Meie reis Saarele jäi tegelikult umbes päeva võrra hiljaks, sest kui Ateenasse jõudsime oli kesklinnas tipptund ja mitu avariid. Ühesõnaga sadamasse jõudes olime oma praamist maha jäänud. Õnneks meil pileteid ette broneeritud ei olnud, vähemalt see raha jäi alles :) Praamipiletid saime siis järgmiseks hommikuks ja niikaua avastasime Ateenat. Ööbisime sadamas autos (te ei taha teada). Praamireis oli 8h magamist, istumist, kohalike seepide vaatamist, söömist ja veel magamist. Aga kohale jõudsime. Meie vastuvõtja oli juba kohal ja juhatas meid ilusti meid nädala võõrustavsse korterisse. Esimene õhtu jalutasime Firas niisama mööda neid lõputuid kitsaid treppe ja tänavaid ning imetlesime fantastilist vaadet mägise saare otsast. Loomulikult on kõige tähtsam inimene turist, sest tema ju toob Saarele raha. Seepärast on iga baari ja restorani ees nn sisseviskaja, kes kiidab oma söögikohta ülivõrretes ja peale pikki tunde ikka suudab naeratada. Esimestel päevadel tundus see naljakas aga lõpuks ikka tüütas ja väsitas ära. Santorinil pidi olema 365 kirikut, ehk siis üks iga päeva jaoks. Ja nad tõesi ei hellita nende kellade helistamisega. Loomulikult harjub inimene kõigega, nii ka meie. Kirikud on valged ja helesinise värviga kaunistatud. Ja kreeklased võtavad oma usku tõsiselt. Esimesel õhtul saime ka proovida alkoholseid jooke. Tahtsime midagi kreekale iseloomulikku ja meile toodi Uzo. See on lagritsat meenutav jook, mis jääga reageerides piimajas valgeks muutus. Mina isiklikult võtsin umbes kaks lonksu ja siis jätsin selle joogi meestele :P Teise päeva hommikul rentisime rolleri, mis oli meile truuks sõiduriistaks terve lühikese nädala. Turistidele renditakse välja ka atv´d ja igasugu mini autosi (nt micrad ja polod) aga kuna noormees sõidab eestis mootorrattaga siis tundus roller päris loogiline valik. Santorini on vulkaani saar, mis on kunagi olnud ringi kujuline, praegu on sellest ringist järel vaid poolkuud meenutav mägine saar, üks viiest. Rannad on seal suhteliselt kivised, nn liiv on hallikas-must ja tuline. Päike kõrvetab ja päikesekreem on tõesti kohustuslik. Ujuma minnes on kahju, et fotokas vettpidav ei ole. Vesi on selge ja sinine aga meeletult soolane. Põhi on kivine ja libe aga kohe läheb vesi sügavaks. Ja kui veest välja tuled, siis tahaks väga dušši alla. Santorinil on fantastilised vaated nii linnadele kui merele, lahe arhitektuur ja hingematvad päikeseloojangud. Kuna me rändasime ringi omapäi ja mingitel ekskursioonidel ei osalenud, siis muuseumite ja veini degustatsioonide kohta kahjuks rääkida ei oska. Küll aga suutsime tänu omapäi reisimisele leida üles näiteks täitsa privaatse ranna ;) Leidsime üles valge ranna ja punase ranna, oliivi- ja viinamarja istanduse, saime proovida jääkohvi ja kohalike kreeka roogade valikut. Elamus omaette, mida julgen soovitada :D