1. jaanuar 2008

Ma ei tea, kas see, et ma paadimatka kokkuvõtte kirjutamist tänasesse edasi lükkasin, on ikka nii väga hea mõte...

Mul ei ole enam sellist kurnatust, nagu üleeile, ja tundub ka, et mu keha on saanud üle paanilisest hirmust, et ma midagi sellist uuesti teen, sest ma ei haara enam iga söödavat asja nagu hamster põse vahele (üleeile oli selles mõttes ikka täielik kammajaa, hommikust õhtuni pidi miski hamba all olema), kuid teisest küljest on ka need eriti hullud emotsioonid üle läinud. Üleeile olin ma ikka täiesti südamepõhjani veendunud, et meil peab midagi ikka tõsiselt korrast ära olema, ajudes nimelt.

Aga noh, see selleks. Proovime, mis välja tuleb.

Kõik sai alguse sellest, et me tahtsime Andrega aastavahetuseks Lapimaale minna. Kuna esialgne plaan oli, et istun 4.-6. jaanuari paiku Tromsos lennukisse ja põrutan Teravmägede poole, siis oleks Lapimaa reisist saanud ka minu lennuki peale viimise reis, kaks kärbest ühe hoobiga.

Juhtus aga nii, et Teravmäed said lükatud 18. jaanuari peale (Jens tuleb alles 17. jaanuaril Antarktikast tagasi) ja kuna auto ülevedu + bensiinihinnad oleksid meie Lapimaa eelarve kusagil 5000 peale lükanud, siis otsustasime Lapimaa kaugemasse tulevikku lükata ja midagi muud vahvat teha.

Andre pakkus, et läheks parvetama, Võrtsust Tartusse näiteks. Mina arvasin, et miks ma mitte: kulutame jõuluvana toodud puhkusefondi päästevestide ostmisele (sest neid läheb niikuinii hiljem vaja) ja saame teistmoodi elamuse.

Mõeldud, tehtud.

Ajasime 31. detsembri hommikul mööda Tartu poode 100N päästeveste taga ja, eesmärk täidetud, istusime kõigi kodinatega Tartu-Jõesuu bussi peale. Auto jäi Tartusse ootama.

Kaarti me muideks, kaasa ei võtnudki, sest bussile kiirustamise tuhinas ei õnnestunud meil sülarit printeriga paarituma panna ja Regio kaardikogust ei mõiganud ka kumbki fotot teha. Asi kuulutas kurja! =)

Buss tõi meid keskpäevaks jõe suudmesse ning pooletunnise kohmitsemise järel olime vetteminekuks valmis.

Paadid vette lasknud, unelesime mõne järelejäänud päevatunni jooksul (jaanuaris loojub päike ikka häbiväärselt vara) "Aega meil on!" tempos: tegime mõned laisad aerutõmbed, lasime end voolul kanda, tundsime asjast mõnu. Jõudsime, nagu hiljem selgus, Võrtsust ainult 4-5 kilomeetri kaugusele. Hundisammult, mille linnulennult.

Seadnud end kella nelja paiku kõrgele kaldapealsele laagrisse, kadus Andre kohe pärast õhtusöögi kummutamist magamiskotti ning varsti järgnesin minagi.

Ärkasime aastavahetuse eel: ümbruskond hakkas uniselt, justkui läbi kapiukse paukuma. Nägime kaugete ilutulestike kumasid taevalaotusel, kuid ei ühtegi ilutulestikku ennast - ainult ühe metsaveere üksiküritaja sädemed paistsid üle puulatvade. Kohev lumi oli telgikatuse raskeks muutnud, seinad sissepoole kaldu vajutanud.

Vahetasime uusaastasoove ning kadusime kumbki oma magamiskotti edasi magama.

Kuna vanematega tehtud kokkuleppe järgi hoidsin oma mobiiltelefoni sisselülitatuna, polnud iseenesest mingi ime, et mul kell 3 öösel närvilise telefonihelina peale ärgata tuli. "Noh, mis magad vä?" ei saanud Tarmo telefoni teises otsas unise Manni elutõdedest üldse aru. "Magan jah..." kostsin natuke pahuralt vastu.

Hommikuks oli ümbruskond ühtlaselt valge ja telk/magamiskott ühtlaselt kondensine. Mõtlesin Tarmole tagasi helistada (kell oli 9 hommikul): "Noh, mis magad vä?" aga sinna see mõte jäigi. Algas uus sõudepäev.

Uus päev oli oluliselt jahedam, kui eelmine. Temperatuur uimerdas kusagil 0 kraadi läheduses, kuid õnneks ei sadanud taevast mingit solki kaela, nagu öösel. Tuul tegi tempe: iga vähegi pikema lõigu peal tuli meil vastutuult võidelda, vähegi lühematel lõikudel sai kaldapealse varjus puhata. Ära tüütas. Kõige tagatipuks selgus tõsiasi, et Andre sõidustiiliga kaasnevad ohtrad veepritsmed, mis noormehe istumise vesiseks ja külmaks muudavad. Ma ei tea, kuidas talle selle märja taguotsaga aerutada meeldis, kuid mina olin oma pritsmevabast sõidustiilist ikka üle prahi õnnelik.

Tegime korraliku 5-tunnise sõudepäeva ning jäime mõned kilomeetrid Rekust edasi laagrisse.

Uni oli rahutu. Tuul tõstis tuure, temperatuur langes miinuskraadidesse. Ärkasime vara, 6.30, et kõigi hommikuste tegemiste kiuste (vee filtreerimine, keetmine, toidu valmistamine, söömine, pakkimine) valgenedes teele asuda.

Kuigi ühest küljest muutus aerutamine lihtsamaks (tekkis rutiin iga uut tõmmet sama tempoga teha ning lõpetada iga järgmise jõekäänu tagaigatsemine/ootamine), oli tuulega võitlemine kohati ikka päris kõva tükk tööd. Kõvemate puhangute ajal vaatasime õnnetult, kuidas paat kaldaga võrreldes sentimeetritki edasi ei liikunud.

Ühel eriti vinge tuulega jupil arvasime, et paadi veest välja tõstmine ja jala kaldapealsel kõndimine on lihtsam. Naine, kus oli su mõistus...

Kuna Emajõel on iga natukese aja tagant mõnesajameetrised veeharud, millest üks meie kõndimisteekonna 200 meetri pärast lõpetanud oleks, kõndisime, paadid käes, esiteks tagasi, ümber veeharu tipu, ja alles siis mööda puhmas põldu eesmärgi suunas. Oh sa juudas, kui väsitav see oli!

Tuul puhus minu fliisidest läbi, jopega ma aga olla ei saanud, liiga palav oli. Ebatasasel põllupinnal marssimine võttis üle keha higiseks, meel läks mõruks. Ragistasin täie hooga Andre kallal, sülgasin igas suunas sapiseid sõnu ja kortsutasin kulmu. "Ei iial enam!" lubasin iseendale.

300-400 meetri läbimiseks kulus paatide väljavõtmise, tagasikõndimise, edasiliikumise, paatide jõkkelaskmise ja minu torisemise tõttu ligi tund aega. Päris hea õppetund oli, mõlemale.

Lõpuks jätkasime poolelijäänud teekonda. Temperatuur jätkas langemist, teadsime, et järgmiseks päevaks lubas ilmateade 10 miinuskraadi.

Andre arvas, et Kärevere sillani me sel päeval ei jõua, kuigi autode ühtlane mürin juba pikemat aega kuulda oli. Võta aga näpust! Roosaks tõmbuma taeva taustal paistis silla helehall konstruktsioon hästi kätte, olime juba kella 4 paiku õhtul mõlemad silla alt läbi. Külma käes kustuva telefoniaku kiuste uurisin Katrelt, palju Käreverelt Tartuni jääb. Katre vastas sõnumiga: 6-7 kilomeetrit. Tema pidas muidugi silmas MAANTEED. Oleks me teadnud, et jõgemööda on Tartuni veel 19 km...

Teadsime umbmääraselt, et jõgi teeb enne Tartut kaare ja hindasime edasist teekonda 3-4 tunni pikkuseks. Andre eestvedamisel otsustasime teha öise sõidu, teekond veel samal õhtul ära lõpetada. Pakkusin ülejäänud osa Jänese matkaraja abil kõndides lõpetada, kuid Andrel oli tema sõnutsi "selle jõega omad asjad ajada". Meeste värk.

Tegime vahepeatuse ja surusime edasi.

Ilm läks pimedaks, tuul tõusis veelgi. Peagi aerutasime sadade ja sadade meetrite kaupa kordagi tuulevarju jõudmata, paremasse jõekaldasse hoides, kohati meetritki liikumata. Käed olid aerude hoidmisest ja tuulega võitlemisest valusad, randmete asendimuutus meenutas äramagatud jala liigutamist.

Õnneks taipasin peagi, et käsi koormav valu tuleb suures osas veest, mis aerulabadel jäätudes aina paksemat ja paksemat jääkihti tekitas. Ajaks, kui me Andrega vastastikuse "aerutagumise" ehk jää mahaklopsimise ära tegime ning jäätükid pritsmekattelt maha pühkisime, muutusid mu aerud ehk kilo-pooleteise võrra kergemaks. See oli tohutu muutus! Sellest ajast peale murdsime iga natukese aja tagant labadelt jääd lahti.

Andre kurikuulsad pritsmed katsid tema paadi, koti ja riided ühtlase jääkorraga. Kinnastele tõmmatud kilekotid (kummikindaid tal ei olnud) säästsid käsi jäätumisest, kuid lagunesid peagi. Mul oli valus vaadata, kuidas tema küünarvartel rippusid rusikasuurused (ma ei liialda, rusikasuurused!) jääkamakad, ning teada, et ta on juba Käreverest saati aluspesuni märg.

Jõgi aga tegi aina uusi ja uusi käänakuid. "Kuhu jääb raudteesild?" muretsesime meie: olime juba mitu tundi pimedas edasi lahminud.

Lõpuks hakkas Tartu helendava taeva taustal paistma ebaloomulikult sirge joon, milles me kiiresti raudteesilla konstruktsiooni ära tundsime. Pimedas üle silla mürisev kaubarong lisas meile jõudu: olime mõlemad niiväga tahtnud rongi näha.

Jõgi aga hakkas jäätuma. Esiteks olid need peenikesed jääkirmelehed, millest aerud ja paar kerge krõbinaga läbi läksid. Siis hakkasid jääplaadid üksteisega liituma, nii et krõbin muutus pidevaks saatehääleks. Peagi hakkas jää edasiliikumist ilmselgelt raskemaks muutma.

Leidsime paremal kaldal jäävaba kanali ning sõudsime edasi.

Tähtvere tulede taustal muutus meie kanal kitsamaks. Ja kitsamaks. Ja kitsamaks. Kuni kadus sootuks. Andre vaatas õnnetul pilgul eesseisvat jõge ning EPA ühikat, mis ikka veel alles kaugel-kaugel terendas, ning nentis, et meil tuleb vist ikkagi jõest välja ronida - kuid jätkas siiski jäämurdmist.

Liikusin vasakule kaldale ning leidsin jäävaba vee, hüüdsin Andre järele.

Tänasin mõttes seda tuult, mis meid terve teekonna ajal kimbutanud oli, sest seesama tuul lükkas nüüd jääd paremasse kaldasse ning lubas meil teekonda jätkata, olgugi et lainete ja valuga võideldes. Helistasin Indrekule, et ta meile kaldaäärde vastu tuleks.

Kui me lõpuks, 21.30 ajal Indreku maja juures olime ning paadist välja ronisime (Indrek, aitüma abi eest!), oli Andre väljanägemine ikka PÄRIS HALE! Paat loksus sisse kogunenud veest, kõik väljaulatuvad nöörijupid olid 3-4 sentimeetrise diameetriga jäätorudes, varrukate küljes ilutsesid rusikasuurused jääkamakad, taguots oli segu jääst ja veest, jalad külmunud. Olime 12 tundi peaaegu vahetpidamata aerutanud.

Saatsime Andre esimese asjana Indreku vanni riideid vahetama, sest igal pool mujal oleks temast põrandale suur loik jäänud.

Asjad lahti pakkinud, vajusin kiiresti surnud unne. Järgmisel päeval oli keha kurnatud, õlad ja käed valusad, silmaalused paistes, jutt loll ja lühike.

Tuli välja, et meie ca 60-kilomeetrisest teekonnast sai 4-5 km läbitud esimesel päeval, 20 km teisel ja ca 35 km kolmandal. Hullumeelsed.

Kas ma teeksin seda uuesti? Arvatavasti mitte, igatahes mitte sellise ilmaga. Kuid ma olen õnnelik, et me selle praegu, sel korral ära tegime.

Koduselt soojas toas on väga kerge väsida, end jõetuna tunda, sest kõik on nii lihtne: soe vesi tuleb kraanist, voodi ja voodipesu on alati valmis, toit podiseb omasoodu pliidil. Telkides, eriti veel jaheda ilmaga telkides, kui hommikune tõusmine on - tahad sa seda või mitte - seotud külmatunde ja kondenseerunud veega, tunnen ma end elusana. Ma pean mugavustunde saavutamiseks midagi TEGEMA, kujutad sa ette? Tegema! Liigutama!

See oli seiklus.