Kõva mitu päeva hiljem Mondoravas, hotelli Menabe (40 000 MgF) numbritoa rõdul. Vastas on hiigelsuur islamistiilis valge hotellikolakas. Isegi väikesed minaretid on katusel. Laupäev, 28. august 17:15

Niisiis, suur ja lai jõgi on seljataha jäetud. Täna hommikul hakkasime jõeäärsest Velo-sur-Tsiribihina külast tulema, suure Mercedese veoka kastis, läbi värvitu bushi, siin-seal vaid mõni tulipunane õieke. Tee oli muidugi tüüpiline Madagaskar - hingetolmav punane liiv ja nii kiira-käära, kui vähegi olla saab. Siin-seal kõrgusid baobabid - algul üksikuna, pärast lausa lademes (Baobab pole muide mingi puu, vaid hiigelsuur maa seest välja ulatuv elevandijalg, mis on otsast kasvama läinud.

Ühes kohas, kus baobabid lausa alleena olid end ritta seadnud, pidas veokas lausa ekstra minu pärast kinni, et ma saaksin pilti teha. Ausalt öeldes oli mul neist baobabijurakatest jumala pohhui, aga kuidas sa ikka keeldud, kui kõik need 30 autokasti surutud kohalikku sulle ootavate nägudega otsa vaatavad?

Siin Monoravas, läänekalda sadamalinnas, kus araabia türpides tüübid tuterdavad tänavatel ja tervituseks öeldakse "Salame!", teeme praegu aega parajaks, et homme tagasi sisemaa poole liikuma hakata. Kodu kutsub, igatpidi on tunda, et suurte asjadega on valmis, tarvis veel pisikesed asjad kokku korjata.