sumo 25.01.08 (172)Eile algas Tokyos sumo sügisturniir ehk aki-basho. Kuna sumo on Lääne maailmas vast kõige rohkem vastukäivaid arvamusi tekitanud spordiala, tahaksin sellele teemale veidi rohkem tähelepanu pöörata. Tänapäeva kõhnuse-ideaalis elavas kaasajas, kus trimmis keha on spordi sünonüümiks, tunduvad sumo maadlejate silmatorkavalt suured kered kuidagi eriti kohatud. Kuid mida rohkem ma kuulen halvustavaid kommentaare nende „peaaegu alasti pekimägede“ kohta, seda enam pahandab mind see täielikust teadmatusest tulenev kitsarinnaline arvamus. Sport on esteetika ja kuigi oskamatu pilk ei pruugi kuidagi leida seda nende poolpaljaste vägilaste juures, on see spordiala tegelikult ülimalt rikas nii esteetika, ilu, väärikuse, traditsioonide kui kultuuri poolest.


Vägilaste maailm Tokyo südames
Ega ma isegi sellest eelarvamuste patust puhas ei ole. Kui ma kuus aastat tagasi kooli poolt esimest korda sumo-piletid sain, olin tõsiselt kahe vahel, kas selles minu jaoks midagi huvitavat on. Aga ma tänan siiani seda juhust seda spordiala kohapeal näha ning oma eelarvamustest lahti saada. Eelkõige pean tunnistama, avaldasid mulle muljet maadlejate üle ootuste võimsad kanni- ja reielihased ;)) Nii ma siis läksin selle aasta kevadel samuti Tokyos toimunud turniiri juba teadlikult vaatama ja tolle päeva emotsioonidest siis ka see jutuke.
Sumo turniirid toimuvad 6 korda aastas, sellest 3 korda Tokyos. Turniir kestab 15 päeva, alates ja lõppedes pühapäeval. Soodsaim võimalus turniirile pääseda on hankida pilet turniiripäeva hommikul. Kell 8 avatakse turniiripaiga väravates piletiputka, kus siis elavas järjekorras umbes 200 eek`i väärtuses nn reserveerimata istekohaga pileti osta saab. Neid pileteid müüakse ainult samaks päevaks ja ainult üks inimese kohta. Hoiatan siiski ette, et avapäeva ja finaalpäeva piletite hankimiseks tuleks tubli mõni tund varem kohal olla ja siiski ei saa oma õnne peale kindel olla. Need reserveerimata istekohad asuvad teise korruse kõige viimases reas lae all ja jäävad võistlusringist arvestatavasse kaugusse, kuid õnneks ei ole kellelgi kohustust kogu aeg oma kohal istuda, vaid võib vabalt jalutada igal pool ridade vahel. Ainult päris lava äärde sektorisse ilma vastava pileti või pressikaardita ei pääse.
Aga emotsionaalselt rääkides, siis hommikuse tipptunni ajal ennast konservi meenutavast rongist välja litsudes, ehmatavad esimesed perroonil kohatud sumokad lausa ära. Tavajaapanlastest keskmiselt kolm korda rohkem kaaluvad ja tublilt peajagu pikemad traditsioonilises yukatas (kimono lihtsam variant) stoiliselt rahulikud ja väärikad hiiglased on justkui pärit mingist iidsete vägilaste maailmast. Seda Tokyo linnasüdames asuvat rohelise katusega neljakandilist hoonet, kus sumo-turniirid toimuvad, ehivad kõrgema divisjoni maadlejate nimelised lipud ja kell 8.30 hommikul annab vali trummipõrin sissepääsuvärava kõrval tornis teada uue turniiripäeva algusest.
Päeva alustavad madalamate astmete mehed, kelle nimesid praktiliselt mitte keegi ei tea ja keda ausalt öeldes keegi peale kohtunike vist ei vaata ka, sest kui ma lõuna paiku, neli tundi peale ametlikku võistluspäeva algust sellesse hiiglasuurde saali astusin, oli seal vaevalt paarsada inimest ringis toimuvat jälgimas. Alles kella nelja paiku pealelõunal, kui hakkas kõrgeima divisjoni makuuchi maadlejate dohyo-iri ehk lavale tuleku tseremoonia ja turniiripäeva lõpuni oli jäänud vaevalt 2 tundi, oli enamus saalist lõpuks täis. Põrandakorruse kohati üpriski krõbedate piletihindadega boksid olid selleks ajaks peaaegu kõik täis sakest ja õllest kerelt lõbusas joobes patjadel istuvaid pealtvaatajaid. Teise korruse punased toolid olid aga hõivatud üllatavalt suures osas välismaise publiku poolt. Siin ei kohanud nii palju seda ülemeeliku suminat, see-eest oli aga fotoaparaatide kontsentratsioon lausa silmipimestav.

Publik pole vaid pealtvaatajaks
Sumo ei ole spordiala kus iga külastaja tuleb, istub oma pingile ja jälgib ainiti dohyo`l (lava keskel asuv ring, milles toimub võistlus) toimuvat. Sumo vaatamine on omaette dünaamiline elustiil. Päeva alguse poole käib enamus elu hoopis koridorides, kus võib osta endale kõikvõimalikke suveniire ja kohtuda sumokate endiga. See on osa sumo kultuurist, et isegi kõige nimekamad ja tõelise staari staatuse omandanud maadlejad ei sisene salajaste tagauste kaudu vaid peaväravast. Kümned ja kümned lõikavkülma tuult trotsivad fännid ootasid väravate juures, et näha kuidas need uhkete kivinägudega suursugused kujud „tööle“ tulid ja hõikasid neile algavaks päevaks kaasa oma head soovid.
Dohyo-iri käigus võib esimest korda aru saada, kui oluline roll sumo kultuuris on publikul. See ei ole tavaline oma lemmikute ergutamine, see on justkui mitmetuhandepealine mass, mis hüüatab, ohkab, aplodeerib ja hingab süsteemselt reglementeeritud ühes rütmis, mille dikteerivad laval olevad maadlejad. Mongollastest yokozunade ehk hetke sumo absoluutsete tippude Asashoryu ja Hakuho dohyo-iri tseremoonia iga jalatõste täidab saali sellise ovatsioonienergiaga, et seda õhku võiks noaga lõigata. Loomulikult ei saa ma ise ka vait olla kui Kaido Höövelson, sumo-nimega Baruto oma sini-must-valgetes värvides tseremoniaalse põlle ehk kesho-mawashiga lavale tuleb. Minu hääl ei jäänud muide üldse mitte ainukeseks.
Mida kuulsamad on mehed, kes lavale astuma hakkavad, seda enam täitub saal kalapüüki meenutava meeleoluga. Sisemine pinge jälgib ainiti seda väikest ringi saali keskel ja neid aeglaselt oma ettevalmistusi tegevaid maadlejaid. Korduvalt käivad nad üksteisega mõõtu võtmas et siis tagasi pöörduda oma nurka, juua vett, patsutada oma niudevööd ehk mawashit, võtta peotäis soola ja see kõrges kaares ringi visata. Tihtipeale võib see pingete haripunkti viiv ettevalmistus lõppeda napi paarisekundilise kulminatsiooniga, kuid see hetk, mil minimaalselt 300 kilo inimmassi üksteisele vastu sööstab, on plahvatuslik. Ja publik ei jää võlgu! Nad saavad, mida nad on vaatama tulnud ja nad ei häbene möirgamast mõne eriti ilusa matši või eriti dekoratiivse kukkumise peale. Ja seal kohapeal ei lugenud isegi see, et Baruto tol päeval kahjuks kaotas, see plahvatuslik energia selles saalis muudab iga üksiku kohtumise kaduvaks ajahetkeks.

Ebakindel tulevik
Sumo maadlejad esindavad midagi, mis tavalise jaapanlase jaoks jääb tihti peale täiesti kättesaamatuks. Nad on füüsiliselt suured, nad on vaimselt väärikad ja oma treeningu süsteemi ning elustiiliga on nad ühed viimased Jaapani traditsioonilise mõtteviisi ja kultuuri kandjatest. Kui kaua sumo suudab vastu pidada kaasaegsetele väärtustele, on siiski teadmata. Juba praegu on enamus sumo-maailma tippudest pärit välisriikidest ning noore sumoka surmaga lõppenud treeninguõnnetus eelmisel suvel on selle spordiala atraktiivsust kohalike hulgas veelgi vähendanud. Meedias on korduvalt läbi käinud jutud sumo tubade süsteemi täielikust kaotamisest. Ma isiklikult siiski loodan, et need muistset esteetikat kandvad vägilased ei kao ajalukku, sest sellega kaoks midagi olulist mitte ainult Jaapani, vaid kogu spordi kultuurist.
Kõikidele, kel sumo vastu veidi suurem huvi, siis kõikvõimalikku infot kuni live-videoni välja võib leida ametlikult kodulehelt http://www.sumo.or.jp/eng/index.html

sumo artikkel (5)
Vaade lae alt võistlusplatsile. sumo artikkel (7)

Makuuchi divisjoni Dohyo-iri tseremoonia. Vasakult kolmas seljaga siiapoole (kinniseotud põlvega) on Baruto. sumo 25.01.08 (208)

"Vot nii suure kala sain..." ;) Rituaalne vastase tervitamine enne matši algust.