litsuti meie suure liinibussi ja ühe teise trotro vahele sedasi, et sellel küljeklaasid muljumisest klirinal purunesid. Abidjanist seminari toimumis paika Dauokrusse sõit oli suure bussiga taas juba libedam.

33 h rännakuid ja olimegi omadega kohal ning see mis meid ees ootas, oli ikka esmapilgul uskumatu kuld ja sära - 5-tärni hotell ja kõike seda kuskil pärapõrgus. Pisut tausta uurides oli põhjus juba üsna mõistetav - nimelt eelmise presidendi residents, mida algul pidasime mingiks eriti oluliseks militaarobjektiks, asub selles külas ja kusagile oli aegajalt ju vaja külalisi ka majutada, aga sellesk on ju vaja kohe ikkagit palee ehitada. Cote d`Ivoires (CI) on aga suht iga kolkaküla tänavavalgustusega varustatud... võrdluseks Ghana pealinnas Accras on põlev tänavavalgustusposti suht haruldane. Samas aga ei saa õelda et linn pime oleks - seal kannavad valgustuse funktsiooni suuremalt jaolt poodide ja uberike päevavalgustuslambid.

Seminarist ja palmiveinist

Seminar ise oli suht lõbus ainult et õhtune napsutamine oli puhas eestimeeste lõbu, kuigi ühe tõsiselt lõbusa nigeeria klemmi leidsime iiski ka, kellega õhtuti 20 liitrit palmiveini lahendada. Sellest 20 l hakatigi meid seostama kokku kogunenud murjamite seas terminiga "palmwine":) Aga kohalike ja üldse murjamite jaoks oli see juba ülim joomarlus kui liitrine veinipudel pundi peale basseini ääresete laudade peal välkus... niisiis jäigi seal kõigile mulje et eestlased hullud joomarid ja õhtust õhtusse ainult apsutavadki... Ainus naljakas fakt palmiveini (mis iseenesest on naturaalne palmimahl, nii nagu meil on kasemahl, ainult et tal on ka pisukest põõrdeid sees ja sõltuvalt seismisest ka põõrdeid juurde krutib ent hinnanguliselt see põõrete arv tundus olevat värskel kraamil tühine - vast ehk nii 3%) joomise puhulgi oli see, et huvitaval kombel meie küll kaanisime aga murjamid kes tulid võtsid paar kapatäit hakkasid lolli juttu ajama ja muidu lällama ja mõõda ilma ringi kakerdama:)

Seminari enda puhul oli ka tervendavaks asjaoluks see, et tudengid kui haritud kontingent lihtsalt sellepärast, et obroni (valge mees) oled, pelgalt külje alla pugema ei tule. Cote d`Ivoires õnnestus ka sõna otseses mõttes koduselt Kohtla-Järvelikul kombel rusikad "valgeks" saada, kui läksime appi enam kui nädal väldanud õhtuse/öise napsitamise käigus sinasõbraks saanud joomakaaslasele - tema enda sõnul tulevasele Ühendatud Aafrika Ühendriikide esimese presidendile (kui aus olla siis ega ma isegi väga ei imesta kui ta selleks ka kunagi saama peaks, kõik eeldused on tal küll selleks olemas, tõsine rahvamees ning seda sõltumata kohast ja ajast - kuhu iganes ja kasvõi 5 minutikski ta ka oma jalga ei tõsta kohe on kõik juba temast lummatud, ja nimiga ka oma elueesmärgi teostamiseks igati sobilik - Mark Africas). Tühine mopeediõnnetus küla vahel kogus järjest enam rusikapaare nii kohalike kui seminaristide seas, ent asi lahenes lõpuks siiski suht rahumeelselt sest ega kohalikudki väga lõõma ei kippunud - krt teab mis jamad veel pärast kaela saab kui obronisid puutuda. Tegelikult oli otseses mõttes ruskavälgutajaid kokku vaid vast 4-5. Meie tegelesime rohkem asja maharahustamisega ja osapoolte lahutamisega.

Aga poisid, kes te tahaksite CI-s äri teha, siis ilmselt oma 1990ndate alguse aegsete pisut juba venitama kippuvate kassetidega võiksite siin eriti popid poisid küll olla. Selles CI hotelli õõklubis, mis muidugi oli kolkakülas ent siiski, oli kõvaks sõnaks eurobeati vallas näiteks selline artist nagu Ice MC oma "Its a raining day" jms kõnts. Kohalikud seda küll nii hästi ei kaifinud kui mingit kohalikku trummipõrinaga tutulututamist, ent siiski. Ühe Abidjani tüübiga muusikast rääkides ütles ta et talle ikka väga meeldib hiphopi kõrval ka euroopa muusika ja kui pärisin mõnda nime siis esmalt tuli vastuseks London Beat ("I've been thinking about you" on hetkel minu kirjutamiskohas kuum sõna - parasjagu kui seda kirja oma kambris töölt kaasa toodud PC-ga kirjutan, üürgab parasjagu bossi majast elutoast see lugu maja omaniku hüüdnimele väärilise võimendussüsteemi abil külla tulnud noorte murjamitaride tantsutralli saatel).

Tüüp mainis ka iiri bändi "Base for Ace", kuid pärast mõningat selgitustööd jõudsin selgusele, et tegemist siiki ikkagit Rootsi "Ace of Basega" ... teate ju isegi omast käest neid poola kassettide omapäraseid artisitide nimesid... Seega pole siin imestada midagi, kui peatselt aastalõpu kokkuvõtteid tehes MTV Cote Ivoire müüginumbritele tuginevalt ühe auhinnakese ka vajab Ace of Basele annaks.

Ilge jama piiril

Hoopis vähem naljakam on aga tagasiteel kokkupuude kohaliku piirivalvega, kes pani meid tegema selliseid kükke ja oi-oi-oi-oi veel millise krooksuga:((( See, mida Eestis näinud/kuulnud/kogenud olen ja mida siis bürokraatiaks pidanud olen on nüüd minu jaoks natuke pikale veninud ametniku hoolimatus või ajutine hoolsuse puudumine. See mida ghana-CI piiril kogesin on eesti mõistes puhas näkku n...mine. Mingi migratsiooniametniku vea tõttu ja oma kindlameelselt väljendatud heausklikusega ja sooviga vankumatute tõendite esitamisega tõestamaks et me õiget asja algusest peale olimegi taotlenud ei tahatud kuuldagi mitte, aeti aga näpuga seaduses järge ja rõhuti ikka oma reputatsiooni tähtsusele ja et kui vastutulelik ta juba niigi on olnud et meiega seda asja üldse arutramagi vaevus hakata ja meid kohe selt CI-sse tagasi ei saatnud. See, kas meil ka temapoolse soovitusena reaalselt oleks võimalik ghana piirilt taas tagasi CI pealinna minna Ghana saatkonnast mingit lisatemplklit nõutama ilma et meil selle sama asjaga juba ka CI-s probleeme ei tekiks, selle üle ta oma külamehe arulagedat peakest vaevuma ei sundinuki mitte. Teise valikuna andis ta võimaluse osta sealt samalt piirilt uus viisa taaskord sigakirve hinnaga - 100$ eest. See et meil neid jamasid Eestis puuduva ghana saatkonna tõttu juba varasemalt ennetada ei õnnestunud, teda vobshe ei kottinudki. Lihtsaim lahendus oleks olnud vaid läbi sõrmede puht inimlikku aspekti ja ka oma ametivenna eksimust arvesse võttes meile sisse saabumistempel passi sisse vajutada ja asi kombes. Aga ei. Tema soovitas meil koguni 200$ puudumise korral kasvõi sealtsasamast tänavalt kerjates kokku kraapima asuda...

Ja ega nii see siuliselt läkski, sest üks meist sai oma passi sõprade toel kokku kraabitud 100$ abil välja osta ja sedasi minna ülejäänud 100$ siis teise tarvis lähimast ATM-st 1000eekuse päevalimiidiga 3,5h autosõidu kauguselt suuremast linnast välja võtma ja mina jäin siis ametniku meeleheaks kohalikku kolkahotelli lutti imema, sest rahakott oli siusliselt tühi mis tühi. See et kogu jama sai alguse Accra migratsiooniameti peakontori ametniku inimlikust eksimusest, ei olnud piisav argument meie juhtumi puhul läbi sõrmede vaatamiseks ja laskamaks meil asi Accras valutumalt joonde seada. Aga ei - tema muretsenb ikka oma reputatsiooni pärast - tean tema reputatsiooni pärast muretsemist küll - sama hästi vaeavab oma peakest leidur Jaan Tatikas oma leiuitiste mõttekuse üle.
Niisiis saingi alles oma tagumendi piirilt esmalt plaanitud pühapäeva asemel alles teisipäeval lahti kangutatud ning plaanitud esmaspäeva asemel alles kolmapäeval tööle minnna:( Aga sellist asja pole mul elus veel olnudki et kui koju jõuan pole rahakoti vahel mitte eesti sentigi mitte...täpselt niukene oli mu olukord CI-st naastes, mil oma viimased cedid andisn ühistranspordi eest koju sõiduks... kui olnuks vaja veel taksot kasutada siis olnuks täiesti puuks. Aga ok see on nüüd lõpuks juba minevik. mis aegajalt muidugi mu rahakoti kaudu vahel veel endast märku annab:)

Hüva sellega vist olen oma vahepealse vaikelu kuhjaga heastanud ja võin uue aasta alguskuudeks Nigeeriast saanud küllakutse reisi jaoks aegsasti raha ja aega koguma hakata:)