Tänud

Kõigepealt tänan loomulikult oma vapraid vanemaid, kelle närvid meie reisi vältel vaieldamatult kõige enam kannatada said, ning kes pärast pikka ootust täiesti normaalsel ja rahulikul toonil võtsid vastu meie telefonikõne kahenaisepidajast türklase korterist, kus me parajasti ööbisime. Erilised tänud veel isale selle eest, et ta mu kirjavahemärgid õigesse kohta toppis ja mõne veidra lauseehituse halastamatult välja naeris. Selle viimase juures aitas teda jõudumööda kogu perekond.

Suured tänud Noorte Matkaklubile, kes ajas välja viisad ja reisikindlustuse, säästes meid sellega ülearustest sekeldustest Rumeenia ja Kreeka piiril.

Aga muidugi tänan ma ka leedukat Albertit (kes meid järgmisel aastal reisile kaasa kutsuda lubas), slovakkialasi Lalat ja Dzoldzi (kes kulutasid meie peale meeletu hulga bensiini ja päris mitu head öötundi), korealast Leed (kelle seiklused Hunedora hotellis meile palju lõbu pakkusid), türklasi Ersoyd ja Ahmedi (kes meile ühe õhtu jooksul kümmet kanapoega sisse sööta püüdsid) ning Senoli (kes meile seletas, miks türklased sealiha ei söö), kreeklasi Koligiannist (kes meie peale kõige rohkem nii aega kui ka raha kulutas), Gourgouliast (kes tutvustas meile tõeliselt sügavat mägilaste filosoofiat) ja tema võrratut vanaema (eriliselt maitsvate lihapallide eest), kreeka saadikuperet Ungaris ja eriti nende kolme tütart Nikkoletat, Katerinat ja Konstantinat (selle eest, et nad meile hamburgerid välja tegid), itaallasi Kristianit ja Pietrot (unustamatu mootorrattasõidu eest Korfu mägistel teedel) ja veel mitutkümmet head inimest, kes meid teekonna kestel aitasid, kuid kelle nime me oma reisiärevuses kahjuks unustasime.