Siesta Salentinis

Kas te olete kunagi püüdnud pedaaliga töötavas kraanikausis pesta sedasama jalga, millega te pedaali vajutate? Võimatu? Jah, kuid kuidas siis teistmoodi endalt tulisoolast merevett maha pesta? Ainsaks võimaluseks ennast küürida osutus pisikese rannaäärse kohviku mehhaaniline peldik…

Olen praegu Itaalia lõunaotsas, Aadria mere ääres, Salentinis, kusagil Frigole ja Casalaplata vahel (ärge küsige, kus täpselt, sest minu Shelli maanteeatlas viskab siinse kandi kohta täiesti villast). On lõunaaeg, ümbruskond on täiesti surnud, kohviku peremees-perenaine pikutavad müürivarjus lamamistoolides, baaridaam, nende tütar läks rolleriga asju ajama. Üksikud möödasõitvad autoloksud ja võrrid. Seisev õhk. Siesta.


Laisklev lõunamaa elustiil on nakatanud mindki. Eile öösel Veneetsiast rongiga tulles magasin veiniuimas peaga maha oma sihtkoha - Brindisi sadama ja sattusin hoopis Leccesse, mis on ka päris kena linnake (Let's Go reisiraamat rääkis õigust). Aga ei mingit linnas passimist, kohe edasi mere äärde! Võtsin kokku kogu oma itaalia keele sõnavara - "si", "no", "grazie" ja mingi imenipiga saingi juhusliku bussi peale, mis mind mererannikule viis. Niipea kui helesinine lõpmatus valgete müüride ja tumeroheliste küpresside tagant paistma hakkas, kargasin bussist maha ja otse lainetesse. Soe! Soolane! Sodine! Sugugi mitte nii idülliline kui ma ette olin kujutanud. Oma osa oli ka selles, et olen ujukad Eestisse unustanud ja pikkade presentpükstega pole ujumine just kõige mugavam.


Peretütar on vahepeal tagasi tulnud, tõi mulle tassi cappucinot ja nüüd istub kohvikusaali teises otsas lamamistoolis ja tõmbab jalakarvu välja. Vaatepilt pole sugugi ebameeldiv, pigem vastupidi.

Ainsaks heliks ümbruskonnas on kuskilt telekast kostev Itaalia seebiooper. "Merda!" ütles just keegi.

Hea, et üks poisike õpetas mulle itaalia keeles sõimamist. Mina õpetasin teda vastu - nüüd tervitab ta sõpru sõnadega "Tere ****pead!".