Siem Riep

19-21.01.04 Siem Riep

On naljakas linn. Üsna väike ja kenasti jõeäärde venitatud. Linnake lihtsalt õilmitseb. On vist vähe paiku, kuhu turistid on nii lühikese aja jooksul nii palju raha jätnud kui Siem Riep. Kohalikud pole sellele tempole veel päris pihta saanud. Aga ehitustegevus käib muidugi täie hooga. Linn aga niigi koosneb peamiselt hotellidest, külalistemajadest, restoranidest, turismiäridest. Tagatänavatel on bambusemajad jalgadel, mis on kiirelt asendumas kahhelkividega kaetud häärberitega..

Meie hotell (Tokyo Guest House) on ehitatud arvatavasti umbes kuuga. Kiiresti kohe kindlasti. Ilus, puhas ja uus. Uks on nikerdatud, voodi on võluvalt bambusest kokku vormitud. Lagi kõrge, kahhelkivid seinas ja põrandal. Ilma vuugivahedeta. Vannituba on ka uus ja särav, aga kõik on nagu poole vinnaga tehtud, näeb hea välja, aga ei tööta. Lingid jäävad pihku, kraan lekib, kruvid logisevad. Mis meid võlub, on vaade. Meil on selle reisi jooksul igasugu ilusad vaateid toaaknast olnud, 7000 m mäed ja muu selline, aga siinne vaade ületab vist kõik. Ei, ei paista Angkor Wati tornid (siis peaks vist 4 dollari asemel umbes 400 maksma, aga tegelikult ei paista nad Siem Riepist nii või naa).Hoopis krokodilllikasvandus. Paarkümmend paarimeetrist suursugust isendit basseiniääres lebasklemas, mõnedel suud lahti unustatud. Vees paistavad ka mõned ninad. Ma olen krokodille varem ka näinud, loomaaedades ja krokodillifarmides (viimane kord mõni kuu tagasi Malaisias), aga võimalus nende elukate 24 tunni tsüklil silma peal hoida, on midagi uut. Seda enam, et nad on otse meie akna all. Väga lähedal, kuid siiski ohutult kaugel ja müüriga muust maailmast eraldatud. Krokodillid kuuluvad selle Tokyo külalistemaja bossile. Ta müüb neid turule lihaks ja nahaks. Kahjuks ei õnnestunud näha, kuidas nad mõne krokodilli kinni püüavad ja minema toimetavad. Kuidas üldse krokodille tapetakse? Ja mida nad täpselt söövad, üksteist? Pidevalt sean sammud akna juurde ja uudistan. Päevasel ajal nad lamavad liikumatult tunde, keskpäevase päikese eest sulpsavad kõik basseini, osad täiesti vee all, teistel ninad vee peal. Õhtupoole elavnevad nad pisut, ronivad üksteisele selga, liigutavad sabasid. Öösel läheb mürgliks, vahel kostub valjut korinat ja puristamist, veeplartsatused. Diskreetselt ühtki lampi neid ei valgusta, nii et võimalus on vaid nende ähmaseid varje pilkases pimeduses eristada. Vahel nad kaklevad, aga enamasti on üsna viisakalt vait ja vagusi. Ei haise ka, nii et kellel võiks midagi selle vastu olla, et külalistemaja (keset linna) krokodillikasvandusena dubleerub. Müüri taga (ehk kaks meetrit kõrge) on väike algkool. Nii et kui lapsed hästi ei õpi, siis...Kui turistid arvet ei maksa, siis..Meil muidugi pole kavatsust jätta arveid maksmata. Kuulekalt noogutades kuulame ka tuuride ja mootorrataste jutte ja rendime jalgrattad (1.5 dollarit päev), aga nende dollarirestorani jätame proovimata, mis just plusspunkte meile ei teeni.

Siem Riepi elanikud ei hakka silma sõbralikkusega, kui nad sust just midagi ei taha. Rentida mootorratast, viia tuurile, müüa kalleid suveniire. Iga viletsa banaanikobara pärast tuleb tingida. Võileiva hinnad algavad dollarites. Me oleme alati olnud turu- ja tänavatoidu austajad. Siem Riepis on see nii raskeks tehtud. Tellid suppi, tead et maksad rohkem kui kohalikud (nt 2500 rieli 2000 asemel, mis on mõistetav) ja kui supp saabub, on seal ainult makaronid ja üksikud lihalaastud. Kohalike taldrikud on koormatud erinevate lihapallikestega. Söö turistirestoranis kui ei meeldi. Kogu äri on üles ehitatud kiirele kasumile. Kas klient pärast tagasi tuleb või mitte, vahet pole. Igal hommikul ostame saiakesi samalt naiselt. Iga hommik peame tingima, iga hommik esmalt püüab ta ikka eilsed saiad sisse pakkida. Ja ta mäletab meid küll. Sellised on linnad, kus on palju turiste. Ja tegelikult kõik on loogiline. Me ei pea siia tulema, kui ei taha või ei meeldi. Me oma valik.

Kerjuseid on palju. Paljud neist on tõesti õnnetus olukorras, miinid jalad või käed minema pühkinud. Paljulapselised emad. Aga nende ootused turistidelt on nii suured. Küsivad viit dollarit. Ja siis langetavad hinna rielidesse. Aga millegi pärast on mul tunne, et minu potentsiaalne väike panus neid ei aita. Pigem nad sülitavad selle peale. Ja on sülitanud mitmel pool Aasias. Käsi lihtsalt ei tõuse enam peenraha otsima.

Battambangis, kui me tunde pikapis sõitu ootasime, minu kõrval istuv Kambodža daam ostis endale aurutatud piruka ja koti coca colaga. Äkilises meelemuutuses aga viipas kaks viletsas rõivas turgu kammivat (mitte kerjavat) poisikest akna ligi ja andis piruka ühele, cola teisele. Poisid olid nii tänulikud, naeratasid rõõmsalt, panid käed kokku ja kummardasid sügavalt. Tundub, et iga küla peab ikka oma santide eest hoolt kandma. Võõrastest pole siin suurt tolku.

Siem Riepis on muidugi ilusad siledad asfaltteed, nii et jalgrattasõit kulgeb jõudsalt. Teisel päeval võtame ette kaks reisi.

Tonle Sapi järve äärde (mööda jõge lõunasse). See on koht, kuhu kõik paadid saabuvad. 15 km on võluv looklev tee läbi linnalähedaste külade. Samblarohelised põllud, tiigid kaetud erkroosade vesiroosidega. Väikesed sillad viivad teisele poole jõge, kus enamasti on mõni tempel. Lähenedes järvele, teeääres on kohalikud puhke- ja joomakohad. Võrkkiikedega. Bambusest ja banaanilehtedega kaetud baarides paistavad piljardilauad, ikka kaks kolm suurt uhket lauda. Naljakalt ootamatu.

Ilus tee lõpeb Phnom Kromi mäe juures. Sinna me ei saa minna, sest on vaja Angkori piletit. Auguline kruusatee vasakule on 3 viimast kilomeetrit paatide randumise kohta. Ma arvan, et see tee on asfalteerimata jäetud puhtalt efekti pärast. Ümbritsevad räpased slummkülad on nii erinevad ennenähtust. Olen šokeeritud roiskuva kala ja prügi haisust. Järve siit muidugi ei näe, vaid jõesuuet täis paate ja prügimägesid.

Turistid Phnom Penhist või Battambangist randuvad oma peente paatidega ja näevad kõike seda. Millise kergendusega peavad nad ronima õhukonditsioneeritud bussidesse ja hotelli poolt vastu saadetud autodesse ja ohkama läbi peegelklaasiga akna - jah, siin on see tõeline Kambodža, just nii jube, vaene ja räpane, nagu ma ette kujutasin. Turistidele ei saa ometi pettumust valmistada. Autojuhid saavad nüüd küsida kopsakaid summasid – jah, Kambodža on vaene, jah, teed on väga halvad, jah, kiirpaadid on nii head. Seda juttu jätkub vähemasti selleks kolmeks kilomeetriks, peale mida tulevad kaunid vaated ja sile tee. Aga see vilets teejupp õigustab vist kõik need adventure holidays, extreme holidays etc tuurifirmade nimed, mis läänlasi Kambodžas ringi veavad.

Pärastlõunal sõidame otsima Miinimuuseumi. Tee läheb ligi paarsada meetrit enne Angkori piletikioskeid paremale (silt Krousar Thmey´le). Peale 750 m tuleb keerata vasakule ja sõita kuni muuseum vastu tuleb. Ei osanud midagi oodata. Aga muuseum oli üks huvitavamaid, kus käinud olen. Kambodža on täis miljoneid miine, pärand pikkadest sõjaaastatest. Mul polnud aimugi, milline miin välja näeb, rääkimata sellest, et neid nii palju erinevaid hävitavaid sorte on. Osad võivad kukkuda puu otsast, teised on maa sisse kaevatud. Osad plahvatavad kohe, teised pseudoplahvatavad ja hävitavad alles siis, kui inimesed kokkukogunevad seda nö plahvatanud miini vaatama. Aga see muidugi pole point.

Kogu ruraalne Kambodža on jätkuvalt miine täis. Iga päev keegi kuskil saab tapetud või vigastatud. Muuseumis elab ka ligi kümmekond poissi, kellel jalad puudu või miskit muud. Seintel on nende jutud ja muuseumi looja, Aki Ra (endine Kambodža sõdur ja demineerija) mälestused. Ja igasugused miinid ja pommid ja ogad jms. Tagaaias on miiniväli, kus miinid maetud ja peidetud (küll õnneks kahjutud). Vaatan kohe teise pilguga asjadele. Ei kipu hiljem kuhugi põõsa taha uudistama minema. Seda enam, et isegi demineeritud paikades (nagu Angkor) leitakse vahel ikka miine – ujuvad mussoonidega pinnale või mujalt kohale. Ühe jalata poisid mängivad aga õuel jalgpalli. Hüppavad kiirelt ja uhkelt ringi. Hea, et niigi läits.