Sapa

Sapa

Sapa on väike popp mägikuurort tunnike Hiina piirist. Ma kujutan ette, et see võib väga mõnus paik olla – kaunid vaated, huvitavad jalutuskäigud, kirevas riietuses mägilased jne. Mida ma küll teadsin, aga lõpuni ette ei kujutanud, on see, et veebruaris on seal väga külm ja väga udune…

Sapasse saab kergesti rongiga. Õigemini rongiga Lao Caisse ja seal otse rongijaamast bussiga (25000d) Sapasse. Öine rong (mis väljub Hanoist 21.30) osutus väga peeneks asutuseks. Meie olime 6-ses magamiskupees. Ülakorrus on odavaim (109000 d). Antakse pehme padi ja tekk ja puha ja magada on hea. Samas oleks täiesti piisav olnud ka pehmete toolide klass – 84000. Võib-olla käib kuskilt ka odavamaid busse, aga me polnud juba ammu rongiga sõitnud ja oli tahtmine Vietnami rongidega tutvust teha.

Igatahes kl 7 hommikul olime juba Sapas. Kui käsi välja sirutada, siis läbi udu ei näinud oma sõrmigi. Kogu linnake oli mattunud paksu vihmasesse pilve- ja uduloori. Uitasime mööda tänavaid ja püüdsime lugeda silte, kus asub mõni hotell. Enamus maju selles linnakeses on tegelikult hotellid. Niisiis uurisime jätkuvalt, kus lisandub mõni kurjakuulutav karaoke-silt ja jätsime need (enamus kohti) vahele. Esimene tuba, mida me viimaks vaatama läksime, osutus nii kauniks ja voodi nii pehmeks, et sinna me ka jäime. Lotus Hotel (5dollarit, aga tuleb silmas pidada, et on täielik off-season) suur tuba kuuma vee, kamina! ja telekaga.

Kui kella kümne paiku taas üles ärkasime, polnud ilm eriti selginenud. Kolmandalt korruselt igatahes tänavat näha polnud..

Uitasime mõned tunnid ringi. Tõepoolest hulgim inimesi kannab neid võluvaid siniseid kostüüme, naistel suured kõrvarõngad ja mustad turbanitaolised mütsid, seljas korvid. Algul oli mul tunne, et see mäerahvas on nii peamiselt turistide rõõmuks riietunud – enamus neist püüab järjekindlalt tikitud tekke, ebahõbedat ja muud träna müüa. Aga rohkem ringi vaadates ei tundunud see mulje enam nii korrektne. Kõrvalplatsil käis ehitustegevus. Läbi vihmasaju, udu ja kollase pori, mehed kandsid kive veoautost platsile. Paljajalu. Nendes tuttavates sinistes ülakuubedes ja põlvpükstes. Päeva lõpuks olin ma üsna veendunud, et see hõimurahva elu siin Vietnami mägedes pole kuigi roosiline. Vist on alati nii, et külmas kliimas vaesus näeb välja märksa haledam. Kui isegi nii külma ilmaga pole midagi jalga panna…või on kahju ainsaid jalavarje poris kulutada…Enamus hõimlasi kannab niigi koledaid pruune plastmassist valatud sandaale. Koledad või mitte, mugavad need kindlasti pole, ehk aga odavad.

Arvatavasti enamus neid peeneid hotelle siin Sapas on ehitanud mägirahvas (ja vaevalt nende töötasu Vietnami niigi viletsa miinimumi – 1$ - kanti küünib). Lukratiivne turismiäri muidugi on hanoilaste ja muude linlaste monopol. Hõimurahvas on pakkumaks kirevaid pildistamisvõimalusi ja odavaid suveniire ja postkaarte nagu neile kohane. Ja tegemaks muid viletsaid musti töid, kui õnn annab.

Kui oleks soe päikseline päev, vaevalt mul oleks sellised mõtteid tekkinud. Pigem ehk, et kui ilus kodukant neil kaunilt riietatud inimestel on.

Nojah, see kant jäi meil tegelikult nägemata. Praktiliselt käsikaudu tuvastasime Sapas ühe järve ja jalgpalliväljaku, linnast välja ei julgenud minna, sest kihutavaid mootorrattaid näeb alles siis, kui nad sust poole meetri kaugusel on…

Õhtu möödus küdeva kamina ees küpsetatud maguskartuleid pugides. Küll on hea, kui on soe tuba ja paks tekk ja sokid jalas..

Ahaa, tagasiteel tasandikele buss maksis 15000 dongi, aga vaevalt varahommikul rongijaamas oleks ruumi olnud hinna üle vaidlemiseks…

Sapasse tahaks kindlasti kunagi selgema ja soojema ilmaga naasta…