Santorini - ja nii juba 3 aastat
1 kommentaar

Noh nagu juba minu pealkirigi ütleb, olen seda väikesaart juba kolm korda külastanud.

Esimene aasta oli kõik uus ja huvitav. Saabusime otselennuga lennujaama, keset ööd. Silm ei seletanud suurt midagi. Sõitsime bussidega hotellidesse, meie peatusime Perissas, mis olid tüüpilised Kreekale: tuba 2-3 voodiga, vannituba ja kohe kindlasti rõdu. Ma ei ole veel ühtegi hotellituba või korterit näinud, kus ei oleks rõdu, seda ilmselt seetõttu, et kreeklased on suured suitsumehed/naised.
Hommikul kui ärkasime, suundusime mereäärsesse tavernasse, kus oli baaridaamiks eestlannast Tartu tüdruk. Seal oli meil infotund ja siis saime sealt igasugu ekskurssioone tellida. Kõik võtsime ära. Peale infotundi sõitsime väikese laevakesega ümber suure kaljunuki teise linna - Kamarisse. Paadisõit oli mõnus, kuigi arvestama peab seal sellega, et jalad saavad märjaks, kui hästi läheb, siis isegi ülepea =P
Sealt sai igasugu kasa kokku ostetud.
Järgmised päevad kuulusid tutvumisele ülejäänud saarele.
Käisime pealinnas Firas, vulkaani otsaski käisime ära, võtsime mõnusaid kuumavee-väävli vanne, vaatasime maailma kuulsat Oia päikeseloojangut ja tutvusime peaaegu väljasurnud nn vaimude linnaga.
Me armusime selless kohta ära. Hea soe ja ilus, inimesed sõbralikud ja soojad ning kui on mingisugunegi plubleem, kohe aitavad, keegi ei kirtsuta nina ega midagi, isegi turistid mitte. See koht mõjub rahustavalt.
Igal õhtul sai korralikult kõht täis pugitud, selles samas tavernas, kus oli infoõhtu. Eks ikka kõth oli väga tühi - sai ju terve päeva ringi tatsatud ja ainult vett või kohvi joodud. Süüa selle soojaga eriti ei tahagi. Kohalikuf kreeka juustu - feta - pirukad on ülimalt head.
Järgmisel aastal pidasime plaani, kas minna kuhugi? Otsustasime minna uuesti Santorinile. Ja nii saigi.
Ootamatult sattusime aasta kõige kuumemateks päevadeks. Mitmel päeval oli sooja ikka üalju - 40 ja üle, ja seda varjus. Aga seal ei tunne seda eriti. Tol aastl sai käidud ühest linnast teise jalgsi. Kui oma tavernasse jõudsime tuli välja, et päeva oli varjus 46 kraadi olnud ja me olime umbes 10km ära käinud. Ei saanud arugi. Lahe oli.
Ka sel aastal läksime puhkuse ajaks sinna. Kui esimene aasta olime seal ühe nädala, siis teisel aastal olime 2 nädalat ja sel aastal olime lausa 3 nädalat.
Tänu sellele oli juba peaaegu igas saares nurgas mõni tuttav. Saad sammu astuda, tere, sa olid eelmine aasta kah siin? Astu sisse, joo tasuta kohvi. Istud tavernas, ülemus tuleb juurde ja ütleb, et talle tuleb õlu välja teha (on the house) jne jne. Läheb raamatupoodi, laavaküünlajalgade poodi või kuhugi mujale, siis tuntakse peaaegu juba igal pool.
Mina igastahes ei kahetse, et olen seal kolm aastat käinud.
Järgmine aasta vist valime mõne teise sihtkoha. Aga sellesk jääb siiski Kreeka ja mõni väikesaartest.
Aga eks seda paistab juba järgmisel aastal, juuni/juuli kuus...

olin umes samal ajal Perissas, reisikorraldajaks Aurinkomatkad. Elamiseks oli pisike ja puhas, askeetliku hommikusöögiga hotell nimega Marybill. Rõdu oli, vannituba ka ja isegi istevann oli, kuhu minu 190-ne sentimeetrisest kerest mahtus ära jupike jalgu ja tagapaled. Linnaks Perissat nimetada on raske, kuna see koosneb ühest tänavast ja rannapromenaadist ning nende vahel asetsevatest põiktänavatest. Vaatamisväärtuseks kena kirik ja selle kõrval pisike plats kus tehakse väljakaevamisi.
Kuna hooaeg om läbi, siis puudusid turistide hordid ja auto(Hyundai Atos)sai rentida 15 eurot ööpaev. Masin oli aus, konditsioneer ja 5 käiku, 250 km. peale võttis kütet 19 euro eest- ehk siis kuskil 15 liitrit.
Inimeste loodud vaatamisväärsused saarel praktiliselt puuduvad, looduslikud on päris kenad. Lisaks eelpool nimetatule soovitan käia Punasel rannal ja Perissa lähedal mäetipul, kus on kena ortodoksi kirik. Kirikutega on seal üldse natuke veider minuarust- tundub et iga mees on üritanud endale pühakoda püsti panna. Kõige kõhnema rahakotiga on omale väravakõrvale miniatuurse kiriku püsti pannud, vähe jõukamad meie võlvkeldri suuruse ristiga ehitise ja osa lausa sellise kuhu mahub terve suguvõsa sisse. Meie mõistes(suuruses) kirikuid on seal mõni üksik. Ja miskipärast on enamus sellelaadsete ehitiste kuplid, uksed ja aknad sinised.
Kuulus Oia päikeseloojang valmistas pisikese pettumise, kas polnud õige ilm või olen sarnaseid näinud mujal maailmas, aga vaadata tasus ikka.
Söögikohti palju igale maitsele, kahjuks kreeka mezet pakutakse väga vähestes kohtades. Kõhu saab kahekesi täis 20-30 euroga, majaveini võib julgesti igal pool tellida.
Saar ise miniatuurne, mitte eriti roheline.Linnasid nimetaks ma õigem linnatüüpi küladeks- needki on pisikesed. Minu silm igatahes ei leidnud ei apelsini-, mandariini- ega ka oliivisalusid. Viinamarjapõldusid oli päris palju. Vesi veevärgist(magestatud ja vastiku imala maitsega) ei kõlba juua, pudelivesi maksab pisipoodides umbes 1,5 eurot liiter, suuremates marketites(hea pood on Lidl) saab sama raha eest 6 liitrist pudelit.
Suureks puuduseks on kõnniteede puudumine nn.linnades. Kuna enamus turiste kimab seal ringi ATV või rolleritega(tundus et paljud esimest korda elus) ja tulesid ei kasutata ning teed on kitsad, on oht saada müks päris suur- eriti pimedas, kuna ka tänavavalgustus on kehvake.
Tagasi eriti ei tõmba, aga üldiselt jäin puhkusega rahule- mõnus, rahulik koht, mittepealetükkivad elanikud, pisikesed ja kitsad tänavad, lühikesed vahemaad, ilus ilm- vesi, päike...